Clinker Open See EP (Opera Dog Productions)

Euroopa seisab silmitsi immigratsioonitondiga. Kolmandast Maailmast, peamiselt Aafrikast, on üha enam inimesi siia tulvamas. Eurooplastel ei ole jäänud midagi muud üle kui poolte valimine - kas olla poolt või vastu. Väljendada viha või siis empaatiat uute tulnute vastu. Teisalt tuleb arvesse võtta seda, et Läänemaailma heaolu on niikuinii põhinenud kolonialistlikul-ekspansionalistlikul välispoliitikal, koos kõigi kaasnevate "hüvedega" - (endiste) asumaariikide majanduse ruineerimine, looduskeskkonna sandistamine, lokaalsete sõdade pidamine huvisfääride (ümber)jagamiseks, "võõraste" esmavajaduste allasurumine "omade" sekundaarsete või suisa põhjendamatute soovide ees - asi, millest Euroopa (ultra)parempoolsed ei armasta rääkida, jättes uutest tulijatest mulje vaat et peaaegu tulnukatest. Ka mantrana ketratud jutud inimõigustest ning demokraatia eksportimisest on üksnes instrument oma vajaduste (sekundaarsete vajaduste- soovide), oma ego rahuldamise teenistuses. Uhkem maja, võimsam auto, uus lits. Kuulake JMKE lugu Organiseeritud elu, mis puudutab seda ego-temaatikat ülimalt kainelt ning tabavalt. Inimese egoistliku alge eitamine on esimene samm tõest eemaldumisel; selle valguses vajab mõiste "humanism" ning sellega külgnevad mõisted tõsiselt revideerimist. Ühesõnaga, karmaratas on eurooplaste peale langemas - põhjuse-tagajärje kausaalne seos on endiselt vääramatult toimimas.

Peter Jordan & Co on samuti valiku langetanud - kindlalt empaatia kasuks. Õieti enamus tänapäeva Clinker`i koosseisust on samuti mitteeuropiidset päritolu. "Open See" EP on inspireeritud Jim Goldberg`i samanimelisest fotonäitusest, mille eesmärk oli peegeldada asüülitaotlejate läbielamisi ning tundmusi. Clinker kasutab lüürikas koguni fraase-tsitaate kannatajate suust. Võrreldes londonlaste varasema loominguga on suurenenud keel- ja puhkpillide ning taustavokaalide osakaal, teisalt on vähenenud süntesaatorite-elektroonika roll. Tõepoolest, 4-looline üllitis on täis minoorse alatooniga indie soul/soft rock`i, eepilist kammerpoppi, kaotamata seejuures on nurgelist indieiseloomu. Clinker on alati hiilanud suurte numbrite kirjutamisega - käesolevalt lisanduvad nimistusse One Hell to Another ning Will This Never End (Ood Song).

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Normaa

Normaa
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Kreng The Pleiades (a.k.a. The Seven Sisters) (Fant00m)

Pepjin Caudron on Antverpenist pärit muusik, kes on tuntust kogunud koostöös prestiižse Belgia avangard/situatsionism/dadateatriga Abattoir Fermè. Mehe hingel on praeguseks hetkeks ligikaudu 15 tantsu- ja teatriproduktsiooni helindused.

“The Pleiades (a.k.a. The Seven Sisters)” on üllitatud Fant00m leibli all 2007. aastal. Album on kontseptuaalne - iga tiitel on nimetatud Vana-Kreeka mütoloogiast tuntud plejaadide-õekeste järgi. Pingestatud mütoloogilisele narratiivile kohaselt on üllitis täis tumemeelset noir-hingamist ning pingestatust. Looming pärineb veel sellest ajast, kui Caudron`i muusika oli sämplipõhine. Sõnalised osad on vaheldumas downbeat/cool jazz`i ning tumekabareelike-ja sümfooniliste osistega; klassikaline modernism kohtub darkwave`iga. Korrapäratud piaanoaklinked-klimberdused siin-seal, kummitavad theremin-kihid sulandumas viiulite helidega, üksteisest ülerulluvad helikihid, roomavad rütmid (nt loo Celaeno rütm omandab suisa trip-hop mõõtme ning Alcyone on (noir) nu-jazz). Just hiljuti tutvustasin siin Hollandi artisti Mentz, kelle heliloome on lähedane ning sämplite allikad on kattuvad. Isegi meeleolud moodustavad ühisosi, kuigi laiemas plaanis on rihitud vastassuunaliselt. Tõepoolest, erinevus seisnebki selles, et kui Stefan Raab vaatab helides väljapoole ning inflitreerib neisse ajalist dimensionaalsust, luues silla minevikust tulevikku, siis Pepjin Caudron tungib helidega sissepoole - inimese varjatud hingesoppidesse. Ning tehes seda nii kuradima hästi!

Kuula albumit siit

[Artistid] Tallinn Daggers

Tallinn Daggers
Myspace
Lastfm

edPorth Saying vamos and thinking let's go (Inglorious Ocean)

“Kõik kaunikõlalise eksperimentaalmuusika teed viivad Rooma” - tuntud ütluse parafraseering peab antud juhul kenasti paika. Patrizio Piastra elik edPorth pakub debüütalbumil “Saying vamos and thinking let's go” imetabaseid hetki. Kuidas saaks kujutluspilti tema muusikast puust ja punasest visandada? Kui sobrada mälestustes ning manada esile Seefeel`i düstoopsest kookonist puutumata lood, siis saaks juba rääkida poolest tõest (ning natuke peale). Veelgi parema tulemuse annab võrdlus mùm`i kahe esimese albumiga, kuigi itaallane hoiab islandlastega võrreldes mitmekesisemat profiili. Näiteks nimilugu ilmestab seda - sulnite harmooniakihtidega IDM/indietronica/post-rock/glitch-ambient. Meeting at the utility pole jätkub samuti Briti legendansambli radadel - tõsi, seekord tonaalsus abstraheerub, omandades tumedamad varjundid. Seda küll ainult kõrgemates heliregistrites, kuivõrd rütmi eest hoolitsev sündibiit läheneb häbenematult new wave/new romantic-ansamblite omale. 101 protsenti elektrooniliste vahenditega tehtav post-rock-metoodikale allutatud muusika. Selles osas on siiski paar erandit. Eighteen degrees below the horizon kasutab kitarre, kõmisevat bassi ja massiivseid viiuleid, ning Kreuzberg and the sun ristab glitch-biite ning külmavärinaid esilekutsuvaid kitarrikäike-üleminekuid. Ka ingellikel vokaalhõllandustel on albumil oluline roll etendada. Ilmekalt eristub vokaali osakaal loos Kadievka. Your sand algab nu-jazz`i ning Balkani rütme ristava sissejuhatusega, et seejärel glitch-võrkudesse ning scratch-efektidesse takerduda. Varieeruvusele vaatamata tundub kõik ümberringi hanguvat. Lõpetav Long Exposure pakub avarakõlalisi orkestratsioone, mis on samuti tipphetked käesoleval albumil.

Eepiline, kussutav, meisterlik, unistuslik, ajatu. Jätkake siit ise. Kuid kuulake ka mùm`i, Seefeel`i, Echelon Effect`i, Monokle`it, orange crush`i ning Apenniini kaasvõitlejaid port-royal`i ja The Japanese Gum`i. Samuti ka Patrizio Piastra leiblikaaslasi.

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] Chad Golda

Chad Golda
Chad Golda
Chad Golda

[Vana ning oluline] Mentz Piani EP (Humanworkshop)

Hollandis resideeruv Stephan Raab aka Mentz üllitas “Piani” EP möödunud aasta jõululaupäeval. Ajastus oli tähenduslik, seda enam, kuivõrd 4-looline album demonstreerib (nu-) jazzmuusika parimaid omadusi. Kes on kuulanud tema 6 aasta tagust “Relocate” EP`i (Tokyo Dawn), teavad, et tüüp on sündinud kuldmune munema. Sämplipõhine muusika, mille allikateks on vanad helisalvestised, dokumentaalfilmid ning erinevad instrumendid-instrumentalistid. Meenub saundkollaažikunn Chenard Walcker, kelle tegevuse ideoloogiliseks-praktiliseks lähtekohaks oli varasemast muusikast sämplite kogumine ning nende rekontekstualiseerimine, mis tema arvates oli eetiline tegevus ning sisaldas eneses ka uut autorlust. Tõepoolest, parimal juhul luuakse uued muljetavaldavad vormid, halvimal juhul sattutakse autorikaitseühingute huviorbiiti. Sämplitele ehitatakse uued lood - justkui kummitusorkester oleks tänapäeva kaasatud (oma laivesinemistesse kaasab ta pärismuusikuid). Täpsemalt väljendub see suitsuvinest läbiimbunud trompetisaundides, kummituslikes theremin-helides, kinemaatilistes orkestratsioonides, üksikutes jutukatketes. Ühesõnaga, kõik, mille kuulmine viib inimvaimu rändama, sunnib olevikusituatsioonist väljuma. Imeline noir.

Kuula albumit siit