2/20/2010
2/19/2010
[Vana ning oluline] Vlor sacred places in the city (Silber)
Vlor (Brian John Mitchell ning Russell Halasz) alustas tegevust 1992. aastal The Cure`i ning Bauhaus`i lugude akustilistel kitarridel kaverdamisega, millele õige pea järgnes esimene laialiminek. Kokku tuldi uuesti 1997. aastal kui salvestati “lavished” EP ning aasta hiljem “luxate” EP (neid pakutakse tänapäeval ühendalbumina). Kuivõrd USA duol puudus raha varustamaks endid kajaefekte tekitava tehnikaga, siis kasutati selleks loomulikke (kõla)ruume. Näiteks reketpalli saali. Ühesõnaga, see oli ulatusliku reverb-narmastusega shoegaze, mis oma kõlalt meenutas My Bloody Valentine`i atmosfäärilisemaid ning eepilisemaid (When You Wake) You're Still in a Dream; No More Sorry; Moon Song), samas ka eksperimentaalsemaid hetki (Touched); teisalt oli helipildis ka tumedamat sentimenti pluss rütmi hõredust või selle puudumist, lähenedes seeläbi teise legendi - Lycia - shoegaze`i, darkwave`i ning ethereal pop`i ristandhelipildile (muideks, mille liider Mike VanPortfleet kuulub tänapäeval Vlor`i koosseisu).
“Sacred places in the city” on ennekõike sümboolne selle poolest, et jäi viimaseks ühiseks salvestussessiooniks ehk vana Vlor`i viimaseks albumiks, pärast mida keerasid lähimad sõbrad pöördumatult tülli (paralleel Spaceman 3`ga). Võrreldes eelmiste üllitistega on reverb`i osakaal märgatavalt vähenenud ning (akustilised) kitarrid kõlavad käeulatuses. Kitarriarpedžod joonistuvad selgepiiriliselt välja - kuigi üllitis on instrumentaariumilt minimeeritud ning helikeelelt minimalistlik - suudab duo lisaks kunstilistele püüdlustele välja pigistada rohkelt meeleolu. Ei ole ju vahet, kuidas seda lummavat 33-minutilist setti karaktiseerida - igatahes kingapõrnitsemis-, post-rock- ja darkwave-fännidele on see maiuspala. Teisalt - olles siiski kaugel eemal kõiksugustest poptsentritest ning minimalistliku lähenemise kaudu pigem lähemal akadeemilisematele ringkondadele, võiks selle albumi sihtgrupp olla märksa laiem. Vlor`i ülejäänud loomingule lisaks soovitan kindlasti kuulata ka
Brian John Mitchell`i kõrvalprojekti Remora (kus alustas kitarr(drone)eksperimentidega 90ndate keskpaigas pärast Vlor`i esimest lagunemist) ning hetkel Vlor`i koosseisu kuuluvate muusikute (eksperimentaal)loominguga.
Kuula albumit siit
2/18/2010
Guezos Oito Destinos (Aregueifa)
.jpg)
Galiitsiamaalt, Hispaaniast pärit 7-liikmeline ansambel demonstreerib oma locus`ele ning plaadifirmale Aregueifa (mis omakorda peegeldab locus`t) kohast helipilti. Nende etnopopi skeemi läbivad psühhedeelsed (oreli)sõidud (Terradentro); teisalt - rahvuslikult meelestatud Astuuria-Galiitsia bändid ei saa loomulikult läbi ilma omi (keldi) juuri demonstreerimata. Näituseks avalugu Guezada 69 ristab etnorokki ning happelist tantsurokki. Justkui haldjad saabunuks madchesteri-peole ning võtnuks peo üle. Loos Acción-Reacción tõugatakse psühhedeelia valjult refrääniosas sisse; sinna kõrvale on ka lisatud introspektiivset tahku. Vals do Regueiro ristab omavahel downbeat-käike, hardrock-riffe ning kohalike torupillide (gaita) sentimenti. Gaitad ning oreligruuvid hoiavadki enamikes lugudes elegantselt meeleolu üleval. Todo Perfecto on ainus, mis mulle käesolevalt ei sümpatiseeri - kuigi seda alustab sulnis yanntiersen`lik akordionimotiiv, muutub träkk õige pea suhtkoht platnoipopiks ning banaalseks latiinoestraadiks. Obskuurne Benvida a Terradentro on minu lemmik, mis oma lühiduselt ning kaemuslikult iseloomult on pigem mõeldud interlüüdina ja sissejuhatusena lõpuloosse Terradentro.
Kuivõrd Viljandi Folgi organiseerijad on lisaks piiritletult pärimuslikule muusikale ka kutsunud sinna bände, mis on otsinud popist tuge (Oort, Zetod, Haydamaky), siis Galiitsia-Astuuria skeenest leiaks küll ja küll adekvaatset täiendust oma roster`i täitmiseks (nt Xurxo Romani, Xera, PROJECTO [TREPIA] jpt).
Kuula albumit siit
8.1
Chad Golda Dance Session (Rack & Ruin)
Kuldne poiss Chad Golda on tagasi. Tema eelmise aasta debüütalbum "(CHAD GOLDA'S ALBUM)" oli siinkirjutaja üks aasta albumeid. Abrassiivne elektroonika/psühhootiline tantsumuusika kohtus indie- ja folkmuusikaga. Nagu Mika Vainio produtseerinuks ameeriklase varasemat ansamblit starstarstar (veel varem tuntud kui *** ning ringostar). Teate ju küll neid Pan sonic´u õõnsakõlalisi ning dünaamilisi, samas veidralt hüsteerilisi bassilingusid. Kui ma üllitist taas pika aja tagant uuesti kuulasin, avastasin sellelt Ian Brown`i unustamatu debüütalbumi “Unfinished Monkey Business” elektroonilised mõjud (Lions, Unfinished Monkey Business, Deep Pile Dreams) ning kohati võis tajuda sarnasusi Velvet Underground`i asutajaliikme Angus Maclise`i drone-katsetustega Nepaali pagoodides 70ndatel aastatel. Fenomenaalne album, mis oma vahetuslikkuselt ning nakkavuselt-mõjususelt, teisalt ka teravuselt saavutas parema tulemuse kui nt Animal Collective`i poisid on siiani suutnud (muideks, kellede muusikast-lähenemisest on Chad Golda kindlasti inspireeritud).
Tegelikult saatis Chad Golda mulle oma uue reliisi juba 3 kuud enne ametlikku üllitamiskuupäeva. Mäletan, et ei kannatanud “Dance Session”`it üle kahe kuulamiskorra välja. Vaatamata sellele, et albumi pikkus oli lühenenud 8 minuti võrra - 30 minutile, kõlas sellelt välja midagi tõsiselt häirivat. Võimalik, et taaskord peitus põhjus eelmise albumi originaalsuse ning kredibiilsuse taagas.
Kuulan uuesti, et muljes mitte eksida. Writing alustab suurepäraselt - eelmiselt albumilt tuttava ajukeemiat laiali paiskava trilliga - motoorne elektroonika/(neo)krautrock leiab kohe adressaadi. Two annab lõpuks kätte põhjuse, miks mulle album oli esimestel kuulamistel tõsiselt vastukarva hakanud - see tundus lihtsalt kergemeelne. Võetakse tuntud meloodiajupp, millesse siirdatakse kõrvetavaid elektrojurakaid-biite. Nali jõudis lõpuks kohale ning muusika näib äärmiselt nauditavalt kõlavat. Meenuvad isegi space age pop/exotica pop`i suurnimed Perrey & Kingsley, kes omal ajal mängisid happelistel analoogsüntekatel süüdimatult tuntud upbeat-meloodiaid. Tuttavlik ning veider ühtaegu. Kusjuures loo lõpp võib vabalt olla paljude ruumirokkarite/krautrokkarite märja unenäo osa. 9-minutiline Guitars põhineb kitarriga nurgeliselt esitatud monotoonsel meloodiajupil, mida intensiivselt surgib destruktiivne elektroonika. Helikihid väänduvad, lainetavad, hulluvad - mida kõike veel! Aging algab valjult puurivate elektrojurakatega - kraftwerk`ilikku elektromotoorsust kasutatakse kurjalt ära, väänates seda masinlikuks luupainajaks. Ent jälle - “kuri” ei ole olemuslikult kuri, kuivõrd üleforsseerituse tagant paistab Golda lai muie. Teisalt - kui geniaalselt toestab teisi helikihte eepiline drone-liin loo keskel! Ning päris irvakile vajub jänki nägu lõpuloos - That Boom esindab naiivset 2-3 duuri elektromalakat, muutes seda vähe, kuid just niipalju, et seda lugu tahaks taaskord kuulata.
Siinkirjutajale ei meeldi reeglina eksida, kuigi antud juhul ei ole sellega vähimalgi määral probleemi. Geniaalsus ning hullus ühel albumil. Tase!
Kuula albumit siit
9.5
Tellimine:
Postitused (Atom)