Jacques de Villiers sleepsongs (Jacques de Villiers)

Kaplinnas (Lõuna-Aafrika Vabariigis) resideeruv Jacques de Villiers on tundmatu suurus (ambient-)muusika maailmas, kuigi tema pakutav heliline avarus on võrreldav Hea Lootuse neemelt avaneva vaatega ookeanile. Debüütalbumi “sleepsongs” 5 lugu järgivad eksperimentaalambient`i rida - põimides tavapärasestesse hõllandstruktuuridesse drone-, shoegaze- ning noise-esteetikat. Õieti küll on need mõjud vaevu aimatavad. Näituseks loo Moon Ballad/Improvisation for Trevor/Shine a Light on Every Room (part 2) algust on füüsiliselt valus kõrvaklappidest kuulata. Poole pealt lugu nihestub kergelt, liituvad meloodilised kihid ning piaanoklinked, ja eepilised parameetrid settivadki paika. Lõpulugu The Dying Song/Mon Ami viskleb lahkhelides - ühelt poolt ragisevad, et mitte öelda räpakad bassisaundid, teisalt tundmatutest kaugustest kostuvad helindid looduvad muljetavaldavaks väljundiks. See saund on “rikutud” - järelikult olemata aneemiline. Samas eepiline - võrreldav pildiga näha kaugustes mõnd laeva hääletult uppumas. Ilusad unenäod (millel ei ole õnnelikku lõppu).

Kuula albumit siit

8.9

Uniform Motion Picture (Aahh/No-Source)

Uniform Motion on - Andrew Richards ja Renaud Forestié - anglo- ja frankomaailma üks kohtumiskohti. Sarnane sild nagu on olnud Stereolab, kuigi kontseptuaalselt piiritletum, hillitsetum ning akustilisem. Ning seni veel ühekeelne. Päris meelevaldne see võrdlus muusikalisest seisukohast siiski ei ole, kuivõrd ka UM`i võib lugeda eksperimentaalse popmuusika hulka. Rääkides seesugusest muusikast-helikeelest, ei saa üle ega ümber singer-songwriterlus`est. Teisalt selle projekti eeskujud ei ole kitarridega kommuunimuusikud, vaid eraklikud vagabundid. Hiljuti tutvustasin Saksa muusikut Andreas Rohden`it aka gillicuddy`t, ning veel varem USA moosekanti Phil Reavis`t, kellede eeskujud peituvad Ameerika Primitivismis. John Fahey, Leo Kottke, Robbie Basho on need, kellega minimalistliku (ning primitivistliku) helikeele kaudu tekib sugulussild.

Sama kehtib ka albumi “Picture” kohta, mis on üllitatud kahasse Aaahh-records`i ning No-Source`i all. UM`i helikeel baseerub 4-keelelisel kitarril (millel algselt oli 2 keelt rohkem), mille kihte (ka vokaalkihte) korduvalt käiatakse, duubeldatakse, moonutatakse. Sinna vahele lisatakse minimalistlikku, orgaaniliselt ühitatud elektroonikat (parim näide Citizen Grave). Eksperimentaalne folk, alternatiivkantri, samuti opereeritakse transsmuusika ning post-rock`i hunnitute elementidega. Üllitist on võrreldud Elliott Smith`i, The Notwist`i ning Sufjan Stevens`i muusikaga. Lisaks Ameerika Primitivismi esindajatele mainiksin kindlasti ka The Sea And Cake`i omanimelist debüütalbumit (millelt kostub veel vähe elektroonilisi allhoovusi võrreldes hilisemate reliisidega), algusaegade Iron & Wine`i ning hiljuti Kill Mommy Records`i all oma debüütalbumi “Like The Morning Sun Does” üllitanud Emm Smith`i aka Stereo Moon`i. Samuti meenuvad siinkirjutajale meie omad vennad Urbid ning Johansonid. Muusika, mis pendeldab reaalsuse ning unenäolisuse vahel (näituseks Falling Off Trees omandab lõpupoole suisa ambient-muusika dimensionaalsuse), tahtmata siin või seal kinnistuda. Kuid sellest kinnistamatusest hoolimata ei ole helikeel närveldav või rapsiv. Isegi siis, kui kitarrid moodustavad nurgelisi kõlakombinatsioone, seisab selle kontrapunktis kuulajat puudutav vokaaltämber. Dream folk-numbrid vaheldumas psych-folk`i omadega. Imetabane reis - mida muud võikski seesuguse muusika kohta lisada.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Moya

Moya
Myspace
Lastfm

SAMSHARA Omega (Jamendo)

SAMSHARA (programmeerimise, sämplerite ning vokaali) taha peituv keegi hispaanlane avaldas eelmise aasta lõpus debüütalbumi “Daoshi”, millelt kostus peamiselt sirgjoonelist, kohati ka psühhedeelset electro-big beat-rock`i. Gruuvide vahele oli segustatud näputäis hip-hop-vokaali/efekte, mis täitis üksnes rütmide sugereerimise eesmärki.

Tõsi, euel albumil “Omega” - samuti Jamendo all - on vokaalil iseseisvam roll (lugudes garabato trip ning Lier). Muusikas ei ole enam sirgjooneliselt lajatavat rusikat, v.a loos Lier. Heli on muutnud uinutavamaks ning struktuurid mitmekesisemaks. Muutusest annab enim tunnistust avalugu blue - smooth jazz/nu jazz/downbeat`ilik trillerdus. Garabito trip jätkab massiivsete sündiriffide, võbeleva elektroonika ning hispaaniakeelse hip-hop-sentimendiga. Instrumentaallugu japan areneb veelgi üllatavamasse suunda - Kagu-Aasia päritolu ning (drone-)keelpillid arenevad (omamoodi) minisümfooniaks, veel enne kui lugu jätkub ning kulmineerub sulni elektroonilise draivina. Lier on inglisekeelne trash-vokaalribaga hip hop. Lõpulugu No turning back meenutab oma harmooniliselt sulniduselt japan`i - kuigi selles on märksa teravamakõlalist essentsi sees. Vaatamata sellele, et album on stilistiliselt väga mitmesse suunda laiali valgunud, ei kannata sellest üllitise kvaliteet. Puuduvad lood, millele võiks mõtteski näpuga peale näidata. Siin on meeleolukust, dünaamikat, ulaklust, teisalt ka hillitsetust ning kõrgtasemel kunstilisust.

Kuula albumit siit

8.8

Bark Bark Disco You mum says hello (Bark Bark Disco)

Järjekordne twee pop-akt on maailma muusikamaastikku kaunistamas. Morris Woodcock ning keegi Charlotte nimetavad oma muusikat magamistoapopiks, kuivõrd kuu aja tagune debüütalbum "You mum says hello" on tervenisti seal salvestatud. Duo otsesed eeskujud on muljetavaldavad - Jonathan Richman`i juhitud psühhedeelset avant-punk`i viljelenud bänd The Modern Lovers (veel enne kui Briti saartel kolistama kukuti) ning lo-fi`likku indie punk`i ning twee pop/jangle pop`i ristanud The Vaselines. Selle ansambli muusika kõlabki kui nimetatud bändide b-pooled, mis loomulikult ei ole laitus - pigem vastupidi. Kõik need meloodiad-harmoonialiinid on justkui varjud eeskujude meistriteostest. Tõepoolest, tegu on retrot aktualiseeriva kooslusega. Teisalt - lisaks füüsilisele olemasolule hoiab bändi tänapäevas magamistoapopi primitiivne elektrooniline saund - ennekõike läbi odavate süntesaatorite nurgeliste biitide. 35 minuti sees on elemente, mida avastada, on lugusid, millega kõrva nuumata: Song for the Lovers; Place in my heart; Berlin; Heaven come true.

Kuula albumit siit

8.4

[Artistid] Bark Bark Disco

Bark Bark Disco
Myspace
Lastfm

Hangin Freud Sunken (Sinewave)

São Paulo/London`i duo Hangin Freud (Paula ning Jonathan) alustas tegevust 2005. aastal. Samal aastal ilmunud omanimelisel albumil joonistusid välja rock noir`i, tumedakõlalise shoegaze`i, darkwave`i, slowcore`i ning power indie mõjujooned. Kriipivad kitarrid, gootilik vokaalmaneer(likkus), läbi tumedate delay-koridoride ekslevad-kaduvad helilõpmed, intiimne avarakõlalisus. Paksude kardinate ning punase valgusvine muusika. Järgmine üllitis “Continental” EP ei suutnud debüütalbumile uut lisada. Pigem vastupidi - varem esiplaanile tõstetud emotsionaalne aspekt hääbus nii pilliseadetes kui vokaali koha pealt peaasjalikult kuiva ning kiretusse soigumisse.

Kuid - Hangin Freud on tark ansambel. Järgides küll kindlat kitsast kontseptsiooni - liigutud albumilt albumile sama joont mööda - on osatud oma vigadest õppida ning endid täiendada. Osatud pisiasjadele enam tähelepanu pöörata, neid muljeterohkemaks disainida. Seda kitsapiirilisust tulekski mõista piiritletud, mitte piiratud või küündimatu kontseptsioonina. Kas Stereolab või Tortoise on oma näilises kitsapiirilisuses olnud küündimatud? See, kuidas Hangin Freud oma muusikat myspace`i leheküljel kirjeldab - klaustrofoobia, tuvid, lämbumine, küünistused, kuivad huuled, südamekipitus, valged seinad - peab uuel albumil väga täpselt paika. Žanrilised piirid - võrdluses debüüdiga - on peaaegu samad. Tõsi, enam ei ole noid pauerrežiimil liikuvaid indie-numbreid; saund on märksa roomavam ning kummituslikum, kohati ka voolavam. Helikeele hillitsetuse tõttu on Paula Borges`i - kord läbipõlenud tunnetest resigneerunud, kord tundmusi peegeldaval - häälel kanda veelgi suurem roll. Vähem kui pooletunnine “Sunken” on täis suuri numbreid - näiteks Swamp idealiseerib minimalistlikku laulukirjutamisoskust, saades ise seeläbi (minimalistliku) tumepopi võrdkujuks. See, kuidas seda vormi palistab õrnukuuldav sahisev foon, annab märku duo analüütilisest nutikusest inimtajuga ümberkäimisel; lühike nimilugu juhatab sisse varjudest tumendatud fantaasiarohke teekonna; We Are Not embab kummastavat dimensionaalsust genereeriva klaverisaundiga, mis võib täiesti usutavalt pärineda 80-90 aasta vanustelt lintidelt; Wasted on täis pelutavat obsessiooni. Kompulsioon - sunnib seda lugu mitu korda järjest kuulama; Lõpulugu In The City on segu atmosfäärilise shoegaze`i algest ning darkwave`ist, sobides mõnd kummituslinna tutvustava filmi taamaheliks. Ka fantaasiate stimuleerimisele on siin jäetud ruumi - olen kindel, et Edgar Allan Poe novellide (nt Berenike; Ligeia) lugemine siia kõrvale annaks metafüüsilised mõõtmed.

Suure albumi tunnusmärk on avardumine iga kuulamiskorraga. Üks selle aasta vaieldamatuid tipphetki. Igale tumemuusikafännile, haipenärivale indiefännile ning laiahaardelisele melomaanile kohustuslik album.

Kuula albumit siit

9.8