2/10/2010
2/09/2010
Josef Nadek to infect and persist Vol.1 (TVK)
Pseudonüümi Josef Nadek taha varjub on üks iseäralik artist Innsbruck`ist, (Austria) Tiroolimaalt. Nagu sageli ortodoksetele avant-garde/industrial/illbient/ dark ambient/noise-artistidele omane, keskendub ka tema inimloomuse paljakstirimisele ning vihkamisele - täpsemalt on see “hallitusest kubisev spirituaalne lampkast, mis on pühendatud inimallakäigu erinevate astmete kinnisideelisele uurimisele ning paljastamisele, kärbunud kudede väljajuurimisele ning iga pehkinud koha kättenäitamisele”. Ning ka vana kooli industrial-muusikale iseloomulik kahvatuhall või mustvalge kujundlikkus domineerib visuaalse poole pealt. Iseäralikkuse all pidasin ma silmas seda, et ükskõik missuguse leibli all (VJG, bleak, The Vegetable Kingdom (TVK) ) ta oma muusikat ei oleks ka üllitanud, ikka on ta huvitatuse tasemelt oma leiblikaaslastest suurelt üle - uurisin tema kolme albumi (mis muideks ei ole tema albumite kogusumma) allalaadmisandmeid, mis kõik lähenesid 40 tuhandele. Seesuguse (non music-) artisti kohta on need peadpööritavad näitajad - seda enam, et mainitud näitajad olid saavutatud vähem kui aasta jooksul; andes üksnes tunnistust sellest, et artistile on tekkinud arvestatav fännklubi.
“To infect and persist Vol.1” koosneb erinevate singlite ning kogumike träkkidest, nendest, mis olid üllitatud eelmise aasta jooksul. See on Josef Nadek`i teine album käesoleval aastal - lausa viimastel päevadel. Möönan, et “Girone Della Merda” (Format Noise) oli liiga inertne, jättes siinkirjutajale Josef Nadek`i kahvatuima albumi mulje. Teisalt TVK`i all üllitatud album on kõike muud kui keskpärane. Plaadiümbris ilmestab, et siin nalja ei mõisteta – inimene (naine) on paljastatud tema nõrkushetkel - oma lodevuses, haiguslikkuses ning räpakuses. Ühel oma paljudel allakäiguhetkedel, ühesõnaga. TV-pimesikkude ning hedonistide "kangelasteod" iseenda ning teiste vastu.
Album algab väga ootamatus ning veidras võtmes - 60ndate space age pop`i ning kantrimuusika avangardistlikus seoses, meenutades mulle viimatimainitet žanri suurnime Bruce Haack`i mõningaid ettevõtmisi (Jackpine Savage) - nii muusikalise seade kui ka resigneerunud võtmes pealeloetud vokaali poolest. Coercion paiskab kuulaja puuriva noise drone`i sekka. The Sayers Of The Law põhineb manal ning keelpillide digitaliseeritud näpetel. Ka ülejäänud 6 loos kombineeritakse põhimõtteliselt ühtede ja samade elementidega, mis on tuttavad lugudest 2 ning 3. Lisaks avaloole on minu lemmikuteks veel Hymn - vinaja vokaaliga hõllandus, mis on distantseerunud abrassiivsest digitaalsusest, ning Josef Nadek and Monolyth & Cobalt, mis ristab ulmelisi helikihte vähese elektroakustilise sentimendiga. Ka lõpulugu Repentance of Midnight on tasemel, forsseerides ambient-struktuurid vilisevasse kõledusse.
"Nakatada ning edasi rühkida", ütleb Josef Nadek. Andke minna, pööbel!
Kuula albumit siit
8.8
[Vana ning oluline] Mu. Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales (Headphonica)
Veel enne kui asuda järama uue aasta (alguse) kurioosumit - Ergo Phizmiz`i kolossaalset, üle 14 tunni pikkust albumit “The Faust Cycle” - , põikan innovatiivmuusika leibli Headphonica ühe teise väljapaistva üllitise juurde.
Kuigi puertoriikolasest trummari Nomar Díaz`i (ND) aka Mu. teos “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales“ on kõigest 35 minutit pikk (14 lugu), on see informatiivselt mahukas. Amüsantne fakt on, et enamus selle eelmise aasta albumi helidest on salvestatud mobiiltelefoni osadest kokkuklopsitud mikrofoni ning fooliumpallikesega.
Teadmata täpselt, kuidas eelpoolmainitud protseduur välja näha võis, keskendun konkreetsetele helidele. ND trummeldab, andes vahetevahel ka vaikusele voli. See ei ole ainult free jazz - see on avangard. Ta - pluss mõned abilised - sämplib trummide kohale pärishelisid - indiaani šamaani(itk)laulu ning piaanohelisid; lisaks on siin veel elektroakustilist metallimüdinat, thrill and bass`i/vabavormilist freakout`i ning sünteetilisi saunde. Ning vahetevahel võtavad võimust etnotrummide põhjad. Teisalt on siin ka pesuehtsat hardcore rock`i (Demi Moore) - seda küll psühhedeelse kaldega. Tõepoolest, albumi pealkirja esimene ots näikse viitavat psühhedeeliale ning teine pool katkestatud-katkenud muusikapaladele. Esimese poolega võib nõustuda, teise osaga mitte. Tegelikult ju ei katkestata muusikat - lood on vaatamata detailirohkusele selgepiiriliselt liigendatud, kuigi samas võivad teineteisest täiesti erineda -, vaid ehitatakse laastava röövkäigu tagajärgedele - väljarebitud sämplite vundamendile. Minu lemmiklugu on Loubriel´s Psycodelic Odyssey, mis põhineb sünteetiliste helide abrassiivsel massiivil, soleerival bassisekventsil, kergel trummeldamisel ning süntekapassaažidel.
Kokkuvõtvalt võib väita, et “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales”`i kõige peamiseks omaduseks on sellega kaasnev vabaduse tunnetus - albumi lõppedes on selge, et helid olid pelgalt vahendid selle saavutamiseks.
Kuula albumit siit
2/08/2010
Weird Ribs Tubes (CLLCT/Bandcamp)
Joseph Cox on ennekõike tuntud oma varasema projekti Fragile Battleship järgi, keskendudes 4 albumil "huvitavale" ambientmuusikale. Teate ju küll, et selle žanri hindamise kriteeriumiteks ei sobi määratlused nagu “õhuline”, “eeterlik/atmosfääriline”, “uinutav”, "sügav" (teiste žanrite puhul on nendes omadussõnades kvaliteedile viitav intentsioon juba juures - kuna ka ambient`il on üldiselt positiivne tähendus juures, ning ristata teisi stiile sellega on jätkuvalt populaarne tegevus). Eristamaks selle žanri head muusikat keskpärasest (halba ambient`i tuleb vist reeglina väga harva ette - ausalt öeldes ei suudakski eksprompt ette kujutada, mismoodi võiks üks õige halb ambient kõlada - pigem siis igav, kuigi see karakteristik viitabki keskpärasusele) piisabki märksõnast “huvitav”. See, mis on “huvitav”, on ka hea. 20aastase Briti muusiku headuse üheks eelduseks on varieeruvus - lõpututena näivate - nii pingestatud kui ka pingestamata - atmosfäärika-unenäomaastike kõrvale pakub-segab ta elektroakustilisi katsetusi (kõikvõimalikke kõlaefekte), turmlevaid glitch-rütme, musique concrete`i, modernklassika ning ambient`i sulandusi, downtempo`t ning pinnapealseid, kuigi sugereerivaid orkestreeringuid, madalsageduslikku bassikõminat (mis kestvuse korral omandab suisa doom drone`i jooned - nt lugu Smith), vabas vormis heliefekte, suutes selle kõige juures säilitada kredibiilsuse. Mees teab hästi, mida mees teeb.
Sama kehtib ka tema uue projekti Weird Ribs kohta. Kuigi hoopis teistsugune, ei ole kannapöörde uus koht sugugi üllatav - Cox`i eksprimentaalne vaim võinuks ükskõik kus maabuda. Kuigi ka nüüd maandus ta suure prantsatusega, lagunedes mitmesse žanrisse laiali. Keskne locus on krautrock - lausa ilma või siis väheste kitarridega muusika, mille suunitlus oligi pigem elektrooniliste vahenditega tehtav eksperimentaalpop. Cluster, Conrad Schnitzler, Manuel Göttsching, Harmonia, The Droids, Cosmic Jokers jpt. Päris mitte (hilisem) Kraftwerk, samas olemata ka CAN, Faust või (esimeste albumite) Kraftwerk.
“Tubes” algab stereoefektidega - ühest kõlarist-kanalist teisse liikuvate elektrooniliste loop`idega liitub vali süntesaatori-drone, mis pulseerib ning paiskab ülesse kõrgeid heliakorde - ühesõnaga, kõlades rohkem Cluster`ina kui Cluster ise seda tegi. Imetabane saund. Albumil on ka kilavat digitaalsentimenti, mis olenevalt hulgast ning intensiivsusest on mõnes kohas pluss-, teises miinusmärgiline (tiheduse ning kilavuse tõttu muutub helipilt liiga koormavaks loos Goodnight Sweetheart (?) ). Cox ise saab ka sellest aru, tõmbudes tagasi. Eraldi rõhutamist väärivad on veel Leave - kraut/süntsümfoonia, mille helinivoo kõigub, kasvatades ning täites kuulaja tajuootusi. Ma ei tea, aga äkki kõlaksid Harmonia ning Penguin Cafe Orchestra kokku täpselt niimoodi, kui neid samaaegselt mängitada? See ei ole veel kõik - lõpus pakutakse Gang Gang Dance`i stiilis avangardistlikku tribal-rütmistikku, mille kontrapunktiks on intensiivselt vilisev foon, millega liituvad eelmisest projektist tuttavad heliefektid, omades veelgi purustavamat väljundit. Selle aasta parim lugu seni. Pitter Patter`it raputavad samuti kosmilisi vööndeid läbivad tektoonilised nihked. Vanaaegsetest analoogsüntesaatoritest ning tanpura lõppematutest akordidest loodub uus metafüüsika - kosmische musik`i vanade peerude kantsid ongi seega üle krohvitud. Ka ülejäänud träkid on ülesannete kõrgusel (ka Goodnight Sweetheart kõlab 4-5 kuulamise järel hästi).
Modernne sentiment kohtub retroga, eepilisus helimanipulatsioonidega, vanakooli elektrooniline saund käesoleva tehnoloogiaga, tantsuline sentiment infiltreerub psühhedeelsesse kaosesse. Kuna Joseph Cox on oma mõjutajatena maininud ka Fuck Buttons`it ning Growning`it, siis saavadki niidiotsad kokku tõmmatud. Siiski - tänapäevane lähim (retro-)sugulushing on Dominik Jansen aka Cidulator.
Kuula albumit siit
9.3
Tellimine:
Postitused (Atom)