[Vana ning oluline] Mu. Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales (Headphonica)

Veel enne kui asuda järama uue aasta (alguse) kurioosumit - Ergo Phizmiz`i kolossaalset, üle 14 tunni pikkust albumit “The Faust Cycle” - , põikan innovatiivmuusika leibli Headphonica ühe teise väljapaistva üllitise juurde.

Kuigi puertoriikolasest trummari Nomar Díaz`i (ND) aka Mu. teos “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales“ on kõigest 35 minutit pikk (14 lugu), on see informatiivselt mahukas. Amüsantne fakt on, et enamus selle eelmise aasta albumi helidest on salvestatud mobiiltelefoni osadest kokkuklopsitud mikrofoni ning fooliumpallikesega.

Teadmata täpselt, kuidas eelpoolmainitud protseduur välja näha võis, keskendun konkreetsetele helidele. ND trummeldab, andes vahetevahel ka vaikusele voli. See ei ole ainult free jazz - see on avangard. Ta - pluss mõned abilised - sämplib trummide kohale pärishelisid - indiaani šamaani(itk)laulu ning piaanohelisid; lisaks on siin veel elektroakustilist metallimüdinat, thrill and bass`i/vabavormilist freakout`i ning sünteetilisi saunde. Ning vahetevahel võtavad võimust etnotrummide põhjad. Teisalt on siin ka pesuehtsat hardcore rock`i (Demi Moore) - seda küll psühhedeelse kaldega. Tõepoolest, albumi pealkirja esimene ots näikse viitavat psühhedeeliale ning teine pool katkestatud-katkenud muusikapaladele. Esimese poolega võib nõustuda, teise osaga mitte. Tegelikult ju ei katkestata muusikat - lood on vaatamata detailirohkusele selgepiiriliselt liigendatud, kuigi samas võivad teineteisest täiesti erineda -, vaid ehitatakse laastava röövkäigu tagajärgedele - väljarebitud sämplite vundamendile. Minu lemmiklugu on Loubriel´s Psycodelic Odyssey, mis põhineb sünteetiliste helide abrassiivsel massiivil, soleerival bassisekventsil, kergel trummeldamisel ning süntekapassaažidel.

Kokkuvõtvalt võib väita, et “Arecibo Psycodelic Classics 17: Abortos Musicales”`i kõige peamiseks omaduseks on sellega kaasnev vabaduse tunnetus - albumi lõppedes on selge, et helid olid pelgalt vahendid selle saavutamiseks.

Kuula albumit siit

[Artistid] Yoko Absorbing

Myspace
Yoko Absorbing
Lastfm

Weird Ribs Tubes (CLLCT/Bandcamp)

Joseph Cox on ennekõike tuntud oma varasema projekti Fragile Battleship järgi, keskendudes 4 albumil "huvitavale" ambientmuusikale. Teate ju küll, et selle žanri hindamise kriteeriumiteks ei sobi määratlused nagu “õhuline”, “eeterlik/atmosfääriline”, “uinutav”, "sügav" (teiste žanrite puhul on nendes omadussõnades kvaliteedile viitav intentsioon juba juures - kuna ka ambient`il on üldiselt positiivne tähendus juures, ning ristata teisi stiile sellega on jätkuvalt populaarne tegevus). Eristamaks selle žanri head muusikat keskpärasest (halba ambient`i tuleb vist reeglina väga harva ette - ausalt öeldes ei suudakski eksprompt ette kujutada, mismoodi võiks üks õige halb ambient kõlada - pigem siis igav, kuigi see karakteristik viitabki keskpärasusele) piisabki märksõnast “huvitav”. See, mis on “huvitav”, on ka hea. 20aastase Briti muusiku headuse üheks eelduseks on varieeruvus - lõpututena näivate - nii pingestatud kui ka pingestamata - atmosfäärika-unenäomaastike kõrvale pakub-segab ta elektroakustilisi katsetusi (kõikvõimalikke kõlaefekte), turmlevaid glitch-rütme, musique concrete`i, modernklassika ning ambient`i sulandusi, downtempo`t ning pinnapealseid, kuigi sugereerivaid orkestreeringuid, madalsageduslikku bassikõminat (mis kestvuse korral omandab suisa doom drone`i jooned - nt lugu Smith), vabas vormis heliefekte, suutes selle kõige juures säilitada kredibiilsuse. Mees teab hästi, mida mees teeb. Sama kehtib ka tema uue projekti Weird Ribs kohta. Kuigi hoopis teistsugune, ei ole kannapöörde uus koht sugugi üllatav - Cox`i eksprimentaalne vaim võinuks ükskõik kus maabuda. Kuigi ka nüüd maandus ta suure prantsatusega, lagunedes mitmesse žanrisse laiali. Keskne locus on krautrock - lausa ilma või siis väheste kitarridega muusika, mille suunitlus oligi pigem elektrooniliste vahenditega tehtav eksperimentaalpop. Cluster, Conrad Schnitzler, Manuel Göttsching, Harmonia, The Droids, Cosmic Jokers jpt. Päris mitte (hilisem) Kraftwerk, samas olemata ka CAN, Faust või (esimeste albumite) Kraftwerk. “Tubes” algab stereoefektidega - ühest kõlarist-kanalist teisse liikuvate elektrooniliste loop`idega liitub vali süntesaatori-drone, mis pulseerib ning paiskab ülesse kõrgeid heliakorde - ühesõnaga, kõlades rohkem Cluster`ina kui Cluster ise seda tegi. Imetabane saund. Albumil on ka kilavat digitaalsentimenti, mis olenevalt hulgast ning intensiivsusest on mõnes kohas pluss-, teises miinusmärgiline (tiheduse ning kilavuse tõttu muutub helipilt liiga koormavaks loos Goodnight Sweetheart (?) ). Cox ise saab ka sellest aru, tõmbudes tagasi. Eraldi rõhutamist väärivad on veel Leave - kraut/süntsümfoonia, mille helinivoo kõigub, kasvatades ning täites kuulaja tajuootusi. Ma ei tea, aga äkki kõlaksid Harmonia ning Penguin Cafe Orchestra kokku täpselt niimoodi, kui neid samaaegselt mängitada? See ei ole veel kõik - lõpus pakutakse Gang Gang Dance`i stiilis avangardistlikku tribal-rütmistikku, mille kontrapunktiks on intensiivselt vilisev foon, millega liituvad eelmisest projektist tuttavad heliefektid, omades veelgi purustavamat väljundit. Selle aasta parim lugu seni. Pitter Patter`it raputavad samuti kosmilisi vööndeid läbivad tektoonilised nihked. Vanaaegsetest analoogsüntesaatoritest ning tanpura lõppematutest akordidest loodub uus metafüüsika - kosmische musik`i vanade peerude kantsid ongi seega üle krohvitud. Ka ülejäänud träkid on ülesannete kõrgusel (ka Goodnight Sweetheart kõlab 4-5 kuulamise järel hästi). Modernne sentiment kohtub retroga, eepilisus helimanipulatsioonidega, vanakooli elektrooniline saund käesoleva tehnoloogiaga, tantsuline sentiment infiltreerub psühhedeelsesse kaosesse. Kuna Joseph Cox on oma mõjutajatena maininud ka Fuck Buttons`it ning Growning`it, siis saavadki niidiotsad kokku tõmmatud. Siiski - tänapäevane lähim (retro-)sugulushing on Dominik Jansen aka Cidulator. Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Henrik Jòse

Henrik Jóse
23 Seconds
Myspace
Lastfm

[Kogumikud] Holiday Records Pop Music Compilation Volume One (Holiday)

Kogumikud - ning iseäranis head kogumikud - on tõhusad sissejuhatajad uue muusika maailma.

Mineval aastal ilmunud üllitise ümbriselt võib lugeda, et tegemist on "maailma parima muusikaga". Mul jääb üle üksnes sellega nõustuda. Ning Holiday Records on järelikult üks neid plaadifirmasid. Kindlasti. Ning õigustab täielikult oma nime. Kuulake seda kogumikku (millele on ilmunud juba 2 järge) ning te leiate endile uusi lemmikuid. Mina leidsin siit endale Jes Maybe`i, Bonfire Kids`i, Sunshower Kids`i, Girl Alliance`i, Canoe, Victory VIII`i, Acorn Boys`i, Winterlish`i, Uranium Lake`i. Ühesõnaga, eranditult kõik artistid. Siin on shoegaze`i, fuzz pop/power-indie`t, lo-fi/elektroonikat/electro-indie`t, indie pop/twee pop`i, indietronica`t, avant-pop/baroque pop`i jpm. Servapealset indiemuusikat. Stiilipuritaanlust ei ole sellel kompilatsioonil mõtet taga ajada. Kogumik demonstreerib ennekõike USA (alternatiiv)skeene ammutamatut potentsiaali, kuid esindatud on ka Ühendatud Kuningriigid (Uranium Lake) ning Rootsi (Girl Alliance). Teisisõnu - see on harmooniline tervik. See on POPMUUSIKA!


Kuula kogumikku siit

[Artistid] Bark Cat Bark

Bark Cat Bark
Sonic Reverie Records
Dedicated Records
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] An Elephant Never Forgets An Elephant Never Forgets (Upitup)

Elevandid tõepoolest ei unusta ning arvatavasti ka mäletavad paljudest inimestest paremini. Samas elevantide ajukurdudesse ei talletu nähtavasti ka seda sitta, mis tuleks ära unustada või millest oleks parem mööda mõtelda. Teisalt on vähe bände, kes suurimale maismaaloomale on nime näol “tribuuti” maksnud. Seda enam, kuivõrd elevant sümboliseerib jõudu ning vastupidavust. Ja-jah, tean küll, et kõikvõimalikud “karud” ning “kassid” on hetkel in. Tõsi, USA indiemuusikas oli eelmisel kümnendil liikumine Elephant 6, mis tagantjärele on oma nime intentsioonile sümboolse kinnituse saanud. Bändid nagu Neutral Milk Hotel ja Of Montreal on tänapäevast (USA) alternatiivkeenet kahtlemata tugevalt mõjutanud.

Ka An Elephant Never Forgets tuleb samast maailmajaost - Montrèal`ist. Dave Landry-Jim Angelillo kohta on teada ainult, et korra nad tulid, sähvatasid ning läinud nad olidki. Tõsi, üks lugu oli ka varasemast ajast plaadifirma Upitup kogumiku peal. Nende samanimeline album ilmus eelpoolmainitud leibli all 2003. aastal. Üllitis oli iseäralik selle poolest, et moodustas Upitup´i eksperimentaalelektroonika kõrbes omaette fenomeni. Tandem demonstreerib Montrèal`i roki- ja indieelu taltumatut vaimu ning energiat, kombineerides seda Upitup`i artistidele nii omase mahuka vihjete võrgustikuga. On ju teoreetiliselt võimalik, et “An Elephant Never Forgets” on tugevalt mõjutanud (Le) Fly Pan Am`i albumit “N`Ecoutez Pas” (2004, Constellation) - siinkirjutaja ühte lemmikalbumit eelmisest kümnendist. Arvestades Montrèal`i skeene ning tegelaste väga tihedat läbipõimumist, ei olekski see üllatav. Seda enam, et võrreldes oma varasemate üllitistega muutis (Le) Fly Pan Am oma viimaseks jäänud albumil üsna kardinaalselt suunda.

Kõik need elemendid on albumil kenasti esindatud - musique concrete (veevulin, linnamüra), ekstaatilised sissesõidud (Expl; Analogie - kas te kuulete siin Arcade Fire`ile nii omast ekstaatlist hüsteeriat 4 aastat hiljem?) vaheldumas haakepilduva hüpnorokiga (Nippon), elektroakustilised paukumised, minimalistik aegamööda paisuv ambient rock (Essence). Spoken word. Digitaalmüra ning kõrgete kitarriservade segustumine. Ka laptop-folk`i imetabased võbelused on siin kenasti esindatud (selles osas näitab tipptaset teine Montrèal`i duo Simon Trottier-Nicolas Bernier). Albumi lõpetab leiblikaaslase Isocore`i meisterlik psych-elektrooniline remiks loost Poor Corporation. On mida kuulata, on mida avastada!

Kuula albumit siit