[Kogumikud] Holiday Records Pop Music Compilation Volume One (Holiday)

Kogumikud - ning iseäranis head kogumikud - on tõhusad sissejuhatajad uue muusika maailma.

Mineval aastal ilmunud üllitise ümbriselt võib lugeda, et tegemist on "maailma parima muusikaga". Mul jääb üle üksnes sellega nõustuda. Ning Holiday Records on järelikult üks neid plaadifirmasid. Kindlasti. Ning õigustab täielikult oma nime. Kuulake seda kogumikku (millele on ilmunud juba 2 järge) ning te leiate endile uusi lemmikuid. Mina leidsin siit endale Jes Maybe`i, Bonfire Kids`i, Sunshower Kids`i, Girl Alliance`i, Canoe, Victory VIII`i, Acorn Boys`i, Winterlish`i, Uranium Lake`i. Ühesõnaga, eranditult kõik artistid. Siin on shoegaze`i, fuzz pop/power-indie`t, lo-fi/elektroonikat/electro-indie`t, indie pop/twee pop`i, indietronica`t, avant-pop/baroque pop`i jpm. Servapealset indiemuusikat. Stiilipuritaanlust ei ole sellel kompilatsioonil mõtet taga ajada. Kogumik demonstreerib ennekõike USA (alternatiiv)skeene ammutamatut potentsiaali, kuid esindatud on ka Ühendatud Kuningriigid (Uranium Lake) ning Rootsi (Girl Alliance). Teisisõnu - see on harmooniline tervik. See on POPMUUSIKA!


Kuula kogumikku siit

[Artistid] Bark Cat Bark

Bark Cat Bark
Sonic Reverie Records
Dedicated Records
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] An Elephant Never Forgets An Elephant Never Forgets (Upitup)

Elevandid tõepoolest ei unusta ning arvatavasti ka mäletavad paljudest inimestest paremini. Samas elevantide ajukurdudesse ei talletu nähtavasti ka seda sitta, mis tuleks ära unustada või millest oleks parem mööda mõtelda. Teisalt on vähe bände, kes suurimale maismaaloomale on nime näol “tribuuti” maksnud. Seda enam, kuivõrd elevant sümboliseerib jõudu ning vastupidavust. Ja-jah, tean küll, et kõikvõimalikud “karud” ning “kassid” on hetkel in. Tõsi, USA indiemuusikas oli eelmisel kümnendil liikumine Elephant 6, mis tagantjärele on oma nime intentsioonile sümboolse kinnituse saanud. Bändid nagu Neutral Milk Hotel ja Of Montreal on tänapäevast (USA) alternatiivkeenet kahtlemata tugevalt mõjutanud.

Ka An Elephant Never Forgets tuleb samast maailmajaost - Montrèal`ist. Dave Landry-Jim Angelillo kohta on teada ainult, et korra nad tulid, sähvatasid ning läinud nad olidki. Tõsi, üks lugu oli ka varasemast ajast plaadifirma Upitup kogumiku peal. Nende samanimeline album ilmus eelpoolmainitud leibli all 2003. aastal. Üllitis oli iseäralik selle poolest, et moodustas Upitup´i eksperimentaalelektroonika kõrbes omaette fenomeni. Tandem demonstreerib Montrèal`i roki- ja indieelu taltumatut vaimu ning energiat, kombineerides seda Upitup`i artistidele nii omase mahuka vihjete võrgustikuga. On ju teoreetiliselt võimalik, et “An Elephant Never Forgets” on tugevalt mõjutanud (Le) Fly Pan Am`i albumit “N`Ecoutez Pas” (2004, Constellation) - siinkirjutaja ühte lemmikalbumit eelmisest kümnendist. Arvestades Montrèal`i skeene ning tegelaste väga tihedat läbipõimumist, ei olekski see üllatav. Seda enam, et võrreldes oma varasemate üllitistega muutis (Le) Fly Pan Am oma viimaseks jäänud albumil üsna kardinaalselt suunda.

Kõik need elemendid on albumil kenasti esindatud - musique concrete (veevulin, linnamüra), ekstaatilised sissesõidud (Expl; Analogie - kas te kuulete siin Arcade Fire`ile nii omast ekstaatlist hüsteeriat 4 aastat hiljem?) vaheldumas haakepilduva hüpnorokiga (Nippon), elektroakustilised paukumised, minimalistik aegamööda paisuv ambient rock (Essence). Spoken word. Digitaalmüra ning kõrgete kitarriservade segustumine. Ka laptop-folk`i imetabased võbelused on siin kenasti esindatud (selles osas näitab tipptaset teine Montrèal`i duo Simon Trottier-Nicolas Bernier). Albumi lõpetab leiblikaaslase Isocore`i meisterlik psych-elektrooniline remiks loost Poor Corporation. On mida kuulata, on mida avastada!

Kuula albumit siit

[Artistid] Stuart Newman

Stuart Newman
Myspace
Lastfm

Crowcat Freestreet EP (Psychedelicate)

Üks Ühendriikide(osa)riik ei anna siinkirjutajale kuidagi asu – nimelt Kaliforniast tuleb häid bände nagu muda. Probleemi ei olekski, kui jõuaks selle tulvaga kuidagi sammu pidada. Jah, innovaatilised nooremapoolsed muusikud. Iseenesest suva välimusega tüübid, rannapüksid jalas, aga nende muusika on meeletu. Kunagi, ligi 300 aastat tagasi püüdis üks Prantsuse filosoof (Montesqieu) geograafilistest tingimustest, laiemalt ümbritsevast keskkonnast tulenevalt determineerida ühtede ja teiste inimeste iseloomujooni-kalduvusi. Kalifornia põhjal võib küll väita, et kuumus ning mõttetegevuse laiskus ei käi kokku. Kindlasti (füüsiline) keskkond mõjutab inimesi, samas kategoorilised (rassistlikud) omistused on muidugi meelevaldsed. See annab kõigest võimaluse pakkuda välja poolikuid tõdesid ning nendega eesmärgipühitsuslikult manipuleerida. Teisalt ei ole sealses uues laines ka midagi üllatavat, kuna nimetet osariik on niikuinii olnud üks avangardi olulisimaid kantse läbi muusikaajaloo - The Residents, Big City Orchestra, Negativland, Cromagnon, Mike Patton, Christian Marclay, Estradasphere, Tuxedomoon, Xiu Xiu, Ariel Pink, Testicular Manslaughter jpt.

Crowcat`i taga on Mike McDowell - varem pillitanud lokaalse (Orange County) avangardskeene bändides (Tan Dollar, Fadestale, The Month Long Song) ning oma eelmises (kahasse) projektis Sun Energy Sound. Kes on tuttav viimatimainitud ansambliga, see võib aimata, mida uuelt projektilt oodata võib.

Freestreet” koosneb 5 loost ning 27 minutist. See ongi optimaalne formaat, kuivõrd mingisugust kuulaja kinnastega silitamist siit eest ei leia. Out of pop. See on lauseksperimentalism. Elektro- ja psühhoakustilised keskkonnad, kaldu veetud vokaalliinid-häälutused, tempokatsetused. Selle kohal kummitavad sageli hämused jutusämplid. Fuzz-müra. Kõikvõimalikes heliregistrite kõrgustes ning madalustes kulgevad foonid liiguvad edasi-tagasi. Muude instrumentide (bass, kitarr, kalimba, hääl, trummid) kõrval on ära mainitud ka tool. Võimalik, et on targu mainimata jäetud eesliide “elektri”, kuna pidev särin on albumit läbiv põhielement. Möönan, et seesugune kontseptsioon/saund meenutab oma eheduselt pigem 80ndate väiketiraažilisi industrial-kassettalbumeid kui kuulub tänapäeva paljutahulisse kõlaleksikasse. Karvane analoogsalvestiste toonivari ning lopsakus. "Vareskassi" varaindustriaalne käiamine läheneb Big City Orchestra valgustavale pioneerlusele 25-30 aastat tagasi. Kus keelpillid, see tähendab bass (kitarrihelid suunatakse reeglina efektikaosesse) rohkem mänguruumi leiab, seal muutub muusika veidraks psych-blues`i ning drone`i ristandiks (Clapping Fire). Loomulikult mõista leiab see kõik aset vabaimprovisatsioonilise indulgentsi varjus.

Esteetiliselt väljapaistev üllitis - kuigi intensiivne, peitub selles omamoodi turvalisustki - tekitamata painet. Teisalt soovitan "Freestreet" EP´i ennekõike neile, kellele vana kooli industrialmuusika/avangard/noise korda on läinud. Ülejäänutele võib see kõigest kurioosumina paista.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Pasqualino Ubaldini

Pasqualino Ubaldini
Myspace

Henrik Jòse The Little Things EP (23 Seconds)

Malmö`lase Henrik José muusikaline käekäik, tunnetus ning areng meenutab ühe teise (ning märksa tuntuma) skandinaavlase soomlase Esa Juhani Ruoho aka Lackluster`i oma. Aastatel 1997-2004 tegi rootslane muusikat Bliss`i nime all. Alustanud varateismeeas demoscene/bitpop/chiptune/tracker music/8bit-liikumise osana - tehes konkreetselt psühhedeelset tracker-saundi - , on ta sellest ajapikku välja kasvanud - liikunud downtempo ning elektroonilise popi suunas. Samuti kuuluvad tema leksikasse meeleolukas nu-jazz, jazz funk, funk soul, deep house, disco (house), avarad orkestratsioonid (tema enda sõnul meeldivad viimased talle väga). Helide intensiivsuse-suure vaheldumise ning eriilmelisuse tõttu kuulub ta otsapidi samplecore/plunderphonics/sound collage-žanri(te)sse. Tõeliselt puuteline muusika. Need happelised süntesaatorid-orelid ning autotuunitud vokaalid on tase omaette! Näituseks lugu Making A Bomb (1998) on tõeline...mhhh...pomm. Nagu Paul Mauriat esitanuks Mutant Disco`l mõnd oma eatut meloodiat. Üllitanud muusikat tuntud leiblite nagu Kahvi, Monotonik ning Fairlight Music all (taaskord kattumine Lackluster`iga). Uurisin ka tema (peamisi) mõjutajaid; nimekiri on meeldiv, kuigi kohati üllatav - The Smiths, Sigur Ros, Murcof, Pink Floyd, Cocteau Twins, Boards Of Canada, Radiohead, Björk, Aphex Twin. Nagu vanakooli indiemees või nii... . Väga hea on mõelda, et nii The Smiths kui ka Cocteau Twins on inspireerinud niivõrd head saundi produtseerima.

Kui mehe eelmine, 3 aasta tagune album “Henrik Jose 2007” sulatas omavahel kokku akustilist kidraindiepoppi ning (kohati trikitavat) elektroonikat, ning rootslane vaatas kaunipilguliselt, isegi nartsisslikul moel sissepoole, siis “The Little Things” EP träkid on rohkem muusikaliselt upbeat ning avalam (ning täiselektrooniline). Samas ei saa ka öelda, et võrdluses eelmise üllitise või Bliss`i aegadega oleks tagasiminek toimunud, isegi kui siinkirjutajale meeldivad viimatimainitud rohkem. 15 aastat järjekindlalt tegutsenud muusiku vastu tekib paratamatult usaldus. Albumilt kõlab vastu professionaalne kogemus. Nimilugu ning Pinpointing The Problem raputavad harmooniahaakidega azedabooth`ilikus võtmes. Harmooniad liuglevad, avarduvad ning vaibuvad. Suur muusika. Tõsi, lõpulugu We Own This Thing kõlab küll nagu taltunud M83.

Kuula albumit siit

8.5