Prinss Mind, Body & Soul: 200% (Jamendo)

“Mind, Body & Soul: 200%” on Mehhikost Monterrey`st pärit viieliikmelise kollektiivi debüütalbum. Kümme lugu, mis on täidetud tänapäevase elektroonilise linnasaundiga, rõhuasetusega digifunkelektro- ja r`n`b-seadetel. Vähemal määral on siin soul`i ja hip-hop`i. Korralikud arranžeeringud - helipilt varieerub, avarad elektroonilised orkestratsioonid, modernseks tuunitud sündiliinid, läbi filtrite mängitud helisid, vokaalots on daamide käes, ning lauldakse hispaania ja inglise keeles (ka ühes ja samas loos). Uurisin mehhiklaste muusikalisi eeskujusid - Michael Jackson, Keri Hilson, Alicia Keys, Chris Brown. Ka pärineb kolmelt viimatinimetatutelt see element, mis mind üllitisel häirib - vokaali(de) kohal võinuks vahetevahel autotune-nuppu mitte lülida. Prinss on selle äärmusesse kallutanud. Robotlik vokaal on keskpaigani okei, kuid hiljem muutub see üsna tüütavaks. Sellele vaatamata veab album välja võiduka lõpuni. Siinkirjutaja lemmiklugudeks on kangesti Kraftwerk`i meenutava sämpli ja prõgisevate saundidega NO Es FaCiL ft AD ning avarahingeline Necesito De Ti.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Cagey House/Dave Keifer

Cagey House
Myspace

A Foggy Realm Twilight (R.A.I.G Accessory Takes)

Multinstrumentalist (kuigi põhirõhuga kitarridel) Ilja Lipkin on osaline mitmes ansamblis. Saksakeelses keskaegset muusikat omaette või seda (tumeda) folgiga segavas rühmituses Waldsonne, atmosfääre ja fusion`likku kidrasaundi segavas ning seda kongatrummidega ilmestavas pundis Rushus, psühhedeelset fusion-metal`it esitavas grupis Re-Stoned ning nakkavate funk-gruuvidega improjazzrockkollektiivis N.L.P Trio. Kõik nimetatud üksused on piisavalt huvitavad selleks, et moskvalase muusikalises kogemuses ning kompetentsuses mitte kahelda.

A Foggy Realm on tema esimene sooloprojekt ning debüütalbum “Twilight” leidnud koha väljapaistva Vene leibli R.A.I.G Accessory Takes nimistus. 5 lugu 29 minuti sees. Turbulentne kitarriämbient. Päikesemuusika? Nullindate alul tegi norralane Tore Elgaroy sarnast muusikat albumil “The Sound Of The Sun” (Rune Grammofon). Emotiivne kitarrimassiiv vasakpoolsest kanalist parempoolsesse tungimas ning vastupidi. Lipkin`i saundis on nii robustsust kui ka filigraansust, sageli samaaegselt - profi tunnusmärk. Kõle kurjaendeline tühjus, mida ta kitarridega esile manab, tekitab pigem soojust. Mitte ainult sellepärast, et see inimese (kurja) loomusega hästi kokku sobib, vaid ka seetõttu, et helide vaheldumise sagedus on suur. Mida rohkem seda kuulad, seda enam see doom`iliku ämbientsümfooniana kõlab. Kitarri- ja ruumieksperimentide kõrvale on sisse sämplitud ka üks jutukatke. Pluss vaevukuuldavad mikrotonaalsed helikihid, mis osavalt manipuleerivad kuulaja tajuga. Väärikas üllitis.

Kuula albumit siit

9.1

[Artistid] Super D`Orch

Super D`Orch
Myspace

gillicuddy the yaouhl! mashups (Clinical Archives)

Andreas Rohden ehk gillicuddy on Ida-Friisimaalt pärit, kuid hetkel Bochum`is resideeruv singer-songwriter. Ta on üllitanud kokku 4 albumit, kõik viimase poolteise aasta jooksul, respekteeritud leiblite Resting Bell, Merzbau ning Clinical Archives`i all. Sakslast iseloomustab Põhja-Ameerika juurte- ja popmuusika mõjutustega minimalistlik helikeel. Tõsi, juuri on selles rohkem kui klantsi. Minimalistlikus hillitsetuses on delta blues´ile ning 20-30ndate keelpillimuusikale omast primitivismi ning sealt ajas edasi minnes meenuvad John Fahey, Leo Kottke, hiljem Phil Reavis ja Lou Barlow ning kaasaegsetest Ben Chasny, varane Devendra Banhart, (Carlo) Barbagallo, James Blackshaw. Tema taotuslikult rohmakas helipildis ilmneb möödunud aegade epohhitruudus (ennekõike album “music for moles”). Sarnasus näiteks John Fahey`ga seisneb ka selles, et gillicuddy träkid reeglina piirduvad paari minutiga. Teisalt, Rohden`i muusika on liiga nutikas selleks, et seda lihtsalt juurtemuusikaks arvata (samapalju kui võib näiteks Wilco`t või The Sea And Cake`i selleks pidada). Tema cutting edge-läte peitub ikkagi tänases päevas (egas ilmaasjata Euroopa tööstuskeskmes elav mees ei võrdle oma muusikat “partide ja oravatega, kes justkui elutseksid tema toas”).

Seda tõestab ilmekalt tema viimane reliis “the yaouhl! Mashups”. Esiteks mashup on muusika tänapäevane kokkupanemisviis ning teiseks Clinical Archives ei üllita ontlikku popsaundi. Ilus helisevate overdrive`idega avang i know, i know jätkub ligi 8-minutilise eksperimentaalse (post-)grunge-saundiga. De mannetjesolifant gaat op reis naar de oostzee kõlab nii nagu grunge ideaalis kõlada võinuks. Träkk on täidetud sentimentidega, mis ei ole tagasihoidlikult öeldes ordinaarsed - näiteks üks helikiht on minutiks allutatud lindikiiruse efektile ning loo lõpetavad (Läänemere) lainete loksumised ning taamamüra. Sh-da on avangardistlik indie/post-rock, mis võlub turmleva struktuuri ning naturalistliku ja digitaalse heli sümbioosiga. Instrumental #2 läheneb varasematele albumitele, kuid...ainult läheneb. Sme. li. co. on suva kummardus 60ndate underground-folgile. /too many people on the subway train people tell smell like cock/Why do the people all the subway train smell like cock/. Sedasi. Kuna album demonstreerib eeskujulikku tasakaalustatust oskusliku laulukirjutamise ning leidliku eksperimenteerimise vahel, siis kaheldamatult kuulub see album minu 2010. aasta lemmikute nimekirja.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Mentz

Mentz
Mentz
Myspace
Lastfm

Paradigm Girders Under A Steel Sky (Noecho)

2001. aastal kokku saanud, kuid alles 2006. aastal salvestama hakanud London`i duo Paradigm (Dante Knoxx & Zakk Altair) reliisis oma esimese albumi “Textured Sound” 2008. aastal, mis aasta hiljem üllitati Noecho Records`i all. Albumil domineerisid külmad, samas emotiivsed kitarripõhised drone-hingused, abstraktne sfääride muusika, musique concrete/found sound/field recording-sulandused (vareste kraaksatused, jutuvada, linnamüra, kahinad-sahinad), taamaorkestratsioonid, helieksperimendid, avatud ruumi salvestused/elektroakustika, sound-art. Vaikus-valjenemine, põlemine-kustumine. Meistriteos (9.8). Sarnasusi helides ning metoodikas võib leida Robin Rimbaud`i/Scanner`i, Boy Swung Tunnel`i ulmeliste hetkede ning Eluder`iga (album “Drift”). Muusika, mis ei tunne (žanri) piire. Õieti küll tunneb - selleks, et neid ületada. Ekspansiivne helind. Duo lähtekohaks on “tõelisuse heli” (true sound) loomine. See tunnusmärgistab “seesugust heli, mida inimesed tahavad kuulda, et tajuda maailma meie ümber”. Tõsine muusika.

Millele osutab üllitise tiitel “Kandetalad terastaeva all”? Taevakatuse metalset kilinat võib siin küll tajuda (Homeless Frequency), aga enamuse ajast ollakse siiski väljaspool taeva alust ruumi. Või on`s see mikrokosmos, mis on ehitatud karkassidesse? Mikroorganismide elu selle sees? Avaloos Clocking In sämplitakse linnamüra sisse mehe-naise deklareerivat jutuvada, ning meeshäält hakatakse moonutama. Hea, et seesugune träkk on albumi alguses, muidu viiks see küll katuse (kergelt) minema. Diggers muudab kardinaalselt suunda - eelmise loo maine sci-fi-hullus asendatakse räpakate ning agressiivsete 8bitilise muusika rütmidega. Chipbreak. Mäletate ehk Lode Runner`it - telekamängu 90ndatest? Ka seal kaevas peategelane teda tagaajavatele kollidele auke-surmalõkse. Alates loost Depth of Field muutub kõik - ulmesõidukid võtavad kursi kosmosesse. Sisenetakse Tühja Välja, üksindus materialiseerub ning hakkab lainetama, mootorite surin valgub Lõpmatusse. Jäine hingus on kuklasse hingamas. Eepiline. Kuni looni Relic Bay, mis kõlab nagu (80ndate) Tangerine Dream. New age`ilik alasurvestatud pseudonaturalistlik atmosfäär ning seest õõnsad kilava saundiga süntekarütmid. Kuigi selles peituv kitšilik element on täiesti omal kohal, langetab veidi albumi üldmuljet füüsiliselt ebameeldiv rütmi kõrgsageduslikkus. The Soil Void teeb käände kurjaendelistesse ämbientvoogudesse. Green Moss on an Ocean Tower liigub minimalistlikel helimaastikel, mida on palistatud linnulauluga. Lõpulugu Gerald's Brew “jutustab” sellest, kuidas mingi suva jorss köögis(?) kolistab ning veega mässab ning kõrvalruumis keegi sünti profaanlikult klimberdab. Tõepoolest, Briti duo on suurepäraselt realiseerinud oma lahkkõlalisuse kontseptsiooni - helipilt on vastuokslik, süüdimatult erinevatesse suundadesse laiali, kuid mis peamine - väljapeetud ning imponeeriv. Võrdluses esimese albumiga on siin vabavormilist freakout-miljööd tunda. Egas ma muidu seda albumit lastfm`is tägides ei saanuks rekordilised 67 ühikut (mis loomulikult ei olnud eesmärk omaette).

Kuula albumit siit

9.1