1/25/2010
[Artistid] Oskar Hallbert
Look its Kama aina in my garden (Vindoga 2008)
Oskar Hallbert | MySpace Music Videos
Oskar Hallbert
Oskar Hallbert
Myspace
Lastfm
1/24/2010
[Vana ning oluline] Joiejoiejoie 2006 EP (Poni Republic)
Brüsselis resideeruva Clément Marion`i aka Joiejoiejoie paari aasta tagune “Green!” EP jättis mittemidagiütleva mulje. Neljast laulust ei õhkunud ei jõudu ega karismat. Viga võis olla ka siinkirjutajas, kuivõrd ma ei suutnud sellele albumile kuidagi ümber lülituda. Kohanemishäireid tekitas prantslase 2007. aastal Venetsueela plaadifirma Poni Republic (indietronica, electro(nic) pop, indie pop) all reliisitud “2006” EP. Üllitisel olevad seitse lugu hiilgavad nakkavate harmooniate ja käikude, ladusa ülesehituse ning subtiilse kihistusega. Lihtsad rütmid, helisev vokaal ning nauditavad päikesepaistelised kitarriakordid loovad meeleolu. Helikihtide vaevumärgatav paisumine on sugereeriv ning inspireeriv. Joiejoiejoie videodest paistab vastu tänapäevale nii omane inditrooniline kolmainsus - muusik, kitarr, ning rüperaal. Ühesõnaga, tema simuleeritud ansambel. Virtuaalpop. Stilistiliselt viipavad laptop-folk/folktronica/tweetronica/indietronica, dream pop, art-pop, twee pop/indie pop, organic electronica. Euroopas, eriti selle keskosas (kust see ka alguse on saanud) on seesugune muusika väga levinud ning juba dekadentliku varjundi omandanud - Wixel, Bidibop, cantaloup, Anois, Julian Winter, My First Trumpet, this mess is mine, The Notwist, Tarwater, turnus, Oslo Deadtrash Project, Teamforest, Electric President, Styrofoam. Meeldiv tujumuusika, mis tekitab juba praegusel hetkel nostalgiat. Albumit lõpetav Valentine Riz meenutab mulle koguni Dallas`t - holgerlooduslikud õhkamised. Ka väärib loos esiletõstmist hõrk mandoliinisentiment. Teate ju küll, need The Smiths`iga (Please, Please, Please, Let Me Get What I Want) seonduvad unustamatud assotsiatsioonid.
Kuula albumit siit
1/23/2010
Les Dix-Huit Secondes Les Cahiers Des Improvisations - Troisième Volume (Bandcamp)
Paul Andrew Rosales - tänapäeva ühe kõrvahaaravama avant-pop/newgaze/chillwave/DIY/New Weird America akti Wonder Wheel`i kehastus - väidab oma essees FUTURE MUSIC - The Anticipation Proclamation - FUTURE WORLD, et 21. sajandi muusikategemine hakkab baseeruma 4 alusel:
1)Muusika salvestamine 80ndate ning 90ndate rekorderitega.
2)Analoogtehnikaga esitatatava muusika ülekandmine digitaalsesse keskkonda
3)Manipulatsioonid lindikiirusega/plug-in-eksperimendid
4 Helide konverteerimine 2000ndate keskpaiga arvutitesse
Tavakeelde panduna tähendab see tõmmisemat, sageli ka lo-fi`likumat helipilti, “vigu”, konventsionaalsete (laulukirjutamise põhielemendid ei kao kuhugi)ning ebakonventsionaalsete helide põrkumist ning kokkusulamist ning sugestiivset väljundit. Tõepoolest, Ariel Pink, Wavves, John Maus, Blank Dogs, Neon Indian on artistid, kes tänapäeval tõsisele muusikasõbrale tutvustamist ei vaja. Kuid on veel väga palju silmapaistvaid artiste, kes ootavad oma aujärge. Avangardistlik, samas popiliku suunitlusega lo-fi-muusika vaikne revolutsioon on jäkumas.
Mul on au tutvustada Les Dix-Huit Secondes`i üllitist “Les Cahiers Des Improvisations - Deuxième Volume”. Hea meel on seetõttu, et Sitsiilia projekti eelmised albumid kuulusid siinkirjutaja 2009. aasta parimate sekka. (Carlo) Barbagallo-Lucia Urgese on juba jõudnud kolmanda albumini (viimase) kolme kuu jooksul. Esimese albumi (hinne: 8.7) piipitav elektroonika, fusioonkitarripannood, jahejätsulikud heiastused ning intensiivsed müraatakid hüljati ning teise albumi (hinne: 9.7) helipilt muutus märksa hillitsetumaks, minimalistlikumaks, ehk isegi kurjaendeliseks. Üldmuljelt oli helipilt kokku surutud - sellest hoolimata kiirgub sealt eredat valgust läbi hiiglasuurte punakate liivatolmukeeriste. Punase Planeedi muusika. Teoreetiline vaade Olympus Mons`i jalamilt. Psühhootilised elemendid on kõrvutatud eepilise helikeelega. Ülivõrdeline psych-folk`i, drone ambient/illbient`i ning abrassiivsete elektroakustiliste helipannoode lõppematusele lähenev summa.
Algab “Les Cahiers Des Improvisations - Deuxième Volume” eelmise albumiga sarnases võtmes. Düstoopset monoliiti uuristatakse trompeti free jazz`iliku käsitlemise ning kogu struktuuri raputava massiivse rütmiga. Järgnevas, keskses loos tuuakse sisse põhierinevuselement võrdluses varasemate albumitega - lindimanipulatsioonid, st katsetused lindi erinevate kiirustega. Kuigi eepilisus ning tumedad meeleolud hakkavad tasapisi hajuma, ei muutu muusika pealiskaudseks trillerdamiseks. Viimistletud kitarr-dub, vokaal- ja stereoeksperimendid loovad rohkelt tundmusi, mis sõnajõule ei allu. Kuidas saaks edastada pertseptsioone, mida kutsub esile mutanteerunud šamanistlik loits (DSM IV)? Soliidne samm uute aastasse on tehtud.
Kuula albumit siit
8.9
1/22/2010
Winterburst Demo (Jamendo)
Prantsusmaalt Pariis´ist pärit neliku debüütalbumit “Demo” on koduses Jamendos hinnanud 10 inimest - vox populi - , kes kõik on üksmeelselt jaganud maksimumpunkte. Üks kommenteerijatest väidab, et see on vähemalt sama hea muusika kui see analoogne muusika, mille eest ta on palju raha välja käinud. Ning lubas, et teeb kaasmetallistidele albumiga tutvumise kohustuslikuks. Oma ala spetsialisti hinnang? Ilmselt. Uurisin sama niši tuntuid ansambleid - kellega on ka kvarteti muusikat võrreldud - ning leidsin sellised nimed nagu Trail of Tears, Odium, Hollenthon, Darzamat.
6 lugu kuuluvad sümfoonilise black metal`i kehandisse. Kiiretempoline, eleegiline, massiivne...ning klišeellik. Ratsutab nii sümfoonilise metal`i kui black metali`i dekadentlikul kogemusel. Teise kuulamisringi lõpus turgatas pähe, et hoolimata välisest koletuslikust grimassist on turvalisus seesuguse muusika üks põhiomadusi. Turvaline muusika on midagi seesugust, millele võid iga päev kindel olla, et harju keskmise meeleolu suudab välja venitada. Printsipiaalselt ei väljendu turvalisus vormis, vaid alandlikus suhestumises eelneva žanrikogemusega. Album seisab liiga keskel, liigagi kahe jalaga maa peal. Kujutan ette, et mõni antimetallist/avangardmetallist kuulab seesugust muusikat enne uinumist. Tõsi, lugu The Sign Of The Black Ivy suudab ümbritsevast formaadist osaliselt välja murda, ning loo Enthronement Ceremony psühhedeelsete klahvpillisoolode, suurema vokaalamplituudi, trummipartiide ning üleüldise kriipivuse eest paneksin juba märksa kõrgemad punktid. Ka lõpuloo The Blessing Of The Evil vokaalkäänded refrääni osas äratavad sümpaatiat. Tehniliselt viimistetuselt on album vaieldamatult tasemel (albumi tiitlist ei tasu end eksitada lasta - selle asemel võinuks samahästi ka “Promo” olla). Esimese mulje järel plaanisin panna 8.5, seejärel 7.5, ning omakorda 6.6. Viimaste kuulamistega üldpilt taas paranes. Veelkord - prantslaste muusikas on jõudu ning metallifännid vaevalt sülitavad sellesse kaussi.
Kuula albumit siit
7.7
Tellimine:
Postitused (Atom)