EugeneKha River Songs (Clinical Archives)

Moskvalase Jevgeni Haritonov`i sügav huvi muusika vastu leidis sotsiaalse väljundi juba Andropovi-Tšernenko valitsemisajal. Nimelt tollal veel teismeeas nooruk hakkas klubis plaate keerutama. Hiljem on tema sotsiaalne roll märgatavalt laienenud - tänapäeval teatakse teda poeedi (PEN-klubi liige), mitme avangardistliku suunitlusega ajakirja toimetaja ning eestvedajana, kultuurikriitiku ja luulefestivali kuraatorina ning plaadifirmade Another Hemisphere Records ning Microbit-Records käivitajana.

Tema muusikaline loometegevus on omaette teema. Sama pikk nagu on venelase diskograafia (mis nähtavasti jääb 100-150 ühiku piiresse), on ka tema muusikaline haare. Lisaks EugeneKha`le on tema sooloprojektideks veel Microbit Project (projekt on üles ehitatud madalsageduslikele bittidele, kus on koht müraelementidel, reivibiitidel, drone`il, sügaval hausil, teknol, tränsil jpm), omanimeline sooloprojekt (vähese elektroonika ning kõikvõimalike häälutusefektide-kehahäälte avangardistlik mikstuur). Lisaks veab ta koos Togliatti mehe Mihhail Lezin`iga projekti Yoko Absorbing, mis ulatub otsapidi trance-rock`ist ja uuspsühhedeeliast sound art`i ning psühhoakustikani välja. Sinna vahele jäävad veel illbient, noise rock, pseudo-etno, death industrial, glitch noise, elektro, hip-hop jpm. Kui seda meest saaks muusikalistelt suunitlustelt-saatusejoonelt kellegagi võrrelda, siis ainult Soome legendi Mika Vainio`ga.

“River Song” on EugheneKha diskograafias teisse kümnesse jääv album (projekt asutati 2006. aastal). Albumi intro on vägagi tuttavlik - atmosfäärilistesse kihtidesse on jäetud parmupill soleerima. Järgnevas nimiloos segatakse omavahel kokku new age`ilik atmosfäärilisus ning pompöössus, etnorütmid, hardrokilikud klišeelikud kidrarifid ning elektroonika. Fopaa? Totaalne kollaps? Teoreetiliselt küll, kuid ilmatusuurte pooside tagant ei õhkugi tühjust ning rada hakkab kenasti elama. Järgnevas (The Volga Bulgarians) on etnoelement veelgi rohkem esindatud - elektroonilised etnotrummid, mustlaslikud motiivid ning üllatus-üllatus – enniomorricone`lik minoorne meloodiamotiiv. Albumil on veel 15 “jõelaulu”, mis moodustavad ühtlaselt voogava väljapeetud massiivi. Tõsi, seda monoliidiks nimetada oleks vale, kuna helipilti on piisavalt variatsioone tekitavaid elemente sisse sulandatud. Žanriliselt liigutakse põgusalt üle modernklassika ning post-rock´i mõjuväljade. Erinevad rütmimustrid, loodushelid, sissejuhatused kitarri ja klaveri saatel. Lugudes on eristuvat hingamist. Ühesõnaga - new new age. Ja see ei ole sõimusõna. Vähemalt selleks korraks mitte.

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] joiejoiejoie

joiejoiejoie
Myspace
Lastfm

Animalparade Hippopotams dream of space (Noise Reactor)

TRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHTRRHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHRHRHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHHTRHHHTRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHH-TRHHHHTRHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHTRHHHHHHHHHHTRHHH-HHH-TRHHH-TRHHH-TRHHHHHHHHHHHHHHH-TRHHHHHHHHHPRHHPPPPHHHHPHHHHHHTRHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHHHHHHTSHHHHHHHHHHHHTRRRRRRHHHTRHHHHHHH.

Umbes niimoodi võiks märkide keeles välja näha Venemaalt Belgorod`ist pärit artisti Animalparade`i helimuster. Alul tähtede järgnevus muutub pikapeale tapeediks. Konkreetsel juhul (müra)tapeet ei ole sõimusõna. Selles on palju varjundeid. Valge ning pruun müra muudetakse taustaks, mis vaheldub pahinate ning metalltorukõlalise õõnsa ulgumisega. Saund jääb vahetevahel looper`isse kinni, luues mittetantsitavat tantsumuusikat (meenutab midagi, mis on tantsitav). Õieti see võib ka tantsitav olla, aga ei näe koodi selle lahtimõtestamiseks. Kood peitub loomulikult (ähmases) korrelatsioonis helide ning subjekti vahel. Tõsi, albumi lõpus (Ctrl+C Me) on siiski drum`n`bass-rütme kuulda. Albumil kõlavad erinevatest filmidest pärit sämplid. Esmakordselt elus kuulen noise-beatbox´i. Samuti saab Giuseppe Verdi omad vitsad. Kuid see muudab albumi veelgi brutaalsemaks. Heli kui informatsiooni, selle hulga liikumine läbi kitsa, selleks mitte ettenähtud kaabli. Helide ahmimine, muljumine, kokkupigistamine ning tõkestamine. Auditiivne buliimia ning oksendamine. Deformatsioon ning üldine dislokatsioon (struktuur on ju seotud konkreetse locus`ga) muutuvad desinformatsiooniks. Eri kanalitest pärit üksteisele vastukäivad informatsiooniühikud loovad müra. Eelpoolmainitut konkreetset informatsiooni - mida on niigi vähe - jagatakse suure intensiivsuse või üldisesse tervikusse ladestamise suunitlusega. Tõsi, ka see monoliit osutub instrumentaalseks - sissejuhatus albumi lõpuosa segmenteeritud pahaloomulisusele.

Kuivõrd see album on natuke liiga pikk ning selle kui terviku piirid on etteantud, siis mõned punktipügalad tuleb (karistuseks) maha võtta. Teisalt igal juhul etem müramuusika, kui enamus tänapäeva mürajaid suudab. Elitaarne? Ja-jah, samamoodi eksklusiivne nagu ameeriklaste analoog Kanin Krusete.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Vierivä Viiksiportieeri

Vierivä Viiksiportieeri
Myspace

[Vana ning oluline] Death and Vanilla Death and Vanilla (Bandcamp)

Kui ma tahaksin või oskaksin popmuusikat teha, siis kõlada nagu Malmö punt Death And Vanilla oleks ahvatlev mõte. Isegi väga. Nad on kahtlemata lahedad - deklareerivad albumi reliisidaatumina 2021. aasta jaanuari (õige on aasta 2008) ning eeskujudena toovad välja kõikvõimaliku avangardmuusika ja (innovatiiv)pop`i panteoni - Alice Coltrane, Broadcast, The Zombies, Stereolab, Siouxsie & The Banshees, Ennio Morricone, Henry Mancini, Current 93, Krzysztof Komeda, The United States Of America, Charles Mingus, David Axelrod, The Beach Boys, Motown, Roy Budd, The Velvet Underground, The Shangri-Las, Hungry Hippos, Roman Polanski, Piero Piccioni, Sun Ra, Love, Piero Umiliani, Nino Rota, Nico, Sunn O))), The Mamas & The Papas, BBC Radiophonic Workshop, The Ronettes, Can, Eggstone, Tim Buckley. Jajah, tänapäeva (totaalsed) inimtüpaažid - selleks, et üle ajahorisontide kiigata, tuleb teada tuleviku märke. Seesugust krautrock`ist, elektroonikast, 60ndate tüdrukutepopist ning üleüldse mahukat viitesüsteemi kasutavaid bände on varasematest aegadest ikka ette tulnud. Stereolab, Pram, Broadcast, Flunk. Ometi - kui te olete väsinud näituseks Stereolab`i viimase otsa (või üleüldse) loomingust, siis vahelduseks kuulake rootslasi. Nende vokaalliinid ei kulu ega tekita kuulajas tüdimust, helikihid on kenasti üksteisest eristatavad; kuigi meloodiajoontes ei ole teab mis keerulisust, kriibitakse nendega ajusoppi sügavad täkked. Vektoriaalsus ja dünaamika. Kosmosepopparid. 2021. aasta ei olegi utoopia, ei näigi ülepakutuna - näis, kas 11 aasta pärast näiteks kuulub seesugune muusika autofirmade poolt pakutava varustuse hulka? Kes ütleb, et autod veel maanteedel vuravad? Kas muusika saab olla suurem kui elu? Tuleviku muusika. Seda see ongi. Mina igatahes olen sellesse ansamblisse armunud. Jäägitult.

Kuula albumit siit

[Artistid] Uberlulu

Uberlulu
Uberlulu

[Vana ning oluline] Velvet Davenport Happy Ending (Velvet Davenport)

Pöördume tagasi aastasse 2009. Mul on hea meel, et Neon Indian`i “Psychic Chasms” EP pälvis suurt tähelepanu. Headus ning tähelepanu said adekvaatselt seatud proportsiooni. Teisalt, headus ning tähelepanu reeglina ei saavutagi tasakaalustatud suhet. Sageli on nii, et kui kuuled mõnd teist vapustavat artisti, mõtled, et mis kuradi pärast üks saavutab edu ning teine mitte. Aasta 2009 ning teiste all mõtlen Tan Dollar`i,Dizzy Jaguars!`i, Sore Eros`i ning Eureka Brown`i albumeid. Ning loomulikult Velvet Davenport`i albumit “Happy Ending”.

VD tõmbab lahti 60ndate folk-underground`i ning psühhedeelse muusika kaardi, võimendades nonde stiilide/liikumiste marginaalseid tahke. The Incredible String Quartet ning rollingute “Their Stanic Majestic Request”. Minneapolis`e kuuik tulistab julgelt, häbenemata ning stiilselt. See on paras ime, kuidas üks nullindate bänd oskab produtseerida niivõrd kauge- ja kauniminevikulist kõla. Selle eest tulebki enamus punkte ära anda. Ka piltidel näevad need tegelased välja nagu tänapäeva äraeksinud hipid. Tõepoolest, kaasajas püsib see punt marginaalsete tahkude suurendamise kaudu. Näituseks You Are The Fool, mis läbi filtrite võimendatuna kõlab nagu kõhurääkija manifestatsioon, Thanks Robbie`i veider fragmenteeritus või siis Outside Man`i sissejuhatav tehno/big-beat-rütmistik. 20 lugu 34 minuti sees ei ole ka kõige ordinaarsem albumikontseptsioon. Hoolimata minevikku jõllitamisest kõlab see album (retro)futuristlikult ka 17. jaanuaril 2010.

Kuula albumit siit