1/11/2010
our Subatomic Earth Underscore (Modicum Of Silence/Jamendo)
Vaevalt sai uus aasta alata, kui Nic Ross on taas platsis. Rõõmuga. Võib ainult kihla vedada selle peale, kas noor ameeriklane rõõmustab meid sel aastal rohkemate albumitega kui mullusel aastal (5 albumit). Tõsi, albumi pealkirja vaadates võib arvata, et selle teosega koos saab ühtlasi projektile joon alla kriipsutatud. Teisalt, kui võimalust on, siis reliisida aasta jooksul album (või palju albumeid) on kindlasti palju etem kui anda välja album iga 2-3 aasta tagant. Lisaks tunnetuse säilitamisele võivad ka muusikakriitikud muusiku suurele vaevale lihtsalt vee peale tõmmata.
“Underscore” koosneb 4 loost, mis kõik kannavad pealkirja sama tiitlit (pluss järjekorranumber). Esimeses loos esitleb OSE uut tahku oma saundis - seda alustab raadiolainete intensiivne kruttimine ning mineviku sügavustest pärit jutuvada, milledest saab kontrapunkt eepilistele tumeainelistele post-rock-helistruktuuridele. Õieti viiimatimainitud element saavutab loo arenedes tasahilju ülekaalu esimese üle. Loo lõppu kaunistab vaikne, kuid hõrk ämbienttekstuur, meenutades puudutuselt suurepärast mikrotonaalset ämbienthõllandust Palus Somni (albumil “Infinite”). Ning jutusämplid on albumit algusest lõpuni läbiv element. Teine träkk rõhub kõrgetele ja kaugeleulatuvatele kitarrivõlvidele ning helikihtide segustumisele, kõlades nii nagu olemuselt massiivne eepiline instrumentaalrokk kõlama peaks. Kolmanda loo massiivsetes doom-riffides on palju veenvust, mis üleneb võimsaks post-metal-crescendo`ks. Crescendo peksleb-taob kuni järgneb püänt - lugu lõpeb medikamentide reklaamiga kaugetest aegadest. Albumi lõpetab massiivse kitarriinertsina (esile- ja edasi)rulluv ning hingetõmbekohtadega vahelduv Underscore IV. Üles-alla kihutamine nagu läbi alternatiivmetallisti ajukäärude.
Siksakilised manerismid on käesoleval albumil suht kergesti ettenähtavad, prognoositavuse tõttu koguni pelutavad, samas kui need hetked kätte jõuavad, on neis palju kaunist ülevust. Dekadentlik ülevus. Kuid mõte sellest hakkab mind tasapisi väsitama.
Kuula albumit siit
8.4
1/08/2010
Eureka Brown iDigitalia! (Digitalia)
Mitte juhuslikult ei valinud ma viimaseks 2009. aasta albumiks välja Indiana osariigi linnakesest pärit Eureka Brown`i. Õieti tahtsin nende albumit “iDigitalia” juba 3-4 kuud tagasi arvustada, kuid nende myspace`i leheküljel olid kõikvõimalikud viited albumi(te) allalaadimisele-ostmisele elimineeritud (arvatavasti see ajavahemik püüti endale plaadilepingut hankida). Muuseas - täiesti teenitult - leidis samuti nad üles plaadilepinguta talente tutvustav saade “BBC Introducing”.
Suurepärane debüütalbum "future vison of the digital underground" (2007) paljastas Urbana duo edu saladuse - ühelt poolt õrnalt moonutatud, taamale lükatud õhulised ning sugestiivsed vokaalliinid, teisalt nende kontseptsioon, kus minevik ja tulevik ühtivad 21. sajandi popmuusikaliseks olevikuks. Tõepoolest, helipilt tundub isegi tänapäeva situatsiooni arvestades "omast ajast ees olev" - küberturvises juurtemuusika (kantri- ja folgimuster) kohtub burtbacharach`iliku meloodiakergusega. Kui vahepeal mulle tundus, et New Weird America hakkab dekadeeruma - Animal Collective eemaldus sellest ning hakkas karutantsu vihtuma (siinkirjutaja jaoks on “Merriweather Post Pavillion” AC algusaegade vaba ning eksperimentaalse vaimsuse räige reetmine ning üldiselt tasemelt ülepea p...sekukkunud album - seesugust vaimuvaesust ning närivat kiretust poleks Avey Tare`lt-Panda Bear`ilt osanud oodatagi), Six Organs Of Admittance`i viimane oli kahvatu ning Ariel Pink`i viiimased albumid on algusaegade üllitistega võrreldes võlus kaotanud. Õnneks on elu edasi läinud ning uued andekad muusikud on oma koha hõivanud või sisse võtmas. Eureka Brown on vaieldamatult üks säravamaid tähti uues laines.
“iDigitalia!” võtab esimese albumi põhistruktuuri ning täiendab seda mõne uue elemendiga. Näiteks avaloosse Intro Dub näikse Portishead`i tumekõlalisi kinemaatilisi kajaefekte sämplitud olevat. Muusika on muutunud sirgjoonelisemaks, ehk ka popilikumaks, juuri ei ole enam niivõrd kuulda ning meloodiate-harmooniate intensiivne lainetus lööb teravalt üle ääre. Teravuse puudumise korral muutuks seesugune virvarr lihtsalt väsitavaks. Seitsmes lugu Mystical Crystals on albumi, siinkirjutaja arvates aasta kulminatsioon üleüldse. Mööndes, et kuigi kuulasin MC eelmisel aastal konkurentsitult kõige enam, ei ole träki müstilisest nimbusest veel midagi kaduma läinud. Popmuusika suure algustähega. Tähepop. Kõik on ideaalselt paigas, täiuslikult proportsioonis. Bänd ise näib ka seda lugu väärtustavat - myspace`is on sellest kahelooline versioon.
Väga hea album, kuigi debüüdikat vahetult enne kuulates kipub selle tähesära veidi tuhmuma.
Kuula albumit siit
9.4
The Bilinda Butchers Beko_14 (Beko DSL)
Mitut Bilinda Butcher`it sisaldab The Bilinda Butchers? TBB on USA`st Concorde`ist pärit hetkel Prantsusmaal resideeruv duo (Michalek ja Adam), kes on näpanud nime legendaarse My Bloody Valentine`i legendaarse kitarristi järgi. Kui tänapäeval viidatakse 80ndate-90ndate naispauerile indiemuusikas, siis enamasti mainitakse Bilinda Butcher`it-Debbie Googe`i (MBV basskitarrist) esimeses järjekorras. Mis saakski parim tunnustus muusiku (elu)tööle olla, kui tema järgi mõni ansambel nime saab? Meenub kohe eelmise kümnendi alul korraks laineid löönud USA punt The Mooney Suzuki, mis oli oma nime võtnud CAN`i fantastiliste lauljate-etlejate ameeriklase Malcolm Mooney ning jaapanlase Kenji “Damo” Suzuki järgi. Rääkides alternatiivajaloost muusikas, huvitanuks mind 2 võimalikku arengusuunda - mis saanuks siis, kui Bernard Butler poleks Suede`i hüljanud pärast (siinkirjutaja arust 90ndate parimat) albumit “Dog Man Star” ning kuhu jõudnuks CAN võimsa neurootilise vokaalmaneeriga afroameeriklasega eesotsas?
Prantsuse ameeriklased ei häbista kuidagi indiedaami. Vaadates kuulajaid erinevate maskide tagant, demonstreeritakse oma jõulist muusikalist löögirusikat. Kui ma kuulasin nende kaverit The Pillows loost Girls Don`t Cry ning originaallugu Japan Time võttis sealt kostuv ilu alustuseks katuse kergelt võbisema. Kõlas nagu MGMT või Trembling Blue Stars, mis oli ohtralt 80ndate õndsakõlalise, õrnalt newage`iliku süntpopkastmega üle valatud. Chillwave.
Ka uus kahelooline EP (hetkel maailma parimat avangardset shoegaze`i/lo-fi elektroonikat/avant-pop`i/ psych-rock`i reliisiva) Beko DSL-nimelise (singli)leibli all jätkab alustuseks sama rida (Tulips). Sellele järgneb kaver The Pains Of Being Pure At Heart`i loost This Love Is Fucking Right! Võrreldes originaalträkiga on selles rohkem touch`i ning unistuslikkust. Imeilus kaver, mille ilmestamiseks sobib tõesti hästi kirjeldus “Field Mice kohtamas Slowdive`iga”.
NB! Miks ma nimetasin Beko DSL`i parimaks omasorti leibliks? Kuulake lisaks ka Wonder Wheel`i (seda lo-fi vahenditega tehtud perfektset kosmilist shoegaze`i kuulates tahaks lihtsalt karjuda!), kuulake The Procedure Club`i, Woven Tales`i, Uesa Guilbe`i, kuulake Hanging Coffins`it, The New Line`i, Cough Cool`i ning midagi saab teis kas lahti raputatud või siis juurde riputatud. Lisades veel juurde seesugused ansamblid nagu Eureka Brown, Wavves, Neon Indians, Tan Dollar või Memory Tapes, jääb üle vaid imestada, kui hämmastavat saundi tehakse tänapäeval (alaväärsuskompleksi põdevate) eurooplaste poolt kohtlaseks peetavate USA`laste seas! Mõnele Sorbonne`i EU-nuhhile võiks pildi tasakaalustamiseks neid asju lahkelt soovitada. New Weird America uus laine on oma kohta sisse võtmas.
Kuula albumit siit
9.8
1/07/2010
Tellimine:
Postitused (Atom)