INTERPRETACE – Bedna (1984/2021)

CS Industrial 1982-2010

• Noise rock 
• Avant-rock 
• Crust punk 
• Experimental rock 
• Industrial 
• Post-hardcore 
• Improvised noise

Kitarr, trumm, basskitarr ja laul, aga oleks seda veidi kummastav nõukogulikku stiili järgides vokaalinstrumentaalmuusikaks nimetada. Muusika on ajastust, kui underground oli underground, ning armu ei tuntud. Eriti kui tegu oli Raudse Eesriide taguse alaga. Tšehhoslovakkia paistis eriti silma seesuguste muusikute tagakiusamisega et mitte öelda piinamiste ja vangistamistega. See neljalooline kõlab kui Valter Ojakääru Velvet Underground'i kirjeldus. Või Mark E. Smith'i rokkmuusika määratlus – et see pelgalt on instrumentide väärkasutus tekitamaks intensiivseid tundmusi. Kohati käesolev neljalooline kõlab kui zombide koor libiseva bassi-kitarri ja tagant jalaga hoogu andva trummiga. Siin ei ole kompromisse ega libastumisi, st seda ei saa kvalifitseerida industriaalrokiks (eemaletõukav on see žanr – žanrisolkijad) – see on stiili poolest kitarridega tehtud varane industriaal, mis vahetevahel muutub meelesegaduses post-hardcore'ks ja improviseeritud müramuusikaks. Meenub varane Cabaret Voltaire, olles ühtaegu dadaistlik ja destruktiivne. Samuti tulevad mällu Jaapani äärmusrokkarid Fushitsusha, Boris ja Keiji Haino. Suurepärase üllitise on üles leidnud Tšehhi ja Slovaki industriaalmuusikat arhiveeriv CS Industrial 1982-2010. Glenn Branca ja Genesis P-Orridge tunneksid selle üle rõõmu.

Matthijs Kouw, Gagi Petrovic – Recalcitrance (2021)

Moving Furniture

Bandcamp

• Ambient drone 
• Dark ambient 
• Post-industrial 
• Electro-acoustic 
• Sound art 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Acousmatic music 
• Experimentalism 
• Minimalism
• Microsound 
• Abstract 
• Micronoise 

Ma olen Hollandi plaadifirma Moving Furniture Records`i all üllitatavat muusikat seni üsna ühekülgselt mõtestanud – st kui aktualiseerivat ja genereerivat heli. Äkki annab see muusika edasi hoopis hinge tumedamate värvingute ja impulsside kirjeldusi. Kas inimese seesmine tumedam pool-hingeseisund on mitmekesine ja rikas? Ei tea, ei pruugi olla. Võib-olla sama mitmekesine või kiretu nagu see lahkalbum; koosnedes monokroomsetest droonhelidest, mis samas varieeruvad võngete mustris ja pikkuses selle heli paratamatult kitsastes piirides. Aeg-ajalt lisatakse selle kiretusse kulgu inimhääli meenutavaid oigeid ja sosinaid. Impulsid, mis lisavad kvantitatiivset lasti, samas muutmata kulu kvalitatiivset iseloomu. Teisisõnu, sulandumine jääb ära, elemendid seisavad üksteise kõrval ja lahus. Üks tunne lisandub eristavalt teisele. Ütleme nii, et tulemus oleks olnud mõjusam, kui pärast katse tegemist oleks laualt katseklaas ära koristatud. Matthijs Kouw`ilt kliiniline tehnoloogia jõuetendus. Gagi Petrovic seevastu hakkab värve sisse tooma – minimaalsed biidid, ning isegi postrokile ja uusklassikale lähenev esteetika – tõepoolest, lähenev, hoides nendega targu distantsi. Ühedimensioonilisus taandub, heli ja ruum hakkavad võnkuma ning erinevaid kujusid omandama, emotsioon ja varjundid sugenevad ja katseklaas(itunne) puruneb. 

Martin Rach – So Late Still Delay (2021)

Bandcamp

• Avant-garde 
• Microtonal 
• Improvised music 
• Experimentalism 
• Electronic 
• Electro-acoustic 
• Ambient 
• Acousmatic music 
• Psycho-acoustic 
• Micronoise 

Ägedad on need inimesed, kes armastavad kasse. Sest kassid on ägedad. Koerad ka. Ägedad ei ole need, kes kasse ja koeri vastandavad. Leedulane Martinas Rakshtinas on üks neist (vt Discogs`i kontot). Teinud lisaks kõutside ja kiisude eest hoolitsemisele muusikat erinevate aliaste all; produtseerinud muusikat, mille mõnedki sagedused ilmselt tekitaksid ta neljajalgsetes sõprades segadust ja hirmu. Käesolev üllitis koosneb ühest kompositsioonist, mille pikkus on üks tund ja 41 sekundit. See hõlmab palju stilistilisi põiked ning emotiivseid käänakuid. Vabaimprost mikrotonaalse müra ja ebakonventsionaalse ämbiendini. Bassimüdinat ja elektrist särisevaid helisignaale, prepareeritud klaveri akorde ning kummastavaid lindimanipulatsioone agressiiv-passiivse egiidi all. Juhusämpleid ja vigaseid põikeid, justkui (tehis)intellekti kaudu töödeldav info jääks juhtmetesse kinni või läheks (osaliselt) kaduma. Plaadiümbris ütleb ju kõik. Korralik eksperimentaaltöö.

Consumer Reducer – Stare Through This Mirror to Your Mirror at Home (2021)

Histamine Tapes

• Ambient noise 
• Shoegaze 
• Avant-rock 
• Alternative dance 
• Experimental rock 
• Noise rock 
• Electronic 

Sellal kui kümned tuhanded pikisilmi ootavad My Bloody Valentine'i uut stuudioalbumit – üsna tõenäoline, et nad jäävad seda veel üsna pikalt ootama – jätkavad paljud artistid muusika loomisega. Ning realiseerivad neid helilisi võimal(ikk)usi, mida MBV-lt ehk eeldatakse. Näiteks Consumer Reducer, tõsi, kellele MBV mõju võib olla ka kaudne – näituseks läbi Tim Hecker'i esimeste albumite ehk nn distorted ambient'i kaudu. Võrreldes kanadalasega on Consumer Reducer äkilisem ja valjem, aga loomis- ja lähenemispõhimõte on sama. Mikroskoopilise müra (võimendades raginaid-sahinaid-prõksatusi) ja eepilisuse põimimine kahepealiseks loheks, illustreerimaks stiihia orgaanilist jõudu ja üleolekut tsivilisatsiooni kui kunstliku üle. Totaalne dünaamilisuse domineerimine staatilise ja vaikuse suhtes. Allalastud kajalood ruumi piiridega lakkamatult kokku põrkamas. Võrreldes Hecker'iga on see kindlasti rokkmuusika, meenutades aeg-ajalt tektooniliste tehnobiitide ilmnemisel Seefeel'i (esimene kitarridega bänd plaadifirma Warp kaubamärgi all). Absoluutses tähenduses ilmselt mitte. Consumer Reducer on Seefeel'ist isegi veenvam, kuna möllab põrgulikult algusest lõpuni. Suurepärase üllitise on välja andnud Histamine Tapes. Kindlasti kohtume selle albumiga veel aasta lõpus.

Origami Repetika – Happy Puppy Collection (2021)

Free Music Archive

• Synth-pop 
• Electronic pop 
• Art pop 
• Chiptune 
• Easy listening 
• Alternative pop 
• Electro pop

Kolm Adam Sigmund'i keskperioodi üllitist (2011-2013) Happy Puppy Records'i all ühte kausta pakitult, mis erinevad üsna tema praegusest hoiakust. Kahjuks ei saa hinnata tema suundumisi esimeste üllitiste põhjal nullindate alguses-keskpaigas, kuna ei ole jõudnud neid veel kuulata. Hoiak on ilmselt vale sõna, hoiak võib olla isegi sama, aga vorm on ilmselgelt elektrooniline võrreldes tema praeguse lo-fi mehe slacker rock'iga. Nimetame seda Origami Repetika süntpoppkogumikuks, kuigi jah, süntpopil ja süntpopil võib olla vahe...kui võrrelda seda Pet Shop Boys'i, OMD või Erasure'i muusikaga. Ilusakõlaline, kergelt pateetiline ja puhevil, aga sunnib kuulama. Kergelt elektropopilik glasuur servi katmas, mis õrnalt kriimustab ja irriteerib; meenutab seetõttu mõneti teist tolleaegset väljapaistvat artisti Dave Keifer'it ehk Cagey House'i. Siin on kasutatud isegi autotjuuni, aga maitsekalt. Ja ühe loo juhatab sisse ja hoiab selle rühti kitarr; samas ennustades, mis tulevikus juhtuma hakkab. Lummust kasvatav kuulamine – ühelt poolt iisi ja puhastav, teisalt tähelepanuvõitvalt trikitav. Meistriklass.

Mauk Tenieb – Esiön (2021)

20kbps

Bandcamp

• Tribal ambient 
• Experimentalism 
• Post-industrial 
• Sampledelic 
• Avant-garde 
• Ambient 
• Organic electronica 
• Musique concrète 
• Cinematic

Minu mp3-mängijas on see album 44 minuti ja 35 sekundiline; tõepoolest, koosnedes vaid ühest kompositsioonist. Teises variandis on see jagatud 8 looks. Prantsuse artisti Mauk Tenieb`i album resoneerub suurepäraselt kunatise kultuurisündmusega – ei, ma ei mõtle olümpiamänge (kuigi jõudumööda vaatan ka seda), vaid taaskord meie ekraanidel (ETV+) linastuv Twin Peaks. Muusika, meeleolud, varjundid, näivus ja tõelisus. Must ja Valge Jahimaja. Dale Cooper ja Windom Earle. Tantsu vihtuv punane kääbik, kes meenutab mulle vana Mark E. Smith`i.  Ma tahaksin olla linna 51201 elaniku seas. Siis vist ma ei oleks jälle siin. 20kbps-nimelise netileibeli all reliisitud muusika näitab eriilmelisust alates rütmilisest ämbiendist häälutuste ja mitmehäälse laulmiseni. Ja ärevusest prisked jutusämplid ning tagurpidi kaarduvad helindid lisavad essentsi. Nagu ka teisalt ülimuretud kinemaatilised põiked ja kahinatest-sahinatest-vihmavulinast läbiimbunud helikude, mille puhul küsimus eksaktse ajalise perioodi kohta saaks olla üksnes retooriline. Eelpoolmainitu ning süngete ja helgete momentide vaheldumine annab albumile dünaamika. Väert kraam.

Kozstandsya – Arbitrate (2021)

Bandcamp

• Shoegaze 
• Alternative pop/rock 
• Dream pop 
• Indie pop/rock 
• Psychedelic 
• Noise pop 

Rääkides shoegaze-muusikast tuleb ära märkida, et selle žanri esimene ešelon on väga kitsas, koosnedes kahest ansamblist – My Bloody Valentine'st ja Slowdive'st. Need kaks kombot määrasid esteetilised mõjujooned ja võtted, kusjuures järjest enam tundub, et Slowdive'i terviklikkus, orgaanilisus ja loogiline arengukõver on ajalooliselt osutumas olulisemaks MBV omast. Või siinkirjutaja meelest on Slowdive'i teekond olnud kaunim ja viljastavam. Slowdive'i esimesele progelike mõjudega albumile järgnes imekaunite lugudega klassikaline kingapõrnitsemise album, millele omakorda järgnes tugevate elektrooniliste mõjudega "5 EP"; ja siis abstraktne ning veelgi kaunimate lugudega "Pygmalion". Perfektne diskograafia ja arengumudel. Nimetet bändid näitasid ühtede esimestena indimuusikas produktsiooni olulisust, mis muutis nende kitarrid transtsendentaalseks. Muidugi ei saa siinkohal eeskujuna jätta mainimata Cocteau Twins'i ja Robin Guthrie't. Kõigepealt oli progerokk, siis tuli progepunk ning sellele järgnes progeindi kingapõrnitsemise vormis. Austraalia projekti Kozstandsya 13-looline üllitis sisaldab nii MBV mürisevat energiat ja ulmadest vaevatud sisepõrgut kui Slowdive'i pöörisesse sattunud ja imetabaseid dimensioone haaravat taevast; olles seda albumit kordi järjest kedranud, tuleb nentida selles peituvat pinget ja köitvat dünaamikat. Kitarridega tehtud muusika, mis sageli muljub rokkmuusika regaaliaid nii otse kui kaude. Vahetevahel on see imelihtne easy listening-muusika. Imeilus ja huvitav – väheste shoegaze-albumite kohta saab seda möönda. Nagu juba aru saite, siis üks parimaid AD 2021.

New Weird Australia, Solitary Wave (Out) (2021)

Bandcamp

• Electronic music
• Trap 
• Post-psychedelic electronica
• Synthwave 
• Post-industrial 
• Neoclassical 

Seda 14-loolist Austraalia muusika kogumikku kuulates ei oska selle headuses või viletsuses veenduda. On enamjaolt leige, oma heade ja halva maitse nurkadega. Ütleme siis nii, et siin on lugusid, mis oma meelelaadilt sobinuks varasemate aegade et mitte öelda esivanemate kogumikele, ent jäävad eelkäijate tasemele alla. Näiteks Industrial Records'i kogumike jaoks jäänuksid siinsed industriaalmuusika näited lahjaks. Ei ole siin piisavalt veidrust ega hullust. Ega ka näkkuirvitavat provokatiivset lollust. Mis asi saab postmodernistlikul ajastul üleüldse olla veider? Veiderfolk? See niikuinii ei ole siin esindatud, et saaks selle veidrust hinnata. Võib-olla modulaarsüntekal soleerimine. Autotjuuniga pasandelemise kohta ütleks, et ega sitast saia tegemine ei ole kunagi õnnestunud. Selleks peaksid maskid, peesosed, pränssonid jms miljardeid miile kosmoses läbima, et tekkiks paralleelselt vastav arusaam ja infra (olles selle eelduseks). Miks peab kogu aeg ühe ja sama asja ehk essu sisse astuma, arumaeisaa. Ehk oleks autotjuun-lutiitidest abi. Trap-räpi koht ei peaks samuti olema seesugusel kogumikul. Ütleme nii, et tänapäeva kodaniku ontlikkust seesugune muusika kuidagi ei kõiguta. Aga võnked on vajalikud, tekitamaks tumedat hingeseisundit, et seda negatiivset energiat saaks konverteerida positiivseks. Selle kogumiku esikvend ehk (In) on märksa kobedam.

Nicolas Tourney – Drop Shadow on Airport Runway (2021)

pan y rosas discos

Bandcamp

• Sound art 
• Drone 
• Electronic music 
• Field recording 
• Micronoise 
• Microsound 
• Abstract 
• Avant-garde 
• Drone 
• Electro-acoustic 
• Acousmatic music 
• Experimentalism 
• Musique concrète 

Prantslane Nicolas Tourney on viimastel aastatel üllitanud posu albumeid erinevate leibelite all, seekordne 12-looline Chicago eksperimentaalmuusikaleibeli pan y rosas discos all. Album on loodud rääkima lugu lennujaama hoovõturaja kaamera-video perspektiivist, ning kõik need mikroskoopilised muutused, elektrifitseeritud prõginad-särinad ja kahinad justkui kehastaksid varje. Eks seesugune kontseptuaalne (üle)mõtlemine on sageli kurnav ja mängulisusest kaugel, ning konkreetne idee tundub piisavalt loll olema. Parem jääda jaburatest mõtetest enne albumi kuulamist vabaks, et need ei hakkaks kuulamist ja mõistmist segama. Samahästi võiksin arvata, et see muusika on seotud maanteelähedase alaga, salvestatuna kusagil võsas. Kui ide(oloogili)ne butafooria kõrvale jätta, siis muusikaliselt on üllitis tasemel. Pierre Schaeffer'i pärand jätkab väärikat edasikestmist. Ega siis midagi, kui kõrvaklapid pähe ja heli põhja, kuna tegu on mikrosaundiga.

Eliane Radigue – Feedback Works 1969-1970 (2021)

Bandcamp

• Acousmatic music 
• Minimalism 
• Abstract 
• Experimental electronica 
• Microtonal 
• Avant-garde 
• Electronic music 
• Drone 
• Experimentalism 
• Avant-electronica 

Meeldiv on naasta varase elektroonilise muusika manu, kuna see on piltlikult öeldes puhas lihas, vaba lodevast butafooriast ja imalatest tundmustest. See on ühtaegu puhas ja puhastav kogemus. Muusika on loodud ARP 2500 süntesaatoril ja erinevate lindimanipulatsioonide-salvestamisvõtetega. Prantslannast elektroonilise muusika pioneer, kelle korter olla täidetud põrandast laeni lintidega (vähemalt veel 90ndatel oli nii), suhtus aastaid tõrksalt oma muusika reliisimisse, pidades seda kuidagi primitiivseks. Siinkirjutaja arvates üks elektroonilise muusika põhijooni peabki olema primitiivsus, andes muusikale veetluse ja veenvuse. Ning jõu ja imetabavuse. Eliane Radigue'i viielooline teos verifitseerib seda hüpoteesi ilmekalt. Valdavad droonhelid, mis segunevad lindisahina ja minimalistlike helimuutustega (või siis olles osa laiemast heli moodustumise protsessist), võiksid kirjeldada nii mõne kodumasina hingeelu kui hoomamatu kosmose tukseid. See ei ole muusika, millesse sisenemiseks (või pigem talumiseks) tuleks tarbida va kangemat, vaid see näikse olevat interaktiivne mõtlemise protsess. Nagu intelligentse mõttekaaslasega tunnike-kaks aega koos veeta, reflekteerides ja utsitades üksteise mõtteid ja ideid. Seda vormi ma õnneks utsitada ei saa (ei taha seda kuidagi muuta!), aga aega tunde koos veeta küll. Koos teise lemmiku Angus Maclise'i droonmuusikaga moodustatakse õnnis universum.

Hathaway Family Plot – Nine Places in South Buffalo (2021)

Bandcamp

• Noise 
• No wave 
• Avant-pop 
• Experimental pop 
• Modern classical 
• Contemporary classical 
• Art music 
• Piano music 

Mulle meeldib idee, kui kusagil üdini kodanlikus miljöös, mis tõotab igavat kontserti, astub üles peenes ülikonnas artist massiivse tiibklaveri taga, esitades mürarohkeid passaaže. Midagi igavuse ja eksalteeritud dramaatilisuse vahepealset. Justkui iga teine klaveri klahvivajutus vallandaks mürapursked klanitud ja turvalises keskkonnas. Midagi niisugust on teinud Buffalo ühemeheprojekt vähemalt viiel viimasel albumil. Müraga ületatakse vaikust ja igavust, ning vastupidi. Kokat joovast joviaalsest Santast saab äkitsi hõõguvate silmadega saatan, raputades pühalikku tüünust tektooniliste dissonantsidega, loopides hõõguvate bitisagedustega kuulaja äsja mugavdunud meelteseisundit. Üheksa lugu on konkreetselt pühendatud üheksale kohale Buffalo's – linnas, kust on pärit meie kõigi armastatud Mercury Rev, aga kohtadel võib mälestustes olla vastuoluline tähendus nagu The Smiths olla kord laulnud ("Back to the Old House").

Else Marie Pade - Electronic Works 1958 - 1995 (2021)

imprec

• Experimental electronica 
• Electro-acoustic 
• Acousmatic music 
• Avant-electronica 
• Musique concrète 
• Drone
• Glitchtronica

Else Marie Pade (1924-2016) oli Taani esimene elektrooniline muusik ning üks elektroonilise muusika pioneeridest, eriti naiste kuulsusrikast pärandit arvestades. Kõrvuti Daphne Oram'i, Delia Derbyshire'i, Eliane Radigue'i, Ruth White'i ja Pauline Oliveros'ega loodi muusikat, mida ei ole võimalik määratleda konkreetsete ajastute või ruumiparameetritega. Varased elektroonikud olid sageli ka leiutajad-insenerid, kes tundsid hästi oma instrumentide siseelu ning väänasid sealt välja helisid, millele tihti analooge ei leidu. Laiatarbesüntesaatoriteni läks veel veidi aega, ning mitte kõik pioneerid ei suhtunud süntesaatoritesse hästi (nt Delia Derbyshire). EMP kinnisideeks oli konkreetmuusika, ning seda tutvustas talle selle muusika pioneer Pierre Schaeffer. Teise Maailmasõja ajal vangilaagris viibides ühel õhtul kangastus talle, et Maa, Kuu ja taevas laulsid – elektroonilise muusika võtmes. Kuigi daam oli muusikaliselt aktiivne elu lõpuni, siis siin on väljavõte 37 aastast. Siinkirjutajat on sõjaeelne- ja järgne elektrooniline muusika alati kütkestanud, kuna erineb tänasest elektroonilisest muusikast nagu öö ja päev. Kas on see sfäärilisus, teatud taevalik kuma droonhelides ja murtud akordide kaikumine analoogudukogudes või veel midagi muud vaevutajutavat ent tähendustandvat. See on ühelt poolt rafineeritud, ent tonaalsuselt pigem tõrjuv-toores muusika, mis ei otsi kuulajale pugemiseks pehmeid sisendeid. See on elektrooniline muusika oma kompromissituses. See ongi ehtne elektrooniline muusika, mille natuur nende kolme-nelja dekaadi vältel ei muutunud. 15-loolise albumi on üllitanud Jacob Kirkegaard`i valvsa silma all imprec.

Ataque Escampe – Dez violentas maquetas (2021)

Bandcamp

• Indie folk
• Indie rock 
• Yacht pop 
• Alt-folk 
• Psychedelic 
• Folk indie

Ataque Escampe on kuuik Galiitsiast – mitte Poolast, vaid Hispaaniast –; piirkonnast, mis keeleliselt ja kultuuriliselt olla väidetavalt rohkem suguluses portugali kui kastiilia omaga. Galiitslastel on oma kultuuriautonoomia, ning Ataque Escampe on panustanud sellesse enam kui dekaadi, lauldes oma keeles (ning vahetevahel pikkides ingliskeelseid fraase sekka). Kuna sõnalist poolt ei mõista, siis rõhuasetus kuulajana on nihkunud bändi muusikalisele küljele. Laias laastus on nad teinud indifolki, kus kitarride ja trummide kõrval on etendanud olulist rolli elektroonilised klahvkad ja sünteetiline produktsioon (oeh, mis väjend!). Eelmise aasta üks imetabasemaid üllitisi “A alma” koguni kündis osaliselt krautrokk-põldu; teisalt on neil laulukirjutamisalgtõed elik meloodiad-harmooniad oskuslikult tasakaalus eksperimenteeriva tahuga. Käesolev 10-looline on eelmise aasta põllult ühe jalaga välja astunud, luues ja andes folgile ibeerialikke nüansse ja varjundeid viisil, et kõlada jätkuvalt huvitavalt ja värskelt. Ainsaks tervikust väga eristuvaks looks on “O desamor en Acapulco”, mis hülgab folgi yacht pop`iliku sillerduse nimel, mille tüünust irriteerivad ja narratiivi loovad jutusämplid, justkui oleks tegu Acapulco reklaamiga, ent mis loo lõpuosas omandab veidi pahura ilme. Hea püänt igatahes! Teisalt tervikut loovad laulud ei ole ei inertsed ega verevaesed, vaid loovad avara folgiuniversumi. Siin on vaimukust ja janti piisavalt. Kui muusikalisi sugulushingi illustreerimiseks välja tuua, siis tooksin välja mängulise Wilco, kõmri rahvamuusikaga flirtiva Super Furry Animals`i ja kaugemast minevikust Brasiiiliast Tropicalia popeksperimentaatorid. Väga korralik kuulamine.

Origami Repetika – Gray Bank Holiday (2021)

Sub65 media

• Lo-fi 
• Alternative pop/rock 
• DIY 
• Singer-songwriter 
• Indie pop/rock 
• Electronic

Origami Repetika on Ameerika muusik Adam Sigmund, kes on kaunistanud Ariel Pink'i (viimase kahe dekaadi kõige olulisem artist, on ju!) loodud imetabast universumi umbes viimasel seitsmeteistkümnel aastal. Tema eelmise aasta album "Wonder & Suspicion in Cryptomnesia" oli uue kümnendi ava-aasta üks väljapaistvamaid albumeid. Mis konkreetsemalt tähendab lo-fi (eksperimentaal)popi vormi paiskamist meloodiate-harmooniate tuulemurdu. Murrab nagu verejanuline ahm põhjapõtrade koplis. Verejanuline küll, ent samas kalkuleeriv ja ratsionaalne. Käesolev neljalooline võimendab kergeltsüttivate akordide kordusi ja arendusi sulni kidrafiidbäki tiivul. Aga... . Sageli on üllitiste kõige väärtuslikumaks osaks kas lugude alguses või vahepaladeks olevad teemaarendused või pelgad helid, mis näitavad artistide salaihalusi ja peidetud patte. Muideks, mul on kodus haruldane kassett, mis koosneb ainult black metal`i introtest, mille ostsin sõber Trash`i käest. Näiteks paleus sügavaloomulise haussmuusika ja kinemaatilise elektropopi vastu nagu siin võib kuulda. Kas korraldada talle autodafee nende pattude eest? Siis pidanuks ka Jarvis Cocker'i ammu tuleriidale saatma Britpopi mürgitamise eest uue laine ja süntpopi mõjudega. Kaheteistminutilise EP on üllitanud Sub65 media.

Origami Repetika - Gray Bank Holiday

Eddie Palmer – Dreams About Terrors And Travels (2021)

Bandcamp

• Sampledelic 
• Art pop 
• Sound collage 
• Avant-pop 
• Progressive 
• Electronic 
• Experimental pop 
• Psychedelic 
• Electro-acoustic 

Eddie Palmer on (või oli) pool duost The Fucked Up Beat ja selle pärandi kandjast ja edasiarendajast CLOUDWARMER. Viimase all üllitasid nad (Brett Zehner on teine pool) eelmisel aastal koguni viis albumit. Triloogia "Monolith" oli kahtlemata üks väljapaistvamaid muusikalisi elamusi. Peaks küsima, et mille poolest erineb mehe sooloüllitis duo albumitest? CLOUDWARMER'i omadest õigupoolest ei erinegi, kuna valdav on popmuusikale sisutiheda ja maitseka eksperimentaalaspekti lisamine. Kui The Fucked Up Beat edastas meile kummituslikke hõllandusi linnamüütide ja vandenõuteooriate lainelt – mille helidest imbus kõhedust ja võõrandumistunnet, pahaendelisust ja kadunud aegade naasmist, siis CLOUDWARMER reserveeris ühe sektori oma kontseptsioonis just popmuusikale. Eks ole eksperimentaalmuusika suur probleem olnud aastaid, et kuidas end nähtavaks teha ja ümbritsevat rohkem mõjutada. Kas vältida popelementide kaasamist või mitte, st loota pelgalt endast mitteolenevatele teguritele? Radiohead näiteks – kellega sarnasust on osades lugudes kuulda – oli juba teinud end vägagi kuuldavaks enne eksperimenteerimist albumil "Kid A" ja "Amnesiac" (ühe salvestamisperioodi kaks last). Siinkirjutajale on see 16-looline üllitis oivaline teos, kuna avardab loomuldasa ruumi ja fantaasiat, hingates ja avardudes, eemaldudes moevooludest ja klišeelikest produtseerimisvõtetest ning steriilsest nüridusest. Oleks sel albumil mõne kuulsa artisti nimesilt küljes, peetaks seda tolle artisti parimaks. Äärmiselt kurb on, et seda ja eelpoolmainitud projektide albumeid ei ole üles leitud.

Bruno Duplant & Alfredo Costa Monteiro – Soleils Noirs (2021)

Moving Furniture

Bandcamp

• Drone 
• Acousmatic music 
• Minimalism 
• Avant-garde 
• Sound art 
• Microtonal 
• Abstract 
• Experimentalism 
• Micronoise 

Pealkiri peaks osutama päikes(t)ele, mis on tuhm(id), monokroomne(sed), st mis ei heida valgust, varje, värviküllasust. Võib olla on koguni kurjakuulutavad. On inimesi, sh siinkirjutaja, kes naudivad päikesevalgust läbi pilvefiltri. Päikesevalgus väsitab, eriti siseruumides viibides. Prantslase ja portugaallase koostöö põhimõtteliselt märgib sama kujutluspilti, mille aluseks on üks jäme bassine droonakord, mis varieerub ning mille satelliitideks on vaevumärgatavad helid-mikroskoopilised mürad; mis aegamööda varieerub ning omandab abstraheeritud signaali meenutavast kõlast pühaliku nimbuse (kõlades kui lopsaka vibraatoga katedraaliorel), seejärel sammhaaval varjub-peitub ning kombineerides uusi ja vanu kombinatsioone LFO efektiga manipuleerides. Kuigi žanriliselt peetakse seesugust heli (muusikat?) perifeerias olevaks, st äärmuslikuks, siis terapeutilises-puhastavas mõttes on see teraapilisem kui kaasaegne pläust(pop)muusika – täis nüridust, kohmakust, tühjust, juhmust. Mõnes mõttes ja kunati ideaalset heli (muusikat?) kandva albumi – mis koosneb 43-minutilisest kompositsioonist (improvisatsioonist?) – on üllitanud Hollandi eksperimentaalleibel Moving Furniture.

Smiltzo – A Lifelong Quarantine (2021)

In Your Ears

• Krautrock
• Art music 
• Kosmische Musik
• Psytrance 
• Ambient pop
• Electronic music 
• New Age 
• Progressive

 

Eile potsatas postkasti kiri Itaalia plaadifirmalt In Your Ears uue plaadi ilmumise kohta. Kui on tegu eksperimentaalmuusika ja Itaaliaga, siis võis oodata väga erinevaid tahke selles muusikas. Francesco Monaci aka Smiltzo mõjudest lugedes eeldasin veelgi enam erinevate tahkude ilmnemist. Siiski reaalsuses on käesolev album eeldustest hillitsetum, kus Monaci (samuti astub laulja ja kitarristina üles ansamblis Liberal Carme) manab süntesaatorite ja kitarridega esile sünteetiliselt virvendavaid maastikke Saksa kosmilise muusika ja progeroki vaimus. Ei saa alahinnata ka New Age`i mõju muusikas, kuigi selle karidest on Itaalia muusik targu suutnud ümber seilata – no vähemalt ei torka midagi negatiivse(l)t kõrva! Kui reeglina on krautrokki peetud mässulisuse tähistajaks ning 70ndate teise poole (Briti) progerokki mandumise märgiks – mille uuendamise võtsid üle 70ndate lõpus esile kerkinud postpunk-ansamblid, ennekõike Magazine, XTC, The League of Gentlemen (keda võib tähistada terminiga “progepunk”) –, siis Monaci on need äärmused lülitanud tasapaksuks (miinimumiks). Erandiks on lugu "Sodasha", mis ratsutab psytrance-kujulisel hobusel. Ka "Trayodasha" astub mugavustsoonist välja, varieerudes motoorsest rütmikast hakitud funkini, saadetuna massiivsetest kitarridest. Vahepeal tekkis isegi ketserlik mõte krautroki ülehinnatusest – eks kõik suured nimed ongi ülehinnatud! (kuigi sõna “ülehinnatud” on veelgi enam üleekspluateeritud). Jätame selle sinnapaika ning kuulame seda ühtlast kulgemist (tõsi, mille viimane kolmandik on varieeruvust, värskeid ideid ja potentsiaali täis), mille pealkirjad on sanskritikeelsed.

Fabio Battistetti – Musica per la Danza (2021)

Acustronica

• Experimental electronica
• Avant-electronica
• Ambient techno 
• Art music 
• Experimental techno 
• Tech-electro
• Experimental electro

Fabio Battistetti on teada-tuntud muusik ja muusikaaktivist – vastavalt Eniac ja huvitava netileibeli asutaja (Chew-Z). Itaallase tööd koosnevad erinevatest kihtidest, värvidest ning dünaamikast – eriti on seda tunda käesoleval üheksaloolisel albumil. See algab pühaliku orelidroonheliga, ent üsna pea pöördub kõditavaks pehkinud ja "korralike" helide koosmõjuks. See võib mõjuda koguni narrilikult ning ehk keegi mõtleb sellest kui amatöörlikust ilmingust. Aga see on vale arusaam, kuna eksperimentaalelektroonika absorbeerib kõikvõimalikku. Suudaksid sa kujutleda kedagi kritiseerimast Autechre`i tüüpe mingite "kahtlaste" saundide kasutamise pärast? Üleüldiselt võib seesugust muusikat pidada tehnoks, natuke kitsamas tähenduses tech-electro`ks; tehno seostub esmajoones meile tantsuklubide ja klubimuusikaga, aga Battistetti muusika sobiks väga hästi ka (pigem isegi rohkem) kaasaegse muusika lavadele ja kunstibiennaalidele. NYYD-muusika, on ju? Väänab kuulaja mõtteid, mängib trikke meie mõtetega. Üllitis anatakse välja 3. mail Acustronica all. 

Massimo Discepoli – Last year, the next day (2021)

DOF label

Bandcamp

• Post-rock 
• Ambient rock 
• Art rock 
• Avant-rock 
• Jazz rock 
• Experimental rock 
• Improvised music 

Itaallane Massimo Discepoli segab atmosfäärilised süntesaatorid kitarride ja vibrafoniga seesuguseks helikokteiliks, et toob meeltesügavustest ja mälusoppidest välja seesugused postrokk-ansamblid nagu The Dylan Group, Mercury Program ja Mice Parade ning natuke kaudsemalt Tortoise`i ja Maserati. Nimetatud žanri seesugune haru on alati otsinud tasakaalu kütte ja jahutuse, kunstilise ambitsiooni ja kergkuulamise vahel. Pean tunnistama, et Discepolil näikse see õnnestuvat paremini kui eelmainitud USA puntidel. Kolksuvad (laiv)trummid on element, mida kindlasti ei tohiks tähelepanuta jätta, kuna pakub elegantselt rohmakat kontrapunkti kõrgustes sõudvale (pool)sünteetilisele udule. Kõiksugu kombinatsioone mängitakse kuulaja rõõmuks, mille ämmaemandaks on vabajäts. See on näide kaasaegsest džässrokist, mis võlub elegantsi, teadvustatud hooletuse ja dünaamikaga. Väga mõjus album igatahes. Albumi on üllitanud Itaalia plaadifirma DOF label.