Tyler Walker Spacefaring Male (Bandcamp)

New York`i situatsionist (rühmitus Improv Everywhere) ja muusik Tyler Walker koos ohtra abiliskonnaga on koonud 12-loolise crossover-albumi. Latiinorütmid ja -meeleolud lähemast ja kaugemast ajast kohtuvad jazz`i, kinemaatiliste teemakatkete, fusion-kokteili, space age pop-hinguse, autotuunitud vokaalide ja spoken word-uuristuste, psühhedeelia/acid pop-faksiimiga - teisisõnu, samuti muusika ning stiilide virvarriga lähemast ja kaugemast minevikust. Kokkuvõtvalt jääb domineerima mõnus lounge`ilik miljöö. Siinkirjutajale meenutab käesolev üllitis ennekõike kalifornialase Eugene Harrington`i albumit "The Life Of Eugene Harrington" (2010, Noecho Records), kus ristati sarnaselt akustilist, happelist ja improvisatsioonilist elementi. Muidugi, varjundeid on märksa rohkem ning seoseid tekib sittakanti. Näiteks tolmused Hammond-oreli käigud loos Crashed teevad põike "mitteloogilises" suunas, suundudes dance rock`i suurkuju The Charlatans`i mängumaile. (Piirame reaalsust, jagame ning määratleme konkreetseid maailmu selleks, et saaksime konstrueerida "normaalsust" ja "mittenormaalsust"). Ah jaa, muuseas, "Spacefaring Male"-i on kirjeldatud kui "sürreaalset kosmosesaundträkki moodsale inimesele". Lepime siis sellega. Proosit!

Kuula albumit siit

8.6

Factory Kids Get Gone EP (Noecho)

New Weird- ja psych-tont käib mööda Euroopa avarusi ringi... . Nali naljaks ja liialdused liialdusteks, kuid Šoti duo Factory Kids ehk Christina Marie (The Modern Hour/Audn) ja Tom Chaplin (Luminous) on seesugune bänd, mis meie kontinendi konservatiivsesse indie-muusikasse ja popavangardi on viimase 2-3 aasta jooksul uusi mõjujooni ja erksust pillanud. Muidugi, Euroopa muusikaajaloost võib leida palju näiteid ekstsentrilistest ansamblitest, kuid need on tähelepanu leidnud hilisematel aegadel.

5-looline EP räägib mõistatuste ja küsimärkide keeles. Vihjed, vihjed... . Kontrastid, kontrastid... . Tagurpidi rulluvad efektid, heliline robustsus, kummituslikud kajatoad-vokaalvarjundid, kordustele rajatud minimaalelektroonika, "vigasuse" presenteerimine, digitaalsed helikarkassid, varjulise ambient-muusika eepiline mõõde. See ei ole kindlasti helikeel, mis jagaks koodid ja mõjujooned esimeste kuulamiskordadega välja. Glasgow duo juured peituvad vana kooli industrial-muusika nihilismis ja neurootilises staatilisuses, no wave`i elektroonilise punkkõlaga mässulisuses, krautrock`i repetiivsuses, kuid kindlasti eeldab see ka helikunsti vaimsuse ja võttestiku tajumist. Suicide, Throbbing Gristle, Brian Eno, Einstuerzende Neubauten, Cabaret Voltaire, Laurie Anderson, Big City Orchestra. Vajab kuulamist ning kaasamõtlemist. 21. sajandi punkmuusika. Ning lõpulugu Tale Of Never on ambient-muusika ideaalkuju uuestiloomine.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Proswell

Proswell
Proswell
Proswell/Bandcamp
Proswell+Wwcarpen
Eerik Inpuj
Merck Records
Kracfive
One
Monotonik
Lastfm

GrobyC Inverse Of A Cyborg (Torn Flesh)

Ukraina duo Jacek (programmeerimine)-Apophis (kitarr) oli kahtlemata aeglase vormistamise ning laiema publiku ette tulemisega - enne debüütalbumi üllitamist jõudsid nad posu demosid üllitada. Esma- ja järelmuljed olid kahtlemata positiivsed - erksad industriaalrock/industriaalmetal/grindcore-numbrid, massiivsed kitarririfid ja rütmibiitid ning tõsine riffide ja biitide tulemöll, jutusämplid ja küberkoletiste mögin, riffide ja rütmide vahel tinklev ja podisev elektroonika, opereerimine rütmikiirustega skaalal aeglane-väga kiire. Üllitise muudab kindlasti eriliseks muuhulgas kasutatav 8-bitine elektroonika, mis ei ole kahtlemata tavapärane võte (ka plaadi ümbrispildilt võib leida vihjeid armastusele kübermaailma ja vana kooli mängukonsoolide vastu). Kompliment on, et ilmselt tuntuim ja legendaarseim 8-bitise ja metal`i ristaja ansambel NESkimos ei suuda siinkirjutajale nii muljetavaldavalt kõlada. Ning tõsiselt - albumi ainus viga on lühidus, üllatab, kui ruttu muusika lõppeb; kuigi 9 lugu, kestavad need keskmiselt 1 minuti kanti. Võinuks siis 4-5 lugu vabalt juurde lisada.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Malim

Recycling Records
Myspace
Lastfm

[Artistid] The Seventh Alchemy

Jamendo
Lastfm

Koalips Defeat (x-line)

Üleeile õhtul, pärast pikka päeva, panin peale Aleksandr Saikov`i aka Koalips`i reliisi "Quarks" ning elamus oli muljetavaldav. Indie`i ja post-rock`i taustaga moskoviit on viimasel aastal olnud väga viljakas (4 üllitist), loonud põhiliselt põrkava biidiga atmosfäärilisi maastikke, reliisides seesuguste traditsioonidega label`ite nagu Enough Records, Subwise, Altered Existence ning Loud and Clear all.

5 EP`d on leidnud järje esimese täispika albumi näol. Erinevalt eelmise üllitise ("Quark") põrklevatest ja vibreerivatest dub-biitidest (dub techno, dub trance, ambient dub) on 9-loolisel valitsemas ambient-saundskeibid ja downtempo-karkassid. Vahepeale mahuvad ka psy(trancelikud mulksuvad rütmid ja intensiivsed breakbeat-rütmistikud. Põnevamad hetked ilmnevad ambient-maastike sügavates ja tundeküllastes arendustes, seevastu downtempo-rütmistikega on nii nagu on, langedes üsna kulunud mustritesse. Õnneks esimene pool on palju dominantsemas positsioonis, ning selle arendamises on Saikov tõepoolest osav. Digitaalne helitolm tekitab tugevaid kujutluspilte külmadest ning lõppematutest maastikest, heliruum avardub füüsiliselt ning lisab uusi dimensioone. Happeline aktsent sildab ambient-muusikat new age`i nurkadega. Kuigi varasemaga võrreldes liigub andekas vene muusik stilistiliselt teises suunas, on tema emotiivne võime endises ulatuses säilinud.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Birds are Indie

Birds are Indie
MiMi Records
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Artistid] Jemex

Jamendo
Myspace
Lastfm

Dave Tucker, Ricardo Tejero, Julian Bonequi Machinations of Joy (Audiotalaia)

David Tucker - kitarr ja elektroonika; Ricardo Tejero - saksofon ja klarnet; Julian Bonequi - trummid, vokaal ja elektroonika. Kolm staažikat ja tunnustatud muusikut, kelledest tuntuim on ilmselt Tucker, kes kuulunud klarnetimängijana 80ndate alul Manchester`i kultusbändi The Fall koosseisu (minialbum "The Slates" ning ülesastumised laividel).

Turmlevad vabas vormis improvisatsioonid, elektroonilised manipulatsioonid, vaiksemad ja maalilised jazz-numbrid/downbeat-sahinad. Nimilugu on meistriklass - sulnis intro kasvab väga ruttu üle free jazz`iks - kriipivaks, torkivaks ja trummeldavaks -, mida taamal toetab massiivne tume helisein. Kunagi ühes intervjuus Bobby Gillespie Primal Scream´ist rääkis Miles Davis`est kui punkmuusikust. Ning tal oli kuradima õigus - no kurat võtaks, mida muud veel see Miles`i muusika oli ja nimilugu ning album tervikuna on?! Kuigi trompet käesoleval albumil puudub, ei saa Miles`ist üle ega ümber. Eriti vaiksematel hetkedel, mis toob meelde ja meeltesse jazz-legendi koostöö Gil Evans`iga 60ndate lõpul. You Need This on järjekordne näide trio suurepärasest kokkumängust, kusjuures enim avaldab mõju kihtide "salakaval" nihestamine üksteise suhtes, kontrapunktid, progressioon ning dünaamilisus. Elektroonilised efektid on läbitöödeldud, eksaktselt suunatud - ei teki kordagi muljet sellest, nagu oleks see kuidagi täiteks seatud. Ning kui palju on ikka jazz-muusikat, seesugust, mida toestataks feedback`iga. Konstruktiivne kaootilisus.

Siinkirjutajale meenub, et kui Vaiko Eplik oma kaaskonnaga hakkas tegema ansamblit Koer, siis ta rääkis uuest projektist kui punkmuusikast jazz-meetodil (või oli see vastupidi). Enivei, reaalset katet tema jutul ei olnud - küllap see oligi keel õieli mõeldud -, seevastu siin see skeem töötab ideaalselt. Teiseks - The Fall vajaks hetkel hädasti Tucker`it (ning Scanlon`it ja Hanley`d), iseasi muidugi, kas Mark E Smith teda (neid) vajab. Kolmandaks - kas maailmas on veel seesuguseid teravaid ning piire mittetunnistavaid improkollektiive? Kindlasti soovitan kuulata Les Dix-Huit Secondes`it.

Kuula albumit siit

9.8