Blogiarhiiv

10/02/2010

GrobyC Inverse Of A Cyborg (Torn Flesh)


Ukraina duo Jacek (programmeerimine)-Apophis (kitarr) oli kahtlemata aeglase vormistamise ning laiema publiku ette tulemisega - enne debüütalbumi üllitamist jõudsid nad posu demosid üllitada. Esma- ja järelmuljed olid kahtlemata positiivsed - erksad industriaalrock/industriaalmetal/grindcore-numbrid, massiivsed kitarririfid ja rütmibiitid ning tõsine riffide ja biitide tulemöll, jutusämplid ja küberkoletiste mögin, riffide ja rütmide vahel tinklev ja podisev elektroonika, opereerimine rütmikiirustega skaalal aeglane-väga kiire. Üllitise muudab kindlasti eriliseks muuhulgas kasutatav 8-bitine elektroonika, mis ei ole kahtlemata tavapärane võte (ka plaadi ümbrispildilt võib leida vihjeid armastusele kübermaailma ja vana kooli mängukonsoolide vastu). Kompliment on, et ilmselt tuntuim ja legendaarseim 8-bitise ja metal`i ristaja ansambel NESkimos ei suuda siinkirjutajale nii muljetavaldavalt kõlada. Ning tõsiselt - albumi ainus viga on lühidus, üllatab, kui ruttu muusika lõppeb; kuigi 9 lugu, kestavad need keskmiselt 1 minuti kanti. Võinuks siis 4-5 lugu vabalt juurde lisada.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Malim

Recycling Records
Myspace
Lastfm

[Artistid] The Seventh Alchemy

Jamendo
Lastfm

10/01/2010

Koalips Defeat (x-line)


Üleeile õhtul, pärast pikka päeva, panin peale Aleksandr Saikov`i aka Koalips`i reliisi "Quarks" ning elamus oli muljetavaldav. Indie`i ja post-rock`i taustaga moskoviit on viimasel aastal olnud väga viljakas (4 üllitist), loonud põhiliselt põrkava biidiga atmosfäärilisi maastikke, reliisides seesuguste traditsioonidega label`ite nagu Enough Records, Subwise, Altered Existence ning Loud and Clear all.

5 EP`d on leidnud järje esimese täispika albumi näol. Erinevalt eelmise üllitise ("Quark") põrklevatest ja vibreerivatest dub-biitidest (dub techno, dub trance, ambient dub) on 9-loolisel valitsemas ambient-saundskeibid ja downtempo-karkassid. Vahepeale mahuvad ka psy(trancelikud mulksuvad rütmid ja intensiivsed breakbeat-rütmistikud. Põnevamad hetked ilmnevad ambient-maastike sügavates ja tundeküllastes arendustes, seevastu downtempo-rütmistikega on nii nagu on, langedes üsna kulunud mustritesse. Õnneks esimene pool on palju dominantsemas positsioonis, ning selle arendamises on Saikov tõepoolest osav. Digitaalne helitolm tekitab tugevaid kujutluspilte külmadest ning lõppematutest maastikest, heliruum avardub füüsiliselt ning lisab uusi dimensioone. Happeline aktsent sildab ambient-muusikat new age`i nurkadega. Kuigi varasemaga võrreldes liigub andekas vene muusik stilistiliselt teises suunas, on tema emotiivne võime endises ulatuses säilinud.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Birds are Indie


Birds are Indie
MiMi Records
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Artistid] Jemex


Jamendo
Myspace
Lastfm

Dave Tucker, Ricardo Tejero, Julian Bonequi Machinations of Joy (Audiotalaia)


David Tucker - kitarr ja elektroonika; Ricardo Tejero - saksofon ja klarnet; Julian Bonequi - trummid, vokaal ja elektroonika. Kolm staažikat ja tunnustatud muusikut, kelledest tuntuim on ilmselt Tucker, kes kuulunud klarnetimängijana 80ndate alul Manchester`i kultusbändi The Fall koosseisu (minialbum "The Slates" ning ülesastumised laividel).

Turmlevad vabas vormis improvisatsioonid, elektroonilised manipulatsioonid, vaiksemad ja maalilised jazz-numbrid/downbeat-sahinad. Nimilugu on meistriklass - sulnis intro kasvab väga ruttu üle free jazz`iks - kriipivaks, torkivaks ja trummeldavaks -, mida taamal toetab massiivne tume helisein. Kunagi ühes intervjuus Bobby Gillespie Primal Scream´ist rääkis Miles Davis`est kui punkmuusikust. Ning tal oli kuradima õigus - no kurat võtaks, mida muud veel see Miles`i muusika oli ja nimilugu ning album tervikuna on?! Kuigi trompet käesoleval albumil puudub, ei saa Miles`ist üle ega ümber. Eriti vaiksematel hetkedel, mis toob meelde ja meeltesse jazz-legendi koostöö Gil Evans`iga 60ndate lõpul. You Need This on järjekordne näide trio suurepärasest kokkumängust, kusjuures enim avaldab mõju kihtide "salakaval" nihestamine üksteise suhtes, kontrapunktid, progressioon ning dünaamilisus. Elektroonilised efektid on läbitöödeldud, eksaktselt suunatud - ei teki kordagi muljet sellest, nagu oleks see kuidagi täiteks seatud. Ning kui palju on ikka jazz-muusikat, seesugust, mida toestataks feedback`iga. Konstruktiivne kaootilisus.

Siinkirjutajale meenub, et kui Vaiko Eplik oma kaaskonnaga hakkas tegema ansamblit Koer, siis ta rääkis uuest projektist kui punkmuusikast jazz-meetodil (või oli see vastupidi). Enivei, reaalset katet tema jutul ei olnud - küllap see oligi keel õieli mõeldud -, seevastu siin see skeem töötab ideaalselt. Teiseks - The Fall vajaks hetkel hädasti Tucker`it (ning Scanlon`it ja Hanley`d), iseasi muidugi, kas Mark E Smith teda (neid) vajab. Kolmandaks - kas maailmas on veel seesuguseid teravaid ning piire mittetunnistavaid improkollektiive? Kindlasti soovitan kuulata Les Dix-Huit Secondes`it.

Kuula albumit siit

9.8