2/05/2010
Crowcat Freestreet EP (Psychedelicate)
Üks Ühendriikide(osa)riik ei anna siinkirjutajale kuidagi asu – nimelt Kaliforniast tuleb häid bände nagu muda. Probleemi ei olekski, kui jõuaks selle tulvaga kuidagi sammu pidada. Jah, innovaatilised nooremapoolsed muusikud. Iseenesest suva välimusega tüübid, rannapüksid jalas, aga nende muusika on meeletu. Kunagi, ligi 300 aastat tagasi püüdis üks Prantsuse filosoof (Montesqieu) geograafilistest tingimustest, laiemalt ümbritsevast keskkonnast tulenevalt determineerida ühtede ja teiste inimeste iseloomujooni-kalduvusi. Kalifornia põhjal võib küll väita, et kuumus ning mõttetegevuse laiskus ei käi kokku. Kindlasti (füüsiline) keskkond mõjutab inimesi, samas kategoorilised (rassistlikud) omistused on muidugi meelevaldsed. See annab kõigest võimaluse pakkuda välja poolikuid tõdesid ning nendega eesmärgipühitsuslikult manipuleerida. Teisalt ei ole sealses uues laines ka midagi üllatavat, kuna nimetet osariik on niikuinii olnud üks avangardi olulisimaid kantse läbi muusikaajaloo - The Residents, Big City Orchestra, Negativland, Cromagnon, Mike Patton, Christian Marclay, Estradasphere, Tuxedomoon, Xiu Xiu, Ariel Pink, Testicular Manslaughter jpt.
Crowcat`i taga on Mike McDowell - varem pillitanud lokaalse (Orange County) avangardskeene bändides (Tan Dollar, Fadestale, The Month Long Song) ning oma eelmises (kahasse) projektis Sun Energy Sound. Kes on tuttav viimatimainitud ansambliga, see võib aimata, mida uuelt projektilt oodata võib.
Freestreet” koosneb 5 loost ning 27 minutist. See ongi optimaalne formaat, kuivõrd mingisugust kuulaja kinnastega silitamist siit eest ei leia. Out of pop. See on lauseksperimentalism. Elektro- ja psühhoakustilised keskkonnad, kaldu veetud vokaalliinid-häälutused, tempokatsetused. Selle kohal kummitavad sageli hämused jutusämplid. Fuzz-müra. Kõikvõimalikes heliregistrite kõrgustes ning madalustes kulgevad foonid liiguvad edasi-tagasi. Muude instrumentide (bass, kitarr, kalimba, hääl, trummid) kõrval on ära mainitud ka tool. Võimalik, et on targu mainimata jäetud eesliide “elektri”, kuna pidev särin on albumit läbiv põhielement. Möönan, et seesugune kontseptsioon/saund meenutab oma eheduselt pigem 80ndate väiketiraažilisi industrial-kassettalbumeid kui kuulub tänapäeva paljutahulisse kõlaleksikasse. Karvane analoogsalvestiste toonivari ning lopsakus. "Vareskassi" varaindustriaalne käiamine läheneb Big City Orchestra valgustavale pioneerlusele 25-30 aastat tagasi. Kus keelpillid, see tähendab bass (kitarrihelid suunatakse reeglina efektikaosesse) rohkem mänguruumi leiab, seal muutub muusika veidraks psych-blues`i ning drone`i ristandiks (Clapping Fire). Loomulikult mõista leiab see kõik aset vabaimprovisatsioonilise indulgentsi varjus.
Esteetiliselt väljapaistev üllitis - kuigi intensiivne, peitub selles omamoodi turvalisustki - tekitamata painet. Teisalt soovitan "Freestreet" EP´i ennekõike neile, kellele vana kooli industrialmuusika/avangard/noise korda on läinud. Ülejäänutele võib see kõigest kurioosumina paista.
Kuula albumit siit
9.5
2/04/2010
Henrik Jòse The Little Things EP (23 Seconds)
Malmö`lase Henrik José muusikaline käekäik, tunnetus ning areng meenutab ühe teise (ning märksa tuntuma) skandinaavlase soomlase Esa Juhani Ruoho aka Lackluster`i oma. Aastatel 1997-2004 tegi rootslane muusikat Bliss`i nime all. Alustanud varateismeeas demoscene/bitpop/chiptune/tracker music/8bit-liikumise osana - tehes konkreetselt psühhedeelset tracker-saundi - , on ta sellest ajapikku välja kasvanud - liikunud downtempo ning elektroonilise popi suunas. Samuti kuuluvad tema leksikasse meeleolukas nu-jazz, jazz funk, funk soul, deep house, disco (house), avarad orkestratsioonid (tema enda sõnul meeldivad viimased talle väga). Helide intensiivsuse-suure vaheldumise ning eriilmelisuse tõttu kuulub ta otsapidi samplecore/plunderphonics/sound collage-žanri(te)sse. Tõeliselt puuteline muusika. Need happelised süntesaatorid-orelid ning autotuunitud vokaalid on tase omaette! Näituseks lugu Making A Bomb (1998) on tõeline...mhhh...pomm. Nagu Paul Mauriat esitanuks Mutant Disco`l mõnd oma eatut meloodiat. Üllitanud muusikat tuntud leiblite nagu Kahvi, Monotonik ning Fairlight Music all (taaskord kattumine Lackluster`iga). Uurisin ka tema (peamisi) mõjutajaid; nimekiri on meeldiv, kuigi kohati üllatav - The Smiths, Sigur Ros, Murcof, Pink Floyd, Cocteau Twins, Boards Of Canada, Radiohead, Björk, Aphex Twin. Nagu vanakooli indiemees või nii... . Väga hea on mõelda, et nii The Smiths kui ka Cocteau Twins on inspireerinud niivõrd head saundi produtseerima.
Kui mehe eelmine, 3 aasta tagune album “Henrik Jose 2007” sulatas omavahel kokku akustilist kidraindiepoppi ning (kohati trikitavat) elektroonikat, ning rootslane vaatas kaunipilguliselt, isegi nartsisslikul moel sissepoole, siis “The Little Things” EP träkid on rohkem muusikaliselt upbeat ning avalam (ning täiselektrooniline). Samas ei saa ka öelda, et võrdluses eelmise üllitise või Bliss`i aegadega oleks tagasiminek toimunud, isegi kui siinkirjutajale meeldivad viimatimainitud rohkem. 15 aastat järjekindlalt tegutsenud muusiku vastu tekib paratamatult usaldus. Albumilt kõlab vastu professionaalne kogemus. Nimilugu ning Pinpointing The Problem raputavad harmooniahaakidega azedabooth`ilikus võtmes. Harmooniad liuglevad, avarduvad ning vaibuvad. Suur muusika. Tõsi, lõpulugu We Own This Thing kõlab küll nagu taltunud M83.
Kuula albumit siit
8.5
2/03/2010
Garden On A Trampoline Life Of The Mind (CLLCT/Grey Noise Media)
Põhja-Ameerika keskse DIY-keskkonna Collective Family (CLLCT) üks vapiloome James Eric (JE) otsustas eelmisel aastal hüljata trubaduuri rolli ning hakata viljelema instrumentaalset ning eelnevast eksperimentaalsemat rida. Kõigepealt pani ta kokku mahuka parimatest-parima albumi “We Got This Far - Best Of James Eric” ning valis uuele projektile täht-tähelt raputava nime. Senine peamiselt siledakõlaline singer-songwriter`lus paisati kohe põrmu G.O.A.T`i esimesel (omanimelisel) albumil. Seesugune käitumine taolises situatsioonis ei tundugi veider olevat, kuna artist tahab tõmmata selge veelahkme kahe projekti, mineviku ja tuleviku vahele. 31-aastane Chicago moosekant mängib erinevate žanritega. Domineerivad elektrooniline pop ning downtempo, millele pakuvad väheke vaheldust post-rock ning ambient. Pluss näputäis sound collage`i. Neil hetkil, kui helipilt ei ole turmlev, on see lihtsalt õõtsuv meeleolumuusika, et mitte öelda muzak. Meeldiv chillout-muusika. DIY-rohmakus annab albumile loomulikku veetlust juurde.
Tõsi, uue aasta-aastakümne saabudes ei suutnud JE enam pidada oma lubadust - hoiduda lüürikast. Ta üllitas koos teise CLLCT- tähe Patrick Ripoll`iga kahasse “I Split On Your Grave”`i ning B-poolte kogumiku “Found Sounds: B-Sides 2009”. Mõlemal albumil ilmutas ameeriklane oma senist tipptaset. Esimene üllitis demonstreerib tema melanhoolset haaret õrnalt post-rock`ilikus võtmes ning teine on liikunud akustilise indiepop`i keskmesse (mõlemal albumil on traadipillid oma varasema domineeriva positsiooni tagasi võitnud).
“Life Of Mind” sammub esimese albumi jälgi. Erinevus seisneb selles, et käesolev üllitis järgib selgepiirilisemat lugude ülesehitust ning ei mängi enam laialivalguva miljöö loomise peale kuulaja ümber. Piaanoakordid ning kellamäng juhatavad sisse järgmised 10 lugu ning 42 minutit. Eepilise roki manerism palistab kontseptsiooni. Järgnev Dreams Are Real Good (you can rest now) on segu spoken word`ist, heliefektidest, rasketest bassisaundidest, ämbiendist, post-rock`ist, elektroonilisest popist/downtempo`st. Kohmakus ning ülevus liiguvad käsikäes, täiendades üldmuljet. Ka Help hiilgab suursuguste poosidega modernse klassika võtmes. I Can't Sleep So I Dream Of You jätkab eelmisega sarnases võtmes, millega liituvates jahedalt unistuslikes trompetivoogudes (Tim Bales`i laivesituses) hõljub Miles Davis`e vaim, kuigi mitte kauaks – träki lõpetab sulnis elektrooniline sisekaemus. Lugu sisaldab muuseas Isis`e (müra)sämplit.Kindlasti on albumi üheks tipphetkeks Not Young, But Restless - kaugelt-kaugelt kõlavad, ometi nii võimsad ning sisendusjõulised sünteetilised heliseinad - mida "dirigeerib" ajatu helimotiiv - teevad päeva. Sellele järgneb esimene ja ainus akustiline träkk (Now I Sleep Tonight). Kitarr ning klaver. Kõige eelneva (ja etteütlevalt järgneva) taamal mõjub see vaikne interlüüd mittemidagiütlevusena (sama kehtib ka She Took Me kohta). Ei suuda neile keskenduda. Vaim on eelneva ajendil edasi lükitud. Lugu The Next Day Looks Brighter Than The Last ongi imeilus meloodiline instrumentaalrokk. Ka The Night Is Awake jätkab sarnast rida, kuigi suurema rõhuasetusega modernse klassika võtmes. Lõpuloos (NB! Mediafire`i zip-lingis on lood teistsuguses järjekorras!) The Reverse tõstetakse süntesaatorid, jutuvada-katked ning massiivne rütmistik esiplaanile. Holy Fuck`i, Fuck Buttons`i, Errors`i, The Octopus Project`i jt sarnaste puntide esteetika ei jää kaugele. Vaieldamatult üks selle aasta albumeid.
Kuula albumit siit
9.4
Tellimine:
Postitused (Atom)