Thuoom [Cycles Of Sleep] (TH)

Rääkides "veidrast" muusikast, ei saa me mööda Soomest. Ei saa ka mööda Ameerika Ühendriikidest, kuivõrd "Weird" läks moodi just sealse New Weird America liikumise järgi. Tänapäeval räägitakse žanrimääratlustest nagu New Weird Europe ning New Weird Finland. Loomulikult on need stiilid ka määratletud NWA parameetrite kohaselt - juurtemuusika, eelkõige folgi, ristamisest tänapäevaste muusikaliste žanritega nagu indie, ambient, drone ning electronic music. NWA oli eeskätt nullindate esimese poole liikumine, mis näitas seesuguse muusika tohutut potentsiaali. Tõsi, praegu näib, et NWA pauer on raugemas - seda just suurnimede nagu Six Organs Of Admittance`i ning Animal Collective`i tõttu. SOOA viimasel albumil ei olnud enam pooltki sellest väest, mis oli kahel varasemal, Animal Collective seevastu on kaugenenud algusaegade ideaalidest sedavõrd, et praegu tundub neist kui NWA pioneeridest lausa pentsik rääkida. Ka ei ole midagi uut ning märkimisväärset veel jõudnud peale tulla. Soomlased on võtnud jänkidelt vaikselt teatepulga üle ning näitavad uusi arengusuundi. Nad on oma muusikasse komponeerinud müstilist jõudu - elujanu ning piiramatut vabadusetunnet. Loojuvast päikesest ning metsadest ammutatud jõudu. See on muusika, mis lihtsalt murrab kuulaja kogemusse. Nüüd, varsti nullindate lõppedes, arvan endiselt, et Paavoharjo Laulu Laakson Kukista on ja jääb kümnendi parimaks albumiks. Maailmas on juba suuremal määral kuulsust võitmas ka Lau Nau, Kemialliset Ystävät, Islaja, Uton, Kuupuu ning Keijo (tema on küll juba vanem tegija, aga oma helikeele värskuselt, kõlaliselt sarnasuselt ning muusikalise eeskujuna sobib suurepäraselt siia nimistusse!). Vähemtuntud tegelastest märgiksin Hipsu Jänis`t, Jämäbansku`t, Vierivä Viiksiportieeri`t ning Thuoom`i. Äärmise omapäraga paistab silma just Thuoom. Bänd, millest ma näiteks veel 3 päeva tagasi mitte midagi ei teadnud. Lihtsalt naljakas on sellele mõtelda! Kuigi juba 3 albumit välja andnud, jääb tegelaste Mala ning Mukelo diskograafia 2008. aasta teisse poolde. Väljaandjaks Textural Healing - samuti 2008. aastal alustanud netileibel (kõigi eelduste kohaselt on tegu Thuoom`i tegelaste endi asutatud netileibliga. Sellele näib ka viitavat fakt, et Textural Healing`i kataloog piirdubki üksnes Thuoom`i loominguga). Thuoom`i teine album Aava balanseerib kõlaliselt drone`i ning ambient`i vahel. Metoodiliselt on tegu väga minimalistliku lähenemisega. Albumit valitsevad helid, mis liiguksid justkui läbi aegluubi. Helidega täidetud ruum, mis pulseerib ning hingab, viliseb feedback`iks ning vaibub. Heliimpulsside ringliikumine. Kuigi sarnane Uton`i ning Kemialliset Ystävät`iga, kuuldub Thuoom`i variant enam staatiline olevat. Viimasel albumil EI Ep on spoken word surutud loop`i diktaadi alla. Vokaalsämplitel põhinev eksperimentaalmuusika. Masinlik vokaalakrobaatika. Cycles Of Sleep, nende esimene album, mahutab 22 minuti sisse 8 lugu. Kaks esimest lugu on samuti minimalistlikus võtmes, aga seda juba ette ruttavalt Aava`ga võrrelduna on tulemus kõlaliselt kardinaalselt erinev. Lood põhinevad nn circuit bending`il - konkreetselt pudelitega tekitatud helid, mis on programmeeritud üleskeeratavate mänguasjade saundi sarnaseks, pluss mõned efektid (nt reverse). Heliline primitivism lummab. Meenub lapsepõlvest üks seik, kui olin tavapärasest varem sunnitud magama minema; kuna und veel ei tulnud, siis lamades keskendusin vaikusele. Siis tundus, et vaikus hakkas pikapeale iseenesest vibreerima, muutus valjemaks, kuhu vahetevahel tungisid ka välihelid. Selline kummituslik assotsiatsioon läbib niidina tervet albumit. Järgmise loo Cave43 tuum on rajatud pikale vokaalakordile, mille ümber ringlevad jätkuvalt pudelite helid. Uute assotsiatsioonide tekkeks sellest piisab. Kummastav ning imetabane heli. Kummituslik ilu - seda rõhuasetusega esimesel sõnal. Wishtle kõlab kui vaba improna esitatud elektroakustiline pala. Mõju poolest on see pigem psühhoakustiline träkk. Albumi lõpetab 4-5 erinevates heliregistrites mängitatud flöödisämpli ning kõhiseva naerualge (sic!) "koosmäng". Väga omanäoline ning väljapeetud album. Kuula albumit siit.

9.7

Momoko Pins Secret Part EP (MP)

Hiljuti, vist Plastic Whore`i loomingut netis taga ajades avastasin myspace`ist kodumaise pundi Momoko Pins´i. Selles, et ma umbes aastakese tegutsenud pundi alles nüüd avastasin, võin küll ainult iseennast süüdistada - tuleb lihtsalt põhjalikumalt mysteeriumi listi saabuvaid kirju lugeda ning rada7-s mütata. Veel suurem oli rõõm, kui avastasin tasuta allalaadimiseks pakutava Secret Part EP.

Plastic Whore`i aka Jarmo Nuutrega seoses ehk niipalju, et viimatinimetatu oli MP trummar, aga hiljem, olles keskendunud oma teistele projektidele, sh Talbot`ile (jaa-jaa, seesamune duo, kes oli Nadja soojendusesinejaks Tallinnas!), lahkus bändist. Bändis on 5 liiget, kes on jätnud Eesti muusikamaastikule jälgi maha - on osaletud või siis jätkuvalt mängitakse nii Köögi, ans Anduri, Honey Power`i, Idol´i, Diskreetse Mango Trio kui Under Marie koosseisus.

Kui järele mõtelda, siis viimati ostsin Eesti albumitest Köögi "Telegrammi" ning Vaiko Eplik & Eliit II. Eks kontserditel olen ka uuemaid punte näinud, aga detailselt täpset ülevaadet tänapäeva Eesti indieskene`st ei oma. Ses mõttes, usun, tuleb teadmatus Secret Part EP kuulamisel kindlasti kasuks, kuivõrd ei teki kodumaiste kaasaegsetega segavat võrdlusmomenti.

Ei hakkagi keerutama selle ümber, et mulle albumi esimene pool meeldib ning teine mitte. 22 minuti sees 6 lugu. Avalugu "Just Before Sunshine" on omamoodi pastoraalne hümn - avangu juhatavad sisse ritsikate sirin, linnulaul ning koera klähvimine. Aovalguses ning kasteheinas kidra tinistamine. Meelierutavad vältevahetused. Orkestreeritud (sündi)saundid. Lugu kannab hästi. Kui mäletate, siis 97. aastal korraldati esimest ning seni viimast korda alternatiivne Eurovisioon (selle võitis tollal kuulsust koguv Theaudience). See lugu sobinuks nagu rusikas silmaauku tollele contest`ile Eesti helgekõlalist poppi demonstreerima. Bestseller Kind on energiapomm - keeran volüümi põhja ning kõrvaklappidesse paiskuvad lauljatari Laura Noodapera jõuline vokaal ning meesvokaali haagid, mis rõhutavad loo äkilisust. Runner-up on küllap nende tuntuim lugu - ETV hommikuprogrammis on seda "laivis" esitletud. Ja minu arvates nende parim lugu (nähtavasti tegijate endi valiku põhjus televisioonis peitus ka selles). Loo headus põhineb eelkõige lauljatari vokaalharmooniatel. Lisaks kelmikalt rõhutatud hõiked toovad tahtmatult meelde Marjusassi vokaatehnilise lähenemise Dreamphish`i legendaarsel Garlic Icecream`il (1997). Rasvased plusspunktid ka 2.20 paiku sisse tulevatele happe-deelsetele sündisaundidele. Kolm viimast lugu vajuvad kahjuks ära. Sihuke üles-alla üles-alla kõikuv pop, lihtsalt oma-aja-täistiksumise muusika. Minu kui kuulaja tähelepanu hajub, ei suuda enam seda trillerdust jälgida. Kandvad meloodiad ning piiritletus puuduvad. Aga see piiritletuse puudumine ei ole piiride ületamine, piiritusse jõudmine, ning selle kaudu ka barjääride murdmine. Murdmaks ajju ning saamaks jäädavalt minu muusikakeskse (ala)teadvuse osaks. Konkreetsel juhul viitab piiritletuse puudumine korrastatuse puudumisele. Kui midagi jääbki meelde, siis on see kramplik püüdlikkus, kantuna ilmselt soovist ühelt poolt head muusikat kirjutada ning teisalt märk albumi näol maha panna. Eriti blameeriv on Colours And Shades, mis sõnalise ning heli poolest meenutab mulle Suede`i ebaõnnestunud A New Morning-nimelist albumit. Kuiv ning igav.

Minu soovitused - muusikat peaks põhjalikumalt struktureerima, kandvaid aktsente rõhutama - selle asemel, et neid harvadel hetkedel demonstreerida ja neist kiiresti eemalduda - ning neid edasi arendama. Ühesõnaga, rohkem pastelsust helikeeles täidaks popilikku suunitlust - retrolikku heakõlalisust, aktiivset-agressiivset popp-psühhoosi, mis nähtavasti saabki olla ainus ideaal seesugusele muusikale, mis stiililiselt on indie, kuid metoodiliselt jääb stampide keskseks. Samas - alati on ka võimalus liikuda lihtsast pop-indie`st väljapoole. Veelkord - potentsiaali viisikul kahtlemata on - kuivõrd mõttekalt nad seda edaspidi realiseerida suudavad, sõltub juba nende analüüsitahtest.

7.4

Kuula albumit siit

Clinker Hallucination Generation EP (ODP)

Clinker on asja tõsiselt käsile võtnud - üllitati (üleüldse) oma esimene singel - kuigi EP formaati panduna - aprillis ilmuvalt täispikalt albumilt. Muusika on ka esmakordselt masterdatud ning pandud CD-formaati. "Hallucination Generation" sisaldab 4 lugu. 2 lugu Clinker`ilt ning remiksid Opera Dog`ilt ning DTT`ilt. Kuigi 3 erinevat artisti, on tegu ühtede ja samade inimestega - Peter Jordan`i, Tomoko Matsumoto ning Marcus Moir`iga.

Tiitellugu demonstreerib Clinker`it varasemaga võrreldes popilikumast küljest. Popilikuks teeb asja ennekõike sirgjoonelisus. 4 minutit algusest lõpuni ühes tempos kulgemist. Happelised sündiseinad ning stereoefektidesse paisatud vokaalsämplid jäävad tagaplaanile ning ei suuda üldmuljet positiivseks tasakaalustada. Kahjuks. Poppi võib väga maitsekalt teha, aga konkreetsel juhul jääb asi veidi lamedaks. Poliitkorrektne (pseudo)alternatiivrokk. Sobiks U2 repertuaari. Searching for Hallucegens on juba tase - Peter`i singalong on asendunud Tomoko vokaalsämplitega, (bass)trumm taob selga, jämedakoeline bass murrab välja nagu Allan Hmelnitski oma Röövel Ööbikus ning sugereeriv feedback muutub energiaväljaks. Tomoko vokaalloop`i muudetakse pitch-efektiks ning võimas noise-psych-indie ongi valmis. Opera Dog`i - mis algsest Peter`i ning Marcus`e projektist on ajapikku muutunud Peter`i ning Tomoko omaks - nimiloo remiksist peegeldub 90ndate alguse reivielementi ning legendaarse The Orbital`i saunditekstuuri. Mis siin imestada - ikkagi vana kooli inimestega on tegu! Ja siis saabub tipphetk - Tomoko alias DTT remiksib lugu Music Gives You Power. See on muusika, mida on väga raske sõnadesse panna - niivõrd sisenduslikku eepilisust ning igavikulisust, mida sealt õhkub, suudan seostada üksnes Suede`i Asphalt World`i, The Smiths`i There Is A Light That Never Goes Out`i, Spiritualized´i Broken Heart`i, Mercury Rev`i Holes`i ning Lambchop`i Grumpus`ega. Jumalik muusika. Muusika, mida kuuldes lülitad kordusnupu sisse ning unustad tundideks kõik ümbritseva. Ainuüksi selle loo pärast hankige endile see singel. Väär oleks seda ignoreerida!

Kui Te just lähiaegadel Clinker`i kontserditele ei satu (ainult sealt on singlit võimalik füüsilisel kujul hankida), siis liituge Clinker`i listiga ning Teile saadetakse EP allalaadimislink.

8.5

Burrito Fridtjof Nansen (ILR)

"Tutvustan Vene muusikat, tutvustan Vene muusikat, tutvustan Vene muusikat..." . Seda fraasi võiks mõnd aega järjest korrutada vaatamaks, mis inimese teadvusseisundiga juhtub. "Kuulan Vene avangardistlikku muusikat, kuulan Vene avangardistlikku muusikat, kuulan Vene avangardistlikku muusikat..." korrutada vahetult pärast esimese fraasi "sessiooni". Kas asi lõpeb hullusega või pääsetakse sellest, eeldusel, et fraasid transformeeruvad sisu teadvustatud seisundist teadvustamatuks vooks, masinlikuks, motoorseks kordamiseks, omamoodi automatismiks, mantraks? Ja lõppude lõpuks - jõuda selgusele, kus kohas tuleb müra sisse. Jah, ma asusin eeldama. Kas käändes omadussõna "avangardistlikku" ei muutu mitte omamoodi mürakandjaks? Midagi sellist, mis mantralikku repetiivsusesse tekitab resonantsi. Kas see näide ei illustreeri ilmekalt mainitud fraaside suhet teineteisse reaalsuse perspektiivis? Eeldusel - seal, kus tuleb erinevus esile, peitub ka reaalsuse ja kunsti - sünteetilise (pop) artefakti liitekoht. Muidugi mõista ei ole see asi päris must-valge, seal vahel on ka puhvertsooni, aga kui konkreetselt rääkida edetabelipopist ning avangardist, siis ei tohiks piiri tõmbamine erilisi raskusi valmistada. Edetabelimuusika on enamasti tarbekaup - see, mis ühiskondlikest, sotsiaalsetest vajadustest on ellu kutsutud. Küsimus muusikast kui tarbekaubast taandub sotsiaalsete vajaduste rahuldamise määra pügalale, vajaduste rahuldamisele vastamise adekvaatsuseks. Vastassuunas vaadates - kas muusika, mis lõhub konventsioone, stabiilset vaikust, seda püha lehma inimeste peades, saabki esmapilgul omada mingisugust väärtust peale ebakindla, st võimaliku tulevikuperspektiivi? Kas on see loomulik? Kas surm ei ole mitte loomulik, kuna muutumine, hääbumine, hävimine on eluprotsessi sisse kätketud? Illustreerimaks seda - kui me elaksime 100 aastaseks, siis meie elu pikkus oleks 36600 päeva. See on ju iseenesest väike number, mõeldes kasvõi sellele, kui kiiresti üks päev õhtusse jõuab. Inimene muutub-vabaneb-hävib bioloogiliselt väga ruttu. Selles mõttes on avangard samavõrd elu osa kui teatud sotsiaalseid tellimusi eeldavad-täitvad popikoonid. Muidugi demonstreerib see elu teist tahku, asja fundamentaalsemat poolt - eluprotsessi ennast kui muutumisele anduvat seaduspärasust, ning seaduspärasuse teadvustamisest tulenevat ängi ning absurditunnet. Lagunemisest tekkivat müra. Eestis on näiteks paar ansamblit - Ne Ždali ning Kreatiivmootor - demonstreerinud suurepäraselt helides absurdi ventiili avamist.

Ka Samaarast pärit kolmeliikmeline Burrito ei hoia ennast tagasi. Nad on endid määratlenud kui post-аbõrvalg-punk. Nimetatud žanrimääratluse mittemõistmine tekitas minus rahutust. Üks bändimeestest Aleksandr aka sash-gone selgitas mulle, et nimi on tuletatud Mihhail Bulgakovi teosest "Koera süda". Peategelane koer Šarik muutus teatavasti seal inimeseks. Transformeerumise protsess kandis nime Главрыба. Burritolased pöörasid lihtsalt selle nime ümber. Lihtne. Samuti ei rahuldunud ma kirjeldusega, et neid olla väidetavalt mõjutanud Islandi maagid ning Burjaatia kõrilaulikutest politseinikud(?!). Nojah, Tuva kõrilaulikud on üle ilma tuntud, aga... . Tegelikult olla see lihtsalt fiktsioon, eesmärgiga inimesi irriteerida ning ise mängulisusest rõõmu tunda. Vot nii.

Helide loomiseks kasutavad nad kidrasid, puhkpill zofon`i, marakasid, kastanjette, süntesaatoreid ning kõikvõimalikke mittemuusikalisi artefakte. Salvestatakse tagasihoidliku arvuti ning 3 eurolise mikrofoniga. Nagu nad ise asja kirjeldavad - буквально на коленках. Helikvaliteet ei ole neile oluline, salvestavad kõike, mis pähe tuleb. Ka pole oluline, millisugustel instrumentidel mängida. Sämplitakse kõikvõimalikku - GTA Andreas`est salvestatud plahvatusi, naeru, helilõike uudistest. Loomulikult on nende loomingu osaks absurdsed tekstid-tekstikatked, kusjuures neid tekste esitatakse neljas keeles - norra, vene, inglise ning saksa keeles. Eeskujudena on nad maininud ansambleid nagu The Residents, Psychic TV, King Crimson, Happy Mondays, New Order, Joy Division.

Album Fridtjof Nansen on eelpool kirjeldatud ideede-praktikate keskne väljund. Ccccryyy meenutab mulle Rosta Aknaid - kuigi saksa keeles, on selles Volkile nii omane deklaratiivse ning sugestiivse, kui soovite, siis mängulise laulumaneeri aspekt sees. Children Of The Fjord põhineb lauldaval fraasil "Meine Fjord", ning vaikselt sahistatakse marakatega. Ja siis jõuab pärast lühikest fm sageduste kruttimist kätte albumi nimiloo hetk. Vaikne, kuid sisenduslik, seesmiselt avar ning avaramaks paisuv rokk. Kuigi stiililiselt post-rock, puudub selles nimetatud žanrile tänapäeval nii iseloomulik igavus - albumi kui terviku seisukohast iseäralikem lugu. Ka loo lõpp sumbub raadiolainetesse - äkki see polnudki nende lugu? Vähemalt demonstratiivselt näib see nii. Itch on lihtsalt primitivistliku koega kidramäng. Kandelaki Rap - mis see on? Räpp - psycho big-beat segatuna ülikiire ning absurdset sisu näkku paiskava militaristliku (sõjategevust esitatakse poksiraundina, kus mainitakse nii musketäre, Vene laevastiku kaptenit kui ka keskmise laskeulatusega "tulejõus" kasutatavaid pallikesi) räpivadana, millega liituvad psühhedeelsed, liuglevad kidrarifid (kõlaliselt sarnane geeniuse, kadunud Michael Karoli omadele hetkedel, mil CAN oli jämmides langenud psühhedeelsetesse gruuvidesse). Mein Fjord - vali metronoombiit ning psühhedeelne kidra. Fraas "Meine Fjord" jääb korduma. Venekeelne - sorri, saksakeelne - "Irratsionaalse" vaste. Navzryd on äärmuslik heliline primitivism - "gavno, gavno navzrõd; gavno, gavno navzrõd...". Sing So Loud To Vomit - primitivistlikus helielemendis ning minimalistlikus struktuuris peitub võlu. Element 1 - fraasi kordus - "ignazil drug televizora; iganzil drug televizora...". Element 2 - honky tonk piaano. Element 3/Meetod 1 - mainitud elementide nihestamine teineteise suhtes tekitab kuulajas disorientatsiooni, langetab subjekti unustusse ning see, et asi areneb lõpuks (primitivistlikuks) tehnobiidiks, tundub vägagi "loogiline". The Member - funkilik kidrakäik ning madalad sündisaundid meenutavad eelpool mainitud legendaarset krautrokkpunti. Suurepärane lugu.

Arvestades seda, et tüüpide vanus jääb 20ndate eluaastate algusesse, ning käesoleval albumil demonstreerivad nad kohati üllatavat leidlikkust, siis mõnd meistriteost võib küll neilt tulevikus loota.

8.1

Kuula albumit siit

Clinker Clinker (ODP)

Popmuusikaajaloos ujub nii mõnigi kord välja mõni fantoombänd. Need on pundid, kes on tegutsenud pikka aega, kuid pole tunnustust leidnud ning halvimal juhul on nende kohta väga vähe viiteid. Lähiaegadest meenuvad mulle kaks fantoomi Uduselt Albionilt. Blackpool`ist pärit The Hirundu, kellest on kujunenud minu viimase poole aasta lemmikpunt, ning Londonist pärit Clinker. Hirundut võib pidada fantoombändi sünonüümiks - tegutsetud on aastast 1989, reliisitud üle 20 albumi, ning ainsad viited netis nende kohta pärinevad kahest kohast - lastfm`i ning omaenda pitch and putt kodukalt. Clinker on tegutsenud aastast 1999 ning reliisinud kokku 11 albumit ja EP`d.

Clinker`i ajalugu seostub põhiliselt ühe mehega - Peter Jordan`iga. Clinker ei olnud tema esimene projekt. Muuseas osales ta ka Reg Verney Trio koosseisus aastatel 93-96, millest kümme aastat hiljem kasvas välja Clinker`i tuumik; samaaegselt Clinker`iga alustas ta koos vana kaasvõitleja Marcus Moir`iga projekti Opera Dog, ning kunstilised katsetused koondati Opera Dog Productions`i alla. Esimene Clinker`i album Clinker Schminker pärineb aastast 1999, järgmised kaks aastatest 2000 ning 2002. Tõsi, need albumid ei olnud pikka aega kättesaadavad - tsiteerides Peter Jordanit: "Mu pea oli ideid täis, kuid puudulikud teadmised arvutitest ning heast tarkvarast takistasid muusikat korralikult salvestamast, nii et varajasi salvestusi iseloomustab toores (heli)kvaliteet". Asjad hakkasid muutuma 2002. aastal, kui bändiga liitus jaapanlanna Tomoko Matsumoto, kes hakkas hoolitsema Clinker`i soundcheck`i ning visuaalide eest. Maailm hakkas neist aimu saama pärast seda, kui nad olid avastanud myspace`i ning loonud oma veebilehe 2005. aastal. Pärast seda, kui endisest Reg Verney Trio`st oli moodustunud Clinker`i tuumik, hakati otsima väljundit kontsertansamblina. 2007. aasta novembris leidis aset nende esimene gig The Water Rats`is, Kings Cross`is (kohas, kus muuseas oli aset leidnud Bob Dylan`i esimene Suurbritannia kontsert). Tõsi, praeguseks hetkeks on viisikust jäänud järele trio - Jordan, Matsumoto ning Moir (aka Marco Monaco).

Rääkides Clinker`ist tuleb rääkida Peter Jordan`i laulukirjutamistalendi arengust. Algusaegade masinliku technorocki, tweepop´i ning lo-fi suht konarlikust väljundist on arenenud tugevate spacerocki, psühhedeelia ning indie dance`i mõjudega korralik indiepunt. Tõsi, tuleb ka möönda, et hilisematel albumitel võib kuulda varasematelt albumitelt pärinevate lugude uusi versioone.

Clinker`i omanimeline uus album on erinäoline ning vastuoluline. Seda võib võtta ja mitte võtta kui nende 2007. aastal reliisitud albumi When I Grow Up I Wanna Be A Space Cadet jätku. Uue albumi algus kinnitab Peter Jordan`i uusi intensioone, tugevat edetabelipopitaotlust - avalugu Sunnyside Up and Runny on acid pop - drive on sees, helipilti palistavad happelised, sireene-signaale meenutavad sündisaundid, tekitatakse õrn kaoseelement. Am I Good (Am I Evil) üle võiks soft-indiefännid rõõmust tantsu lüüa. See on segu Keane`ist ning 90ndate teise poole The Charlatans`ist. Bulletproof langeb sellesse ajastusse, kus Blur hülgas oma shoegazetaotlused ning hakkas britpoppi luues meinstriimi nihestama. Say Goodbye võib tekitada piinlikkust, aga suudan endas vastavad tundmused alla suruda ning arvan loo lõppedes, et iseenesest korralik ballaad oli. Iseasi muidugi, et ballaadid ei lähe mulle eriti korda. Ka rõhutasid need 4 minutit pärast seda albumil toimuvat murrangut ning ühtlasi eelmise albumi jätku. Kõik järgnev on puhas kuld. Loo What You Done kohta võib leida seoseid britpopiga. Peter`i ülbe laulumaneer ning tantsurütmid tuletavad mulle meelde ühe esimese post-britpoppääsukese Campaq Velocet`i albumit Bon Chic Bon Genre aastast 1999. Seda veidrat, kuid meeliülendavat segu Oasis`est, indie dance`ist ning space rock`ist. Slimeball näitab Clinker`it täiesti uuest perspektiivist - kajakaikumistesse langev vokaal, võimsad kidrarifid ning electro-sündisaundid loovad lauspsühhedeelse kaose. Overspill Equals Calamities on üks albumi tipphetkedest ning üleüldse üks parimaid lugusid, mida ma indierepertuaarist kuulnud olen - hillitsetud algus areneb autotuunitud vokaali ning süntide ulmeliste keeristega uuele tasemele. Suurepärane näide kompromissitust popist, näide sellest, kuidas harmoonia põimub eksperimentaalsusega - üks intrigeeriva popi skeemidest. High Times on puhtakujuline kosmische musik - kui Teile meeldib Ash Ra (Tempel), Walter Wegmüller, Manuel Göttsching või Acid Mother Temple, siis kindlasti meeldib ka see lugu. Star Hardcore Lady muudab veidi suunda ning seikleb psühhedeelse noise-pop`i aladel. Loo The Sun Is Out Today puhul, kui ma ei teaks, et see on tõepoolest Clinker, siis arvaksin üheksal juhul kümnest, et tegemist on 60ndate undergroundfolkkalkaritega (taamal õrnalt tukslev masinlik rütm võib reeta!). Lihtsalt võimas! Albumi lõpetab What You Done (Reflection) - eelpool kirjeldatud samanimelise loo teine ning veel võimsam versioon.

Albumi lõpuosa ulmas viibides küsisin lõpetuseks Peter`ilt , et miks Clinker ei ole veel kuulsaks saanud - here's lots a reasons why we haven't broken out yet, but hopefully this year is going to be Clinkers year. Ma siiralt loodan sama nende aprillis ilmuvalt albumilt. Eeldused on selleks olemas - isegi suur Alan McGhee on neid kiitnud.

Albumi esimese poole eest 7.3 ning teise eest 9.8. Ümardatult teeb see keskmiseks

8.6

Kuula albumit siit

Eluder Drift (AH030)

Idaho osariigist Les Bois`ist pärit Patrick Benolkin ei tohiks eksperimentaalse ja elektroonilise muusika austajatele päris võõras nimi olla. Mees, kes on tuntud muusiku ning dj-na. Tema dj-nduse kohta on näiteks öeldud, et ta ei häbene mängida taolist muusikat, mis Euroopa diskoteekides on esilistis, ning teisalt keerutab ta sügavat ning atmosfäärilist saundi. (Atmo)sfäärilisus on ennekõike esindatud tema muusikas - projektides Electricwest ning Eluder. Electricwest balanseerib ambient techno ning downtempo ähmastel piirialadel. Eluder seevastu on märgatavalt minimalistlikuma ning kontseptuaalsema sisuga, ning selles puudub tantsumuusika võnge. Ühesõnaga, see muusika ei ole mõeldud kehale, see on ajumuusika. See baseerub helilistel impulssidel ning on mõeldud füsiokeemilisi protsesse stimuleerima. Stiililiselt minimal ambient, AEM (abstract electronic music), dreamscape või subtle soundfields, kuidas ise soovite. Muusika, mille tipphetkede eest (lähiminevikus) on hoolitsenud Pan American, Loscil, Machinefabriek, Tim Hecker, James Plotkin, Stephan Mathieu, Jacob Kierkegaard, Janek Schaefer, mind_noise.

Eluder`i esimene album kandis nime Warm Warning (käesoleva aasta algul reliisis selle uuesti leibel Distance Recordings), teine album The Most Beautiful Blue ilmus mineval aastal Infraction`i all ning käesolev album reliisiti leibli Archaic Horizon`i all. Ütlen kohe, et Drift on hetkel minu aasta album ning suure tõenäosusega selleks ka jääb. Õieti ei jõudnud muusikaline aasta veel alatagi, et selliseks asjaks valmis olla. 4 lugu ajaliselt 30 minuti kanti. Nagu ma ühes oma varasemas (blogi)arvustuses mainisin, peitub ideaalse ämbiendi võlu võimalikult vähestes helides ning selle vähese oskuslikus nihestamises. Eluder`i muusika kirjeldamiseks on kasutatud mõistet ur-drone ehk siis ürg/alg-drone. Triiv, mis illustreerib maailma muutumist miljardite aastate jooksul kiirusega miljon kilomeetrit tunnis. Nihe, mida kiirusest hoolimata ei ole võimalik märgata, kuna liikumine on muutuse põhiomadus. Muutuse hetk ongi liikumine. Ning liikumist omakorda iseloomustab kiirus. Ning muutusest saab seaduspärasus, mille inimene programmeerib oma teadvusse. Muutusest saab reegel, mõtte staatiline seisund. Kas staatilisuse kaudu on võimalik muutuse olemust tunnetada? Kas sellesse ei ole mitte vastuolulisus sisse kätketud? Helide kaudu kontradiktsiooni ületamises peitubki Drift`i jumalik puudutus. Sellest muusikast, sellest pooltunnist saab elu saundträkk, vajadus, mida peab korduvalt kogema.

10.0

Kuula albumit siit

If There Is Something Put your jacket on (sec.028)

Mulle meeldib tantsuvõnkega rokk. A` kellele ei meeldiks? Kes on indie`t armastanud, see lihtsalt ei saa sellest mööda vaadata. Tänapäevastest asjadest on täitsa sümpaatsed The Rapture, LCD Soundsystem ning !!!. Kuigi jah, samas olen vist üks vähestest, kes The Klaxons`i põlgab – odavad meloodiad ning halvas mõttes demoliku produktsiooniga asi. Igatahes aasta tagasi tundus see nii. Sümpaatset tantsurokki tean peaasjalikult 80ndatest ning 90ndate algusest – A Certain Ratio, PiL, New Order, Happy Mondays, Flowered Up. Ei midagi üllatavat – kõik on ju tuntud nimed. Oli rohkem - ning vähemreivilikku rokki. Ka oli põnevaid ristandeid – The Heart Throbs`i debüütalbum Cleopatra Grip (blonde hair indie esteetilisus oli segatud tantsubiitide ning paraja annuse davidlynchiliku müstikaga), The Orchids ning Field Mice (tweepopparid võtsid vahel ette põnevaid retki tantsumaastikele). Loomulikult ka The Fall, kuigi ma ei jaga Mark E Smith´i väiteid nagu ta oleks (ainuisikuliselt) kõigi alt-rokkarite ristiisa. Seda enam, et The Fall`i saundis võib sageli äratuntavalt CAN`i kuulda (Kölni neliku album Soon Over Babaluma (1974) oli üks esimesi Euroopa rokkarite tehtud tantsubiidi/rocki hübriide). Üleüldse on ju tänapäeval nii, et mida enam kronoloogilise skaala paremasse poolde jäävad pundid suvatsevad väita, et nad on selle ja tolle eeskujud, seda kahtlasemad need väited tunduvad. Ja ümberpööratult - veelgi kahtlasem on eeldada, et (uute) põlvkondade silmaring piirdub ainult ühe-kahe pundiga minevikust. Jah, on olemas n-ö protobändid (ka neil on omad muusikalised eeskujud, kuid need pärinevad vanast ning hoopis teistsugusest traditsioonist) tänapäeva popmuusika kontekstis, aga neid on vähe.

Duo Jesper Norda & Åbi Berglund reliisis oma debüütalbumi netileibli 23 Seconds all. Leibli kodukas väidab, et Put Your Jacket On on puhas ilmutus! Iseenesest väga julgustav loosung albumile, eks ole... . Avalugu Joy Of näitabki potentsiaali – glitterball`ist pimestatuna antakse minna. Loo essents põhineb refräänis sissesõitval fantastilistel sündiviiulitel. Albumi 33 minutiline set demonstreerib ennekõike üht kindlat suundumust. On segustatud 80ndad ning 00ndad – post-punkarite monotoonselt taguvad trummimasinasaundid ning neworderlikud bassikäigud, uusromantikute happelised sündipannood, neoreivarite sirgjoonelisus ning electrotonaalsus. Seda illustreerib ilmekalt albumi suurima hitiorientatsiooniga lugu Danger. Ma üldse ei imestaks, kui inimene, kes asjasse süvenemata küsib lugude We Sure Aint Got It Like That ning The Word Most Common In Songs põhjal, et kas The Cure´il on algusaegade loomingu põhine unreleased tracks kogumik ilmunud? Väike nostalgialaks ei tee ka kunagi paha. Potentsiaali poistel on ning ma ei imestaks, kui nad varsti suured tegijad on. Igatahes viimastel aegadel kuuldud omasugustest üks parimaid.

7.7

Kuula albumit siit