Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga illbient. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga illbient. Kuva kõik postitused

11/03/2010

Caustic Reverie Remainders (Jamendo)


Have you ever listened to a least one of the fiveteen albums by Bryn Schurman (also know as TheForgotten)? I meant just an one time at least? In fact, Remainders is not an album on its own terms though, being compiled of different tracks having had no locus on the previous albums. In fact, Schurman would be called as the king of metallic drone music, whose monotonic soundscapes and minimal sonic conceptions are paradoxically fulfilled with a lot of warmth and powerfully conclusive feelings. It seems like a logical follow-up to the tradition of minimal composers for nowadays. Or you can imagine it as if La Monte Young or Angus Maclise would have sat behind a computer board and building up some new frontiers within borrowed borealic aesthetics of Tim Hecker. Yet might there be any adjectives to describe the whole in a better way? "Caustic reverie", it would be an obvious answer, though. A lot of impacts are associated with it - the nothern lights shimmers, elemental dust-coloured iceness, epic sub-classical approach, creeping microtonal dirges and subtle hiss-inclinedness. No doubt, it could be thought or illustrated out in other ways also, speaking out the very pictures-evoking soundscapes, or even a new kind of metaphysics (no contradictions between the sounds being contrasted up against the history of human thought and word). It also does sound as a pessimistic approach not being ready yet and probably never to believe in the positivism of technical progressions which is felt into a bumpy nightmare being paralyzed by remote breathes and oncoming steps of malignant robots ready to march on to have a part of destroying the human being as a species for tomorrow. The music of this kind with ambient drone feeling bound up with a pessimistic emotive declination I am used to tag it as "dystopbient".

Listen to it here

9.5

9/23/2010

Lengua Mortuoria Viaje Negro EP (B.P.M Front)


Argentiinlane Hristo on tagasi. Hea on märkida, et tema personaalprojekt Lengua Mortoria on mõneti edenenud nendelt vigadelt, mida siinkirjutaja tema debüütalbumile "I" (2010) ette heitis. Taaskord 3 pikka helinarratiivi, kogupikkusega rohkem kui 30 minutit. Digitaalsete kihtide lahku hingamine, teatud programmifunktsioonide varjamatu ekspluateerimine - mis kahtlemata hakkab kontseptsiooni väljenduslikkust häirima - on minevikku jäetud, esile on tõusnud lopsakam ning nüansirikkam helipilt. Narratiivse poole pealt - erinevalt esimesest üllitisest -, kuigi jätkuvalt leinalik, on see samas eksaktsem, löövam ning aktsente õigesti hindavam. Tonaalsus on märksa rõhutatum ning mitmekesisem. Siin on enam ulmeseoseid, sünkjaid ja häguseid eikellegimaid, kalke kitarririffe ning orelite psühhedeelset overdrive`i. "Drone doom" ja "drone" on kahtlemata märksõnad, millede ümber kogu kupatus on keerlema pandud. Tõsi, esimene ja ühtlasi nimilugu mind ei veennud, seevastu Porque todo lo que me rodea es tan extraño? ning Millones de pequeños horrores veensid piisavalt, et ettevõtmise ilmset edenemist tunnistada.

Kuula albumit siit

8.2

7/05/2010

Gynorg 3rdDoor EP (Psychic Oscillator)


Siinkirjutaja kogemus ütleb, et kui emotsioonidele mängiv helikeel muutub mingist hetkest koormavaks, tuleb piduri tõmbamiseks mõni dark ambient/illbient-album peale panna. Diametraalselt erinevad kuulamiskogemused tasakaalustavad, kainestavad ning aitavad hinnangutes paremini orienteeruda, võimaldades žanrilisest solipsismist väljapoole vaadata.

Andrew Cooke`i 5-realine ning 27-minutiline EP on piisavalt pahaendeline oma roomavas õuduses, et pillerkaar kuulaja teadvusest mõneks ajast välja uhta. Britt loob elektroakustilisi keskkondi rütmistruktuuride laiali laotamiseks. Tõepoolest, kahinate-sahinate ja õrna reverb-õõva saatel kulgevate elektrooniliste progressioonide, inimhäälte kaugete kajade kaaslasteks on läbi erinevate intensiivsuste ning stiilidimensioonide tukslev rütmistik. Kuid on teisigi rõhutamisväärseid elemente - lugu Vermist läbiva säriseva sündibassijuraka kohal võnkleb kummituslik efekt, nimilugu kulgeb sügavas, kõike-muud-välistavas vaikelus; isiklik lemmik on Milieus, kus kõrgete, keskmiste ja madalate helide vahele tekib avar ilmaruum; lõpulugu WhiteDot on neoklassitsistlik industrial drone techno. Tegija teos.

Kuula albumit siit

8.7

5/09/2010

Xalm Retribution Ritualistic Ceremonies (Qulture Production)

"Ritualistic Ceremonies" on Sergei Pakhomov`i alias Xalm Retribution`i järjekorras 4 stuudioalbum umbes aastase perioodi jooksul. Alustanud kunagi klubibiitidega, on 24-aastane novosibirsklane liikunud edasi eksperimentaalambient/dark ambient/industrial illbient/ritualistic ambient/drone`i ähmastele piirialadele. Tunni aja pikkune ning kümnest loost koosnev reliis on täis pulseerivat ja lainetavat tumedat mateeriat, ebamääraseid kajasid, sirinaid ning sireenide vaevukuuldavat laulu. Digitaalne kriipivus on vaheldumas või tjuuni lisamas paisuvale ja kokkutõmbuvale soundscape`ile. Elektroonilisus ja akustika - kes neid suudaks lahuta! Kohati tüüne, ajuti agressiivne, kuid põhiliselt kurjaendeline. Lõpuloos Distorted Reality lisanduvad abstraktsed rütmistruktuurid düstoopsele maastikule. Anonüümne muusika - ruum teadmata, aeg tuvastamatu, ruumiparameetrid aimamatud. On see depressiivselt ilus muusika või purgatoorium, jäägu kuulaja enda otsustada. 

Kuula albumit siit 

8.8

5/07/2010

Het Fukking Licht Kutplaneet (Narrominded)


HFL`i 3-looline album (EP`ks oleks seda vale nimetada, kuivõrd träkid on vähemalt 10-minutilised ja pikemad kompositsioonid). Vaikus, hillitsetus, pingestatus, abrasiivsus ning progressioon on märksõnad, millest kujuneb metafüüsiline koloss. Reverb-efektidesse mähkunud industriaalsed kõminad ja (järel)kajad ning elektroakustiline "avatus" loovad illusoorse keskkonna. Sfäärilisus. Sfääride maailm on konkreetne - hoolimata sellest, et see voogab ja virvendab -; seevastu sinna peidetud "juhuslike" (konkreet)helide puhul kerkib probleem - kust jookseb piir reaalselt eksisteerivate helide ja taju kausaalse ning iseenesesliku genereerimise vahel? Kõik see on väga põgus, asendudes järjekindlalt uue vooga. Midagi võib sealt kuulda - põrklev trummeldamine, inimhääle ebamäärane lalin, elektroonilised ludinad. Muusika, mille juured peituvad kompromissitus vana kooli industrialmuusikas ning eksperimentaalses elektroonikas-krautrock`is a la Conrad Schnitzler või Manuel Göttsching. Mida ette võib heita, on helipildis üleliia domineeriv digitaalsus-digitaalne luitumus. Seda tulnuks (rohkem) peita. Samuti olen täiesti veendunud, et analoogformaadis kõlaks "Kutplaneet" märksa paremini. Seesugune saund lihtsalt vajab loomupärast "määritust".

Kuula albumit siit

7.3

3/09/2010

Yoko Absorbing Museum Of Modern Chaos (Clinical Archives)


Mihhail Lezin ning Jevgeni Haritonov on tagasi trikitamas. Ka seekord ei olda päris kahekesi - kaasatud on Konstantin Guro saksofonil ja trummidel ning Aleksei Karmanov rütmikitarril. Kui nende eelmise aasta albumi "Vinyl" märksõnaks oli teravalõikeline fragmentaarsus, siis "Museum Of Modern Chaos" keskendub stiihiale. Seda püütakse kujutada nii otse, st visuaalseid kujutlusi esile manades kui ka kaudselt piire stiilide vahel ähmastades. Kitarriimprovisatsioon/eksperimentaalrock on üksik kalju keset elektroonilisi tõmbetuuli, mille arenguid on põnev jälgida. Vahele on pistetud ka natuke piaanomuusikat (Museum Opening) ning jazz-elemente (Free Future). Helikeel paisub vahetevahel ka masinlikuks (King Of Surf 1) ja elektrooniliseks õuduseks (Museum Of Modern Chaos (Script Type) või kriipivatel kitarr-riffidel ratsutavaks metalseks ambientmuusikaks (Another Hemisphere).

Igatahes - põnev album. Samuti kuulake kontrastiks käesolevale Yoko Absorbing`i üht väljapeetuimat üllitist "Roughly & Gently Special Lowbit Release "(2008, Microbit-Records).

Kuula albumit siit

9.0

3/01/2010

Lengua Mortuoria I (B.P.M Front)


Legua Mortuoria taga on keegi Hristo. Täpsemat informatsiooni tema kohta ei ole võimalik netiavarustest leida. Ka ei ole argentiinlane soetanud endale muusikute tänapäevast (neti)passporti Myspace`is. Teisalt, kuulates tema muusikat, tundub üsna loomulik, et tal seda ei ole. Raske on ette kujutada, et keegi võiks talle sõbrakutseid saata ning tema neid aktsepteerida.

LM muusikat on koduleibli B.P.M Front leheküljel tunnusmärgitsetud kui funeral drone doom. Kurb meeleolu on 3-loolist albumit teisest loost alates läbimas. Teisalt on selle helipilt toores ning tahumatu, kuivõrd dissonants on helidesse sisse kätketud. Doom-kitarride põrge on vaheldumas süntesaatorite õhulise passaaži ja digitaalelektroonilise õõnsa ulgumisega. Õõnsuses ning tühjuses peitubki tema tugevus. Üksikud klaveriakordid toovad küll sisse vaheldust, samas ka lahjendades helipilti. "I" üldine iluviga peitub siiski liiga intensiivses digitaalses hingamises, s.t teatud programmifunktsioonide varjamatus ekspluateerimises, ennekõige elektroonilisemas osas. Oleksin eelistanud autonoomsemat kõla. Kaaneümbris on igatahes muljetavaldav.

Kuula albumit siit

7.5

2/09/2010

Josef Nadek to infect and persist Vol.1 (TVK)


Pseudonüümi Josef Nadek taha varjub on üks iseäralik artist Innsbruck`ist, (Austria) Tiroolimaalt. Nagu sageli ortodoksetele avant-garde/industrial/illbient/ dark ambient/noise-artistidele omane, keskendub ka tema inimloomuse paljakstirimisele ning vihkamisele - täpsemalt on see “hallitusest kubisev spirituaalne lampkast, mis on pühendatud inimallakäigu erinevate astmete kinnisideelisele uurimisele ning paljastamisele, kärbunud kudede väljajuurimisele ning iga pehkinud koha kättenäitamisele”. Ning ka vana kooli industrial-muusikale iseloomulik kahvatuhall või mustvalge kujundlikkus domineerib visuaalse poole pealt. Iseäralikkuse all pidasin ma silmas seda, et ükskõik missuguse leibli all (VJG, bleak, The Vegetable Kingdom (TVK) ) ta oma muusikat ei oleks ka üllitanud, ikka on ta huvitatuse tasemelt oma leiblikaaslastest suurelt üle - uurisin tema kolme albumi (mis muideks ei ole tema albumite kogusumma) allalaadmisandmeid, mis kõik lähenesid 40 tuhandele. Seesuguse (non music-) artisti kohta on need peadpööritavad näitajad - seda enam, et mainitud näitajad olid saavutatud vähem kui aasta jooksul; andes üksnes tunnistust sellest, et artistile on tekkinud arvestatav fännklubi.

“To infect and persist Vol.1” koosneb erinevate singlite ning kogumike träkkidest, nendest, mis olid üllitatud eelmise aasta jooksul. See on Josef Nadek`i teine album käesoleval aastal - lausa viimastel päevadel. Möönan, et “Girone Della Merda” (Format Noise) oli liiga inertne, jättes siinkirjutajale Josef Nadek`i kahvatuima albumi mulje. Teisalt TVK`i all üllitatud album on kõike muud kui keskpärane. Plaadiümbris ilmestab, et siin nalja ei mõisteta – inimene (naine) on paljastatud tema nõrkushetkel - oma lodevuses, haiguslikkuses ning räpakuses. Ühel oma paljudel allakäiguhetkedel, ühesõnaga. TV-pimesikkude ning hedonistide "kangelasteod" iseenda ning teiste vastu.

Album algab väga ootamatus ning veidras võtmes - 60ndate space age pop`i ning kantrimuusika avangardistlikus seoses, meenutades mulle viimatimainitet žanri suurnime Bruce Haack`i mõningaid ettevõtmisi (Jackpine Savage) - nii muusikalise seade kui ka resigneerunud võtmes pealeloetud vokaali poolest. Coercion paiskab kuulaja puuriva noise drone`i sekka. The Sayers Of The Law põhineb manal ning keelpillide digitaliseeritud näpetel. Ka ülejäänud 6 loos kombineeritakse põhimõtteliselt ühtede ja samade elementidega, mis on tuttavad lugudest 2 ning 3. Lisaks avaloole on minu lemmikuteks veel Hymn - vinaja vokaaliga hõllandus, mis on distantseerunud abrassiivsest digitaalsusest, ning Josef Nadek and Monolyth & Cobalt, mis ristab ulmelisi helikihte vähese elektroakustilise sentimendiga. Ka lõpulugu Repentance of Midnight on tasemel, forsseerides ambient-struktuurid vilisevasse kõledusse.

"Nakatada ning edasi rühkida", ütleb Josef Nadek. Andke minna, pööbel!

Kuula albumit siit

8.8

2/01/2010

[Vana ning oluline] Wäldchengarten Black Rabbit (Drowning)


Aarhus`ist pärit vennad Lars ja Dennis Hansen on projekti Wäldchengarten (eesti keeles “saluaed”) vedanud 10-11 aastat; 13 albumi/EP/7-tollise eest on nad saanud nii sees- kui väljapool piire soliidse tunnustuse osaliseks. Mulle meeldib bändi nime tagune paljutähenduslikkus. Salu (metsatukk) on midagi sellist, mis ühelt poolt puude olemasolu-koosluse kaudu sümboliseerib pimedamat poolt ning teisalt hõreduse-läbipaistvuse läbi heledamat (helgemat(?)) külge. See on koht, mida ilmestab varjuheitev valgus. Varjulisus. Poolpeidetus-poolnähtavus. Reaalsuse ning näivuse (ka fiktsiooni) koosmäng. Aed selle keskel on koht, kus Taani duo omi mänge mängib. Seda oskavad nad kaheldamatult hästi.

Albumil “Black Rabbit” (mis algselt oli reliisitud 2007. aastal Taani leibli 8KMob all) oli au - ja vastupidi - olla uue avangardmetal`i/doom/drone-leibli Drowning (asutajaks Saksa eksperimentaalmuusik Danny Kreutzfeldt) esimene pääsuke. Üllitis koosneb ühest loost, mis omakorda on jagatud kolmeks osaks - III Intentions; The Fields Are Covered With Blood; Black Rabbit. Esimene osa algab eepilise paisumisega (küllaltki sarnane Godspeed You! Black Emperor`i (GYBE!) lugude algustele), millesse vähehaaval paisatakse tumedat-musta-ülimusta mateeriat. Mustvisuaalne aegluubis esitatud arpeggio-muusika. Drone doom ning ruumi parameetreid nihutavad massiivsed kitarririfid. Sektsiooni viimane kolmandik koosneb üksteisest läbikasvanud helikihtide voost, mille “sulnidus” lõpuks sumbub digitaalsesse mürra. The Fields Are Covered With Blood põhineb müristaval doom-metal-passaažil, ning algabki Black Rabbit - madalsageduslik, justkui kilomeetrite tagant kõlav lõputu drone-põlemine. Kuulaja tajub nihkub, kohandub ning tundub, et maad on võtnud vaikus. Mingist hetkest alates hakkab helipilt tasahilju kitarride saatel valjenema. Mikrotonaalsus. Phaser-metal. Helind hakkab vibreerima, elektroakustilised efektid tekitavad assotsiatsioone, atmosfäärilised viivud hakkavad saundi läbistama. Ning 33 minutit ongi kiiresti möödunud.

Milline on üleüldse jumalik muusika? Küllap seesugune, milles on eepilisust, massiivsust, lõputust ning transtsendentaalset müstikat. Tõepoolest, õiged bläkkmetalistid ning vennad Hansen`id on Jumalale kindlasti lähemal kui näiteks ühed kristlastest kämplaulikud Eestimaal. Lugesin kunagi, et Max Cavalera pühendavat oma loomingu Jumalale. Esimesed kummardavad inimmõistuse manipulatsioonidest-haardest vaba ülimat (põhjuslikku) algjõudu, teised orjastatud ning absurdset valejumalat, millesse nad paljud isegi enam ei usu. Ühtedel on vägi, teistel mitte. Ka tuletage meelde raamatus “Põrgupõhja uus vanapagan” seda kohta, kus Jürka ja kirikupapp kohtuvad ning räägivad taevast.

Kuula albumit siit

12/18/2009

Caustic Reverie Mithridatium (Jamendo)


Söövitav Unelus on 26aastane Florida mees Bryn Schurman, kes on ka tuntud kui TheForgotten (selle aliase esimene ning siiani ainus album - “Sub Luna” – ilmus 2008. aastal) pluss müramuusikaprojekt Shufflebrain ("Experimets in a Holographic Universe", 2009). TheForgotten`il on ka omanimeline blogi, kus ta muuhulgas heidab valgust oma loomeprotsessile ning tehnikale. Huvitav fakt on, et mees veab kohalikus raadios progressiivsele rokile pühendatud saadet. Tõepoolest, uurisin ka tüübi lastfm`i kodukat - tema kuulatuimad artistid on Porcupine Tree, Iron Maiden, Rush ning Marillion.

“Mithridatium” on Caustic Reverie 14 album. Heliteos koosneb 4 loost ning 69 minutist. Seesugune liigendatus ei ole ühendriiklase puhul üldse väike, arvestades fakti, et näiteks albumid “Bower” ja “Fissure” koosnevad ühest loost ning vastavalt 56 ja 64 minutist. Käesoleva üllitise heliallikaks on (pooltoon)liistakuteta elektrikitarr (fretless guitar), ning varasematele albumitele omased süntesaatorid ning välisalvestused on seekord välja jäetud. Mis samas ei tähenda, et uus album oleks kõlaliselt väga erinev varasemast loomingust. “Mitte väga erinev” tähendab seda, et albumil valitsevad jätkuvalt Schurman`ile nii iseloomulikud helivoo üles-alla liikumised, ruumi paisumised ning kahanemised, mastaapsed helimaastikud, düstoopsed meeleolud, pahaendelised varjutused, unelev põlemine, eepiline hillitsetus ning monokroomne hingamine. Ühe või teise albumi erinevuste mõistmiseks peaks floridalase kogu loomingut hoomama, mis tagasihoidlikult öeldes on raske ülesanne sellepärast, et minimalistlikule muusikale on iseloomulik mälupilte mitte jätta. Kui ma üleeile seda albumit esmakordselt kuulasin, mõtlesin, et seesugune heli võib tekkida tuule-õhu liikumisel läbi lõppematute terastorude, läbi seesuguste, mis heli mitte ei summuta, vaid hoopis kumuleerivad ning võimendavad. Äkki see album demonstreeribki entroopialävi ületamist ning valguse kiirusel kihutamist tagasi minevikku? Pealkiri vihjabki kaugele minevikule, Pontose kuningriigi valitseja(te)le Mithridates(t)ele. Eepilised post-industriaalsed unenäod. Kindlasti soovitan kuulata ka Caustic Reverie soomlasest "sugulast" Dereleech`i.

Kuula albumit siit

8.9

12/07/2009

Виктор Iванiв & Muhmood Rùt (enoughrecords)


Viktor Ivaniv on futupoeet Novosibirskist ning Aleksei Birjukov aka Muhmood on eksperimentaalmuusik Barnaulist. Teineteisega kohtuti 2007. aastal poeedi raamatu presentatsioonil ning sealt arenes välja koostöö idee.

"Rùt" koosneb 3 poeemist ning 1 proosateosest. Nagu Muhmood oma blogis vihjab, on EP tegelikult eelsoojendus nende varsti ilmuvale täispikale albumile. Selle aasta märtsis reliisisid Aleksei Borissov ja Aleksei Rafijev sarnase intentsiooniga albumi "Знамение Пресвятой Богородицы" (Clinical Archives). Sarnase taotlusega eepilisuse, intensiivsuse ning meeleheite püüdlust on tunda ka albumil “Rùt”. Niipalju kui ma vene keelest aru saan, valitsevad siin morbiidsed, kohati lausa apokalüptilised nägemused. Ning muusika toetab seda – sünget helimassiivi uuristav digitaalne krõbin, musique concrete (rongirataste motoorne kõmin nimiloos, taamal mööduva mootorratta mürin avaloos), eksperimendid heliefektide ning tempodega. Kuid kesksel kohal on ikkagi Viktor Ivaniv`i laulumana. Enamasti Vene õigeusu vaimulikus maneeris esitatud, omandab tema lähenemine suisa obsessiivse aura. Järjekordselt veendun, et vene keeles on olemas rütmikõla, mingi eriline iseloom, mis laseb kuulajal unustada konkreetse subjekti olemasolu laulu esitamise taga. Mõtted viisid tahtmatult Blixa Bargeld`i ning Einstürzende Neubauten`i manu. Analoogia ning erinevuse mõttes. Sakslase teutoonlikus laulus-posimises on alati subjekti taga tunda, mis enamasti on üsna häiriv. Teisalt tundub mulle, et käesoleval albumil esineb kerge dissonants laulu ning muusika vahel, mida näituseks Borissovi- Rafijevi albumil ei olnud ning võimaldas ülesande püstituse enam-vähem täiuslikult realiseerida. Äkki on see tumedate helipannoode ning digitaalse hõreduse vaheldumisest johtuv alakaalu-kaalutuse tunne? Olen äraootaval seisukohal – täispikk album annaks vastused minu kõhklustele.

Kuula albumit siit

7.6

10/29/2009

Cyclofillydea Bunker (R.A.I.G. Accessory Takes)


Cyclofillydea on elektroonilise muusika projekt Venemaalt. “Punker”, “varjend”. Kui militaarsest vaatenurgast edasi juurelda, siis ka vastupanu- ning sõdimiskoht. Mille eest on vaja ennast varjata, millega võidelda? Kas peavooluaktidega? Muusikatööstusega? Nendega, kelledele anonüümne mass millegi eest maksab? Maksab nähtavasti mitte konkreetse muusika, vaid identiteedi saamise eest. Selle eest, et olla nagu “nemad”, olla “sees”. Saada karja liikmeks, et omandada ersats oma puuduliku "mina" täiteks. Osta endale elu. Peaasi, et pääseda ringi sisse. Hoolimata sellest, et ringi sisse pääsemine võib nende inimlikku väärikust vähendada. Muidugi eeldusel, kui on (veel) midagi kaotada. Neid ringe on tänapäeval mitmeid – ka underground-ringkondades. Olla tsitaatidest ning märkidest täidetud ilma sügavama maailmapildita selle taga. Toppida endale halenaljakad kaltsud selga ning lakkuda ennast täis nii, et ei jaga mütsi ega ööd? Ühesõnaga – kui palju on selle kõige taga printsipiaalsust, veendumust? Indiviidi ideaaliks ei tohi olla ebamäärasus, s.t läbiv vastandlikkus. Nagu aastaid tagasi Tõnis Kahu Eesti Ekspressis kirjutas, et tema jaoks on oluline credibility – usutavus ehk millegi usutavana võtmine. Mood on see, mis dikteerib inimese käitumist. Mis on moeilmingute iseloomulikem omadus – domineerida mingi aeg, et siis ära langeda, millegagi asenduda. See kõik toodab inimestes pealiskaudsust. Muutuste, hävingu kultiveerimine. Tänapäevane surmakultus. Pealiskaudne inimene on sihitu – on just nagu kõikjal, tegelikult kinnitumata kuhugile. Mainekujundajad...igasugused mainekujundajad VÄIDAVAD meile, mis on IN. Kes müüvad IN-i, luues mulje, et ei olegi inimeste asi mõtelda, mis on õige. Sest nemad on ju spetsialistid, nende käes on "adekvaatsuse" monopol. Ning kui reklaam on edukalt turustatud, siis algab vastastikune stimuleerimine – massid-sootsiumid nõuavad moodi ning vastupidi. Lumepall on veerema pandud. Ning niimoodi legimiteeritaksegi eimiski - tühjus. Tühjuse-simulaakrum. Nagu kinnisvaramull majanduse tuiksoones eldoraadotunnet tekitamas. See on sinekuuria üks tänapäevaseid ilminguid.

Cyclofillydea-tegelased on nähtavasti õnnelikud inimesed. Piiterlaste muusika on moeväline. Muusika, mis on motiveeritud vabast tahtest ning jumalikust hingusest. See on nende esimene helikandja, mis on produtseeritud stuudisiseselt. Varasem looming oli mängitud visuaalide saatel laval. Ka meie Kismabande – samuti alustanud 1999. aastal – jälgis pikka aega samasugust mudelit (v.a mõned lood kogumikel). Küllap nende alguspunkt oli ka ilma üldisema sotsiaalse vajaduseta. Nende muusikalise kontseptsiooni eesmärk ei ole pakkuda sotsiaalset, antud kontekstis eksternaalset atribuutikat – ilusaid poisse ning tüdrukuid, turumajanduslikku kalkuleeritust, “pailapse”- või siis bitch`i imidžit– seda, mis peale helide kombinatsiooni peaks mingit sootsiumit ühendama.

Eksternaalne aspekt ei ole nende probleem – nende tahe on ennast väljendada. Piipitav ning roomav elektroonika, mis liigub mööda inimese närvikanaleid. Üks närviimpulss teisega kokku põrkamas (Bunker I). Või siis Bunker II – imekaunid orkestratsioonid veeremas mõõduka metallitoksimise taamal. Ilu ja ülevus tekib printsiipide maailmas. Järgnevates lugudes on ka märksa teravamat essentsi – raskeid rütme (Bunker III ning VIII) ning elektroakustilist kammerlikkust. Vinajaid orkestratsioone. Tumedat ambient`i ning industriaalset illbient`i. Katedraaliorelite passaažide ning spoken word`i segu (Bunker VI). Sireenihelisid. Kvaasipuhkpillitamist (Bunker IX). Albumi lõpetab kahes osas All The Pretty Little Horses. Esimeses, pikemas osas on algus pikitud vinajalt lainetava kihiga, millega loo keskosas liitub kaunihäälne sireen. Haldjalikud tilinad, õhuvoolude mühin. Müstiliselt kaunis. Teine, lühem osa loob mulje nagu oleks pikemast versioonist vokaallõik üle kopitud ning vokaal võimsamaks masterdatud.

Kuula alumit siit

8.9