Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Trip-hop. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Trip-hop. Kuva kõik postitused

2/01/2011

Wings Of Icaro Andirubio (Jamendo)


Wings of Icaro is a project from Priego do Cordoba, Andalusia, Spain, more concretely, a project of José Rodríguez who is also known from another project Other Track. All the action began in the late of 90`s while Rodríguez was studying physics in an university, so it was his way to balance himself through expressing concepts, ideas or occurrences which were distorted inside him in the meantime. The spaniard`s first issue called Imbalance (2008, Jamendo) contained the section of tracks from the first half of the 00`s, being stilistically poised between soothing downtempo, chillout, and IDM-esque beats.

The follow-up Andirubio is much shorter, being represented with 5 tracks (within 23 minutes) only, yet, noting the change upon new frontiers and influence realms. However, the soundscape is more richer and sophisticated, which is partly set off by lots of collaboration acts by other musicians for sure. By supplied with vast amount of air, indeed, let`s enter and make acquaintance with subtle folktronic fingerpickings and arpeggios, soulful commitment of female vocal affections, trip-hop grooves and turns (often reminiscent of Portishead). At times the beats will be evolved into a more idiosyncratic approach, for example at Hazardous Waste, which is made out by the interplay between sublimely dark-hued flutes and massive rhythm shuffles turned out as an example of neofolk-ish shivering. Or the last track Wild Guess which at its noir-ish outlook seems to obviously be influenced by the Bond theme and the aforementioned Bristol-based trio again. And not only by them. In a nutshell, a really impressive accompaniment indeed.

Listen to it here

9.5

1/27/2011

Artner 11:40 (Budabeats)


At 11.40 are presented 5 brainchilds within 22 minutes by Daniel Artner (also known as dyspeptic) who has made out a fine mix of psychedelic funk, cinematic jazz, blue-coloured trip-hop, fringed by string lines, hip-hop scratches and speech samples at times. Shuffling broken beats/downbeats, dusty organs, Miles Davis-esque trumpets, dynamic guitar lines, subtle brass samples, lone piano chords, and soothing flutes are the instruments here searching for different combinations with each other creating up climax-touched variations and afrobeat-alike easiness. Indeed, it is in a smart way layered oeuvre emboding different roles as entertainer and as brain dance notch. If you like the sounds from Bristol or the acts under Ninja Tune, Dusted Wax Kingdom and other similar labels, in this case, this issue is certainly for you. And not only for you.

Listen to it here

9.2

12/12/2010

Phaseone Thanks But No Thanks (Lefse)


The St Louis-native Phaseone is a producer having in an excellent way remixed Animal Collective, Radiohead, Banjo Or Freakout, Fool`s Gold among others. Previously I smacked my mood up listening to his second issue White Collar Crime, basically created of the abovementioned artists` tracks/remixes. Thanks But No Thanks is his debut album (of 13 tracks) demonstrating his idiosyncratic approach to music compiled mainly of hip-hop cadences, scintillating soul/r`n`b vocal examples, trip-hop/downtempo-alike cinematic approach, digital funk-drenched shreds, delicious microscopic electro-touched synth buzzes, sometimes embellished with murky or stomping bass sounds, having even a bit of a lo-fi/DIY-esque odour at times. The second half of the album, however, is accomplished out in a more astral-like and futuristic way. Moreover, in the wake of his indie-propensity and regarding the musical situation at the beginning of the 21th century this album has much more stylistic potential than it is possible to catch with the first listenings, yet. For instance, sometimes it is getting close upon a level strongly reminiscent of the touch of chillwave music. Indeed, Phaseone`s music does have an experimental soul/funk/hip-hop backbone, the kind of de/reconstructing strongly the core of urban music at the moment. More concretely, his approach can be compared with the likes of Flying Lotus, The Gaslamp Killer, Outasight, Teebs, Yuk and others. An astonishing accomplishment, indeed.

Listen to it here

9.7

6/01/2010

[Kogumikud] Last.fm free music 01


Käes on ajad, mil melomaanid ise koostavad kogumikke ning jagavad lahkelt neid teistega netiavarustes. Täiesti legaalsed kogumikud, erinevalt näiteks paljudest miksteipidest. Sharing is caring - nagu väidab Rootsi leibli 23 Seconds`i slõugan. Last.fm free music-kogumikke on praeguseks hetkeks ilmunud juba 4 ning muusika väljavalijaks-kogumike koostajaks on olnud üks Claudia-nimeline muusikahuviline. Tõesti, lastfm`is on lademetes vaba muusikat ning valik võiks olla keeruline. Poola daam on muutnud asjalood enesele lihtsamaks, seades valikule konkreetsed kriteeriumid - enamuse lugudest moodustavad jazz- ja trip-hop-hübriidid - koos orkestreeringute, cumbia jazz`i, breikbiidi, pulseeriva elektroonika, chill out-pannoode ning hip-hop-elementidega. Palju värve, toonide segunemisi-virvendusi ning rütmiskeeme. Lõõgastav ja tähelepanuvõitev ühtaegu. Tuntumatest artistidest on esindatud Amplive, Lost Balance, All India Radio, Anomie Belle ning Transient. Üksnes All India Radio ja et_ on kogumiku valged varesed, eristudes vastavalt indie rock/dream pop-numbriga Four Three ning pompöösse kammerpopnäitega An orchestra behind my window.

Kuula albumit siit

5/16/2010

n Left (Liminal Recs)


Pean häbiga tunnistama, et kuigi minu lemmikplaadifirmade hulka on kuulumas ka Liminal Recs (põhiliselt IDM, dark ambient, downtempo, elektrooniline psühhedeelia, ambient, trip-hop, ambient dub, noise, subtle soundfields), ei ole ühestki selle alla kuuluvast artistist veel arvustust kirjutanud või ülevaadet andnud (videod, lingid). Vene leibel on kaheldamatult teenekas - tegutsenud ligi 4 aastat ning välja andnud 106 reliisi.

"Left" on artisti n debüütreliis. Ei hakkagi keerutama - kõigile 10 träkile kribib siinkirjutaja kahe käega alla. Üks impressiivseimaid üllitisi AD 2010, st mis suudab puudutada iga tahu kaudu, ning erinevaid tahke on palju. Kuigi Venemaal valminud, on see must muusika - süngelt roomav ja rohmakalt kinemaatiline Bristol`i saund (trip-hop`i püha kolmainsus Tricky, Massive Attack, Portishead), kuid peaasjalikult tumefääriline dub(step). Loos Shiver (feat. ЯСК_ZCR) on jungle`i võnget tunda ning Air tungib ambient-esoteeriasse. Helikihtidest immitseb ängi, raevu ning melanhooliat. Mingid loop`id mingi hetk seiskuvad, avarduvad ning hajuvad interferentsi. Teisalt progressioonid-üleminekud murravad püstloodis (t)ajju. Ainuüksi need valjult raksatavad vinüülikrõbinad-sahinad ise on miljoneid väärt. Rabavad kompositsioonid. Kujutage ette Burial`i, kes on ohtra vinüülirisuga üle valatud. Tõsi, William Bevan ei liigu nii elliptilist trajektoori pidi.

Kuula albumit siit

9.8

12/22/2009

[Vana ning oluline] MACON TIGHTS Tadpole Music (Cold Room)


Herwig Holzmann on ennekõike tuntud aliase Photophob kaudu; selle nime all on ta üllitanud lõviosa oma albumitest. Lisaks veel on austerlane teinud muusikat oma nime, Tomas Down`i, Das Gritli Moser`i ning Macon Tights`ina. Viimatinimetatu oli muideks tema esimene projekt.

Macon Tights`ina on ta üllitanud kokku 4 albumit. “Tadpole Music” on aliase diskograafias kolmas album, aastast 2006, kuigi materjal oli valmis produtseeritud juba 5 aastat varem (sarnane stsenaarium oli ka albumil “The Insect Bite” (2007)).

Mäletan, et kui esimest korda kuulasin, ei olnud see armumine esimes(t)est kuulmishetke(de)st. Tõsi, midagi seal oli, mis jäi mind piinama ning sundis kontrolli mõttes üle kuulama, seda uuesti testima. Kood avanes, iga kuulamisega muutus album üha mõjusamaks ning siin ma siis olen. 90ndate lõpu-nullindate alguse ajastuvaim on sellel albumil esindatud. Tõepoolest, elektrooniline tantsumuusika/club dance on alati ajastuvaimu(de)st tugevalt mõjutatud olnud - loonud ise trende, mis omakorda on eeldanud moe-ja trenditeadlikkust. Kümme lugu paiknevad linnadžungli ristteel – drum and bass, dub, trip-hop, techno. Erinevates proportsioonides ning kombinatsioonidena. Ka on siin ragga-sentimenti. Näituseks lugudes songs of love ning ok?, mis ristavad seda trummi ja bassiga. Lisaks tekitavad peapööritust suitsused skrätšid ning unelevad taustad. Lood ei hõlju staatiliselt algusest lõpuni, neis on dünaamikat-progressiooni – see on omaette monaad, maailm, universum. Selles saundis on midagi, mida tänapäeval analoogsetes suundumustes enam ei leidu. Ei peagi leiduma. Ja kas saakski? Nostalgiabiit. Minu lemmiklooks on portisheadlik-teadlik come rain or come shine.

Kuula albumit siit

10/18/2009

The Last Merendina First Soldino (Kill Mommy)


Hiljuti üks Ida-Virumaa toitlustusfirma pani oma pelmeenitoodetele nimeks "Maffia pelmeenid"; pakendi peal oli kujutatud ka Sitsiilia saart kui kohaliku maffia Cosa Nostra kodukanti ning püstolit. Maffia näib siiski kohalikele suureks õnnetuseks olevat. Näiteks Sitsiilia nu-jazz kollektiiv (msk) defineerib sõna-sõnalt endid kui maffiavastane muusika. Seetõttu ei ole ka ime, et itaallased endid Eesti firma ülemeelikusest puudutatuna tundsid. Mina õnneks tean Sitsiiliat ennekõike korraliku muusika järgi – lisaks msk`le ka Barbagallo, Albanopower, fracoz combo, Sicilian AV Project, Tempestine, Vanny Zero/Darth Zero, Suzanne`Silver ning The Last Merendina.

The Last Merendina on Lorenzo Urciullo ühemeheprojekt. 8 lugu ning 23 minutit ning 23 sekundit. Lühike, kuid lööv album. Tulvil meloodiaid ning nutikaid lahendusi. Ei, vahemeremaadele omaseid saunde siin ei kuule. Kui ei teaks, et tegu on itaallasega, arvaks üldse, et mõni järjekordne eksperimendialdis USA alt-folkar rokib sellel albumil. Akustiline art-folk põimumas elektroonikaga. Ka loodus- ning taustahelid on siin väärinud linti. Ilusad momendid peituvad järgmistes lugudes - My Fucking Hero – ülendavatele vokaalharmooniatele ning raskelt astuvatele rütmidele ehitatud lugu. Piiksuv elektrooniline heli ning helipildi üleüldine nurgelisus lisavad loole palju võlu juurde; I Am A Violent – inditroonilise alatooniga lugu, mille võlu peitub refräänis korrutataval tiitelfraasil ning progresseeruvatel sündisaundidel ning elektroonikal. Pepita Monita! on süngelt altkulmu põrnitsev trip-hop, mis ei seisa ühes rütmis, vaid langeb happelistesse sündiriffidesse ning heliefektidesse. Albumi lõpetab rohutirtsude intensiivne sirin (Gudbai). Nagu tänapäeva inimene tahaks lõigata end tagasi loodusesse koos kõige juurdekuuluvaga. Seda saab ka vaadelda kui virtuaalset potsatamist looduse rüppe - mis on omamoodi naljakas. Harjumus(t)e jõud on suur. Meenub kohe üks stseen Monty Python`ist, kus surm tuleb pidulistele külla ning pidulised (juba vaimuseisundis olles) võtavad endiga teispoolsusesse ka oma autod (mis on samuti vaimuseisundis) kaasa. Mäletate?

Lo-fi`lik salvestamisviis/tehniline vormistuslik külg kohtub meisterliku laulukirjutamisoskusega.

Kuula albumit siit

8.4