Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Synth. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Synth. Kuva kõik postitused

1/03/2011

Tunguska Electronic Music Society Ellipsis II: Tundra.Ambient.Dreams. vol.2 (Jamendo)



The Moscow-based Tunguska Electronic Music Society (TMS) can be admitted as an umbrella organization which embraces lots of musicians, producers, dj's and composers, who work in a profilic way from the beginning of 2007 in "Tunguska Music" style. Moreover, TMS is also a net of network music distribution labels and a net of little bars and cafes. Its branches are known under such names as Tunguska Chillout Grooves, Tunguska Music Society, Tunguska Project, Tundra Ambient Dreams, Tayga Feeling, Transsyberian Express, Nikola Tesla Tribute, etc.

Before the listening to the Ellipsis II: Tundra.Ambient.Dreams. vol.2 I made acquaintance with the previous ones by the likes of Ellipsis II: Tunguska.Across.Sphere. vol.2, and Ellipsis II: Tunguska.Shaman.Vimana. vol.2, which were more dominated by chillout-esque electronic music being interchanged via smooth jazz themes and mindtouching, atmospheric-fried electronic approach, respectively.

However, the collective fills in the Tundra-titled album with a different point of view being kicked off proceeding in an epic mix of ambient, drone, ethnic drums, wherein Kosmische Musik-alike acid-hued synth swirls are permanently zipping over vast landscapes, which progression later involves the elements of space rock/space synth, unleashing the flow of metallic shards and fluttering, atmospheric sonic arrows over to the space around to be expanded and conquered. In principle, it does recruit a quite austere sonic statement, it is even minimally designed out, on the other side, it does not afford minimalism-close attacks for itself, offering enough propulsions and warbles on its own. Sometimes the whole does acquire peculiar dimensions via weird, even dystopic sonority as if those frogs and insects living in the futuristic, robot-dominated world, would have been mutanted via genetic changes, respectively resulting in croaking and chirping out mechanical sounds hardly discerned. Moreover, any signs about the presence of human being are long dismissed. Still at the closure some resurgent, chant-esque vocals will be appeared to get evolved into a few patterns, yet, getting no dominant reference within the soundscape. For the nature-based concrete soothings as forthcoming concrete sounds in the last tracks, however, are much more importance reserved.

In the conclusion, I really wish to express affectionate hope that the epicness is a universal chracteristic and hence allowing for the 13 tracks within 75 minutes to actualize great touches and milieus for any kind of listeners.

Listen to it here

9.4

11/30/2010

Felipe Casey Cardona Casio Nightlife (Noise Horror)


Having a speak about Felipe Casey Cardona`s 4-track cassette single Casio Nightlife it is not realistic to ignore a nowadays musical situation, this kind of which was rooted by Ariel Pink`s low-tech doings in the middle of the 00`s having attracted so many attention and (re-)launched a new home recording wave, developed mostly into chillwave/glo-fi/stargaze, or witch house/drag/haunted house music nowadays, which relies on a blend of the roughness of the do-it-yourself aesthetics and dream-alikeness of the bedroom music. However, the situation is greatly changed to date and the greatest of them (Ariel Pink, Devendra Banhart, Wavves) are being signed up by well-known labels, moreover, the aforementioned artists have managed to move on toward the centre of pop music, though.

Cardona takes his path in a direct and downright way. Low-end synths and noir-alike vocal sequences with some sense of violet-y colorings are ready to be instantly thrown to the forefront from the very start to the end. The opening and self-titled track seems to be a tribute to the erotic music, on the other way, the finishing Subjective Paradoxical Argument is a deep inner space noir. Two tracks in between do conjure naivistic synth chords and merely discernible distorted backcloth, by having the singing in English and in Spanish. In fact, he does prevalently drift in a lucid and high spirited mood, yet, in the ending phase his conception is used to seem a little bit monotonous and weary. But he is a talented guy anyway. Lets wait what will the sophomore issue bring with.

Listen to it here

7.7

8/26/2010

Felipe Casey Cardona Casio Nightlife (Noise Horror)


Felipe Casey Cardona 4-looline kassettsingel "Casio Nightlife" on järjekordne tunnistus Ariel Pink`i hindamatust panusest uue ajastu popmuusikale rohelise tee sillutamises. Muusika, mille essents peitub lo-fi- ja DIY-liikumise robustses esteetikas ning magamistoapopi sulnis unenäolisuses, mis kombinatsioonina hoiabki tõrvikut kõrgel uue ajastu tarvis. Muusika loomine ei ole enam elitaarne tegevus, kuivõrd low technology on rehabiliteeritud ning ausse tõstetud. Kalifornialane demonstreeris ilmekalt, et meeleolukat muusikat võib luua odava tehnikaga või suisa mittemuusikaliste vahenditega (suuga tekitatud rütmistik), vajamata selleks ulmeliselt maksvat tehnikat (meenuvad kohe Eesti muusikute jutud, kuidas nad omal ajal maksid süntesaatorite eest autohinda ning Benny Andersson`i väidetavalt pool miljonit dollarit maksnud klahvpill). Muidugi, hetkel seostatakse seesugust muusikat veel ekstsentrilisusega, kuid ajapikku artistide lisandudes ning laiemalt uute harjumuste juurdudes olukord kindlasti muutub. Tõsi, hetkel on see veel vastastikune - plaadifirmade ja artistide vaheline - kompromissidele seatud protsess, milles artistid ise liiguvad (päris)perifeeriast keskme poole nagu on juhtunud Devendra Banhart`i, Wavves`i või Pink`i endaga.

FCC läheneb asjale otse ning ilustamata, lihtsalt trillerdades süntekaga noir`ist nakatatud purpurset tooni vokaalmaneeri saatel (või on see vastupidi). Nimiloost avang on catchy tribuut erootikale, lõpulugu Subjective Paradoxical Argument on (inner) space noir. Vahepeale mahub naivistlike akordide ning õrnalt distorted fooniga liuglemist, laulu nii inglise kui hispaania keeles. Siin on erksust ning meeleolukust, mis siiski lõpupoole kipub instrumentaalse üheplaanilisuse tõttu kaduma. Kuid potentsiaali mehel kahtlemata on. Ning kassetid helikandjatena ei ole aegade hämarusse kadumas.

Kuula albumit siit

7.7

7/04/2010

T Bear The Nature of the Bear (Rack & Ruin)


Tõele au andes ootasin kalifornialase teist albumit pikisilmi, kuivõrd debüütalbumi "The Hibernation" mõned rajad tõotasid paljut tulevikuks. Tõepoolest, "The Nature of..." on muljetavaldav oma hüsteerilis-ekstaatilises friikfolk/poptroonika-kestas. Animalcollectivelikud poolkarjatused-laulmised-häälutused, kergelt moondunud akustilise kitarri loop`id, vaba lennuga süntesaatorid-helged orkestratsioonid, autotuunitud vokaalid, samuti Kagu-Aasia (Hiina) motiivid - kõik see kokkuvõttes loodub eriliseks ning esimeste kuulamistega haaramatuks tervikuks. Kuivõrd laulutekstid on improviseeritud ning viimases järjekorras lisatud, tuleb verbaalset poolt-inimhäält näha kui vahendit ekstaatilisuse rõhutamiseks, kui tuttavliku elemendi kaasamist ühise tunde tekitamiseks, mitte kui eesmärki iseeneses. Ning laulmaks prantsust ei ole ilmtingimata veel vaja osata prantsuse keelt (Bonjour) - piisab vaid paarist sõnast.

Kuula albumit siit

9.1

6/21/2010

W Physalis EP (Elpa)


Anonüümsus on eetiline hoiak - sattusin hiljuti sellele sententsile peale ühes ajakirjas. Tõepoolest, eriti tänapäeval, reality show`de ajastul, mil paljastatakse oma keha, hinge ning minevikku - kes 10-minutilise kuulsuse, kes käeulatuses näiva suure papihunniku tõttu.

Otsisin artisti W kohta lähemaid-personaalseid andmeid - ei olnud selle kohta sõnakestki ei muusiku(te) ega temaga (nendega) seotud label`i kodukal. Mõtlesin artistiga kontakteeruda, kuid siis tabasin end viimasel hetkel mõttelt, et milleks (mulle) seda tarvis on? Tundmatuks jäämine on tema (nende) valik, muusika on see, mis kõneleb iseendast. Kas mõni muusik, kelle identiteet on paljastatud, muutub seeläbi paremaks? Pseudoprobleem tegelikult.

Läti label`i Elpa üllitatud 4-looline EP ütleb rohkem kui mõni sarnane, kuigi 2-3 korda pikem reliis. Käesolev pakub näiteid ambient`ist, downtempo`st, IDM`st, isegi kosmische musik`i ja new age`i varjundeid võib siin kohata. Kuigi siin on ka digitaalset heliloomet - nt lõpulugu épiphyte, mis kõlab kui negatiivse efekti kaudu perfektsust püüdlev glitch-vare -, on rõhk peaasjalikult süntesaatorite naturaalsel tonaalsusel, kuigi need vormid, milles varjundid ilmnevad, ei pruugi turvalised olla - kuigi see turvalisuse probleem muusika ja kuulaja vahel näib ka tänapäeval üha anakronistlikumaks muutuvat. Süntesaatorite kesksuse kaudu meenuvad seesugused elektroonikud nagu Lackluster, Myrakaru, Younnat, Electricwest. Elektroonilised klahvpillid pulseerivad, helisevad, loovad koguni popilikku/rokilikku lasu (nimilugu) ning kiledamat helikudet. Vormiliselt intrigeeriv, emotiivselt äratav, milles 70ndate elektroonilise muusika ideoloogia kooskõlastub 90ndatest alguse saanud intellektuaaltehnoga.

Kuula albumit siit

9.0