Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Space rock. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Space rock. Kuva kõik postitused

2/11/2011

Pamba Lost Tapes (Clinical Archives)


The brothers Lenhart from Serbia started off in 1999, having before it played in the line-ups of different groups (Random Group; Pessimist). The recent issue consisting of 10 anonymous tracks is a decent case about rigid, even filthy guitar-lead penetration and its whistling feedbacks and whimsically caustic sounds of analogue synths and occasional assistance of a rhythm machine fluttering in the area of spaced-out rock jams, dadaistic patterns and nihilistic noise blowouts (which sound will be progressed into the sort of alarm sirens at times). In fact, all of tracks are recorded in live. Imagine a kind of formula which bases upon the early Einstuerzende Neubauten meets Gong. Or CAN`s live sessions fronted by Damo Suzuki. Yet, those descriptions are only some of the many possibilities. However, the track Untitled 06 does carry the most genuine hallmark of their brand.

Listen to it from here

8.8

2/03/2011

Voyageurs Alien Iverson (FMA/Bandcamp)


Fayetteville-based project Voyageurs released the third issue, continuing their uncompromising proceeding within psychedelic-loaded space rock and fluttering drone rock/stonergaze/psych-rock conception on it. No doubt, I have no certain idea why the title of this 5-track release does have an indication to the former NBA basketball star and problematic boy Allen Iverson who is playing in Turkey at the moment. Obviously it is related to a word game only. Or might there be an entrace for a kind of alien rock in some way as well? If to consider the set is used to hint at strongly moaning vocal manners while being full of burnt-out emotions and making out in-nervate motorik undercurrents through the interplay between spaced-out guitars, castanet shakings, murky cadence piles and hypnotic circle-moulded gears at times, indeed, it does have a strong appeal upon it. Especially impressive combination of those elements is the ending track Sleeping Outdoors. If you have been into the music by the likes of Spacemen 3, Spiritualized, The Brian Jonestown Massacre, anyway, this small bunch of songs could exactly be thought for you in the first place.

Listen to it here

9.0

1/27/2011

Children Of Ishizuke Tree Chameleon Straship (Clinical Archives)


In the first place I want to admit that the more I listen to this double LP (in total of 112 minutes) the more I fall in love with it. A duo from Minsk, Belarus, makes a subtle guitar-based dream pop music. If you are keen to draw parallels upon in a big manner, indeed, it sounds as if an equivalent version of post-rock version of Mercury Rev`s Desertoir Songs (1998) at times, altogether being described as ambient rock or atmospheric post-rock. Moreover, a sophomore album by Alexander Haletski and Marina Bartosh incorporates the elements of repetitronica, void-filled ambient/dystopbient/dark ambient, soothing drone wraiths, spoken word tunes and even some distant echoes of the ethnic music from East Asia. Alternatively, it might be a kind of lo-fi music in the midst of ambient shimmerings or a sort of underweighted My Bloody Valentine as well. This is an album through the essential touch!

Listen to it here

9.4

12/03/2010

aboombong amnemonic (Bandcamp)


First off, it is quite hard task to figure out in which way should aboombong`s new album/third album in turn be classified up to. However, it is a creatively destructive blend of diverse styles in the middle of it the prefix "post" is set up. Yet, JC Thorne`s music, even when you are used to be familiar with different sorts of musical genres, but despite of some closeness it sounds like the science fiction in real time. JC Thorne is a resident from Seattle, who has played in a dozens of ensembles during last three decades, though, it is very little known something about him. In the same way, some analogy can be drawn with Swedish krautrock/space rock/experimental rock outstanders Joxfield ProjeX, which is obviously curated by the two 60-years-old men.

The opening Cheshiahud Loop sounds like a smog-buried and neurotically repeating Holy Fuck. From Cracked and bloodied Fingers deepens further to increase the smog consistency while shoegaze and space rock frames do catch fire and begin to melt and seemingly slide away. More concretely, over 10 minutes of pure ecstasy can be discovered from here. Cromsby Grovernor Worthington's Jujujaiponmolam is played out through a very wide range of musical instruments (including shitloads of ethnic music drums and bells), yet, the very result is based upon a ticking loop of a hypnotic guitar gear in space rock/krautrock regime. 18-minutes of elemental enchantment, which could easily be considered the 21st century Hallelujah (CAN`s Tago Mago), or Krautrock (Faust`s IV). The epic alchemy, the way how to come over to my opinion essentially. Jiang Qing, Zhang Chunqiao, Yao Wenyuan, & Wang Hongwen in Dahomey does acquire monstrous dimensions via demolishing drums and scratching guitars while retaining its majestic façade. The anxiety and anger on the track could almost cut with a knife. The album will be stopped off after Noon which is billowy/expanding/spasmic ambient drone metallic refuse, thereafter the whole can be summed up as a monster hovering above everywhere. This is a kind of eclipse of the sun, played up with an experienced know-how and outrageous energy swoop. In fact, one of the most astonishing releases of 2010, for sure. Enjoy and take care of it.

Listen to it here

10.0

12/02/2010

[Old but important] Etrethn EP (Tavern Eightieth)


By concerning on for listening to music this very purpose is not only related to wholly hedonistic consideration to be enjoyed. Its side task is to discover small music communities and movements within the vast music business circuit, acknowledge them and integrate them into a broader system of the music community. Nowadays, because of the expansive popularity of different virtual social environments (Facebook, Twitter etc) it is not only the task and straining of the music critics anymore.

Maybe you can remember for I had overviewed such a Leeds-based vanguard dream folk musician as Michael Waters aka Model Warships recently, who is known by his uncountable collaborations and side projects and his constructive relationship with certain labels like Tavern Eightieth and BeatIsMurder as well.

One of such cooperations by Waters is Shi Toys with Edward Trethowan (also the British) whose doings are concerned on the likes of Anva, An Insection, and Etrethn (yet obviously misunderstood by myself how to spell it, though). Trethowan`s action with Etrethn can be viewed on the one issue only. However, merely named as EP (of 6 tracks within 29 minutes) it is really worth to pay much attention for it. As the basic processing peak, a fine and calculated interplay between noise, kinds of pulsations and psycho-acoustic ambiences, and throbbing industrial-alike rhythms can be detected here. By my opinion, as a speculative exercise the EP might be divided into two sections, correspondingly, consisting of first five tracks, and the last (and the most extended) one Shackracing.7, which is an omnipotent case of magnificient, epic ambient noise/cadencic space rock/ambient techno monstrum.

Listen to it here

11/30/2010

[Old but important] Replicast The Wallstreet Compound (Obliq/Cryptophonics)


Replicast, Colorado-based octet`s (one of the persons behind it is Eric Allen, also known as a member of The Apples In Stereo) sophomore album, being released in the end of the previous year, reveals the next steps after the debut album Replicast-X. The follow-up, consisting of 9 tracks is full of mixed music (recorded in live and made without overdubs), i.e krautrock-esque hazy jams (remembering CAN`s early period loosely-leaded session sonority), tingling guitar glides, meditative rhythm sections, extending guitar riffs, eager experimentations with drum kits, and all of it is hardwired to a caustic soup of psychedelic Oberheim synthesizers. In a nutshell, this is a huge improvisation set, except Radio Nippon sounding like a tribute to Sonic Youth, though. The whole is mostly instrumental, hovering between outer space and earth, spinning up a lot of every kind of dust on variable sonic elements. No doubt, it may at times be seem as a bit inbalanced or swaying plateau, however, not because of being somehow imperfect, instead of it rather searching for new sonic possibilities through dense interplay of certain instruments, thereafter changing them and finding out for new combinations with others.

Listen to it here

11/19/2010

Joxfield ProjeX Numbers & Letters (Clinical Archives)


Yet one year ago the Swedish pop music seemed to have strongly been associated with the sound of fields, sunshine and colourful flowers. You even know, such beautiful and safe, yet masterful and well-produced conceptions which fulfilled the task of muzak in the certain way. (The muzak as music is such a kind of listening object which is used to be predictable, i.e, keeping to live its own life from the very start without needing much attention and reasoning anymore). However, all my premisses were changed since I heard Joxfield ProjeX, by Yan and Oax leaded ensemble which showed up really deep and ungraspable point of view.

In fact, there has been a lot of albums within a year: Bits And Pieces# 1-13; Picnic; Virtual Dreams & Realities; Shimmering Mah No 1; Phantastique; and recently, Oddities And Rarities 2005-2010. No one of them were failed. Moreover, all the aspects of serious and intellectual-minded rock music were profoundly investigated on the aforementioned issues: from the progressive rock to the open-minded and over-the-edge-pouring space rock, ambient techno and kosmische musik conceptions.

A new one is compiled of 24 tracks (or 3 CD sets), including cooperation snippets of such luminaries as Pat Mastoletto, Geoff Leigh, and Kenji Siratori among other guests. It might be seem in comparison with the duo`s previous works it does sound more free jazz-y, incorporating the elements of pompous electro-rock/baggy-ish breakbeats, in Japanese spoken word, dream-loaded and hazy flute improvisations, ragga-rhythms and tanpura-sitar drones. However, it is obviously the first time when a release by their side seems to be a bit loose (or extrovert as it is already said), sometimes "uncomposed", based mainly on free improvised jams, or on the other side, sinking into the mould of avant-prog bottom. On the last third of the album, however, it smashes its head spot getting intensely to haze its boundaries and breaking on the other side. Though my top notch and recommendation is previously Oddities And Rarities 2005-2010, yet, those 24 tracks are very important part to get completed the whole regarding Joxfield ProjeX`s sound and conception. The whole picture of them became even more indistinct. And it is excellent, of course. By a Joker`s point of view indeed.

Listen to it here

9.2

10/12/2010

Joxfield ProjeX Smorgasbord - Oddities and Rarities 2005-2010 (Clinical Archives)


Oax ja Yan on tagasi - kaks pöörast Rootsi vanameest on tagasi. Ning reeglina mind ei huvita, mida vanad muusikud teevad: mind ei huvita, mida teevad Robert Fripp ja Holger Czukay, isegi Morrissey, Brett Anderson`i ja Jarvis Cocker`i tegemiste vastu ei tunne enam huvi. Kuid nende kahe 60ndates aastates pässi toimetamiste vastu küll huvi ei rauge. Nad on vana kooli esindajad, sündinud mõned aastad pärast II Maailmasõda, aga teevad paljudele tänapäeva muusikutele silmad haledalt ette. Mehed on vinged tegijad, sest nendega on viimasel aastal kampa löönud King Crimson`i Pat Mastoletto ja tunnustatud küberpunkar Kenji Siratori (viimane on ka käesoleval albumil esindatud).

"Smorgasboard" on kahtlemata selle aasta oodatuim reliis siinkirjutaja jaoks. Ning taaskord ootusi ei peteta, purustades kuulajate parimadki ettekujutused sellest. 12 träkki aastatest 2005-2010, mis keskenduvad "rariteetidele ja veidrustele". Tõsi, see lisandus on suht tautoloogiline, kui olla duo varasema loominguga kursis. Taaskord balanseerimine ruumilise ekspansiivsuse, krautrock`i-kosmische music`i psühhedeelse lõpmatusemärgi ning hüpnootilise elektroonilise voolu vahel ja peale. Ning kui räägime lõpmatusest, siis mina olen seejuures väga maine. Ei ole mõtet kompositsioone eraldi esile tõsta, hoolimata tõigast, et need erinevad üksteisest oluliselt - nii elementaarselt kui emotsionaalse nurga alt. Lihtsalt see saund on lõpmatult, kosmiliselt hea. Ma ei tea täpselt, mida võib tähendada "kosmiliselt hea", aga selle albumi põhjal arvan seda aimavat, kuivõrd saund on autarkiline ning transtsendentaalne. Tuleb lihtsalt aeg maha võtta ning lasta helidel emotsioone ning vaimu laadida. Ning kui vaadata plaadiümbrist ning plaadifirma Clinical Archives`i diskograafianumbrit (402), siis tundub asi veelgi ulmelisem. Your inner space is our outer space.

Kuula albumit siit

10.0

10/10/2010

[Kogumikud] Homemade-LoFi-Psych: HLFP #4 Sound Explosions (FMA)


34 rada ning rohkem kui 2 ja pool tundi muusikat. Nagu käesoleva kogumiku koostaja mainis, saadeti talle 217 lugu, mille seast tuli valik teha. Valiku kriteeriumiks ei olnud ainult (subjektiivne) "hea" ja "halb", vaid käesoleval sai rõhuasetus psych-rock`ile ja psühhedeeliale seatud. (Mis loomulikult on taaskord tunnetuse küsimus). Loomulikult on siingi palju seesugust materjali, mis ei mahu mainitud žanrite piiridesse (mis on samuti paratamatu, kuivõrd neile žanritele on niikuinii iseloomulik eksperimentalismi "juhatav" tahk). Siin on ragga-elemente, ulguvat ruumirokki, lo-fi`d, baggy-muusikat, fuzz`i, kriipivaid kitarridrone`i, tagurpidi käiatavate kitarride lumma ja primitroonikat. Ühtegi läbikukkunud lugu küll sellelt kogumikult ei mäleta. Seda enam, et artistid sellel kogumikul on võõrad (erandiks on üksnes Paneye ja Wonder Wheel. Erilisemad hetked? The Bavarian Druglords`i Goldsoul kõlab kui The Charlatans kuldsetel päevadel, olles oma saundi kõvasti reverb`i juurde keeranud (ning vokaalis on rohkem ianbrownilikku impressiivsust); Strangers Family Band`i Strange Transmissions kõlab kui Jim Morrison`i tagasitulek taevastelt laotustelt, olles vahepeal põiganud Hindustani poolsaarele, liites ragga-psühhedeelia The Doors`i saundi. Nolo (Fondu) demonstreerib robustse psühhedeelroki võlu ja valu. Wonder Wheel on jätkuvalt tasemel kosmilise lo-fi shoegaze-lennuga. Blancanus (All Smiles) naeratab Farfisa oreli vikerkaarte vahelt, meenutades saundilt nii Clinic´ut, Inspiral Carpets`it kui Silver Apples`it; Sky Picnic (Moons of Jupiter) väljendub väga mitmetahuliselt - siin on maailmavalulisi kitarrihorisonte, post-rock`ilikku massiivi ja eepilisust, mikrotasandi saunde ning loomulikult kriipivat ruuminoir`i. Kui mõelda energia, jõu, mitmekesisuse ning väljapeetuse peadpööritavale ning orgaanilisele kombinatsioonile, siis on see kahtlemata üks parimaid kogumikke, mida siinkirjutaja kuulnud on.

Kuula albumit siit

9/29/2010

The Big Sleep In Search Of Hades Ethos (23 Seconds/Jamendo)


Selle uhke ning müstilise nimega muusikaprojekti album on massiivne, eepiline ja ergas. Ning mõnes mõttes ka eriline. Samuti plaadifirmale 23 Seconds on nimetet ansambli lisamine oma rosterisse samm avardumise poole. Madridlase Abel`i alias Martin Anilom`i järg debüütalbumile "Ownland" (2008, Jamendo) ning kahele EP`le põhineb kolmel suurel vaalal - (post-)metal`il, shoegaze`il ning tantsumuusikal. Vähemusse jäävasse elementaariumisse kuuluvad gooti ja neoklassitsistlikud mõjud, dream pop, fuzz pop, space rock, ambient (rock), new age, progressiivmuusika, krautrock (bändi nimi muideks pärineb Tangerine Dream`i samanimelisest träkist albumil "Stratosfear" (1976)). Stratosfäärilisi, düstoopseid ning romantistliku alatooniga hirmule viitavaid elemente ja kombinatsioone on siin tõepoolest mitmeid. Drum and bass`i rütme võib vett "segamas" kuulda. Ei ole ju ilmas kuigi palju neid ansambleid, kes kasutavad ühel ja samal üllitisel kõrvuti doom metal`i (kitarre) ja tantsumuusika mustreid.Kuigi mõningaid sarnasusi võib tajuda seesuguste legenditega nagu Tangerine Dream, M83, Mars Volta, Smashing Pumpkins, ei ole Anilom`i muusika allutatud ühelegi (naglale) faksiimile. Sarnaselt helikeelele on üllitis temaatiliselt liigendatud, jaotudes neljaks osaks: faith takes control, prelude of global disasters, corruption, hope>wish. (Need osutused ilmselt ei vaja lahtirääkimist). Ka plaadiümbris väärib tunnustamist, meenutades veidi slept.`i omanimelist EP`d (2009, Test Tube). Siinkirjutaja lemmikträkid on Oceans of mistake ning Bagdag/System - kui esimene neist on kingapõrnitsemisest seestunud ekstravertne tantsumalakas, siis teine kaldub unistuslikkuses juba chillwave/hypnagogic pop`i poole. Ah jaa, lugudesse on sämplitud praeguse paavsti Benedictus XVI laulu (ilmselt veel tema kardinaliks oleku ajast) ning Barack Obama ja Martin Luther King`i kõnesid. Kokkuvõttes tuleb nentida võimsa reliisi olemasolu.

Kuula albumit siit

8.7

9/03/2010

aboombong amnemonic (Bandcamp)


Raske öelda, kuidas peaks aboombong`i uut ning järjekorras kolmandat albumit klassifitseerima? See on post/post/post/post/post. Post kõigi nende stiilide suhtes, millega J.C Thorne võtab nõuks suhestuda. Muusika, millest kostuvad läbi tuttavad stiilielemendid, kuid mis tuttavlikkusest hoolimata kõlab kui ulme. J.C Thorne on Seattle`i resident, kes viimase kolme kümnendi jooksul on mänginud kümnetes-kümnetes bändides ning kelle muusikalises ja maailmavaatelises küpsuses ei ole mõtet kahelda. Ometi ei teata temast suurt midagi. (Analoogiaid võib tõmmata lähiaastatel underground-pinnale tõusnud suurepärase Rootsi space rock/krautrock-pundi Joxfield ProjeX`iga, mida kureerivad kaks 60ndates meest). Avalugu Cheshiahud Loop kõlab nagu udusse mattunud ning luupima ununenud Holy Fuck. Järjes From Cracked and Bloodied Fingers udutihedus süveneb ning shoegaze`i ja space rock`i karkassid süttivad põlema ning hakkavad sulama. 10 minutit ning veel takka 15 sekundit puhast ekstaasi. Cromsby Grovernor Worthington's Jujujaiponmolam-is kasutab C.J Thorpe väga laia pilliparki - kõikvõimalikke (etno)trumme ja kelli. Tulemuseks on hüpnootilisel kitarrikäigul/loop`il tiksuv space/krautrock. 18-minutit, mida võiks vabalt pidada 21. sajandi Hallelujah-ks (CAN "Tago Mago") või siis Krautrock-iks (Faust "IV"). Eepiline alkeemia. See kõlab nagu Imagine-i või Yesterday impressiivsus eksperimentaalroki keelde valatuna. Kui umbes 40 aastat tagasi tuli krautrock Saksa Föderatiivses Vabariigis esile, ning hiljem seletati seda II MS, inimsusvastaste kuritegude, häbistava kaotuse ja unustamispüüdega, siis nüüd võiks ironiseerivalt küsida, et kas jänkidele hakkavad Bush`i poolt säetud ja Obama poolt jätkatava sõjapoliitika kurnavad tagajärjed ajukurdude vahele jõudma? Jiang Qing, Zhang Chunqiao, Yao Wenyuan, & Wang Hongwen in Dahomey omandab koletuslikud mõõtmed taguvate-lõhkuvate trummide ning kriipivate kitarridega, samas säilitades oma majesteetliku fassaadi. Ängi ja viha võiks sellel rajal lausa noaga lõigata. Albumit jääb lõpetama lainetav/paisuv/kontraheeruv ambient drone-metallpuru (Noon), misjärel võib tõdeda, et lõppenud üllitis oli kõikjal hõljuv harmooniline monstrum. The eclipse of the sun.

Kuula albumit siit

10.0

8/12/2010

Elisa Luu The time of waiting (La bèl)


Kui room(a)lanna Elisabetta Luciani alustas oma muusikalist karjääri "Floating Sounds" EP-ga (plaadifirma Phantom Channel) 2008. aastal, siis võis kohe aimu saada, et esile on kerkimas suur self-made-woman sooloartist, kes afektiivset külge ja innovatiivset tehnilist pagast originaalselt segades-rakendades suudab vastassugupoolega sammu käia või neist isegi ees olla, mida - poliitilist korrektsust kõrvale heites - ei juhtu kuigi sageli (meenuvad ainult Jessica Bailiff, Maja Ratkje ja Hanne Adam aka adamned.age). (Loomulikult on ka olemas uusi suundi demonstreerivaid naiskollektiive - nt Anahita, Knitted Abyss ja Pocahaunted). "Floating Sounds" EP kasvas aasta hiljem üle albumiks "Chromatic Sigh" (plaadifirma The Hidden Shoal), mis vähemalt ühes webzine`s valiti 2009. aasta 100 parima albumi sekka. Kui keegi ka esitanuks selle parimaks, siis vaevalt oleks vastuväiteid suvatsetud leida.

Tõesti, Luciani helikeelt iseloomustab imetabane sensitiivsus - et mitte öelda afektiseisunditesse suikumine ja neist ärkamine - sfäärilise elektroonika, klassitsismi, helikunsti, drone`i ja eksperimentaalroki varjundite kaudu. Kui laenata ühte pealkirja tema kauamängivalt, siis võiks seda ka haldjate ruumirokiks nimetada.

Uus, 5-looline EP toob esile uusi toone - avalugu r735 on sulnis tervik post-rock-kangastustest, musique concrete`ist ning happelisest psühhedeeliast/indietronica-rütmidest. Kuid see, mis seejärel hakkab juhtuma, võtab pehmelt öeldes sõnatuks. Elektrooniline lummus paisub sümfooniliseks illusiooniks, ülenedes sakraalseks hümniks. Vaevalt et lõikavad kitarririfid siin-seal enam popkriitikute intellektuaalsetesse skeemidesse mahuvad, kuivõrd keelpillide funktsioon on järsult teisenenud. On see siis kitarri kui peenisepikenduse- või ersatsiga vehkimine, kui seksuaalse frustratsiooni maandamine, kui seksuaalsetele ihadele allumine ah? Naisterahvas lööb need skeemid sassi... . (Mis mõtet on raisata oma aega neile muusikariitikutele, kes kasutavad vanu seletusmudeleid, olles võimetud uut situatsiooni adekvaatselt aduma?) Kuigi ka Elisabetta Luciani allub ihadele, jääb selle suunitlus ilmselgelt traditsioonilisest rock-kehandist väljapoole. Tõsi, ka daam ise pole jälgede segamisega kitsi olnud. Kuidas tuleks lõpulugu Piano 5-1 mõista-haarata? Kui palju on sellel õigupoolest klaverimuusikaga pistmist - kui jätta välja esimesed 30 sekundit -, kui see kõlab nagu noir/space-beat/jazz rock, - kui Death In Vegas remiksiks Spiritualized`i?

Kuula albumit siit

10.0

8/05/2010

[Kogumik] Nene Records: La Compilacion 07 (Nene/FMA)


Monterrey kultuslabel`i Nene Records`i järjekorras 7 kogumik (nagu ka varasemad) peegeldab mingilgi määral Mehhiko (post-) punk`i ja kompromissidest mittelugupidava roki hingeelu hetkeseisu. 19 lugu, mis pärinevad aastatest 2005-2007, pakuvad stilistiliselt meeliülendavat kompotti. Siin on käredat kidrakraapimist, algusaegade rock`n`roll`i, blues`i ja rockabilly`i hõivamisega esiletõstetud kontrasti-nihet, elektriorelitest seestunud boogie-woogie`t, sonicyouthilikku piirjoonteta ängi, samuti The Pixies`e ja Dinosaur Jr stiilis laia viipega rokki ning loomulikult punk-muusika nihilistlikku irvet ja soppa näkku. Teisisõnu, 64 minuti jooksul säilib põnevus ja pinge. Personaalsed lemmikud on mõlemad Mockinpott`i träkid - teravat punk-kontseptsiooni happeliste süntesaatoritega segav Japon 4 ning Kim Gordon`i laulumaneeris hulpiv Hotel Roosevelt; samuti Mou (RBMK100) rohmakalt kolksuvate trummidega abrassiivne ruumipsühhedeelia, Los Margaritose´e (Mentes Programadas) pohhuistlik mäugumine ning Taladro Supremo (Naranja) vaikust lõhestav toores psühhroki eksplosioon (kus võib taaskord neliku Ranaldo-Moore-Shelley-Gordon vaikuse-, müra- ja selle vahepeale jääva ala piire märgata).

Kuula albumit siit

6/27/2010

girls in the eighties Teenage Infamy (girls in the eighties)


Kolmeliikmeline Nashville`i trio on tegutsenud 2001. aastast saati ning reliisinud 2 albumit. Alles 2009. aasta alul üllitatud debüütalbum “Teenage Royalty” paistis silma ohtrate Briti traadi mõjudega – seal oli The Clash`i, superfurryanimalsilikku teravmeelset indieknihvi ning ennekõike The Undertones`i. Tundub, et ameeriklased on üles kasvanud viimatinimetatud pundi kuulsaima loo Teenage Kicks`i pajukil. Ka sõnalise poole ninakus ja vihane otsekohesus - viited uue generatsiooni otsingutele ning pretensioonidele - miilavad sellest.

4-looline EP on ühelt poolt ning teisalt ei ole ka järg eelmisele. Teravad kidrarifid, süntesaatorite happelised overdrive`id, elektroonilised efektid, kooris punk-jauramised on tuttavlikud elemendid; teisalt, lõpulugu, ligi 11-minutiline träkk eemaldub täielikult traditsioonilisest punk-esteetikast, leides toetust massiivsetest ning kunstiliselt ambitsioonikatest post-rock-struktuuridest - psühhedeelsed, kohati kosmilised kidrarifid, elektroonilised allhoovused ning motoorsed kihistused pakuvad seda, mida varasema põhjal ei oleks osanud neilt oodata - kuhugi M83 ja kosmilise kiirguse vahele. See on üllitise keskne träkk ning nähtavasti seetõttu on ka käesolevat reliisi vahetevahel märgitsetud sama nimega.

Kuula albumit siit

7.8

6/18/2010

[Vana ning oluline] The Oo-Ray Magnifications (Luv Sound)


Portland`ist pärit Teb Zaberas aka Roshi on enda kodulehekülje alatiitliks pannud "shoegaze-tšellisti seiklused". Tõepoolest, see ütleb tema suundumuste kohta sisuliselt kõik. Mänginud eelnevalt viis aastat electro-duos Ainu, otsustas jänki oma suundumusi kardinaalselt muuta - ajendiks kinnisideelisus My Bloody Valentine`i tähisalbumist "Loveless". Õppis 3 aastat tšellot, et omi obsessioone selle ja elektroonika abil maandada. Lisaks on tal ka elektrooniline kingapõrnitsemisprojekt miniwave kahasse Laird`iga.

8-looline üllitis on täidetud sügavate ambient`i ja shoegaze`i seguste struktuuridega. Tõepoolest, kui võrrelda seda mõne kitarripõhise ambient-projektiga (Flying Saucer Attack; A Beautiful Machine; Clear Horizon; Windy & Carl), siis tegelikult ju vahet ei ole, kas see baseerub ühel või teisel keelpillil. Elektroonika, konkreetsed helitehnilised võtted (distortion) ja helifiltrid on algoritmid, mis kõlapildi sagedustele piirid annavad ning tonaalsust determineerivad. Pikad drone`id, aeglaselt vahetuvad faasinihked, digitaalsed heliseinte kahinad. Hoolimata ühe pilli fetišist kasutab ta ilmselt ka kitarre ning süntesaatoreid. Kaks lugu on ka live`is salvestatud, misjärel võib üksnes õhata, et ei ole ameeriklast otse mängimas näinud. Tulemus on eepiline, eeterlik ning meisterlik. Võimas töö aastast 2009.

Kuula albumit siit

5/04/2010

melting clouds melting clouds (Clinical Archives)


Kiievist pärit duol Dmitri Levtšenko-Jevgeni Matkovski on ambitsiooni ja ka katet sellele. 77-minutiline 9-looline oopus paljastub ootamatus mitmekesisuses ja kõrgelennulisuses - siin on ohtralt eksperimentalismi - nii traadimuusika kui elektroonika poole pealt, lisaks veel drone`i, vaba improvisatsiooni, meditatsiooni, psühhedeeliat. Teisisõnu - kaemusi erinevate nurkade alt ja tagant. Meenuvad kaks Briti kultusgruppi - The Spiritualized ja Piano Magic. Esimese meditatiivsus peegeldub 20-minutilises kosmilises jämmis teneleventwo ning teise etteennustamatu ja raskesti hoomatav vorm üleüldiselt. Dmitri Levtšenko vokaalis on kuulda isegi iancurtislikke resigneerunud tundmusi (swan). Kuid viimaste lausete põhjal ei tasuks järeldada, et tegu on tribuutbändiga - vastupidi, see on üks selle aasta parimaid üllitisi, millel kohtuvad väga heade puntide väga head omadused. Muusika sügavate orgude ja kõrge taevavõlviga.

Kuula albumit siit

9.5