Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Remixes. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Remixes. Kuva kõik postitused

12/11/2010

Wry Deep Field/Nostalgia (Sinewave)


Previously I have overviewed three eloquent Brazilian shoegaze bands like Inverness, Loomer, and This Lonely Crowd on my blog, though, the next one Wry could be counted as a precedessor for all of them - both by their lineage, temporary precedence, and musical activity as well. Being started out at the ending of 90`s, the quartet have issued a handful of albums, shared the stage with Man Or Astroman?, Mudhoney, Superchunk, Ash, Asobi Seksu, and The Rakes among others, and recruited knob-twiddlers like Tim Wheeler (Ash), and Raphael Gordon (producer of The Strokes). Indeed, in recent years the quartet is used to be an international combo sharing their home between Sao Paolo and the United Kingdom.

Deep Field/Nostalgia does consist of two tracks, though, those track titles are referred a bit the other way. The opening Deep Field Nostalgia is fringed with a pair of elements, shuffling blissful fuzz noise and rigid organ-based drone sounds, respectively. However, the ending part of the number is a sole and distinct appearance of the last admitted element while you can detect for mere sensitivity of the natural environment around it. The second track In The Hell Of My Hell is a remix being layered up of sunbeam-titled synth effects and shimmering dodges of harmonic-filled layers and multiple combinations of breakbeat frequencies altogether conjuring a wraith-alike milieu.

Listen to it here

8.8

12/05/2010

Black Tambourine black tambourine cassette (Bandcamp)


There were quite messy times about the musical situation in the Foggy Albion during the 80`s when indie music had intensely searched for its very own identity. Of course, the solid premisses were up there having been moulded via the post-punk/proto-indie blowouts, and The Smiths made its succesful enterings into top charts. To be set up into the broader meaning of a then-time occurence chain, it was appropriate time when underground music identified itself through the cassette culture movement as well. In any cases, the tape-based C86 compilation was the most influental appearance showcasing a wide and vital array of twee pop and jangle pop ensembles at the time, some of which later evolved into alternative dance/baggy form (for instance, The Soup Dragons, and Primal Scream), and some musicians (Tim Gane) abandoned/cancelled his previous band (McCarthy), replacing it with obvious purpose toward innovative pop frontiers with a new type of formations (Stereolab) to be reached off.

The aforementioned situation by the US-side was strongly reverberated by the label Slumberland, which the most golden rabbits were/are The Lilies, Hood, and Black Tambourine. The last named one was consisted of the members of Whorl, and Velocity Girl, having crossovered twee, noise pop, and shoegaze (though a bit less visible angle) elements with each other. More concretely, Black Tambourine might be imagined as a bastard of Jesus & The Mary Chain, Lush and Talulah Gosh. A great bastard, yet, having stuck in catchy, joyous, and delightful warbles.

On this compilation, 4 solid tracks/re-mixes made by Don Zientara after the mastertape of original mixes were stolen from a car are proudly represented here. The differences between original mixes and new mixes are apparently subtle in principle - doubled vocals on Can't Explain and For Ex-Lovers Only, a long feedback ending to Throw Aggi Off The Bridge, different effects & treatments (reverb, reverb, reverb) all around. The vocals are somehow buried even deeper, and the guitars sound louder. Undoubtedly a hidden pop music chapter lighted up nowadays.

Listen to it here

9.0

Peripherique Tiefseetauchen (Musicartistry)


Musicartistry is a label/musical environment which release frequency graphics is unfortunately getting underneath with every year. Indeed, Peripherique`s brand new heavy is the first notch under the record in 2010. Peripherique comes from Cologne, having been in music for nearly ten years and recorded a lot of issues since 2004 under Musicartistry in principle. In the beginning, though, defined as hip-hop artist he has gradually drifted into trip-hop and dub music area.

Listening to the Tiefseetauchen (of 8 tracks), however, the main spot is focused upon dub, representing nowadays stylistic currents, thereby continuing the aesthetical array of the last albums. First of all, it is all about cinematic dubstep cadences, which is interlocked with tekno and trance blurbs at times. Except the finishing track Statik, being remixed by Zengineers, which is a case of dream-alike drum and bass, having strong reminiscence of the 90`s (Dillinja, LTJ Bukem).

Listen to it here

8.8

10/23/2010

Les Marquises Beko_59 (Beko DSL)


2. novembril ilmub prantsuse-USA bändi Les Marquises`i debüütalbum "Lost Lost Lost" (Lost Recordings), mida siinkirjutaja korduvalt kuulanuna võib väga heaks hinnata.

Lyonlased Jean Sèbastien Nouveau ja Jonathan Grandcollot on osalenud vähetuntud indieaktides (Pan Pan Pan, Colo Colo, Immune, Robe Et Manteau), seevastu austinlane Jonathan Graiger on osaline tuntud americana-aktides nagu Shearwater (live-esinemistel), Minus Story ja Hospital Ships (sooloprojekt).

Ei ole kahtlustki, et Les Marquises`i muusikas kõneleb Shearwater`i õhuline kammerlikkus ja hillitsetus ning Hospital Ships`i staatilisus, samas välditakse vihjeid ameerikalikele muusikatraditsioonidele. Samuti Minus Story indie-plahvatuslikkus ei ole selle bändi implikatsioon. Foonina kumab läbi Beach House`i (teine prantsuse-USA kollaboratsioon!) poolt juurutatud minimeeritud popi kontseptsioon. Live-ülesvõttena salvestatud kolisevad trummid, Graiger`i palveks pitchitud kaeblik vokaal, elektrooniline noir, orelite sugestiivne drone ning hingekriipivad (ja pompöössed) orkestratsioonid teevad sellest imetabase reliisi (meenutab kohati Air`i "Moons Safari" aega ja ruumi ületavat ilu). Asi muutub seda üllatavamaks, kui selgub, et süntesaatoritest on salvestamiseks kasutatud üksnes väikese tootenumbriga klahvpille (Yamaha HandySound`i miniorel, Realistic Concermate-650 ning Casio SK-1). Mis veel - debüütalbum ei paku Volcano The Bear`i (Only Ghosts) ja Gareth Brown`i (Comme Nouns Brulons) suurepäraseid remikse ega alternatiivversiooni loost Only Ghosts. Omandage lisaks "Lost Lost Lost"-ile ka see.

Kuula albumit siit

9.6

7/04/2010

homme studio foretaste e.p. (Broque)


Belglase Antony Doria 5-looline EP on segu närimiskummilikest techno-rütmidest ja tech-house`ist, techno ja dub`i kitsastest põimumistest, hip-hop-faktorist, tumedamast ja puurivast rütmisentimendist, klirisevast bassibounce`ist, vokaalsämplitest ning kahtlustäratavatest helidest. Üldkokkuvõttes on tulemuseks üsna juustune klubimuusika, kohati mash up/mix tape-mõõtmeline kogum. Kaks remiksi tulevad Granlab`ilt, Broque label`i bossilt, mis samuti EP`d ei päästa. Üksnes loo go funk the rabbit esimene ots hakkab vaikselt kerima, kuigi sumbub üsna pea ebamäärasusse. Doria on tahtnud öelda paljut, tegelikult lausumata midagi positiivses tähenduses. Eelmaitse on ebamäärane, järelmaitse vaevu meenutatav või meenutamist väärt.

Kuula albumit siit

5.8

5/21/2010

König Saatgut art.031 moog air ep (Arteqcue)


König Saatgut on keegi kunstnik ja muusik Karlsruhe`st, kelle 4-looline debüütEP koosneb klubirütmidest - märksõnaks on house ning sellega seonduv. Avang moog air on tugev träkk, mis algab muusikavälise sämpliga ning kasvab tangerinedreamilikust Moog`i pulseerimisest hüpnootiliseks ning happeliseks tech-house`ks, mis leiab edenedes tagasitee kosmische musik`i juurde. Ka on siinkirjutajale alati meeldinud seesugune house-muusika, millel on filtrite "lõhn" man (hinne: 9.0). Living for the city kätkeb eneses housevokaali sämpleid - õnnetuseks on träkk veidi amatöörlik, sellelt kostub kõrvalsaadusena ebameeldiv kõrvalkrõbin ning terviklikku tunnet ei tekigi - pigem on see saamatu mash up-ettevõtmine (6.0). Drumz sämplib conga-trumme ning kaugustest kostuva laevasireeni kõla pluss vokaalliinid. Karkass on huvitav, kuid 3-minutiline träkk jääb liiga lühikeseks, et sellel kõrvatorkavatest arengutest rääkida (7.3). Selle eest hoolitseb originaalist üle kahe korra pikem m.telemann kidswanthouse rmx, mis annab tribal house`ile vaibiliku vaaba, modifitseerib rütme ning krutib harmoonialiine ja meeleolu (7.7). Konkreetse reliisi puhul jääb terviku kogusumma väiksemaks selle osade omast. Teisalt oma keskmisest see ilma ei jää - tänuks karvase naisterahva ja analoogsüntesaatori (kaane)pildi eest.

Kuula albumit siit

7.4

3/24/2010

[Singel] Bishop Morocco Last Year's Disco Guitars (Hand Drawn Dracula)


Eile varahommikul tabas mind meeldiv üllatus - Kanada leibli Hand Drawn Dracula üks asjapulkadest Marissa Janes oli mulle läkitanud teate ja lingi Bishop Morocco debüütsingli kohta. Teatavasti on HDD olnud vahtralehemaa ilmakuulsa indiestaari Brian Borcherdt`i (Holy Fuck; By Divine Right; Junior Blue) singer-songwriter-vaos sooloalbumite üllitaja.

Bishop Morocco on üks iseäralik Kanada kooslus, mis koosneb kahest teatud ringkondades üsna tuntud meestest. Jake Fairley alias Fairmont on viimased 7 aastat veetnud Berliinis, ilmestanud selle club dance-skeenet õrnalt industrial-mekilise bouncy- techno`ga (reliisinud singleid tuntud firmade nagu Kompost, Sender ning Traum all). James Sayce on rokkinud Toronto skeenel ansamblite the Deadly Snakes (oreli- ja brass-psühhedeeliast juhitud garage-indie/rock) ja Tangiers (ohtrate süntesaatorisaundidega palistatud jangle/indie pop) koosseisus.

Mida alustuseks lausuda torontolaste muusika kohta? Vaatamata singli tantsulisele tiitlile on Fairley vahetanud sekventserid-mikseripuldi naturaalpillide vastu, seevastu Sayce jätkab endiselt tuttavlikus elemendis. Tulemus on imeilus - õhulise süntesaatoriuduga kaunistatud tempokas jangle pop parimal kujul. Ühelt poolt oma lihtsuselt ja helisevalt helipildilt ning teisalt harmooniliselt kõrgpilotaažilt meenutab see Briti 80ndate teise poole-90ndate alguse c86-liikumisest alguse saanud indiebände (The Bodines, McCarthy, The Brilliant Corners, Close Lobster jpt; ka meenutab Last Year's Disco Guitars Maailma Parimat Ansamblit - muuseas, ühest visuaalsest rakursist ülesvõetuna meenutab Fairley noort Morrissey`d ). Siinkirjutajale meeldib seesugune, kohati naiivsenagi tunduda võiv (retro)saund jätkuvalt enam kui näituseks see, mida Broken Social Scene või Arcade Fire jt kaasaegsed teevad.

Teine träkk kannab pealkirja Last Year's Disco Guitars (Graham Walsh of Holy Fuck remix). Teisisõnu, Holy Fuck`i mehe remiks singliloost. Kuigi siin on mainitud staaransambli avangardistlikku lähenemist selgelt tunda, on hüljatud selle massiivselt kolistavad rütmid. Vokaal on slice effect-džotile heidetud ning bubblegum-rütmidega toestatud. Loo lõpupoole kulgedes atmosfäärilised kihtidest esilekeerduvad helklevad helid meenutavad kangesti Henn Rebase & Jaak Jürisson`i Veskimeest (sic!). Väga kummastav ning meeldiv ühtaegu.

Tegelikult enne selle singli kuulamist oli mu tuju kehvade killast, kuivõrd Habs oli Buffalo Sabres`i vastu just suutnud oma kaheväravalise edu maha mängida ning seejärel bullitite järel kaotanud. Tõepoolest, kui Kanada klubid vahetevahel kaotavad, siis Kanada muusika võidab alati. Bishop Morocco debüütalbum ilmub 1. juunil. Senikuuldu põhjal tasub hellitada üksnes parimaid ootusi.

Kuula singlit siit

3/14/2010

Ryko & Patryk Molinari Who am I EP (Auflegware)


Ryko & Patryk Molinari 4-loolisel albumil pärineb 2 lugu esimeselt, üks Molinari`lt ning viimane on Mathis Johnsen`i remiks Ryko loost Keepin` Me`st. Berliinlaste muusika on house, house ja veelkord house. Deep house. Muusika läbi dub-puhvrite. Käes oli laupäeva hommik, kell oli 11, päike veel paistis (enne ootamatut ning äkilist lumetormi) ning meeleolukas muusika paitas kõrvu. Keskne lugu on Molinari 11 minuti pikkune atmosfäärilise vokaaliga Symphonic Days, kus deep house`i pinnast narmastavad soul`i ja smooth jazz`i juured. Keepin` Me on minimalistlik-monotoonne süvahouse, millele Johnsen lisab plekise kõlaga bubblegum-rütmid, dub-filtrid ning puhkpillisämplid. Meeleolukas ja väljapeetud pooltund.

Kuula albumit siit

8.6

2/25/2010

Sinweldi-Front Sonore & les Chevaliers de l'Ordre Noir (La Caverne Du Dragon)


Plaadifirma La Caverne Du Dragon`i üllitis hõlmab 5 projekti (Front Sonore, Militia Dei ja Sinweldi Prantsusmaalt ning Gabe Unruh ja Art Abscon Saksamaalt) kokku 12 träkil. Õieti võiks seda helikandjat nimetada ka Sinweldi koostööalbumiks (v.a kaks originaallugu pluss paar remiksi) teiste projektidega. Seetõttu domineeribki siin peaasjalikult prantsuskeelne neofolk/dark folk, mida ümbritsevad sõjaindustriaalmuusika, dark synthpop/industrial, loomulikud helid, darkwave, mana. Ebastatsionaarsuste sekka liigituvad parmupill ning akordion. Ritualistlik ning esoteeriline õhkkond. Luuakse sildu möödunud sajandite sõjaperioodidega ning õhatakse “puhta” ning “tõelise” Euroopa järele. Põhirõhk on Sineweld`i-Front Sonore koostööl. Sellest hoolimata pean väljapaistvaimaks helindiks Gabe Unruh`i remiksi loost The True Color of the Wind.

Kuula albumit siit

8.6

11/21/2009

Japanese Gum Lost In Weirdness (Chew-Z)


Japanese Gum on duo Davide Cedolin-Paolo Tortora. 2005. aasta kevadel tegevust alustanud Genua duo esimeseks üllitiseks oli “Talking Silently EP” ning selle jätkuks “Without you I`m napping”. Kui esimesel albumil domineeris veel eksperimentaalne glitchtronica, siis järgmisel olid valdavaks elektroonilised kingapõrnitsemishelid – kitarrihägu IDM-rütmide ning glitch-elementidega.

“Lost In Weirdness” on remiksalbum, mille poolte lugude eest on duo ise hoolt kandnud ning ülejäänu jätnud oma sõprade hooleks. Mõttekaaslased - Arbdesastr, Die Stadt Der Romantisch Punks, Eniac, Grausamerg Eisenberg ning IDM-muusika suurnimi Isan – remiksivad eranditult Japanese Gum`i esimese albumi lugusid. Genualased omalt poolt pakuvad lisaks remaster`itele ka alternatiiv- (And Talk Silently) ning varajast demoversiooni (Cluster Of Bees).

Album on kõrgetasemeline – remiksid on väga tasemel. Seda esiteks. Albumit alustab Die Stadt Der Romantisch Punks world music-rõhuasetusega versioon. Arbdesastr`i versioon loost Could The English Rain (Wash It Away?) kõlab nagu Sigur Ros saanuks omale glitch-inglitiivakesed. Grausamerg Eisenberg`i versioon loost The Undertaker's Tombstone kulgeb eksperimentaalelektro ning abstraktsete hõllanduste eikellegimaal, hiilates kohati düstoopse pingestatusega. Igatahes võimas! Isan esindab oma teada-tuntud headust. Teiseks – Japanese Gum on oma ideede realiseerimisel uuele tasandile hüpanud. Eksperimentaaltehno/elektroonika ning abstraktse shoegaze`i seguse saundi uued valitsejad. Kuulake lugu Sunday, 1:00 pm. Täiesti geniaalne! Võimalik, et Seefeel on selle albumi näol leidnud endale väärika mantlipärija.

Kuula albumit siit

9.6

9/29/2009

Agulikass Remixide boonus EP (Õunaviks)


Õigupoolest peaksin esmajoones arvustama Agulikassi põhialbumit, ent kahjuks plaat ei sobi minu blogiformaadi suunitlusega kokku (vabad reliisid). Usun, et remiksalbumist - kui üldse - tuleb niikuinii vähe juttu. Seetõttu peaks EP luubi alla võtmine ka õigustatud olema. Seda enam, et remiksimisega tegeleb Eesti elektroonika koorekiht.

Kui oma eelmises arvustuses mainisin üht Marc`i-nimelist Briti muusikut (Amitron_7), kes ei lase endast palju välja paista, siis selles osas on Agulikass veelgi "põhjalikum" tegelane. Arvestades ka tema muusikalist formaati, oleks kindlasti vale minna mööda tema filosoofilisest-tunnetuslikust poolest. Seetõttu kohustuslik osa albumi(te) kuulamise eel on lugeda Villem Valme (telefonitsi) tehtud intervjuud Agulikassiga ning ka Lauri Sommeri eessõna sellele.

Mulle meeldivad lihtsad inimesed, kes räägivad ilustamata, näevad ideaalide ning reaalsuse vahel pingeseisundeid esile kutsuvat lõhet. Kes küll tahavad loota, aga seljakarvadega tajuvad lootusetust. Nendepoolne maailma peegeldus võib näida karm. Agulikass on väga cioranlik tegelane - räägib inimese kurjast olemusest, vägivallast ning viitab esteetilise väljundi, konkreetsel juhul siis muusika päästvale rollile. Igatahes, skeptitsismil on alati olnud tervendavam mõju kui metafüüsilistel õhulossidel.

Oma ülimas tagasihoidlikkuses "rikub" Agulikass popbisnisele nii omast käitumismalli - loobub plaadi esitluskontserdi andmise võimalusest (tekitades seeläbi ka ajendi remiksalbumi tegemiseks). Printsipiaalselt ei ole ju vahet, kas seda teeks U2 või siis isepäine muusik Tartust.

Kuigi Agulikass alustas oma loomingulist teed juba 24 aastat tagasi, eeldatavasti 17-18 aastasena, sobitub ta tänapäeva muusikalise situatsiooniga väga kenasti. Isesalvestamise ning netileiblite soodustavates tingimustes on seesugused viljakad outsider sing-songwriter`id/või antifolkarid üle ilma tugevalt märku andmas. Olgu need näituseks Adrian Aardvark, SFIAS, Tinyfolk, Existential Hero USAst või siis lo-fi kuninganna Suzie Zuzek Austraaliast. Sageli puudub nimetet tegelastel eluase, ajavad Sal Paradise`i kombel elus läbi ning pihivad helide saatel ülejäänud maailma ees.

Remiksalbum algab Kalm`i friikfolgiliku avanguga - loop´ivad kidrad-vokaalefektid. Suvetuul areneb kenasti massiivseks laineks, mis omakorda tekitab õrna järellainetust. Kindlasti üllatavaim töötlus sellel albumil. Barbariz on oma tavapärases elemendis - Unes tihti sirelit muutub tunnusmärgitsevalt kriipivate kidrariffidega inditrooniliseks popiks. Teeneline remiksija Snafu jätkab samuti elektroonika ning akustilise popi ristamise liini. Vormilises üldplaanis koosneb Bimbom inditroonika ning elektroonilise helikaose vaheldumisest. Kindlasti ei ole see tema tugevaim remiks. Ka Taavi Tulev on rajanud Kriimsilm-remiksi heliefektide kaskaadile. Tagurpidi käiatav kidraloop ning vokaallayer`it on innukalt töödeldud filtrite ning reverb-tunnelite imaginaarses maailmas. Kogu austuse juures Wochtzchèe vastu pean mainima, et sarnaselt eelnenud loole kipub hingestatus vormilise külje kaudu hääbuma - ei liha ega kala. Mingi ühendav element jääb ilmselgelt puudu. Ka on lugu liiga lühike selleks, et tugevamaid assotsiatsioone esile kutsuda. Galaktlan veab oma taseme kenasti välja - kui esmakuulamisel tundus tema elektrooniline kingapõrnitsemine veidi jõuetuks jäävat, siis iga järgmise kuulamisega paranes asi märgatavalt. Kui Brian Eno`l olnuks "Souvlaki" produtseerimise suhtes vabamad käed, siis võinuks Slowdive`i legendaarse albumi lood kõlada just sedamoodi. Oleks, poleks, poleks, oleks... . Eks Taavi Laatsit näib hetkel üldse heas sõiduvees olevat - kevadel koos Aivar Tõnsoga (ehk siis projekt Kulgurid) tegid nad albumi "Reisimuusika", mida ma pean Maarjamaa 00ndate parimaks elektroonilise muusika albumiks üleüldse. Nende paari loo tunnetuse valguses, mida mul õnnestus Agulikassilt kuulda, jääb remiksalbum originaalile alla. Tõepoolest, ei ole ju midagi lahti, kui töötlused originaalile alla jäävad.

Kuula albumit siit

7.2

9/26/2009

Viimaste aastate oluliseimad mash-up- ning remiksalbumid



Kevin McCraney - Uncleared Samples (Modicum Of Silence)
Kuula albumit siit












Beastie Boys - Doublecheck Your Head (Max Tannone)

Kuula albumit siit












Minty Fresh Beats - Jaydiohead - The Encore (Max Tannone)
Kuula albumit siit












Minty Fresh Beats - Jaydiohead:: Jay-Z x Radiohead (Max Tannone)
Kuula albumit siit












Wildahead Portibeast (Notherground Music)
Kuula albumit siit












Radiohead Rainydayz Remixes by Amplive (Amplive)
Kuula albumit siit












Tor /Sufjan Stevens - Illinoize (Tor)

Kuula albumit siit












Cookin`Soul OJAYZIS: Jay-Z vs OASIS (mixtape) (2DOPEBOYZ.COM x HIPHOPDX.COM)
Kuula albumit siit