Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Punk. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Punk. Kuva kõik postitused

1/29/2011

[Compilation] VV.AA. - Rock Against Mommies vol. I: Attack Of The Space Mommies (Kill Mommy)


Don`t be afraid of the Sicily-based label Kill Mommy Records` slogan which suggests that this is a label for homemade rock`n`roll for amateurs. In fact, this so-called amateur-ish music has its powerful output and subtle sense of feeling which often overweights lots of examples regarding so-called established (indie) music. Here are 25 tracks represented showcasing a retrospective cut about the label`s active period during the last 2 years including such artists like Vanny Zero, Nowhere Boy Simon, The Last Merendina, The Big Wireman, Thee Undead Big Blues Shit, With Bubble In The Jungle, Dead Bugs, Ryan Patrick, Cafè Bakunin, Stereo Moon, The Brazierlights In The Window, Johnny Hoodoo, Vaqueros Paganos, Quint Baker, Jim Guittard, Ana Threat, My Pal Dragon, Plakonik Projekt, Thedirtycoast, Therese De Genova, Jon E. Erkkila, Sbirros, Gone Fishing, Mumble Mumble Mumble, and Billcarson. In a more concrete way, here can be heard such kind of music which veers from crackly blues and rockabilly madness to sophisticated alt-folk/folk indie/weird folk experiments and catchy indietronic jams, from psychedelic garage shootings and schizoid strummings to new wave and austere, roots-influenced string music from straightforward grrl riot punk to rough, even exorcized bass gears of psych-rock. The geographical range is also ultramundane: from Italy to USA, from Canada to Scotland, from Argentina to France, from Brazil to New Zealand, from Austria to Denmark. One cover can also be found from here:Nancy & Frank Sinatra`s Something Stupid by Vaqueros Paganos.

Listen to it here

11/09/2010

SLUTEVER Sorry I`m Not Sorry (Bandcamp)


By speaking of contemporary girl power in music, you can not bypass The Slits, a British band which sounded as the female counterpart to the Public Image Limited (or was it the other way round, though), blending intensely punk, dub, and dance rhythms. In addition to it not much weeks have passed by since their frontwoman Ari Up (Arianne Foster) was passed away.

The legend is gone, but certain sonic patterns and traditions are left behind. One example of such artistical and rebellious bands is definitely Slutever, a duo from Philadelphia. Nicole Gagliardi, and Rachel Snyder has already won the attention of the press and had a couple of gigs with the Best Coast, and Cults. Behind the music the more surprising fact is that the rest of their life do consist of watching TV (because of reflecting the American Dream at the rate of 90%), and school attendance.

Why their 6 tracks album is used to be a significant one? In the first place, redoubtably rough sonic linearity (noisy guitars, garage sound (in fact, recorded in a bathroom and bedrooms), shrill vocals, whistling feedback, permanent energic overdrive; secondly, the lyrics reflecting the carelessness, selfishness, lack of love, but also searching for it and avoiding of it and the longing for dirty teenage sex. This kind of sound is used to be tagged as shitgaze/shi-fi, and the first part of the word is referred as well. My favorite track is So Prone, with dreamy background and cellophanic guitar sound. This is a kind of release which especially will decorate your first half of a day.

Listen to it here

8.8

10/22/2010

SLUTEVER Sorry I`m Not Sorry (Bandcamp)


Rääkides girl power`ist muusikas, siis ei saa märkimata jätta, et üleeile suri Ari Up (Arianne Foster), legendaarse post-punk-ansambli The Slits vokalistist liider, 48-aastaselt vähki. Alul eranditult naistest ning hiljem peaaegu naistest koosnenud punt segas punk`i, reggae`t ja dub`i ning avangardi, kõlades kui Public Image Limited`i femiinne ekvivalent (või vastupidi).

Legend on lahkunud, kuid märk on maha jäetud. Üheks turmleva (nais)traditsiooni edaskandjaks on kindlasti Slutever, duo Philadelphiast. Rachel Gagliardi ja Nicole Snyder on juba pressi tähelepanu võitnud ning esinenud paar korda koos Best Coast`i ja Cults`iga. Ülejäänud elu koosneb telekavahtimisest ("sealt peegelduvat 90% ulatuses vastu American Dream") ja kooliskäimisest.

Nende 6-looline debüüt on kahtlemata märkimisväärne. Esiteks - akuutne sirgjoonelisus (toored kitarrid, garaažisaund (tegelikult vanni- ja magamistoasaund), kiunuv vokaal, vilisev fiidbäkk, permanentne energiadraiv), teiseks laulutekstid, mis käsitlevad hoolimatust, egoismi; armastuse puudumist, selle vältimist ja otsimist ning ka igatsust räpase tiinekakiimluse järele. Seesugust saundi nimetatakse shitgaze/shi-fi`ks ning esimesele poolele ka sõna-sõnaliselt vihjatakse. Personaalseks lemmikuks on unistusliku fooni ning tsellofaanse kitarrisaundiga So Prone. Eriti päeva esimest poolt kaunistav kuulamine.

Kuula albumit siit

8.8

8/29/2010

Elaine De verdad, de verdad quiero que te mueras (Poni Republic)


Kõlapilti arvestades võiks arvata, et Justin Frischmann & Co on kõne all oleva Venetsueela trio (2 naist, 1 mees) peamiseks eeskujuks (võrreldud on seda ka Yeah Yeah Yeahs`i, Siouxsie & The Banshees`i ning Sleater Kinney`ga). Praeguseks hetkeks juba hingusele läinud pundi 12 rida ning umbes 30 minutit on täidetud hoogsa mineku ning nakkavate käikudega. Shere`i kilkav-karjuv naisvokaal voogab ülevoolavast (indie) punk-energiast, vilistav ja kilav kidramüra on vaheldumas konventsionaalsemate taiestega (nagu niigi suurt kiirust omava sõiduki juht vajutab vahetevahel sirge jalaga gaasipedaali); krutskilised jaah-jaahh-jaatamised ning juh-juh-juhhuutamised on refräänidesse pikitud. Ha Hu Ha segab eeskujulikult surfikäike ning Free Design`i meenutavaid harmooniaid, Verushka toob sisse tumedama dimensiooni, Puta pakub kitarrimürast seestunud hüpnoosi. Albumi 3 lugu - Over It (Not), Yes Louis, Like It Naked pärinevad eelmisel aastal reliisitud "Desnuditos" EP`lt in corpore. Väärt märgise mahapanemine igatahes.

Kuula albumit siit

8.8

8/05/2010

[Kogumik] Nene Records: La Compilacion 07 (Nene/FMA)


Monterrey kultuslabel`i Nene Records`i järjekorras 7 kogumik (nagu ka varasemad) peegeldab mingilgi määral Mehhiko (post-) punk`i ja kompromissidest mittelugupidava roki hingeelu hetkeseisu. 19 lugu, mis pärinevad aastatest 2005-2007, pakuvad stilistiliselt meeliülendavat kompotti. Siin on käredat kidrakraapimist, algusaegade rock`n`roll`i, blues`i ja rockabilly`i hõivamisega esiletõstetud kontrasti-nihet, elektriorelitest seestunud boogie-woogie`t, sonicyouthilikku piirjoonteta ängi, samuti The Pixies`e ja Dinosaur Jr stiilis laia viipega rokki ning loomulikult punk-muusika nihilistlikku irvet ja soppa näkku. Teisisõnu, 64 minuti jooksul säilib põnevus ja pinge. Personaalsed lemmikud on mõlemad Mockinpott`i träkid - teravat punk-kontseptsiooni happeliste süntesaatoritega segav Japon 4 ning Kim Gordon`i laulumaneeris hulpiv Hotel Roosevelt; samuti Mou (RBMK100) rohmakalt kolksuvate trummidega abrassiivne ruumipsühhedeelia, Los Margaritose´e (Mentes Programadas) pohhuistlik mäugumine ning Taladro Supremo (Naranja) vaikust lõhestav toores psühhroki eksplosioon (kus võib taaskord neliku Ranaldo-Moore-Shelley-Gordon vaikuse-, müra- ja selle vahepeale jääva ala piire märgata).

Kuula albumit siit

7/01/2010

Tree No Leaves Asorta Story (Bandcamp)


Ohio nelik TNL on tagasi - kolmandat korda ehk neljas reliis on tõsiasi. Kuulates nende uue üllitise mitmekesisust, ning suhestades seda eelnevatega, mõtlesin esmakordselt nende nime võimalikele osutustele - millele küll võiks viidata puu ilma lehtedeta (suhestudes lehise puuga)? Kas võib olla, et tähenduslikkus ja osutus rock-kehandile on mingil moel fikseerimata, või siis - mis laadi on see fikseeritus? On`s see indie, punk, proge, art-rock või post-rock? Eklektorokk? Mida kõike siit leida ei või - stranglerslikke barokilikke sündihelisid, antlerslikku psühhedeelset indie-proget, GY!BE-likku crescendo-ihalust, victorialegrandilikku hüpnootilist laulumaneeri ja beachhouse`ilikku sünkjat poppi - mis kõik muideks algas a capellaliku doo wop`iga. Olulisim on, et helikompott tervikuna hüpleb, ringleb, lööb - teisisõnu, funktsioneerib täies ulatuses. Lõpetuseks - TNL on tõepoolest tagasi - pärast eelmise albumi "Peer Pressure/Mass Euphoria" suhtelist nõrkust on saavutatud kahe esimese üllitise tase, võib-olla enamatki. Siinkirjutajal on nende pärast igatahes väga hea meel.
------------------------------------------
A quartet from Ohio is back for the fourth time. Listening to and concerning on the diversity of issues, and in conjunction with their previous ones it makes me a bit baffled. Is the new one a kind of indie, punk, progressive rock, art-rock, or post-rock? Might it be an example of eclecto-rock, though? What sort of elements we are used to find from here at all - The Stranglers-alike baroque synth themes, the lines of psychedelic prog indie, some powerful desire toward massive crescendos, gloomy and hypnotic song mannerism reminiscent of Victoria Legrand`s touch, even doo wop through a capella is represented here, with which all of this started in the very beginning actually. However, the whole one does whirl in a stylistic turmoil. Finally, TNL has returned indeed - after the previous album Peer Pressure/Mass Euphoria which showcased some comparative weaknesses on the level achieved by the first two releases, and perhaps even more. Anyway, after all I am very happy about them.


Kuula albumit siit

8.8

6/27/2010

girls in the eighties Teenage Infamy (girls in the eighties)


Kolmeliikmeline Nashville`i trio on tegutsenud 2001. aastast saati ning reliisinud 2 albumit. Alles 2009. aasta alul üllitatud debüütalbum “Teenage Royalty” paistis silma ohtrate Briti traadi mõjudega – seal oli The Clash`i, superfurryanimalsilikku teravmeelset indieknihvi ning ennekõike The Undertones`i. Tundub, et ameeriklased on üles kasvanud viimatinimetatud pundi kuulsaima loo Teenage Kicks`i pajukil. Ka sõnalise poole ninakus ja vihane otsekohesus - viited uue generatsiooni otsingutele ning pretensioonidele - miilavad sellest.

4-looline EP on ühelt poolt ning teisalt ei ole ka järg eelmisele. Teravad kidrarifid, süntesaatorite happelised overdrive`id, elektroonilised efektid, kooris punk-jauramised on tuttavlikud elemendid; teisalt, lõpulugu, ligi 11-minutiline träkk eemaldub täielikult traditsioonilisest punk-esteetikast, leides toetust massiivsetest ning kunstiliselt ambitsioonikatest post-rock-struktuuridest - psühhedeelsed, kohati kosmilised kidrarifid, elektroonilised allhoovused ning motoorsed kihistused pakuvad seda, mida varasema põhjal ei oleks osanud neilt oodata - kuhugi M83 ja kosmilise kiirguse vahele. See on üllitise keskne träkk ning nähtavasti seetõttu on ka käesolevat reliisi vahetevahel märgitsetud sama nimega.

Kuula albumit siit

7.8

11/15/2009

Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai Horror Punks EP (Rack& Ruin)


Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai (AWSTS) taga on kaks Rack& Ruin Records`i staari - Gnomefoam ning _ , pluss keegi Bunny. Nad on maininud, et nende lood räägivad karudest, mõrvarlikest munkadest ning zombidest, eesmärgiga manada kuulajas esile kujutlusi mõtete pimedamateist nurkadest. Seesugune koostöövorm, kus osalevad Jaapani ( _ ) ning Lääne kultuuriruumi esindajad, viib koheselt mõtted Kenji “Damo” Suzuki`ile ning CAN`i kuldajale. “Tago Mago” on tugevalt mõjutanud Jaapani müra (nn japanoise) ning psühhedeeliat 70ndatest saati. Andnud tugeva tõuke helihulluse forsseerimisse. Pealegi, sakslased on jätkuvalt au sees Tõusva Päikese Maal. Ka AWSTS`i kunstilistest ponnistustest kõneldes ei saa tollesuunalistest mõjujoontest üle ega ümber. Liigendunud helipilt – põiked erinevatesse stiilidesse, teravad üleminekud, helidega piiritu eksperimenteerimine, rõhutatult avangardistlik, kohati suisa dadaismi langev, pluss psühhedeelne nimbus. Pluss kohatist äratundmisrõõmu pakkuvad meloodilised hetked. Nullindatel viisid CAN`i vaimu kõige paremini ellu Animal Collective ning Paavoharju. Eestis Kreatiivmootor.

Tõsi, debüütalbum “Sweetness& Light EP” (Bearsuit Records) ei langenud veel kaose ning stiilirägastike epitsentrisse, küll aga viipas järgmis(t)e albumi(te) suunas.

“Horror Punks EP” ilmus 2 kuud hiljem pärast esimese EP ilmumist. Kui esimene sisaldas 5 lugu 25 minuti sees, siis uus album pakub 7 lugu 19 minuti sees. Shoegaze-, freakfolk -, ning dreampop-fantaasiad on haihtunud. Avalugu Evergreen no niwa ni kirisame algab ülepakutult - võnklevatele meloodikahelidele ning kesktempos elektroonilistele rütmidele järgneb küll kena kaoseintervall, kuid mis seejärel õnnetuseks õnnelikuks pop-pungiks käändub. Mitte hirmupunk, vaid maitsetunnetuse kaotamine. Järgnev oi-oi! punk näputäie trash-metal`i hullusega mõjub paremini. Kolmas lugu on lihtsa ülesehitusega – primitiivse rütmistruktuuri kohal figureerib alternatiivpopi ning pseudo-hip-hop`i vorme omandav vokaal. Albumi viimased 4 lugu distantseeruvad albumi esimestest lugudest – järelikult ka pungist kui stiilist. Albumi väljapaistvam lugu on Kirkstall! We will strap them to trains! – downtempo`lik meistriteos, mis on rajatud süntesaatorite taevakooridele ning indialikele vokaalelementidele.

Kokkuvõtvalt võib nentida, et eelmise albumiga võrreldes on esteetilises plaanis mitu pügalat loovutatud. Helipillerkaar on jätkuvalt suur ning lai, kuid strukturaalselt ei ole muusikas enam seda kohesiivset, üheks rusikaks koondavat pauerit. Pealiskaudsus kummitab.

Kuula albumit siit

7.2