Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Mysterious. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Mysterious. Kuva kõik postitused

1/24/2011

Dmitriy Rodionov Experience - Invisible Parts of Absurd Images (Noecho)


Since 1999 the Russian guitarist Dmitriy Rodionov has recorded lots of albums, having revealed his sympathies on diverse record techniques and sound collages. His recent, 3-track album (initially recorded in 1999) kicks off proceeding with mystical poem snippets and dense electrified drone (in fact, the issue will be finished off in the same vein). In between it is fulfilled with the effects of reverse guitars, another kind of spoken word, dark ambient shreds, unclassified sonic dust, and cock-eyed guitar jams. A solid cutting edge work, reminding of some Muhmood`s (guitar and spoken word) work and the two collaboration results made out by Alexei Rafiev & Alexei Borisov (mysterious spoken word/poetry).

Listen to it here

9.2

1/03/2011

Tunguska Electronic Music Society Ellipsis II: Tundra.Ambient.Dreams. vol.2 (Jamendo)



The Moscow-based Tunguska Electronic Music Society (TMS) can be admitted as an umbrella organization which embraces lots of musicians, producers, dj's and composers, who work in a profilic way from the beginning of 2007 in "Tunguska Music" style. Moreover, TMS is also a net of network music distribution labels and a net of little bars and cafes. Its branches are known under such names as Tunguska Chillout Grooves, Tunguska Music Society, Tunguska Project, Tundra Ambient Dreams, Tayga Feeling, Transsyberian Express, Nikola Tesla Tribute, etc.

Before the listening to the Ellipsis II: Tundra.Ambient.Dreams. vol.2 I made acquaintance with the previous ones by the likes of Ellipsis II: Tunguska.Across.Sphere. vol.2, and Ellipsis II: Tunguska.Shaman.Vimana. vol.2, which were more dominated by chillout-esque electronic music being interchanged via smooth jazz themes and mindtouching, atmospheric-fried electronic approach, respectively.

However, the collective fills in the Tundra-titled album with a different point of view being kicked off proceeding in an epic mix of ambient, drone, ethnic drums, wherein Kosmische Musik-alike acid-hued synth swirls are permanently zipping over vast landscapes, which progression later involves the elements of space rock/space synth, unleashing the flow of metallic shards and fluttering, atmospheric sonic arrows over to the space around to be expanded and conquered. In principle, it does recruit a quite austere sonic statement, it is even minimally designed out, on the other side, it does not afford minimalism-close attacks for itself, offering enough propulsions and warbles on its own. Sometimes the whole does acquire peculiar dimensions via weird, even dystopic sonority as if those frogs and insects living in the futuristic, robot-dominated world, would have been mutanted via genetic changes, respectively resulting in croaking and chirping out mechanical sounds hardly discerned. Moreover, any signs about the presence of human being are long dismissed. Still at the closure some resurgent, chant-esque vocals will be appeared to get evolved into a few patterns, yet, getting no dominant reference within the soundscape. For the nature-based concrete soothings as forthcoming concrete sounds in the last tracks, however, are much more importance reserved.

In the conclusion, I really wish to express affectionate hope that the epicness is a universal chracteristic and hence allowing for the 13 tracks within 75 minutes to actualize great touches and milieus for any kind of listeners.

Listen to it here

9.4

9/17/2010

Ornitology Hybrid (Inglorious Ocean)


Andrea Scevola ja Pierluigi Cagnazzo pärivad retooriliselt oma Myspace`i leheküljel, et kas meie (s.t nemad) on üleüldse inimesed? Miks nad seda teevad? Kas sellepärast itaallaste projekti nimi osutabki linnuteadusele? Ümberpööratult - on`s nad sulelised, kelledele meeldib kõrgustest inimmaailma silmitseda? Who knows... .

Itaaliast (ja laiemalt Lõuna-Euroopast) tuleb pidevalt väga head muusikat - demonstreerides anglomaailmale sarnast ja samas ka piisavalt erinevaid lähenemis- ja mõtteviise. Ornitology kuulub kahtlemata koorekihi sekka. Kas personaalselt või koos, on Scevola-Cagnazzo diskograafia üsna mahukas (ning lühikest perioodi arvesse võttes ka tihe), mistõttu kuulaja ootused on üles krutitud. "Hybris" on näituseks duo teine (ning järjekorras viies) album käesoleval aastal (esimene oli "Concrete" Dedicated Records`i alt). Mis mulle nende 6-looliselt albumilt eriliselt sümpatiseerib, on digitaalse helipildi eeskujulikkus. Viis, kuidas digitaalheli on pandud hingama ja õitsema, kuidas see on lopsakaks muudetud. Digitaalne helisentiment kui kaheteraline mõõk on suudetud enda hüvanguks pöörata. Emotsionaalne digitalism. Tuletab meelde Tim Hecker`i albumeid nullindate esimeselt poolelt. Nagu suur lõke, mida pidevalt toidetakse. Teiselt poolt pühalik laulumana-müstiline sõnamulin, kordusmotiivide lummav transs. Žanriliselt on see kirju nagu Kört-Pärtli särk - post-rock, massiivsed shoegaze-varjundid, eesjoonel tukslev glitch-troonika, poolde vinna keeratud IDM-rütmid-hakatised, müstilisusse ja varjulisusse mattuv ambient, dark wave, spirituaalmuusika. Uute helikoodide ja meelolude lahtimuukimine. Järjekordne põnev heliuniversum sellesinatses maailmas.

Kuula albumit siit

9.4

8/29/2010

Flood Feelings Sparkling Space (ukrainian/torn music)


5-loolise üllitise obskuurset sissejuhatust lugedes jäid meelde märgusõnad nagu "kurbus", "kahetsus", "hirm", "andestamine", "kadumine", "viimased lapsed". Kõlab ennustuse moodi, justkui inimkond tõmbaks oma tegudega Jumala või tulevaste generatsioonide viha enda peale. Helides väljendub see emotiivse keelena, kus riffidel edasikanduvad elektrikitarrid, elektroonika ja heliefektid, piaano kurblik tinklemine, akustilise kitarri saated, paar minutit vaikust ning hingestatud ukrainakeelne manalaul tekitavad artikuleeritud kontseptsioonina uusi kujutelmi. Sedasorti spirituaalne müstilis-religioosne kontseptsioon - sõnalise ja elektroonilise helikeele ühtepõimumisena - ei tule slaavlaste puhul üllatusena, kuivõrd seda on varem esindanud tandemid Aleksei Borissov-Aleksei Rafijev ja Aleksei Birjukov(Muhmood)-Viktor Ivaniv. Kaunis ja intiimne.

Kuula albumit siit

8.6

8/25/2010

Xarhope Always A New House (Very Nice Noise)


Piltide ning ühe kontseptuaalalbumi ("Melodica") põhjal oletades peab Samuel Ufus ilmselt meloodikast samapalju lugu kui kadunud Augustus Pablo seda tegi, kuigi portugaallase muusikaline ampluaa on märksa laiem. Tuntud ka kui avangardpoeet ning Tontura Rural`i kunstirühmituse-sõpruskonna liige, on ta kandnud dadaistlikud ja sürrealistlikud mõjud üle oma helikandjatele. Üllitisi, koostöid ning plaadifirmasid on tal 10 aastase tegevuse jooksul kogunenud märkimisväärselt. Dadaism ja sürrealism leiab väljundi läbi improvisatsioonide, vabas vormis ekspromptjämmide, repetiivse (impro)folgi, maailmamuusika elementide, lo-fi, psühhedeelia/elektroonika, spoken word`i, (free) jazz`i, helipoeesia/vokaalatribuutika (tal on palju ühist näiteks Kreatiivmootori sõgedama poolusega), elektro- ja psühhoakustika, konkreetmuusika/field recording`i ( lindistanud oma rännakuid Lõuna-Euroopas, Ees-Aasias ning Lähis-Idas ning vorminud neist kontseptuaalalbumid) ja palju muuga, segades nimetatud ja (nimetamata jäänud) stiile suva intensiivsuse ning intentsiooniga klassifitserimatuks tervikuks. Tõepoolest, Ufus on ehe DIY-musternäide, demonstreerides väheste vahenditega suurelt loomise võimalikkust.

Käesoleval aastal on Xarhope`lt ilmunud mitu albumit. Ühel neist, 8-realisel "Always A New Home", mis on salvestatud Instanbulis, kasutab Ufus seekord spoken word/psychic music/vaba improvisatsiooni tihedat kombinatsiooni, vormides sellest ühe oma silmapaistvaima taiese. Helid manatakse esile väikese süntesaatori (Casio mt 200), piaano, viiuli, duduki, elektroonika ning suvaliste asjadega. Üllitisel löövad kaasa tema lähimad võitluskaaslased nemraca, alrucini ning minson. Ootamatuim - kui midagi üleüldse saab Xarhope`i puhul selleks pidada! - träkk on kahtlemata Instanbul, kus tõupuhas hip-hop-kontseptsioon allutatakse tempomuutustele, kihtide tasahilju nihkumisele ning heliefektidele mängimisele, kuid vaatamata "vintsutustele"/tänu sellele on see üks selle aasta parimaid hip-hop-näiteid. On ka roometjakapilikku vokaalakrobaatikat/friikauti. Ufus`e koostöö oma pruudi nemraca`ga ei ole esmakordne, pakkudes seegi kord kaasahaaravat psühhounisooni; lisaks pakutakse spirituaalset laulumana kajaefektide ning jazz-impro taamal (Stones Insted Of Money), enesesse süüvimist kriipivate helifragmentide saatel (Burkulmus Adam), biitboksi ja dadaistlikku häälutamist (Conversa Barata), sufi muusika ja deklameerimise ristumist (Osmosis) ning palju muud. Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et teos on eksperimentaalne ning spirituaalne - seda nii sissepoole vaatavalt kui ka väljapoole purskuvalt. Äkki koguni universaalne?

Kuula albumit siit

9.2

5/17/2010

[Vana ning oluline] Zebrabook Satelle (Neferiu)


Calgary avangardhip-hop`i plaadifirma Neferiu üks pärle on Jon Bushaway aka Zebrabook`i album "Satelle" (2009). Ütlen kohe hoiatuseks, et hip-hop`pi siit albumilt ei leia. 70-minutiline üllitis on instrumentaalne (v.a üks erand) ning viidetega paljudesse suundadesse. See on kui raamat, mille algus ei vihja järgnevale - mille keskosa ja lõpp elavad omaette elu. Reliisi alustab imetabane ja kruttiv keelpillide orkestreering Falling Leaves - saavutatakse eepiline tasand, milleni jõuavad üksnes vähesed muusikud. On vist ülearune lisada, et ainuüksi selle loo pärast on mõtet "Satelle"-ile tähelepanu pöörata. Severance Is No Excuse vahendub tikleva-tuksleva elektroonika, kasinate conga-trummide ning dub-hoovuste kaudu, mis kasvab ning millest areneb mitu heliliini. Picture From the Island sumpab eeterlikes sfäärides, milles on heledust ja vaikselt tumenduvat valgust, meenutades kultusliku kaasmaalase-vahtralehemaalase Mort Garson`i taieseid nelja dekaadi tagusest ajast. Müstilist new age`i rida jätkab ka järgmine - Barry White. Mis siinkirjutajat jahmuma paneb, on hõrk tasakaal tumeda ja heleda (heli)pooluse vahel. Digitaalsed ambient-kihid kõlisevad metalselt big beat-rütmide kohal (Book of Dreams), kellamängus ilmnevad klaaspärlimängu elemendid (The Drought That Drove Satan Mad). Losta on unenäoliselt sügav ristand new age`ist ja ambient`ist. Redundancy Feat. Sean Boyle on taaskord unenäoline ambient-segu - seekord koos psühhedeelia ja post-rock-vundamendiga, olles aluseks ühele storytelling`ule. Meistriteose lõpetab nimilugu, millest õhkub kosmilist tumeollust ning tähtede plinkivat valgust.

Kuula albumit siit

3/05/2010

[Vana ning oluline] ART ABSCONs Spektral Magik (ParaLucid)


Neofolk/dark folk on aus žanr, kuivõrd selles tipus on senini bändid, kellest mõned andsid konkreetsele stiilile piirid juba 20-30 aastat tagasi. Non/Boyd Rice, Death In June, Ataraxia, Current 93, Werkraum. Kõikvõimalikud spekulatsioonid stiilis a la "see bänd väärib tipukohta ning too seal ei peaks teps olema" jäävad ära. Samuti on see adekvaatne seetõttu, et erinevalt black metal`i äralörtsimisest ning devalveerumisest on uusfolkarid suutnud oma karmi, sügava ning sageli poliitiliselt ebakorrektse imago sellesinatses maailmas säilitada. Ning neile, kes veel ei tea, siis tavafolgiga ei ole sellel muusikal peale nimelise kattuvuse midagi ühist.

"Spektral Magik" on ühe saladusliku sakslase - Grandmaster Abscon`i nime taha varjuva - esimene ning siiani viimane album, üllitatud eelmise aasta keskpaigas. 7-looline album on vaieldamatult üks parimaid - kui mitte parim -, mida mul on õnnestunud tumefolgi vallast kuulda. Iseenesest mõista, kohustuslik põhielement - akustilise kitarri-süntesaatoritega visandatud kõrged helivõlvid - on läbiv joon. Ning loomulikult müsteeriline aspekt - avaloo Somnium I avahetkedes lausutakse:

Ich komm zürück aus fremden Welten/Seelen/von einsamen Hören/von verlassenen Tränen
.

Samavõrd veenev kui on ta tumemuusikalik aspekt annavad tooni sakslase ebaharilikud kõrvalepõiked. Näiteks loos Somnium III ahmitakse sisse Prantsuse estraadipopi kergust. Veelgi täpsemalt - ei ole kahtlustki, et juhtmotiiv on võetud Paul Mauriat`i poolt kuulsaks mängitud loost Love is Blue. Tõsi, träkk areneb siiski kaldega keskaegse muusika suunas. Somnium IV on imeilus prantsuskeelne mehe-naise sünkroonlaul. Imetabane hetk. Küllap üks ilusamaid, mida eales kuuldud. Somnium V altkulmu põrnitsev eksperimentalism läheneb Einstürzende Neubauten`i albumilt "Silence Is Sexy" pärit saksakeelsetele sedöövritele (siinkirjutaja arust Neubauten`i parimad lood üleüldse). Ka järgmine liigub Bargeld`i esteetika käevangus. Lõpulugu - nagu isegi aimasite - Somnium VII - laskub gregoriaanlikesse häälutustesse-eeterlikesse helikihtidesse, spoken word`i arusaamatutesse deklaratsioonidesse - ning laiemalt helilisse eksperimentalismi. Neoklassitsistlikud-dark wave`i õõtsuvad struktuurid. Müsteeriline universum. Samavõrd nagu on kogu "Spektral Magik" müstiline oma headuses. Täiesti klass omaette.

Kuula albumit siit