Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Hard rock. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Hard rock. Kuva kõik postitused

3/23/2010

This Lonely Crowd An Endless Moment Everyday All the Time (Sinewave)


Kaheldamatult üks Brasiilia sünonüüme on hea ning mitmekesine muusika. Siinkirjutaja jaoks on küll Brasiilia muusika-alane kogemus jaotunud mõneti ebaühtaselt: bossat, bossat ning veelkord bossat, lisaks Os Mutantes`it, jazz`i, kohalikke rütme, klubirütme (techno`t ja house`i) plaadifirma Tranzmitter`i vahendusel, natuke goregrind`i ja freeformfreakout`i pluss korralikus koguses elektroonikat, indie`t ja post-rock`i. Kolme viimatimainitu žanri kogemus on tulnud peamiselt 2 allikast: Psicotropicodelia- ja Sinewave`i-nimeliste leiblite vahendusel.

Näiteks seni üks selle aasta albumeid- Hangin Freud`i "Sunken" - sai just äsja Sinewave`i viimase reliisi staatusest lahti. This Lonely Crowd (algusaasta 2009) koosneb viiest tüübist, kes tulevad Curitiba`st, Brasiilia kaguosa innovaatilisest linnast. Alustame visuaalsest küljest- albumi kaas meenutab kangesti My Bloody Valentine`i "Loveless"`i. Seoses ei ole kahtlustki. Et kas pakutakse MBV`i tribuuti või? Siiski mitte, kuigi Alan Moulder`i stiilis produtseeritud värki on siin küll. Kui esimene, vaikselt abrassiivse müraseina najal tuure koguv avang The Name of God in Children´s Heart välja jätta, siis selgub, et ansambel on tugevalt The Smashing Pumpkins`i kiiluvees. Power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i elemendid moodustavad üllitise vundamendi, seinad ja katuse. Ning ilmselt ei ole hetkel ilmas teist lauljat peale Humpty Dumpty (või on see hoopis Red Queen?), kelle lähenemine meenutaks niivõrd Billy Corgan`i spooky`t-hingekriipivat (samas ka väljakandvat) vokaalmaneeri. Mulle nad igatahes väga meeldivad - keeran kõrvaklappidel volüümi põhja ning rock-ürgmees kargab välja. Sirgjooneline, lööv ning piisavalt krutskiline - kidrariffide massiivid, millest täiskihutamise pealt omakorda uued kihid välja kasvavad, nakkavad pillikäigud, kõikehaaravuseks ülenevad kidramüraseinad (nt Crash Course) - piisavalt peatusi-kiirendusi-peatusi-vaevu ühtlast tempot üksteise järel, ning serotoniinilaks ongi armutult laiali jagatud. Arhetüüpne rock. Selles bändis on tohutult energiat ning potentsiaali. Tohutult. Kuigi edaspidi peaksid nad Chicago legendi tee pealt veidi kõrvale keerama. Kuid näpp peale!

Kuula albumit siit

9.5