Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Gothic. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Gothic. Kuva kõik postitused

1/31/2011

The KVB Beko_73 (Beko DSL)


Behind The KVB is a man named as Klaus Von Barrel who comes from Southampton, England. He is previously known as a guitarist in the line-up of the gothic/post-punk band Suicide Party. His 3-track EP under Beko DSL is essentially rock and roll music even by nowadays variety and omnipotence. Imagine a kind of New Order which is line-upped with Ian Curtis and his murky seethings and introspective wraiths. Or like Bauhaus with a more synthetic approach. In a more concrete way, the concept is focused upon an impressive mix of throbbing synthezised rhythms, drilling acid-filled sonic coats, dark-hued synth clouds, impassive sense of vocal manner, rattle and brusque guitar massives, and whistling feedback which purposefully come forth to flutter again and again.The whole is here to be destroyed by itself and thereafter to be re-created for itself. A forceful destroyer and reminder simultaneously, indeed.

Listen to it here

9.7

12/10/2010

Fur Devastate The Details (Mine All Mine)


The US band Fur is back with its sophomore release, and the 6-track offspring does sound rousing and refreshing. Do you guess the quartet is coming from? Of course, from Detroit, from the motor city. And their music is quite comparable with the acceleration and chase of vehicles, and mesmerizing gazing of the go-by of route bollards and grey-green-esque mixed panoramas. Their majestic rock pose is digged deeply into an eloquent incarnation of shoegaze, grunge, post-punk, gothic and alternative rock shades. Overrolling guitar hooks and overdrives do pinball around epic and abrasive area, creating vital pop conceptions, being compiled of the shoegaze-influenced Smashing Pumpkins from the 90`s, the Interpol`s murky pop rock sheen, Joy Division-esque ennui screen, the Lycia-alike overhead hovering sombre shapes, and of course Break Me, My Love having a kind of pattern as if Kurt Cobain has made his feature for the Devastate The Details. However, my very fondness is moulded into title track, with the natural-born-breakbeat-paid-for rhythm section, penetrating riffs, and atmospheric synths, being wrapped in by a lot of key changes; and Houston played out via the meeting of a bittersweet verse-chorus and shape-changing guitar appearances. The rock music in its honesty.

Listen to it here

9.1

12/01/2010

Dark Souls Day X-Lives (Af-Music/Jamendo)


I have listened to the Thessalonikian (Greek) band Dark Souls Day`s debut album X-Lives for a while having really been enjoying it. On the first place, because of being stilistically categorized as gothic/dark rock its topics and characteristics are inevitably common to the abovementioned genres consisting of dark-sided lyrics, low-key guitar chords and extended riffs, exhilarating combinations of post-punk-esque rigid bass and full-packed drum cadences, and dark-shrouded synth figures. Besides it, Nikos`s lead vocal (reminiscent of Peter Steele) is thoroughly resignated but not only driving on monotonous gears and wheels though, offering enough key changes and dark-spirited variations. Secondly, when the roles will be inverted for the sake of Pepi`s singing times then the accents will be getting up otherwise, finding out closeness to hardcore-alike indie/alternative rock (The Breeders, The Pixies, Dinosaur Jr etc). No doubt, you can hear a watershed having drawn alongside the borders of post-punk and alternative rock, the 70`s ending/80`s beginning and the 80`s second half/90`s beginning. Yet, it has no disturbing effects. Outspoken in advance, the album is fulfilled with great numbers, though, the special favorite of mine is epic Electrify, one of the best songs of 2010 on an album being one of the finest examples in the gothic/post-punk area during last years.

Listen to it here

9.3

9/29/2010

The Big Sleep In Search Of Hades Ethos (23 Seconds/Jamendo)


Selle uhke ning müstilise nimega muusikaprojekti album on massiivne, eepiline ja ergas. Ning mõnes mõttes ka eriline. Samuti plaadifirmale 23 Seconds on nimetet ansambli lisamine oma rosterisse samm avardumise poole. Madridlase Abel`i alias Martin Anilom`i järg debüütalbumile "Ownland" (2008, Jamendo) ning kahele EP`le põhineb kolmel suurel vaalal - (post-)metal`il, shoegaze`il ning tantsumuusikal. Vähemusse jäävasse elementaariumisse kuuluvad gooti ja neoklassitsistlikud mõjud, dream pop, fuzz pop, space rock, ambient (rock), new age, progressiivmuusika, krautrock (bändi nimi muideks pärineb Tangerine Dream`i samanimelisest träkist albumil "Stratosfear" (1976)). Stratosfäärilisi, düstoopseid ning romantistliku alatooniga hirmule viitavaid elemente ja kombinatsioone on siin tõepoolest mitmeid. Drum and bass`i rütme võib vett "segamas" kuulda. Ei ole ju ilmas kuigi palju neid ansambleid, kes kasutavad ühel ja samal üllitisel kõrvuti doom metal`i (kitarre) ja tantsumuusika mustreid.Kuigi mõningaid sarnasusi võib tajuda seesuguste legenditega nagu Tangerine Dream, M83, Mars Volta, Smashing Pumpkins, ei ole Anilom`i muusika allutatud ühelegi (naglale) faksiimile. Sarnaselt helikeelele on üllitis temaatiliselt liigendatud, jaotudes neljaks osaks: faith takes control, prelude of global disasters, corruption, hope>wish. (Need osutused ilmselt ei vaja lahtirääkimist). Ka plaadiümbris väärib tunnustamist, meenutades veidi slept.`i omanimelist EP`d (2009, Test Tube). Siinkirjutaja lemmikträkid on Oceans of mistake ning Bagdag/System - kui esimene neist on kingapõrnitsemisest seestunud ekstravertne tantsumalakas, siis teine kaldub unistuslikkuses juba chillwave/hypnagogic pop`i poole. Ah jaa, lugudesse on sämplitud praeguse paavsti Benedictus XVI laulu (ilmselt veel tema kardinaliks oleku ajast) ning Barack Obama ja Martin Luther King`i kõnesid. Kokkuvõttes tuleb nentida võimsa reliisi olemasolu.

Kuula albumit siit

8.7

8/21/2010

The Victory Park False Silence (Radio Hand)


Moskva trio neljalooline debüütreliis peegeldab sarnaseid mõju(tus)jooni ilmakuulsustest Franz Ferdinand`i ja Interpol`i omadele, kuigi siinkirjutajale imponeerib noorte venelaste kontseptsioon palju enam. Olen The Victory Park`i viimaste päevade jooksul palju kuulanud, endiselt tüdimata neist. Nende muusikas puudub kalkuleeritus, tänapäeva popmuusika tippudele nii omane tüütu stuudioseinte hermeetilisus, ma-tean-mis-on-õige produtsentide puudumine ning sügavamate-süngemate meeleolude ignoreerimine. Nad ei ole fucking hipsterid a la keevitame ootustele vastavat saundi ning leiame oma turuniši. Pigem on see personaalne äng ja pessimism, mis muusikuid tegudele kannustab. 70ndate lõpu ja 80ndate alguse süngeilmelise post-punk`i ja proto-indie mõjud on nähtaval (Joy Division, The Cure, The Chameleons, Durutti Column). Ka sõnalise poole pealt kumab läbi obskuurne elufilosoofia ning morbiidsed meeleolud. Vaatamata süngusele on kitarriakordid varjamatult varjulist helki täis ning overdrive-kitarririfid kestavad, paiskudes kohati shoegaze-muusika territooriumitele (a la Swervedrier); neurootilised trummiliinid ning näputäis elektroonikat lisavad obligatoorset sugestiivsust. Äramärkimist leidnud album paljudes riikides.

Kuula albumit siit

9.3

7/28/2010

Two Lane Phonebooth Empire (Shows About Water)


Kuigi TLP on 2 aasta jooksul üllitanud 7 albumit-EP´d omaenda label`i Shows About Water Records alt, ei ole võimalik leida mingisugust taustainfot selle projekti kohta. Puudub myspace`i ja bandcamp`i lehekülg. Mis iganes, music talks, ning see koosneb väga erinevatest elementidest, hõlmates peamiselt metal`li ja grunge`i, post-punk`i, tumedat electro`t ja elektroonikat. Albumiti on rõhuasetused muidugi erinevad.

14-looline "Empire" demonstreerib projekti küpsust - avalugu Great Hot Invasion Army on industrial`i ja post-punk`i avangardistlik hübriid - tundmustest tühjaks põlenud vokaali all hingitsevad-pulbitsevad diibid kahinad-sahinad, millele sekundeerib vaikselt tukslev rütmimasin. Ülejäänud träkid jätkavad põhiliselt post-punk`i traditsioonis liueldes - mida kroomib vokaalist miilav metalne gootilikkus - , mida kohati kõditab meisterlik pomp-esteetika ning teatraalsed sündikäigud-interlüüdid. Kuulates "Empire"-i korduvalt algusest lõpuni, tuleb nentida, et voog on homogeenne ja professionaalne - midagi sarnast The Jesus & Mary Chain`i ketaste kuulamisele. Siiski mõned erandid kerkivad selgelt esile - Takeover`i ja Blood Lightning`i puhul võiks arvata, et lood on Ariel Pink`i produtseeritud - sametised saundskeibid tuvastamatutest kümnenditest ning sooja hingusena paitav vokaal on meistriklass! Ka The Event Manager`s Voicemail on väga-väga-väga ilusate harmooniate ning käikudega rada! Sama kehtib ka Wheelhouse`i kohta. I Heard That Too Somewhere peegeldab ühelt poolt pehmemat palet, teisalt lööb ülierksate ning kergete üleminekute-muundumistega. Väga catchy! Või siis Computer Article`i masinlikud sündiefektid-bassid - lihtne ja sirgjooneline, kuid lööv - sitaks hea, nagu öeldakse. Mõnes mõttes on traagiline, et "Empire" ei ilmunud aastal 1984 või varem, mistõttu rokiklassikasse kinnistumise aeg on alles ees ootamas. Võib-olla.

Kuula albumit siit

9.6

2/10/2010

Hangin Freud Sunken (Sinewave)


São Paulo/London`i duo Hangin Freud (Paula ning Jonathan) alustas tegevust 2005. aastal. Samal aastal ilmunud omanimelisel albumil joonistusid välja rock noir`i, tumedakõlalise shoegaze`i, darkwave`i, slowcore`i ning power indie mõjujooned. Kriipivad kitarrid, gootilik vokaalmaneer(likkus), läbi tumedate delay-koridoride ekslevad-kaduvad helilõpmed, intiimne avarakõlalisus. Paksude kardinate ning punase valgusvine muusika. Järgmine üllitis “Continental” EP ei suutnud debüütalbumile uut lisada. Pigem vastupidi - varem esiplaanile tõstetud emotsionaalne aspekt hääbus nii pilliseadetes kui vokaali koha pealt peaasjalikult kuiva ning kiretusse soigumisse.

Kuid - Hangin Freud on tark ansambel. Järgides küll kindlat kitsast kontseptsiooni - liigutud albumilt albumile sama joont mööda - on osatud oma vigadest õppida ning endid täiendada. Osatud pisiasjadele enam tähelepanu pöörata, neid muljeterohkemaks disainida. Seda kitsapiirilisust tulekski mõista piiritletud, mitte piiratud või küündimatu kontseptsioonina. Kas Stereolab või Tortoise on oma näilises kitsapiirilisuses olnud küündimatud? See, kuidas Hangin Freud oma muusikat myspace`i leheküljel kirjeldab - klaustrofoobia, tuvid, lämbumine, küünistused, kuivad huuled, südamekipitus, valged seinad - peab uuel albumil väga täpselt paika. Žanrilised piirid - võrdluses debüüdiga - on peaaegu samad. Tõsi, enam ei ole noid pauerrežiimil liikuvaid indie-numbreid; saund on märksa roomavam ning kummituslikum, kohati ka voolavam. Helikeele hillitsetuse tõttu on Paula Borges`i - kord läbipõlenud tunnetest resigneerunud, kord tundmusi peegeldaval - häälel kanda veelgi suurem roll. Vähem kui pooletunnine “Sunken” on täis suuri numbreid - näiteks Swamp idealiseerib minimalistlikku laulukirjutamisoskust, saades ise seeläbi (minimalistliku) tumepopi võrdkujuks. See, kuidas seda vormi palistab õrnukuuldav sahisev foon, annab märku duo analüütilisest nutikusest inimtajuga ümberkäimisel; lühike nimilugu juhatab sisse varjudest tumendatud fantaasiarohke teekonna; We Are Not embab kummastavat dimensionaalsust genereeriva klaverisaundiga, mis võib täiesti usutavalt pärineda 80-90 aasta vanustelt lintidelt; Wasted on täis pelutavat obsessiooni. Kompulsioon - sunnib seda lugu mitu korda järjest kuulama; Lõpulugu In The City on segu atmosfäärilise shoegaze`i algest ning darkwave`ist, sobides mõnd kummituslinna tutvustava filmi taamaheliks. Ka fantaasiate stimuleerimisele on siin jäetud ruumi - olen kindel, et Edgar Allan Poe novellide (nt Berenike; Ligeia) lugemine siia kõrvale annaks metafüüsilised mõõtmed.

Suure albumi tunnusmärk on avardumine iga kuulamiskorraga. Üks selle aasta vaieldamatuid tipphetki. Igale tumemuusikafännile, haipenärivale indiefännile ning laiahaardelisele melomaanile kohustuslik album.

Kuula albumit siit

9.8

1/29/2010

[Vana ning oluline] the dreams (Beko DSL)


Prantsuse ansambli the dreams (mitte segi ajada Fääri saartelt pärit tuntud Taani emoglämmrokkaritega) taga on mees ja naine (serpent ja bisoubisou), kes annavad hoogsalt valu kitarridele ning süntekale. Mainimata vokaali. Duo demonstreerib kõike seda, mis siinkirjutaja jaoks on (punk)muusikas oluline. Üle vindi keeramine - kõlapilt on krobeline, häbitult kahisevast dissonantsist täidetud. Eksperimenteerimine ei tunne piire - andke neile hea ots ning idee saab reaalsuseks. Oma hulluse nautimine ning sellest transsi langemine. Hingestatus, endast välja kukkumine. Eepiline dünaamilisus kannab seda punti edasi. Vaatasin nende esinemisi ning tuleb tõdeda, et laivansamblina on nad samuti viimase peal. Bänd on üllitanud paar albumit kahasse teiste artistidega (Death Sentence: Panda; Scorpion Violente).

Eelmisel aastal üle-vindi-keerava leibli Beko DSL all üllitatud album käristab pungiürbi mõnuga tükkideks. Avang Better Dead Than Brian Adams keerab vindi pöördumatult peale - kõlapilt on krobeline, häbitult kahisevat dissonantsi täis. Pealkirjale vääriliselt kompromissitu atmosfääriline feedback-müra viib tasemelt ja ajas veelgi kõrgemale kui näituseks The Jesus And Mary Chain (maitse asi, eks!) seda tegi. Kõrge lennuga ängpopp. Äng vallandatakse ühelt muusikute sisemisest tungist ning teisalt olemasolevate struktuuride lõhkumisest. Mõjutusi nähtub post-punk`i erinevatest faalanksitest. D.A.F, Suicide, The Screamers, Swell Maps. Tänapäevaste hingesugulaste sekka kuuluvad Times New Viking ning Cudevaso. Järgmine lugu leahciM yM koosneb tagurpidi keeratud helikihtidest ning minimalistlikust, samuti äraspidisest rütmist. Mees -ja naisvokaal lällavad teineteise võidu.

See album on mõeldud kõigile neile, kes tahavad pungiga algust teha. Oluline ei ole mitte niivõrd mingi oletatav kõla ning poosid, vaid metoodika. Näituseks Sex Pistols ei olnud punk, see oli Malcolm McLaren`i äriprojekt.

Kuula albumit siit