Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Fuzz rock. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Fuzz rock. Kuva kõik postitused

12/11/2010

Wry Deep Field/Nostalgia (Sinewave)


Previously I have overviewed three eloquent Brazilian shoegaze bands like Inverness, Loomer, and This Lonely Crowd on my blog, though, the next one Wry could be counted as a precedessor for all of them - both by their lineage, temporary precedence, and musical activity as well. Being started out at the ending of 90`s, the quartet have issued a handful of albums, shared the stage with Man Or Astroman?, Mudhoney, Superchunk, Ash, Asobi Seksu, and The Rakes among others, and recruited knob-twiddlers like Tim Wheeler (Ash), and Raphael Gordon (producer of The Strokes). Indeed, in recent years the quartet is used to be an international combo sharing their home between Sao Paolo and the United Kingdom.

Deep Field/Nostalgia does consist of two tracks, though, those track titles are referred a bit the other way. The opening Deep Field Nostalgia is fringed with a pair of elements, shuffling blissful fuzz noise and rigid organ-based drone sounds, respectively. However, the ending part of the number is a sole and distinct appearance of the last admitted element while you can detect for mere sensitivity of the natural environment around it. The second track In The Hell Of My Hell is a remix being layered up of sunbeam-titled synth effects and shimmering dodges of harmonic-filled layers and multiple combinations of breakbeat frequencies altogether conjuring a wraith-alike milieu.

Listen to it here

8.8

11/23/2010

[Compilation] Beko DSL Beko_Fla (Beko DSL)


In fact, there is not much time passed by when I reviewed Bekos DSL`s compilation box_3 being dedicated to witch house/drag/haunted house/screwgaze/crunk shoegaze. It is another compilation, however, also subnamed as A Beko/Free Loving Anarchists Collab concerning profoundly on shoegaze, lo-fi, fuzz pop, dream pop, and post punk-influenced sound from one area/scene (Houston, Texas). Indeed, this miscellany can be dealt with as a fine indie stuff for nowadays people being seriously annoyed by the mediocrity and unvariedness of ordinary music examples. 8 tracks by projects like Rape Faction, Lois Magic, Pink Playground, Young Henry, The KVB, Virgo Rising, Wicked Crafts, Sacred Place do draft solid harmonies and catchy pace notches. The favorite numbers of mine are The KVB`s Into The Night which is an experimental drive on the level of DIY via pulsating trance-alike synth drones, and Joy Division-esque coolness; and Virgo Rising`s To Deal Without It based upon reminiscence of a track by My Bloody Valentine (find it yourself out, I guess) through a memorable synth repetition and spaced-out milieu.

Listen to it here

1/13/2010

[Vana ning oluline] The New Drum The New Drum (Scribble Kite)


Esiteks on mul suur rõõm teatada, et soliidset indiemuusikat (The Procedure Club, Molloy And His Band, Transvorder, The Human Elephant) väljastanud plaadifirma Scribble Kite on pärast rohkem kui aastast eemalolekut tagasi (Oh No Nuno! “Got Soul Go Fight”). Tõsi küll, seekord on leivad pandud ühte kappi teise Mehhikos plaadifirmaga Umor Rex. Ajalehele Postimees saadetud 2008. aasta parimate albumite edetabelis pärines mul paar asja ka SK diskograafiast. Selles nimistus olnuks kindlasti ka The New Drum`i omanimeline album, kui jõudnuks õigel ajal läbi kuulata.

Kalmar`ist pärit Pär Boughardt`i tuntakse ennekõike huvitava popduo Outmen ühe poolena. Aga jah, The New Drum tuli, nägi ja võitis (ning kahjuks ka kadus). 8 lugu keskmise pikkusega alla 2 minuti. Kuigi rootslase saundis on ka nullindate alul haibina lakke karanud 70ndate (proto) punk-rock`ist inspireeritud lackluster-popi elemente, lükkab ta selle ees magamistoa ukse kinni. Teisiti võib ka tema saundi nimetada revival`i negatsiooniks või ajastutruuks versiooniks. Ajastutruudus väljendub (totaalse või selle lähedase sünteesi) kontseptsioonis. Tänapäevane (pop)muusika on ju kõike haarata püüdev. Suuname korraks mõtted seesugustele liikumistele nagu New Weird America, soomlaste metsafolk või chillwave, ning asi ongi selge. Rootslane võtab DIY-esteetika, luues karvast, samas naturaalset helipilti, laseb voolata suurtel meloodiatel (The Frog, Electricity, The Ghost), põletades oma lihtsuses maha tõkked kuulaja ja enda vahel. Bourghardt ei ole popstaar – ta ei vaja klantsajakirju ega kõikvõimalikke skandaale/sööda etteheitmist, ta on kõigest muusik. Ta teps mitte ei häbene kõrvutada feedback`ilikku indu ja ballaade, odavate süntesaatorite rütme ning hämust kitarrisaundi, kasutada indie/lo-fi/ noise/elektroonika segustamise valemeid (Staden). Olla nii joviaalne kui mõtlik, varjutada kui särada.

Mis me siis saime kokku - alternatiivpopi erinevad paled , lo-fi, magamistoapop, mahepop, fuzz pop, DIY, elektroonika, müra. Mülgas ja taevas, dekadents ning eksperimentaalne foon. Vaevumärgatav irve asja man. Ühesõnaga - ei olegi seda nii vähe. Õigupoolest demonstreerib Pär Boughardt, kui vähe on tegelikult tarvis, et luua suurepärast muusikat. Oleks meie mandril rohkem seesuguseid artiste, kehtiksid tõesti Kraftwerk`i lauluread: Europa Endlos/Eleganz und Dekadenz/.

Kuula albumit siit

[Artistid] Dizzy Jaguars!




Dizzy Jaguars!
Myspace

12/04/2009

Lean Horse Marathon Up on Bomber Mountain (Rack& Ruin)


Selle aasta alul reliisis ameeriklane Jeff Koplowitz aka Lean Horse Marathon oma debüütalbumi “LP1EP”. Album, mille heliseinad olid reeglina ragisevatest-kärisevatest helimassiividest täidetud. Sellesse fuzz-raginasse sulandusid juubeldavad meloodiad, mis muutis kogu kupatuse eriliseks. Sinna vahele mahtusid ka vaiksemad ning sisemuses tuhnivad numbrid.

Uus album “Up on Bomber Mountain” (UOBM) koosneb 13 loost, tõsi, mille otsa on ka lükitud toorekõlaline 5 loost koosnev “Sometimes” EP, mis on salvestatud ühe suvehommiku 2 tunnise sessiooni käigus. Album on salvestatud ning komponeeritud noore ühendriiklase magamis- ning elutoas 9 kuu ning paljude sessioonide vältel. Jeff möönis, et ta oli pikka aega kahtleval seisukohal, et kas stilistiliselt niivõrd liigendatud albumit üleüldse üllitada või mitte. Lõpuks pidi album kõlama kui reis läbi erinevate helisfääride ning jõudma viimaks alguslugude saundi tagasi. Just nagu täistiksunud tsükkel. Dear, Under Underground, One of Them, Lessons for Learners, Stormy Weather olid (esimesed) lood, millelt JK albumit edasi arendas. Esimesele albumile nii iseloomulik fuzz-saund tuleb sisse alles kolmandas loos (Lessons for Learners). UOBM algab hillitsetud saundide ning komponeeritud, sageli loopidest rajatud struktuuridega, mis tasapisi arenevad ning laienevad. Albumi ümbrisel on kujutatud värvilist tekki (või hoopis maastikku?) ning selle taamal helilainete interferentsi. Tõepoolest, album on stilistiliselt kirju – dream pop, erinevate intensiivsusastmetega fuzz pop, shoegaze, valge digitaalmüra, robustne lo-fi, akustiline (kidra)pop, post-punk, psühhedeelia. Rack and Ruin Records`i boss Dean Birkett arvas, et see on üks ere näide tänapäevasest kingapõrnitsemismuusikast, mis on põimitud sooja ning hämuse helitekstuuriga. Tõepoolest, pärle tuleb kui konveierilt. Today on Bomber Mountain, Lessons for Learners, Drowning Sun, Stormy Weather, Under Underground, I Can`t See You. Tänapäevastest artistidest on Lean Horse Marathon`il enim sarnasusi Deerhunter`i ning Wavves`iga. Ning oma leiblikaaslasega Andy`s Airport Of Love. Esimesega unistusliku ning dünaamilise sentimendi ning stilistilise kontrastsuse poolest, teisega lo-fi mentaliteedi ning stilistilise kontrastsuse/saundi lihtsakoelisuse ning abstraheeritud kõlavärvide kontrastsuse kaudu. Hoolimata palju-palju väiksemast kuulsusest ei jää baltimorelane kunstiliselt tasemelt ning ambitsioonikuselt kuulsatele kaasmaalastele kuidagi alla. Kurat küll, mida need jänkid (vabandust, tegelikult on ta põhjaosariiklane!) söövad? Äkki see ongi hamburgeriindie? Jeff, keep on moving! Excellent work! Uus album “Winter” EP ilmub järgmise aasta jaanuaris.

Kuula albumit siit

9.4

11/05/2009

Cudevaso Tryin` to Fuck You (Aregueifa)


Uurisin Tõnis Kahu artiklit "Ideaalpop - demüstifikatsioon ilma õnneliku lõputa" (Vikerkaar 8/1992). Huvipakkuvaim osa oli uurimuse lõpus, kus ta pakub välja ideaalpopi remüstifikatsiooniprotsessi uusi strateegiaid. Rääkides naudingutasandist (lk. 72), mainib ta ka naudingu antiteesi. Tsiteerin:

"Teadmine, et tänases maailmas ei saa nauding olla midagi muud kui kauba vormi võtnud tasakaal üksiku inimese ego ja maailma vahel, sunnib otsima talle päästvat antiteesi - ning müra, kaost ning nüristavate enesedistsipliini tootvate poptekstide arv üha suureneb. Selline muusika võtab meilt järk-järgult võimaluse naudinguks, piirab meie emotsionaalseid reaktsioone, taandab need refleksideks, kontrollib meid, viib transsi."

Tänapäeval, st 17 aastat hilisema popmuusika totaalkehandi kontseptsiooni juures, ning situatsioonis, kus igaühel on võimalus muusikat teha, ei saagi enesedistsipliin kuhugile kaduda - tänapäeval muusikute esilekerkimise fakt ei ole enam staatiline nähe (lk. 69). Vastupidi - küsimus on selles, kui palju on uutes artistides jõudu sisendusjõulise kontseptsiooniga välja tulla - kui veenev ta suudab kunstilises tähenduses olla? Ühesõnaga, novaatorluse idee on (jälle) terendamas. Samuti on aset leidnud nihe sisend-väljund suhtes ehk siis artisti ning vastuvõtja omas. Kindlasti see tendents ei ole veel maksimumi saavutanud. Ühelt poolt vana ideaalpopikuvand osaliselt töötab (viidete, tsitaatide/sämplite rohkus), teisalt praktikas on uuenduslikke asju ikkagi peale tulnud - Radiohead, Animal Collective, Paavoharju, Atlas Sound ning Deerhunter. Ning need ansamblid ei ole marginaalsed nähtused. Tõsi küll, müra ning kaost on selle aja jooksul juurde tulnud, kuid see ei lähtu enam kuidagi naudingu antiteesi lähtekohast [(mis on ka kooskõlas selle popmuusikalise visiooni arenguvõimalikkustega, mis pakutakse välja alalõigus Resistentsuse tasand (lk. 72)]. Antiteesist naudingu nullimise efekti tähenduses saab rääkida ideaalpopi remüstifikatsiooniprotsessi algfaasis ehk siis millalgi murdemomendil ning sellele vahetult järgneval ajal. Ma ei arva, et neid murranguid on palju olnud - asi langeb mingist hetkest lihtsalt nüansside tasandile. Aga see on juba hinnangute küsimus.

Kindlasti võib nt noise`ist, drone doom`ist ning goregrind`ist tänapäeval rääkida kui "naudingut loovatest tekstidest", kuivõrd tekstid tugevdavad kindla sootsiumi enesetaju ning kinnistavad raskemuusika kehandi kui kultuuri osa elujõulisust. Seesuguste nihete eelduseks on, et muusikahuvilised on tõepoolest muutunud pop-protsessi objektideks, mille tulemusena ka nende tajusuutlikkus on minevikuga võrreldes laienenud ning teisenenud. Võib öelda, et eksperimentaalne pop eksperimenteerib kuulajaga.

Hispaaniast pärit Cudevaso naeruvääristab igasugu naudingu poolt ja vastu esitatavaid argumente. Mõne jaoks võib see olla puhas katarsis, teisele lihtsalt vastuvõetamatu müra. Tean inimesi, kelledele näiteks Jesus & Mary Chain on imetlusobjekt, teistele jälle äärmiselt tüütu muusika. Kui midagi peakski šotlaste muusikas "vigane" olema, siis tuleviku ansamblite eelis on, et nad saavad sellest õppida ning edasi areneda. Nt The Procedure Club, Times New Viking või The Raveonettes. Cudevaso võtab JAMC, Sex Pistols`i ning garaažipuntide energia ning võimendab seda märksa valjemaks, ründavamaks, psühhedeelsemaks, kohati tantsisklevaks ning kompromissituks hulluseks. 10 lugu 13 minuti sees. Lõhub küll kõrvu, kuid see-eest ka paitab hinge. Ehedaim rokienergia, mida ma Times New Viking`i albumist "Present The Paisley Reich" (2007) saati tajunud olen. Kahtlemata see album on manipulatiivne - sunnib kuulajale kriiskava feedback-müraseina peale, millesse doseerib vähehaaval muutusi. Kas need muutused võimenduvad kuulaja ajus või taustamüra läbi, on juba piisavalt intrigeeriv. Kahtlemata intelligentsuse näitajaks on ka oskus õigel ajal ära lõpetada.

Kuula albumit siit

9.0

11/04/2009

Uesa Guilbe Beko_06 (Beko DSL)



Kui ma mõtlen sellele, mismoodi 90ndate keskpaigas sai alternatiivpoppi , krautrock`i ning varajast industriaalmuusikat avastamise käigus tajutud, siis praegune aeg ning asjad on hoopis teistmoodi. Tollased üllatused, ootamatused ning isikliku universumi paisumised on langenud tänapäeval nüansside tasemele. Ka on afektiseisund kuulamiskogemusse siginenud. Samas tahaksin teada, kuidas ma näituseks tänapäeva muusikat puhta lehena tajuksin. Puhas leht tähendab seda, et kuulaja on varasemalt omanud muusikaga pealiskaudset või siis kardinaalselt teistsugust kokkupuudet. Kuidas kõlaksid sel juhul nt Atlas Sound, Deerhunter, Panda Bear või Uesa Guilbe – kas nad saavutaksid minu mälus samasuguse aujärje nagu Suede, (esimese kahe albumi) Air, Pulp, The Cure, The Smiths, CAN või Cocteau Twins omal ajal ning ka praegu? Samas viimatimainitud bände kuulates jäi mulje, et alati oli neil võimalik vormilise külje pealt juurde lisada, peegeldada omaenda võimalikkusi (mis kindlasti ei osutanud kuidagi nende helipildi puudulikkusele) – seesugune ettekujutamisvõimalikkus näib tänapäeval tasalülitatud olevat. Miks? Põhjus on lihtne – tänapäeva ansamblid on totaalkontseptsioonis kinni. Idee totaalsest muusikalisest kehandist nullib imaginaarsuse. Rokkmuusika keha püütakse kõikvõimalikele viidetele ning märkidele toetudes üles ehitada. Kuulajal jääb üle vaid puhast helimöllu konstateerida. Konkreetsest saundist väljapoole ei ole võimalik kiigata. Vaatleme Prantsuse (singli)leibli Beko DSL all üllitanud Seattle`i mehe John Downing`u alias Uesa Guilbe`i loomingut. Kõigest kaks lugu, kuid referentse on nendel rohkem kui keskmisel 90ndate albumil. Post-rock, fuzz rock, psych-folk, eksperimentaalne indie, ambient, field recording, lo-fi. Viidete ning märkide külge kinnistumine - samal ajal meloodia - ning harmooniaideedega "hõõrdumises" - seab tänapäeva muusikutele suuremad (moraalsed) kohustused. Uesa Guilbe on selle ülesandega kenasti hakkama saanud ning meisterliku kaheloolise helikandja üllitanud. Egas siis midagi, kui jääme Uesa Guilbe`i täispikka albumit ootama.

Kuula albumit siit

9.1