Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Fuzz pop. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Fuzz pop. Kuva kõik postitused

12/26/2010

Jean Dean Steps (Jean Dean)


I have big pleasure and honour to announce the Tallinn-based ensemble Jean Dean released recently their debut single Steps and video for it at their Myspace page. Undoubtedly it is the day single (and obviously for the next days as well) of mine because of creating vast monumentums and evoking lots of nostalgic memories in my head and shaking strongly some of my soul`s inactivated edges and pouring over the imaginary borders, offering a flying platform for to get glidered from the snowy present toward the fairy tale-alike past to be drowned into great parallels applicated to Estonia and the United Kingdom as well. In any cases, Jean Dean is a quartet consisting of musicians known by their previous and parallel independent musical activities in various groups. Kene Vernik (song, guitar), Allan Pilter (guitar, synths, harmonica, electronics), Margit Korbe (synths, backing vocals), and Inga Nõlvak (bass, backing vocals) are intended to create suggestive, dream-filled (not catchy tunes in the first sense, though) soundscapes with crisscrossed guitar lines, velvet-infected noisy indie feedbacks, with lots ups and downs and key changes. If to come back to the above cued reference it reminds of apparently forgotten Estonian band 1983 (having been active in the first half of 90`s) and of course Lush ( their line-up consisted of 3 women and a man as well!), though, Jean Dean is used to be a bit more murky, a bit more dark-hued, more detailly, via mostly Kene Vernik`s lush, velvet-filled timbre. A perfect workout indeed. The nineties are coming back? It seems to be so at least...

Listen to it here

10.0

3/30/2010

No Monster Club Tropical Decibels Volume One (Rack & Ruin)


Bobby Aherne on olnud üks Rack & Ruin Records`i superior`itest, tõsi, ainiti oma varasema ühemeheakti Dublin Duck Dispensary 4 albumi kaudu - kuulunud nimetatud leibli esimeste, viljakamate ning ka populaarsemate artistide sekka. Muuseas, soojendanud Ariel Pink Haunted Graffiti`t oma kodulinnas Dublin`is.

No Monster Club`i debüüdikas paljastab ennekõike iirlase osalise väljakasvamise oma eelmisest projektist. Psühhedeelset electro indie-gruuvi, eksperimentaalse kaldega lo-fi indie`t, surisevat power pop`pi või lihtsalt kaunist popmuusikat ei kuule temalt enam, küll aga fuzz pop-rünnakuid. Neid on kokku 10, astudes kõlaliselt sarnasuselt oma leiblikaaslaste Lean Horse Marathon`i ning Andy`s Airport Of Love`i juurde. Iseenesest mulle ju seesugune sahisevate seintega garaažitraat meeldib, kahjuks käesoleval albumil kõlab muusika liiga lihtsustatult - samasugusest noodist algavad ning jäägitult muutumatu skeemi järgi rulluvad lood tüütavad piisavalt, kuigi nende kestus piirdub enamasti poolteise minutiga. Ükski träkk ei vääri seetõttu esiletoomist, isegi kui tegu on "surnud popstaaride pööningutelt naasvate itkude ning valssidega". Olgu, 2,838 KM oma grotesksuses kõlab küll nagu surmale võlgu punk- ja indie-penskarite ühel häälel jauramine kusagil vanadekogus. Tõ blin.

Kuula albumit siit

6.0