Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Emotive electronica. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Emotive electronica. Kuva kõik postitused

1/01/2011

Hong Kong In The 60s Places (Bandcamp)


Hong Kong In The 60s is a London-based trio, lined up by Mei Yau Kan (vocal, guitar, keys), Christopher Greenberg (vocal, guitar, keys), and Tim Scullion (vocals, guitars, keys). Their 8-track sophomore Places EP - the follow-up to the Willow Pattern Songs EP (2009, Proper Songs) is full of mesmerizing, chillout/easy listening-soaked shards, dominantly loaded with the space age pop and exotica pop sensibility. Indeed, they are deeply get involved in mighty psychedelic grooves to draw upon kinds of moods and shades popularized by Jean-Jacques Perrey, Gershon Kingsley, Mort Garson, and the Barrons approximately 4 decades ago. As you have figured out yet, indeed, a set of simplistic and robust yet catchy, a bit dreadful, altogether full-blown, synth-based melodies-harmonies and burbling cadences can be expected for. Almostly, though. One of the two exceptions is A Bad Night Out which is into the exploiting of vintage-looking, downbeat-drenched Latin rhythms (of course, mingling it with electronic effects). The second feature is Disintegration The Advisory Circle Reshape, as the title admits, it is not their own creative output, playing out a notch of contemporary indie electronica/indietronica/poptronica/glo-fi. By the way, the release name of this Sean O`Hagan-afforded group is obviously used to be a hint at their vast scale of their nowadays and previous residing places/countries (The UK, Hong Kong, Brazil, Japan, Spain, Africa). In a nutshell, without some exceptions, as it is noticed above, it is an excellent quasi-retrospective/retrogard-ish outlook.

Listen to it here

9.8

10/13/2010

Jacques de Villiers More Wind For Lonely Suburbs EP (2010, Jacques de Villiers)


Jacques de Villiers on käesoleval aastal oma teise üllitisega tagasi. Muusik, kelle helikeelt võib võrrelda Tim Hecker`i digitaalkrabinatest seestunud boreaalkosmosega aastaid 6-8 tagasi. Sarnaselt Montrèal`ile puhuvad ka Kaplinnas külmad tuuled ning sajab palju lund. Lisaks elavad seal läheduses ka pingviinid. 24-aastase aafriklase aasta alul ilmunud "Sleepsongs"-i (hinne: 8.9) hõllandustele on lisandunud uued dimensioonid, asi on käändunud veelgi rohkem ebamaiseks ning unistuslikuks. Žanriliselt tähendab see keskendumist üksikute piaanoakordide ruumis laialihajumisele ja sulni mikromüra süvahoovustele; kadunud on drone- ja shoegaze-varjundid, lihtsalt kinemaatiline ja emotiivselt plahvatuslik helipilt on lahti rullumas. Teisisõnu, seda võib vaadelda ka kui harmooniate ja müra piiride seiklemist, segunemist ja hägustumist. Aga jah, siin on kõigest 3 lugu: Oceanic Preamble, Written For You After You Left Us ning Wednesday, 18 July 1945 (A Perfect Winter's Day).

Kuula albumit siit

9.6

10/01/2010

Koalips Defeat (x-line)


Üleeile õhtul, pärast pikka päeva, panin peale Aleksandr Saikov`i aka Koalips`i reliisi "Quarks" ning elamus oli muljetavaldav. Indie`i ja post-rock`i taustaga moskoviit on viimasel aastal olnud väga viljakas (4 üllitist), loonud põhiliselt põrkava biidiga atmosfäärilisi maastikke, reliisides seesuguste traditsioonidega label`ite nagu Enough Records, Subwise, Altered Existence ning Loud and Clear all.

5 EP`d on leidnud järje esimese täispika albumi näol. Erinevalt eelmise üllitise ("Quark") põrklevatest ja vibreerivatest dub-biitidest (dub techno, dub trance, ambient dub) on 9-loolisel valitsemas ambient-saundskeibid ja downtempo-karkassid. Vahepeale mahuvad ka psy(trancelikud mulksuvad rütmid ja intensiivsed breakbeat-rütmistikud. Põnevamad hetked ilmnevad ambient-maastike sügavates ja tundeküllastes arendustes, seevastu downtempo-rütmistikega on nii nagu on, langedes üsna kulunud mustritesse. Õnneks esimene pool on palju dominantsemas positsioonis, ning selle arendamises on Saikov tõepoolest osav. Digitaalne helitolm tekitab tugevaid kujutluspilte külmadest ning lõppematutest maastikest, heliruum avardub füüsiliselt ning lisab uusi dimensioone. Happeline aktsent sildab ambient-muusikat new age`i nurkadega. Kuigi varasemaga võrreldes liigub andekas vene muusik stilistiliselt teises suunas, on tema emotiivne võime endises ulatuses säilinud.

Kuula albumit siit

8.7

8/29/2010

Flood Feelings Sparkling Space (ukrainian/torn music)


5-loolise üllitise obskuurset sissejuhatust lugedes jäid meelde märgusõnad nagu "kurbus", "kahetsus", "hirm", "andestamine", "kadumine", "viimased lapsed". Kõlab ennustuse moodi, justkui inimkond tõmbaks oma tegudega Jumala või tulevaste generatsioonide viha enda peale. Helides väljendub see emotiivse keelena, kus riffidel edasikanduvad elektrikitarrid, elektroonika ja heliefektid, piaano kurblik tinklemine, akustilise kitarri saated, paar minutit vaikust ning hingestatud ukrainakeelne manalaul tekitavad artikuleeritud kontseptsioonina uusi kujutelmi. Sedasorti spirituaalne müstilis-religioosne kontseptsioon - sõnalise ja elektroonilise helikeele ühtepõimumisena - ei tule slaavlaste puhul üllatusena, kuivõrd seda on varem esindanud tandemid Aleksei Borissov-Aleksei Rafijev ja Aleksei Birjukov(Muhmood)-Viktor Ivaniv. Kaunis ja intiimne.

Kuula albumit siit

8.6

6/21/2010

W Physalis EP (Elpa)


Anonüümsus on eetiline hoiak - sattusin hiljuti sellele sententsile peale ühes ajakirjas. Tõepoolest, eriti tänapäeval, reality show`de ajastul, mil paljastatakse oma keha, hinge ning minevikku - kes 10-minutilise kuulsuse, kes käeulatuses näiva suure papihunniku tõttu.

Otsisin artisti W kohta lähemaid-personaalseid andmeid - ei olnud selle kohta sõnakestki ei muusiku(te) ega temaga (nendega) seotud label`i kodukal. Mõtlesin artistiga kontakteeruda, kuid siis tabasin end viimasel hetkel mõttelt, et milleks (mulle) seda tarvis on? Tundmatuks jäämine on tema (nende) valik, muusika on see, mis kõneleb iseendast. Kas mõni muusik, kelle identiteet on paljastatud, muutub seeläbi paremaks? Pseudoprobleem tegelikult.

Läti label`i Elpa üllitatud 4-looline EP ütleb rohkem kui mõni sarnane, kuigi 2-3 korda pikem reliis. Käesolev pakub näiteid ambient`ist, downtempo`st, IDM`st, isegi kosmische musik`i ja new age`i varjundeid võib siin kohata. Kuigi siin on ka digitaalset heliloomet - nt lõpulugu épiphyte, mis kõlab kui negatiivse efekti kaudu perfektsust püüdlev glitch-vare -, on rõhk peaasjalikult süntesaatorite naturaalsel tonaalsusel, kuigi need vormid, milles varjundid ilmnevad, ei pruugi turvalised olla - kuigi see turvalisuse probleem muusika ja kuulaja vahel näib ka tänapäeval üha anakronistlikumaks muutuvat. Süntesaatorite kesksuse kaudu meenuvad seesugused elektroonikud nagu Lackluster, Myrakaru, Younnat, Electricwest. Elektroonilised klahvpillid pulseerivad, helisevad, loovad koguni popilikku/rokilikku lasu (nimilugu) ning kiledamat helikudet. Vormiliselt intrigeeriv, emotiivselt äratav, milles 70ndate elektroonilise muusika ideoloogia kooskõlastub 90ndatest alguse saanud intellektuaaltehnoga.

Kuula albumit siit

9.0

4/25/2010

[Vana ning oluline] Myrakaru Tammetõru (Sutemos)


Hiljutisest ajast jäi meelde uudis, et Mart Juur kirjutas raamatu Eesti popmuusikast ning olulisematest albumitest viimase 35 aasta jooksul. Ise ei ole veel jõudnud seda lehitseda - huvitav oleks teada, missugused hetked Eesti hilisemast (eksperimentaalsest) elektroonikast - mis teatavasti on samuti popmuusika osa - seda kaunistavad. Sihin selle poole, et Eesti nullindate elektroonikast on siinkirjutaja jaoks selgelt esile settinud 4 reliisi - Galaktlan`i "Sinine Platoo" (2000), Wochtzchèe "Diktüoneemakilt" (2006), Kulgurite "Reisimuusika" (2009) ja Myrakaru "Tammetõru" (2004/2008).

Myrakaru ehk Indrek Tamm ja Joel Tammik olid bändikaaslased juba legendaarse drum and bass-rühmituse Lu:k aegu. Ei paralleeli seda niisama, kuivõrd ka "Tammetõru" peal on kuulda Lu:k`i sametisi rütmimustreid ja ümaraid nurki. Mis omakorda meenutab Sven Grünberg`i emotiivselt helklevat-põrklevat elektroonikat, mis samas ei ole ka ime, kuivõrd Grünberg on alati olnud Eesti elektroonikute peamisi kumiire. Sulnilt naiivsed rütmimustrid ja harmoonilised sündiliinid toovad meelde kasvõi "Naksitrallide" multifilmid, mida oma lapsega viimastel aegadel tihti koos vaadatud. Imetabane, turvaline - soojalt eestipärane -, väljapeetud ning samas ka kaasaegne. Sellel peegeldub nii valgusrohke alusmets, kuupaistes sillerdav järvevesi kui ka linnapimeduses plinkivate reklaamtulukeste virvarr. IDM-muusika, mille eripärane emotiivne tahk suudab pakkuda kõrgemat ja teravamat lendu kui Ulrich Schnauss ja Arovane kokku. Näituseks. "Tammetõru" moodustab orgaanilise terviku, teisalt, mille iga lugu võiks vabalt eraldiseisvaks täheks arvata. Ka välismaalastel on selle kohta head lausuda - paljud on seda perfektseks muusikaks nimetanud.

Kuula albumit siit

4/02/2010

Herbstlaub Sonnewende (Herbstlaub)


Ilmselt ei ole saladus, et lisaks klassikalise muusika ringkondadele - iseenesestmõistetavalt - on Arvo Pärt oluline autoriteet ning inspireeriv figuur ka (mitteakadeemiliste) elektroonikute seas.

Üheks selliseks jüngriks on Jens Vydt, Gent`is (Belgia) resideeruv filosoofiatudeng, kes bassistina kuulub post-rock-kollektiivi Heliopause rivistusse. Kuid tõepoolest, oma suurimate mõjutajatena nimetab ta Ludwig Wittgenstein`i, kes "vaikusel lasi olla vaikus/looduda vaikusena iseendas" ning Arvo Pärt, kes "aktiveeris/äratas vaikuse".

5-looline debüütalbum "Sonnewende" ("talvine/suvine pööripäev"; "päikeseseisak") koosneb valdavalt pikkadest kompositsioonidest, mille kontseptuaalkese põhineb ennastpeegeldavatel narratiividel - kitsamalt heliskeemil -, mida taasesitatakse loost loosse - vaadeldakse ühte ja sama muusikalist fragmenti erinevatest rakurssidest. Teisisõnu, hermeneutiline ring dilthey`likus tähenduses - mäletamise-mälupiltide lõputu kadu ning nauding mäletamise-mälupiltide kontiinumist.

Helides väljendub konkreetne "verstehen" lummavate ning eepiliste ambient-struktuuridena - impressiivsed trillerdused paisumiste-kokkutõmbumiste läbi, vaikelu peegelpildid, aeglaselt kivistuvad ajahetked. Staatiline keskkonnamuusika. Helikihtidesse on lisatud ka arusaamatut (venekeelset?) jutuvada - mis samas võimendab illusoorset horisonti - ning tukslevad-tilkuvad rütmid lisavad sõnulseletamatut kirkust värvigammasse. Loojuva päikese muusika. Päikesemuusika. Läbi Herbstlaub`i - sügisese lehestiku. Väga kaunis. Ning ütlematagi tore, et eesti mehe muusikast inspireeritud.

Kuula albumit siit

9.3

3/16/2010

[Vana ning oluline] Orange Crush The Fields (Archaic Horizon)


Kuigi kolmekümnene Norra muusik Karl Endreson alias Orange Crush on arvatavasti enim tähelepanu ja kuulsust pälvinud tänu 2008. aastal ilmunud splitalbumile "Untitled" (Awkward Silence Recordings) koos IDM/indietronica suurkujuga Manual, väärivad tegelikkuses samavõrd tähelepanu ka tema personaalsed "The Fields" ning "Autumn Reflections" (2009, Archaic Horizon).

Debüütalbum "The Fields" on meistriteos. Kui keegi peaks siinkirjutajalt kunagi küsima mõne helikandja järele, kus kõlab balansseeritult downtempo, post-rock, shoegaze, IDM, dream pop, siis kindlasti turgataks see 2006. aasta lõpus reliisitu esimesena pähe. Ideaalilähedane tasakaal ei sumbu seejuures ei muzak`i pealiskaudsusse ega ka new age`ilikesse õõnsatesse žestidesse. Neid 13 lugu kuulates kangastub silme ette (vara)sügisene lehtede langemise aeg, värvi- ja lõhnaküllasus, sooja ja külma õhu segunemisest eenduv värskendav hingus. Millegi kadumise fetišeerimine, keskendumine millegagi hüvastijätmisele. Emotiivsed ning emotsionaalsed helikihid loovad muljetavaldavalt muljetavardava melanhoolse ja ülendava kangastuse.

Kuula albumit siit

2/21/2010

edPorth Saying vamos and thinking let's go (Inglorious Ocean)


“Kõik kaunikõlalise eksperimentaalmuusika teed viivad Rooma” - tuntud ütluse parafraseering peab antud juhul kenasti paika. Patrizio Piastra elik edPorth pakub debüütalbumil “Saying vamos and thinking let's go” imetabaseid hetki. Kuidas saaks kujutluspilti tema muusikast puust ja punasest visandada? Kui sobrada mälestustes ning manada esile Seefeel`i düstoopsest kookonist puutumata lood, siis saaks juba rääkida poolest tõest (ning natuke peale). Veelgi parema tulemuse annab võrdlus mùm`i kahe esimese albumiga, kuigi itaallane hoiab islandlastega võrreldes mitmekesisemat profiili. Näiteks nimilugu ilmestab seda - sulnite harmooniakihtidega IDM/indietronica/post-rock/glitch-ambient. Meeting at the utility pole jätkub samuti Briti legendansambli radadel - tõsi, seekord tonaalsus abstraheerub, omandades tumedamad varjundid. Seda küll ainult kõrgemates heliregistrites, kuivõrd rütmi eest hoolitsev sündibiit läheneb häbenematult new wave/new romantic-ansamblite omale. 101 protsenti elektrooniliste vahenditega tehtav post-rock-metoodikale allutatud muusika. Selles osas on siiski paar erandit. Eighteen degrees below the horizon kasutab kitarre, kõmisevat bassi ja massiivseid viiuleid, ning Kreuzberg and the sun ristab glitch-biite ning külmavärinaid esilekutsuvaid kitarrikäike-üleminekuid. Ka ingellikel vokaalhõllandustel on albumil oluline roll etendada. Ilmekalt eristub vokaali osakaal loos Kadievka. Your sand algab nu-jazz`i ning Balkani rütme ristava sissejuhatusega, et seejärel glitch-võrkudesse ning scratch-efektidesse takerduda. Varieeruvusele vaatamata tundub kõik ümberringi hanguvat. Lõpetav Long Exposure pakub avarakõlalisi orkestratsioone, mis on samuti tipphetked käesoleval albumil.

Eepiline, kussutav, meisterlik, unistuslik, ajatu. Jätkake siit ise. Kuid kuulake ka mùm`i, Seefeel`i, Echelon Effect`i, Monokle`it, orange crush`i ning Apenniini kaasvõitlejaid port-royal`i ja The Japanese Gum`i. Samuti ka Patrizio Piastra leiblikaaslasi.

Kuula albumit siit

9.6

1/05/2010

The Best Pessimist I Just Want To Be Your Everything (Radio Hand)


Jätkan veel päeva-kaks eelmisest aastast pärit albumite ülevaatega, et seejärel huvitav ning sümboolne 2009 suunata ümber rubriiki “vana ning oluline”. Uue aasta esimesed päevad on näidanud, et uute albumite voog on pühadejärgselt täie hooga paisu tagant valla pääsenud. Uus kümnend on alanud, mis tõotab muusikas ning ennekõike muusikabisnises murranguline tulla. Õigupoolest see murrang, mille viis massidesse Radiohead (kes siis veel!) oma “südametunnistuse järgi kinnimakstava” albumiga “In Rainbows”, ootab lõplikku kinnistamist. Turusituatsioon, s.t artisti-firma(vahendaja)-kliendi vahelised suhted on praeguseks hetkeks omandanud groteskse grimassi: ühe hiljutise raporti kohaselt kasseeris muusikatööstus eelmisel aastal trahvidest suurema summa kokku kui muusikamüügist; teisalt - muusikud on hakanud plaadifirmasid autoriõiguste rikkumise pärast kohtusse kaevama ning ka õigusi suuremas mahus endale nõudma. Selge on, et seesugune huvide pundar ei saa kuigi kaua edasi kesta. Ka mõjutavad kujunenud situatsiooni suured sotsiaalsed- ja muusikakeskkonnad (Myspace, Boomkat ning Bandcamp). Bandcamp oma paindlikkuse, s.t erinevate sihtrühmade vajaduste ning tendentside arvestamisega näibki suunda näitavat - iga uus päev toob sadu artiste selle rüppe. Loomulikult, netileiblid ei kao kuhugi, kuigi (neti)artistid hakkavad ilmselt oma muusikat jagama-promoma-turustama erinevates keskkondades samaaegselt.

Mis mulle rõõmu teeb, on see, et noored inimesed on võtnud keskkondade loomise, muusika kokkukogumise ning levitamise omi õlule. Näiteks plaadifirmat Radio Hand veab üks 16 aastane slaavlane. Kirill Mažaj võttis minuga ise ühendust, hoolimata sellest, et olen väikese keelesootsiumi esindaja. Radio Hand tegeleb valdavalt atmosfäärilise ning instrumentaalse (post)rokkmuusika üllitamisega. Nende diskograafia hõlmab eranditult endise NSVL´i artiste.

“I Just Want To Be Your Everything” on odessalase Sergei Lunev`i teine album möödunud aastal (ning üleüldse), jätkates “Autumn Leaves” EP (Bad Panda) sulnist rida. Album annab ennekõike tunnistust sellest, et endiste sovjetiriikide inimeste-muusikute arusaamad on integreerunud ülejäänud maailmaga märksa rutem kui kõikvõimalikud majanduslikud ning sotsiaalsed näitajad. Rääkides sellest regioonist pärinevast tipptasemel post-rock`ist , kargavad esimesena pähe Monokle (Venemaa), Magical Unicellular Music (Vene-Valgevene) või meie oma Opium Flirt. Sama kehtib ka The Best Pessimist`i kohta. Loomulikult on see ainult jäämäe tipp. Esteetilises plaanis kõlab album kui God Is An Astronaut`i kaksikvend - emotiivne, samas kussutav majesteetlik instrumentaalmuusika. Nagu kõnniks sügiseses metsas ringi, tukk vaikselt peale tükkimas. Valdav on piano-driven loo ülesehitus. Mõned loodushelid ka sekka. Põhierinevus? GIAA`d on lastfm`is kuulatud 12 000 000 korda, teist 18 000 korda. Erinevalt debüütalbumist lisab Lunev GY!BE eeskujul mõne storytelling-lõigu. Albumit lõpetav lugu I liigub teisse suunda, eksperimenteerides alustuseks demonstratiivselt elektroonikaga ning paisudes seejärel orkestreeritud massiks. Eelpoolmainitud ansamblitele lisaks soovitan ka kuulata Orange Crush`i Norrast ning The Owl Archimedes`t ja Morgan`it USA`st.

Kuula albumit siit

8.7

12/30/2009

adamned.age whiteout (PublicSpaces Lab)


Hanne Adam`it võib julgelt arvata tänapäeva eksperimentaalelektroonikute koorekihi hulka. Taseme poolest vaieldamatult, kuigi tuntuselt on ta jäänud teisejärguliseks muusikuks, võrdluses ka eksperimenteerivate naiselektroonikute Antye Greie aka AGF`i, Sawako või (Katerina) Zavoloka`ga. 32aastasel sakslannal on pikk muusikaline kogemus seljataga – alustanud omal ajal pungi ning popilike stiiliristanditega, on ta viimased 13 aastat pühendunud elektroonikale. Olles ka helidisaini akadeemilisel tasemel tudeerinud, saab temast kui profist rääkida. Professionaalsus parimas tähenduses on tema helinditel distinktiivselt kuulda. See, kuidas ta elektrooniliste helidega emotiivselt manipuleerib, on kõrgtase. Eelmisel aastal Clinical Archives`i all reliisitud “nicht-ort” EP demonstreeris seda. Pealtnäha düstoopsed, abstraktselt tundetud elektroonika-downtempo karkassid kiirgasid soojusest. Võib-olla oli see radioaktiivne, mürgitav kiirgus - helipilti oli aeg-ajalt läbimas ähvardav foon - , kuigi jah, embussehaarav ennekõike. Järgmine reliis “Eiskind" (2008, Camomille) demonstreeris juba "tavapärasemat" adamned.age`i. Selgeltpiiritletud (glitch-)rütmid, pidevalt kohta vahetavad harmoonialiinid. Tõsi, sageli IDM-muusikale nii omane meloodilisus (nt Yellotone, Frog Pocket või Bola) on siin tagasi tõrjutud ning asendatud minimalistlike, robotlike rütmimustritega. Vähemalt albumi esimeses kahes loos on seesugune ülesehitus esindatud. Hiljem saund kohati paisub, muutub meloodilisemaks, säilitades seejuures siiski õrnalt rusuva miljöö. 2008. aasta reliisidest ehk suurim, enoughrecords`i all üllitatud “Cendre” põrutab hüpnootiliste helilaengute ning sugereeriva rütmifaalanksiga. Tahaks küll vältida väljendit “omast ajast ees”, aga kindlasti ei sisaldu selles muusikas midagi, mis võiks tänapäeva ilminguid kuidagi kirjeldada. Küberorganismide seedimismehhanismide tekitatud sulnid motoorsed helikombinatsioonid. Vapustav teos. Verstapost. Vähemalt berliinlanna enese jaoks. Selle aasta veebruaris Halbsicht`i all ilmunud “Thousand-yard Stare” paistis silma senisest uinutavama helipildiga. Glitch-trooniline raskuskese oli asendunud downtempo`liku, läbi aegluupfiltrite hõljuva saundiga.

“Whiteout” koosneb 7 kompositsioonist kogupikkusega 38.51. Hanne Adam demonstreerib avaloos trip down memory lane uusi võtteid. Lõppematud ulmeakordid rütmistike kohal foone ladestamas. Infinite expanse on digitaalulmeline downtempo. Ülejäänud 5 lugu kombineerivad-sünteesivad albumitelt “Cendre” ning “nicht-ort” pärit elementidega. Düstoptroonika - enesessetõmbunud, mõtlikud, rusuvad, samas boreaalsed ning unistuslikud elektroonilised helitõmbed. Ilmselt üks parimaid näiteid elektrorobofuturistlikest rütmidest, mida ma pärast Kraftwerk`i üldse kuulnud olen (whiteout). Muljetavaldav! See on sakslanna seni parim teos ning ühtlasi selle aasta üks tippalbumeid.

Kuula albumit siit

10.0