[Artists] The Womb

The Womb
23 Seconds
Myspace
Lastfm

Dark Souls Day X-Lives (Af-Music/Jamendo)

I have listened to the Thessalonikian (Greek) band Dark Souls Day`s debut album X-Lives for a while having really been enjoying it. On the first place, because of being stilistically categorized as gothic/dark rock its topics and characteristics are inevitably common to the abovementioned genres consisting of dark-sided lyrics, low-key guitar chords and extended riffs, exhilarating combinations of post-punk-esque rigid bass and full-packed drum cadences, and dark-shrouded synth figures. Besides it, Nikos`s lead vocal (reminiscent of Peter Steele) is thoroughly resignated but not only driving on monotonous gears and wheels though, offering enough key changes and dark-spirited variations. Secondly, when the roles will be inverted for the sake of Pepi`s singing times then the accents will be getting up otherwise, finding out closeness to hardcore-alike indie/alternative rock (The Breeders, The Pixies, Dinosaur Jr etc). No doubt, you can hear a watershed having drawn alongside the borders of post-punk and alternative rock, the 70`s ending/80`s beginning and the 80`s second half/90`s beginning. Yet, it has no disturbing effects. Outspoken in advance, the album is fulfilled with great numbers, though, the special favorite of mine is epic Electrify, one of the best songs of 2010 on an album being one of the finest examples in the gothic/post-punk area during last years.

Listen to it here

9.3

Beko Beko_box3 (Beko DSL)

To speak tongue in-the-cheek of the style "witch house" it may seem to be sounded like the gothic people/dark wavers` chillwave music. No doubt, between the aforementioned styles are obvious similarities (the use of low-end synths, the exploitation of the DIY-aesthetics), while their main difference is drawn by the using of noir-loaded soundscapes/hauntology, and peripheric sonic experiments. The style, by the way, under which categorized bands, at least some of them, love to use different symbols (especially the different way-shaped crosses) in their names, though the most well-known of them, for instance, the likes of Salem, Modern Witch, and oOoOO are restricted in the borders of alphabetical signs yet. However, the label Beko DSL is always used to pretend finding out new bands and styles-subgenres, but their turn toward witch house/drag/haunted house seems to be their first notch, though. This release, consisting of three boxes, and 6 ensembles (Mater Suspiria Vision; d3thplaY; High Park; Residual Prophecy; ZON; lll^◊^lll, can be considered as a fine kind of overview-offering compilation. In any case, a good introduction to the new hype.

Listen to it here

Epic Flail Mrbitterness and guilty pleasures (Bandcamp)

Epic Flail`i elik newyorklase Randal Helm`i 5-loolise ning 27-minutilise EP kõva tuum peitub indie rock`is, dark industrial-muusikas ning süntpopis. Avalugu breaking down algab 8-bitise abrasiivse trillerdusena, millele taamal Helm`i väljapeetult kandev vokaal omandab kõrgelennulisuse ning harmooniaküllasuse. Kontrast on sissejuhatuseks igatahes võimas. Käesoleva reliisi puhul on paralleele tõmmatud Nine Inch Nails`i ja Blancmange`iga ning koguni spekuleeritud Joy Division`i ja Henry Cow sohilapse võimalusega. Omalt poolt lisaksin David Sylvian`i ja Darkjet`i gloomilikkuse ning Simian`i indie-elektroonilisuse. Indie ja darkwaveliku segmendi kohtumiskoha pealt on suurim sugulushing pigem hollandlaste Fourteen Twentysix. Tegelikkuses on asi märksa mitmeplaanilisem. Träki Lost gruuvivad psühhrifid langevad Spiritualized`i rokkimistega kokku, sellal kui Helm`i vokaal meenutab David Sylvian`i ja Peter Gabriel`i. Voices from the other side jätkab põhimõtteliselt sama koha pealt, kus Lost lõppes, ainult selle vahega, et EBM-ilik sündimulina rütmilisus hakkab helilistest alakihtidest kuulaja alateadvusse murdma. Lõpuloo Thinking Machines (Here Come The) tiitel ei valeta - masinad ja robopop on kohal - kraftwerkilikult autotuunitud vokaalosast ning elektro- ja elektroonikakaosest kerkib üllitise üks tipphetkedest esile. Teisalt kõik see elektrojurakate segunemine eepilise sümfoonilisusega toob meelde Suede`i "Head Music"-u (1999, Nude) mõnede lugude esteetika (Asbestos, Down).

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Alexander Piterskiy

Alexander Piterskiy/Bandcamp
Myspace
Lastfm

Fourteen Twentysix Lighttown Closure (Mine, All Mine!/Wise Owl/Bandcamp)

Eindhoven`ist pärit ning Chris van der Linden`i juhitud Fourteen Twentysix on pompöösne koloss, mille suurust esmapilgul-kuulamistel on raske hoomata. 2 aasta eest ilmunud debüütreliis "Songs To Forget" EP on saanud "Lighttown Closure"-i näol igati väärilise järje. 9 (reeglina) pikka lugu - millest õhkub melanhooliat, süngust ning äraspidist uhkustunnet - nostalgitsevad möödunud sündmuste ja aegade meenutamisega ning keskenduvad heitlustele nii isiklikul tasandil kui sellesinatse maailmaga laiemalt. Elektri- ja akustilise kitarri liinide mitmekesisus (kus sulnist voolavust murendavad vahetevahel kriipivad keelpillid ning abrasiivne elektroonika) ning tšellopartiid-orkestratsioonid põimuvad elektrooniliste tämbrite ja rütmidega, moodustades ühtse ja üleva terviku. Juhuslikud loodushelid siin-seal ning linnast väljapoole jäävas vanas küünis salvestatud (live-) trummid täidavad oma eesmärki, lisades tervikule vitaalset orgaanilisust. Van der Linden`i introspektsioon ning sametine tämber meenutavad kahtlemata enim Mark Hollis`t ja David Sylvian´i. Kõrgest ning väga ühtlasest tasemest hoolimata tõstaksin esile lõpuloo Lashes peadpööritavat eepilist kaost rulluvate-hulluvate kitarride vahendusel. Ning lisaks kõigele soovitan ka kuulata remiksalbumit "APRX/ETA", millel elektroonikud tõlgitsevad Fourteen Twentysix`i radasid.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Plastique Noir

Plastique Noir
Ekleipsi
Pisces Records
AF-Musik
Myspace
Lastfm

[Artistid] Jordan Reyne

Jordan Reyne
Myspace
Lastfm

Tree No Leaves Asorta Story (Bandcamp)

Ohio nelik TNL on tagasi - kolmandat korda ehk neljas reliis on tõsiasi. Kuulates nende uue üllitise mitmekesisust, ning suhestades seda eelnevatega, mõtlesin esmakordselt nende nime võimalikele osutustele - millele küll võiks viidata puu ilma lehtedeta (suhestudes lehise puuga)? Kas võib olla, et tähenduslikkus ja osutus rock-kehandile on mingil moel fikseerimata, või siis - mis laadi on see fikseeritus? On`s see indie, punk, proge, art-rock või post-rock? Eklektorokk? Mida kõike siit leida ei või - stranglerslikke barokilikke sündihelisid, antlerslikku psühhedeelset indie-proget, GY!BE-likku crescendo-ihalust, victorialegrandilikku hüpnootilist laulumaneeri ja beachhouse`ilikku sünkjat poppi - mis kõik muideks algas a capellaliku doo wop`iga. Olulisim on, et helikompott tervikuna hüpleb, ringleb, lööb - teisisõnu, funktsioneerib täies ulatuses. Lõpetuseks - TNL on tõepoolest tagasi - pärast eelmise albumi "Peer Pressure/Mass Euphoria" suhtelist nõrkust on saavutatud kahe esimese üllitise tase, võib-olla enamatki. Siinkirjutajal on nende pärast igatahes väga hea meel.
------------------------------------------
A quartet from Ohio is back for the fourth time. Listening to and concerning on the diversity of issues, and in conjunction with their previous ones it makes me a bit baffled. Is the new one a kind of indie, punk, progressive rock, art-rock, or post-rock? Might it be an example of eclecto-rock, though? What sort of elements we are used to find from here at all - The Stranglers-alike baroque synth themes, the lines of psychedelic prog indie, some powerful desire toward massive crescendos, gloomy and hypnotic song mannerism reminiscent of Victoria Legrand`s touch, even doo wop through a capella is represented here, with which all of this started in the very beginning actually. However, the whole one does whirl in a stylistic turmoil. Finally, TNL has returned indeed - after the previous album Peer Pressure/Mass Euphoria which showcased some comparative weaknesses on the level achieved by the first two releases, and perhaps even more. Anyway, after all I am very happy about them.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Magdalen Graal

Magdalen Graal
Jamendo
Myspace
Lastfm

EDH Beko 44 (Beko DSL)

EDH ehk Emmanuelle de Héricourt pluss 2 abilist on üllitanud 4-loolise reliisi Beko DSL`i alt. Kes on tutvust teinud pariisitari hiigelteosega "New York tracks 2001- 2002", neid need neli träkki ei üllata. Kuigi mingi erinevus on siiski täheldatav. Lo-fi ja primitivistlik sentiment on jätkuvalt täheldatav, kuigi enam mitte nii alasti - näituseks second hand-süntesaatorite provokatiivselt hõredad rütmiliinid on siit eemaldatud. Teisisõnu, eksperimenteerimise faas on lõppenud ja EDH on jõudnud korralike poplahendusteni - näituseks avangus Stereotrop on nakkavad bassikäigud, plekine sündisaund ning Emmanuelle`i kõrgustesse rihtivad ja muretult hõiskavad vokaalliinid. Elektrokäigud on olulised, kuid ka indiesuhtumine pole väheoluline. Või siis erinevaid helisid-stiile segipaiskav Paradise. Piisavalt sophisticated, piisavalt iepäine. Tõepoolest, see muusika kõnetab jätkuvalt oma post-punk- ja avangard/no wave`i lapsepõlve kaudu, mistõttu pidada seda järjekordseks hipster-hollallaaks oleks räigelt vale. Dark Age otsib toetust David Sylvian`i ja Joy Division`i tumepoolsetest maailmadest. Tahab, otsib ja leiab.

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] Noradrenaline

Noradrenaline
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Darkjet EZ Listening For Suicides (Bandcamp/Self-released)

Mul on blogis olnud rõõm aeg-ajalt tutvustada nii mõndagi legendit - Big City Orchestra`t, Brian Borcherdt`it, Richard Green`i (The Heavens`i liidrina) ning nüüd ka Ian North`i alias Darkjet`i.

Ülehomme 58-aastaseks saav härrasmees on olnud USA ja Briti post-punk/glam pop/new wave/synth pop-liikumist edendanud tegelane. Paljud hilisemad-tänased dance-punk/rock- bändid võlgnevad newyorklasele tegelikult palju. Asutanud seesugused ansamblid nagu Milk `N` Cookies, Radio ning Neo (kuhu on kuulunud ka (hilisemad) Sparks`i, Ultravox`i, Magazine`i liikmed), olnud The Fast`i koosseisus ning käinud soolokarjääri. Armastanud glamuuri, poose, läiknahkset riietust ning loomulikult süntesaatoreid ja monotoonselt taguvaid rütmimasinaid.

Eelmisel aastal üllitatud 13-looline “EZ Listening For Suicides” tõestab, et vanameistril on samasugune vunk sees nagu oli seda kolme dekaadi eest. Sünteetilised struktuurid, tumedate-heledamate varjundite koosmäng, autotuunitud ning uusromantilised vokaalmaneerid, tumemeelne lüürika (kust kumab läbi pettumus ja tüdimus, popstaari elu mõttetus, eskapism, videvikutunnid, surm, teisalt jälle lootuse, surematuse ja armastuse temaatika). Kuigi reaalselt tänapäevas viibiv, kuulub "EZ Listening For Suicides" pigem Japan`i ning varase Talk Talk`i manu.

//lets be gods/ and live forever/ take my hand/ we’ll fly to heaven//

On ju igati tore, et sellised pässid viibivad meie keskel.

Kuula albumit siit

Hangin Freud Sunken (Sinewave)

São Paulo/London`i duo Hangin Freud (Paula ning Jonathan) alustas tegevust 2005. aastal. Samal aastal ilmunud omanimelisel albumil joonistusid välja rock noir`i, tumedakõlalise shoegaze`i, darkwave`i, slowcore`i ning power indie mõjujooned. Kriipivad kitarrid, gootilik vokaalmaneer(likkus), läbi tumedate delay-koridoride ekslevad-kaduvad helilõpmed, intiimne avarakõlalisus. Paksude kardinate ning punase valgusvine muusika. Järgmine üllitis “Continental” EP ei suutnud debüütalbumile uut lisada. Pigem vastupidi - varem esiplaanile tõstetud emotsionaalne aspekt hääbus nii pilliseadetes kui vokaali koha pealt peaasjalikult kuiva ning kiretusse soigumisse.

Kuid - Hangin Freud on tark ansambel. Järgides küll kindlat kitsast kontseptsiooni - liigutud albumilt albumile sama joont mööda - on osatud oma vigadest õppida ning endid täiendada. Osatud pisiasjadele enam tähelepanu pöörata, neid muljeterohkemaks disainida. Seda kitsapiirilisust tulekski mõista piiritletud, mitte piiratud või küündimatu kontseptsioonina. Kas Stereolab või Tortoise on oma näilises kitsapiirilisuses olnud küündimatud? See, kuidas Hangin Freud oma muusikat myspace`i leheküljel kirjeldab - klaustrofoobia, tuvid, lämbumine, küünistused, kuivad huuled, südamekipitus, valged seinad - peab uuel albumil väga täpselt paika. Žanrilised piirid - võrdluses debüüdiga - on peaaegu samad. Tõsi, enam ei ole noid pauerrežiimil liikuvaid indie-numbreid; saund on märksa roomavam ning kummituslikum, kohati ka voolavam. Helikeele hillitsetuse tõttu on Paula Borges`i - kord läbipõlenud tunnetest resigneerunud, kord tundmusi peegeldaval - häälel kanda veelgi suurem roll. Vähem kui pooletunnine “Sunken” on täis suuri numbreid - näiteks Swamp idealiseerib minimalistlikku laulukirjutamisoskust, saades ise seeläbi (minimalistliku) tumepopi võrdkujuks. See, kuidas seda vormi palistab õrnukuuldav sahisev foon, annab märku duo analüütilisest nutikusest inimtajuga ümberkäimisel; lühike nimilugu juhatab sisse varjudest tumendatud fantaasiarohke teekonna; We Are Not embab kummastavat dimensionaalsust genereeriva klaverisaundiga, mis võib täiesti usutavalt pärineda 80-90 aasta vanustelt lintidelt; Wasted on täis pelutavat obsessiooni. Kompulsioon - sunnib seda lugu mitu korda järjest kuulama; Lõpulugu In The City on segu atmosfäärilise shoegaze`i algest ning darkwave`ist, sobides mõnd kummituslinna tutvustava filmi taamaheliks. Ka fantaasiate stimuleerimisele on siin jäetud ruumi - olen kindel, et Edgar Allan Poe novellide (nt Berenike; Ligeia) lugemine siia kõrvale annaks metafüüsilised mõõtmed.

Suure albumi tunnusmärk on avardumine iga kuulamiskorraga. Üks selle aasta vaieldamatuid tipphetki. Igale tumemuusikafännile, haipenärivale indiefännile ning laiahaardelisele melomaanile kohustuslik album.

Kuula albumit siit

9.8