Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Conceptual. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Conceptual. Kuva kõik postitused

1/18/2011

[Old but important] Birds Build Nests Underground Cold Dreams (KlaNGundKraCH)


Birds Build Nests Underground is a profilic duo consisting of Michal Brunclík and Petr Ferenc who had used turntables, vinyl records and loops for a pair of tracks to be improvised and recorded at home in winter 2008. Cold Dreams is relied upon lopsided soundscapes and propelling centrepoints for aspiring toward a new sonority via weird and dystopic effects. By having exploited lots of vinyl records in the recent case the issue (subsequently over 40 minutes) does hint at ancient symphonic samples, psychedelically repetitive sonic units, electro-acoustic-alike crackling hisses. In fact, this is an album where old touch meets new one and analogue formation meets digital approach. Indeed, Cold Dreams is a case of turntablism which is impressed via unexpected prevarications and dodges. No doubt, if you have listened to some music by Philip Jeck, Martin Tetreault or Christian Marclay or the kind of someone else, however, you should be experienced with the sort of "perverted language". An interesting accomplishment and different view about the (pop) music.

Listen to it here

1/03/2011

Tunguska Electronic Music Society Ellipsis II: Tundra.Ambient.Dreams. vol.2 (Jamendo)



The Moscow-based Tunguska Electronic Music Society (TMS) can be admitted as an umbrella organization which embraces lots of musicians, producers, dj's and composers, who work in a profilic way from the beginning of 2007 in "Tunguska Music" style. Moreover, TMS is also a net of network music distribution labels and a net of little bars and cafes. Its branches are known under such names as Tunguska Chillout Grooves, Tunguska Music Society, Tunguska Project, Tundra Ambient Dreams, Tayga Feeling, Transsyberian Express, Nikola Tesla Tribute, etc.

Before the listening to the Ellipsis II: Tundra.Ambient.Dreams. vol.2 I made acquaintance with the previous ones by the likes of Ellipsis II: Tunguska.Across.Sphere. vol.2, and Ellipsis II: Tunguska.Shaman.Vimana. vol.2, which were more dominated by chillout-esque electronic music being interchanged via smooth jazz themes and mindtouching, atmospheric-fried electronic approach, respectively.

However, the collective fills in the Tundra-titled album with a different point of view being kicked off proceeding in an epic mix of ambient, drone, ethnic drums, wherein Kosmische Musik-alike acid-hued synth swirls are permanently zipping over vast landscapes, which progression later involves the elements of space rock/space synth, unleashing the flow of metallic shards and fluttering, atmospheric sonic arrows over to the space around to be expanded and conquered. In principle, it does recruit a quite austere sonic statement, it is even minimally designed out, on the other side, it does not afford minimalism-close attacks for itself, offering enough propulsions and warbles on its own. Sometimes the whole does acquire peculiar dimensions via weird, even dystopic sonority as if those frogs and insects living in the futuristic, robot-dominated world, would have been mutanted via genetic changes, respectively resulting in croaking and chirping out mechanical sounds hardly discerned. Moreover, any signs about the presence of human being are long dismissed. Still at the closure some resurgent, chant-esque vocals will be appeared to get evolved into a few patterns, yet, getting no dominant reference within the soundscape. For the nature-based concrete soothings as forthcoming concrete sounds in the last tracks, however, are much more importance reserved.

In the conclusion, I really wish to express affectionate hope that the epicness is a universal chracteristic and hence allowing for the 13 tracks within 75 minutes to actualize great touches and milieus for any kind of listeners.

Listen to it here

9.4

12/02/2010

Sturqen Radio Inoculation (Vacu Sessions)


Vacu Sessions is a sound art/sound design environment/community/label/blog, offering gently live sessions, mix sets, and uncommon DJ-gigs. Obviously it is located in Finland somewhere. Their slogan is as clear as the following one: heavy or light, new and old, predictable or totally unknown: the important here is the dynamic of the music. A continuous exploration of sound.

Here is a track from Sturqen, called Radio Inoculation, specially recorded for RadiaLx 2010, an International Radio Art Festival. With the longitude of 27.58 it seems to be an endless journey via sound exploration and observant knob-twiddling manipulation. Actually Radio Inoculation do tallow our visions and preconceptions about sound art as a kind of. Undoubtedly Sturqen`s conception is rigid, minimal and doggedly insensitive. Imperative even malicious signals, digital crackling of brown noise, throbbing monotonous drone lines and spacious layers are the agents up here presenting their very role to enact an intriguing conception between music and sound design, between a kind of music and non-. In fact, it does mean that there are even some little edges for warm feelings as well. What else can I add to for you - take your time and check it out for the more releases on Vacu Sessions. It is sometimes quite purposeful to listen to it for purifying of your mind.

Listen to it here

9.0

11/25/2010

Alessio Ballerini Blanc (Zymogen)


The privilege, the pleasure is mine... . Zymogen is back with its new notch, Alessio Ballerini`s brand new heavy album Blanc. The coverprint with a snowy mountain peak...what is it up here to be referred actually? As it is obviously known "Blanc" does mean as "white" in French, so is it possible to have somehow a reference to the highest peak in the Europe? Why not, though in fact, the album concerns on climate changes regarding the melting of the ice sheets of Greenland. 5 tracks are appeared here to be sounded really warm and comfortable, though, it is full of ghosts and ghouls, which, however, are not used to be frightening occurences. The whole one might be reminiscent of borealic space of Tim Hecker, endlessly snowy landscapes, chaotically swirling airy vectors and silent whirls of the storm. Here you can relax for listening to hiss-infused mini-orchestrations, electro-acoustic trash-y clangors, minimally sounding piano loaded modern classical pieces. Could you imagine that a kind of (beatific) shit and a piece of beauty are rolling alongside to get finally joint together, and as a result, delivering a hallmark about an exhilarating sound example in the end of 2010. By the way, Ballerini is helped by Canenero, Gianni Pavan, and Christian Fennesz (indeed, by this famous österreicher Fennesz).

Listen to it here

9.4

11/05/2010

Manuel Buerger The Midi Opera (Shalom Salon)


No doubt, Manuel Buerger`s The Midi Opera is a thankworthy output, dedicated to the midi file format, which has been boycotted by the predominant part of computer users. However, played on an inbuilt synthesizer of a computer Buerger does offer 15 short tracks of a very short longitude, going their way through a lot of peculiar sonic details reminiscent of space age pop tunes back to the 60`s and 70`s. Played up in a fine mode you can be caught driving on a route of weird sample flushes, high-pitched chords, roughly sounding caustic swirls, sublime glockenspiel combinations, in a primitivistic way conjured bubblegum funk and trance beats. Moreover, it might even be considered a bit mocking regarding different styles and currents (for instance, some prog-rock-esque eagerness at Tuburalbells). Though built up in a rough way, it does sound lushly because of being squeezed into a polyphonic result, being caught between format and nostalgia. For an argue, compared to his contemporaries his work gets the spot really close to Dave Keifer`s (aka Cagey House) compositions, though, Keifer is used to exploit more haunting samples. In a short, it is a funny and serotonine-pumping work, being a pro-flag for the midi format for sure.

Listen to it here

9.1

10/29/2010

[Compilation] 30 Seconds Of Time (Silber)


Silber Records came up with the idea of this compilation from a few angles. People have short attention spans, people love ringtones. Most songs are too long. So they put together this collection of songs 30 seconds long & made them available as ringtones. Some of the usual suspects for their compilations, some new friends, plus where else are you going to hear 46 tracks in 23 minutes. So you have no need to push the skip button to get round to the next tracks. You can imagine and handle it as a weird kind of mash-up album, moreover, mash-up artists are usually not interested in such ambitious experimental rock and indie music, they prefer more to be into easy and supeficial sound, though. The artist roster is Electric Bird Noise, Zanzibar Snails, muscle mass, Pacific 231, Ben Link Collins, Rollerball, Thorn1, Promute, Irata, Charles de Mar, Small Life Form, Notorious Jet Set, Lullabier, The Undermasks, Drekka, Sibyll Kalff, Vestirse, Bryce Clayton Eiman, slicnaton, Miss Massive Snowflake, Subscape Annex, Remora, Moodring, IANTH, mwvm, The Collinses, The Velveta Heartbreak, Fires Were Shot, Yellow6, Mahlon Hoard, & Peter Aldrich.

Listen to it here

9/15/2010

Ominous Audio Drum Improvisation with Electronics (Modicum Of Silence/Jamendo)


Nic Ross`i aktiivsus ning mitmekülgsus on igati tervitatavad ning tunnustamist väärivad omadused. Tuntud ennekõike projektide gotikplage ja Our Subatomic Earth järgi, veab noor ameeriklane koos teise muusiku Kevin McCraney`iga label`it Modicum Of Silence (mis on keskendunud Ohio osariigist pärit eksperimentaalmuusikale) ning teeb koostööd ja abistab oma know-how`ga teisi artiste (nt Chad Foltz`i).

Nagu käesolevast pealkirjast aimdub, keskendub Ross oma viimases projektis trummimuusikale ja elektroonikale. Teisisõnu, segu karmist post-metal`ist, post-rock`ist, ambient`ist ja avangardist (Our Subatomic Earth) on mõneks ajaks kõrvale heidetud. 31-minutilise ja 7-loolise taiese lähtealuseks on vibreerivate trummikilede kineetilise energia "tõlkimine" pooljuhuslikeks MIDI-andmeteks. Virtuaalsed instrumendid ja heliefektide live-ülesvõtted on lisatud trummari rütmide ning tempomuutuste taamale, mis omakorda põhineb puhtalt improvisatsioonil. Siin on instrumentaalne tumedakõlalisus (ja eeldatavalt pahaendelisus) vaheldumas atmosfäärilise kihistusega. Trummeldamise, stereoefektide, digitaalsete krõbinate ning urisevate sündisaundide vahele jääb palju tervistavat efekti lisavat õhulisust. Dragging the Limitless Void osutab kõige ilmsemalt tõigale, et Ross`i ei ole külmaks jätnud Tim Hecker`i boreaalne šamanism. Lopsided and Flat muudab suunda 360 kraadi, omandades tormleva acid fusion`i parameetrid. Lõpurajas Ominousness lööb kaasa ka McCraney, toetades süngekõlalist helipannood rüperaalist välja võlutud abrasiivsete digitaalefektidega. (Mehed tõdevad loo lõpus: "It is pretty crazy") Põnev ettevõtmine ning soliidne vormistus.

Kuula albumit siit

9.3

9/11/2010

[Vana ning oluline] 1g0g Ice Cube (Haze)


Laivesinemine, helikunst, ämbientmuusika ja sünkja drone`i segu, konkreethelid, spoken word, sosinad ja palju muud. Ja nii edasi ja nii edasi. Autoriks 1g0g ehk Gosha Solntsev, kes muuseas kuulub kultuslikku helikunstirühmitusse Noises Of Russia, ning teos on esitatud kui helind butõ-teatri etendusele Anikušini skulptuuristuudios Sankt-Peterburgis 2008. aastal. Peaaegu 54-minutiline teos, mis nõuab keskendumist, kuivõrd progressioonis peitub tegelikult selle teose tuum. Üleminekud on sageli pikad ning seetõttu raskesti märgatavad. (Nagu slaidid või kaadrid, mis märkamatult vahetuvad). Sugestiivseimad hetked täidavad viimast kümmet minutit, mil sulpsatuste taamal kõlab soomekeelne hällilaul. Taies algab eikusagilt, kasvab ning areneb kirikukellade kõminaks ning minimalistlikuks tininaks (meenutades teelusika heli tassis), kuhu hakkavad tasapisi lisanduma sõlmhelid, monotoonne trummeldamine ning abrasiivne helikude. Ning sealt edasi tulevad uued helid ning elemendid, omandades läbi filtrite uusi varjundeid. Keskmises osas äratab tähelepanu soomekeelne jutlus, mille taamal luubivad sitarid. Seejärel kuni hällilaulu alguseni täidavad vahemikku tumedakõlaline ambient drone ning kirikulaulu kaja ja pomin. Tõsi, kõik see kulgeb algusest lõpuni vaikelulises võtmes. Tajusin ka seda, et soomlaste metsafolgil on käesoleva teosega väga palju ühist.

Kuula albumit siit

9/05/2010

Difondo Habitat (La bèl)


Itaallastel on plaadifirma Zymogen kõrvale kerkinud teine kvaliteetleibel nimega La bèl. Järjekorras kuues reliis ei künna enam eksperimentaalse indie ja post-rock`i laialivalguvatel piiridel, vaid on hõivanud midagi uut.

Sergio Camedda, Giampaolo Campus ning Giuseppe Casu on Lõuna-Itaalia kolmik, kes on keskendunud muusika- ja konkreethelide tämbrilisuse uurimisele. Kaheksa elektroakustilist improvisatsiooni - mille keskmes on mõiste "levila"/habitat/ - tekivad eraldatud helidest-kontseptsioonidest, mis iseendasse suletusest sõltumata siirduvad ning lisavad oma panuse üldisesse helipilti. Inimolend on paratamatult ümbritsetud keskkonnast, mistõttu käesolevat teost esitletaksegi kui ideaalset nägemust inimese olemuslikust seosest teda ümbritsevaga. Kõik mikrokontseptsioonid on esitatud võrdse intensiivsusega, milles on kord jazz-elemente, kord elektroonikat ja spoken word`i, kord klassikalise muusika ja konkreethelide mustreid. Kõiki träkke ühendavaks osaks on tumedaküllasus ning helikeele pingestatus-kriipivus, mis jätab sellest mulje kui mõnest tuleviku ooperi helindist.

Kuula albumit siit

9.2

8/28/2010

[Vana ning oluline] Flymodus Milky Seas (either/OAR)


Duo Håvard Volden´i ja Martin Taxt`i 5-looline album ei ole salvestatud-produtseeritud stuudioseinte vahel, vaid hoopis üles võetud Henie Onstad Art Center`is Bærum`s (Norra) eelmisel aastal. Volden musitseerib 12-keelelisel kitarril ja elektroonikal ning Taxt tuubal. Kas üllitise tiitel õigustab ennast? Digitaalset merekohinat simuleerivat heli on siin tõesti kuulda. Elektroakustiline kammerlikkus kohtub elektroonika, jazz`iliku improvisatsioonilisuse-teemaarenduste ning vaikusega. Konkreetsemalt tähendab see teritava elektroonilise helikeele, tuuba improte ja drone-lainetuse ning üksikutest kitarriakordidest pikitud vaikuse-vaibumise vaheldumist või simultaanset-polüfoonilist progressiooni. Eriliselt huvipakkuv lähenemine ilmneb loos Undertow, kus tuubaga improviseeritakse nii nagu mõni avangardjazzist läheneb trompetile. Kokkuvõttes võib nentida, et tegemist on teosega, mis sobitub iga meeleolu ning hetkega.

Kuula albumit siit

8/04/2010

Chad Golda - [FASTER THAN BECOMING THE PAST - TASTING YOUR OWN TEMPERATURE (Rack & Ruin)


Tuleb märkida, et Chad Golda sooloalbumid on allutatud rohkem eksperimentidele kui ansamblid, mille koosseisu on ta kuulunud (Ringo Star; starstarstar). Kuid määrad teatavasti ei determineeri muusika kvaliteeti, selle headust või keskpära (ning ootan pikisilmi starstarstar`i teist üllitist, järge nende suurepärasele debüüdile "Electric Goose and the Nylon Moose"). Ameeriklase personaalsed otsingud on üha süvenenud, leides pidepunkte psühhfolgist ja (obskuursest) elektroonikast, moodustades helide kombinatsioone, mida siinkirjutaja suvatseb nimetada modaalfolgiks - muusikaks, mis opereerib folgi võimalikkustega, mis kokkuvõttes läheb kaugemale New Weird America-liikumise keskmest.

"FASTER THAN BECOMING THE PAST TASTING YOUR OWN TEMPERATURE" on Golda kolmas sooloalbum ning esimene duubelalbum. Album väärib osadesse jagamist, kuivõrd stilistiline erinevus tekitab selge veelahkme. Esimene pool koosneb akustilistest numbritest, mille kohta tuleb märkida, et Golda ei ole eales kõlanud nii akustiliselt, unistuslikult ning lihtsalt. "Lihtsus" on loomulikult tinglik määratlus, kuivõrd ka konkreetsed pisimuutused helikeeles omavad tektoonilist mõju. Muljetavaldavalt sugereerivad numbrid, mis kinnistavad ameeriklase staatust meisterliku singer-songwriter`ina, lähenedes arvatavasti enim Nick Drake`i loomingule.

Teine osa koosneb elektroonilise muusika (selle puhul tahaks tõesti vältida mõistet "elektroonika") ja kammermuusika seosest. Ka pealkirjad vihjavad üheselt sellele - põhirõhk on tšellodel (ning selle süitidel). Kontseptualism, mille minimalistlik, altkulmu põrnitsev elektrooniline mikrotonaalsus paneb ajukeemia pulbitsema. Tšellode tumemeelsus omandab uusi vorme, kulmineerudes (müra)orkestreeringutena. Ei imestaks, kui jänki järgmine üllitis sõuab juba modernklassika sõiduvees, kuivõrd neid elemente on ka käesoleval kuulda.

Esimese osa eest 10, teise poole eest 10. Meistriteos.

Kuula albumit siit

10.0

7/30/2010

[Vana ning oluline] John Lunney Amplitude Modulated (John Lunney)


Iiri lingvisti John Lunney- kes on tegelenud elektronmuusikaga ligi 10 aastat - 4 aasta tagune EP on inspireeritud raadio(lainete) kontseptsioonist ja amplituudi moduleerimise tehnika(te)st. Teisisõnu, 3 träkki paljastavad metoodilis-ideoloogilise lähenemise muusikale. Tõepoolest, kuigi raadiolaineid ei ole siia kaasatud, on elektrooniliste komponentide tsentrist "väljavajumised" üks peamisi karakteristikuid. Ennekõike avalugu Long Wave Memories, mis kihid kõiguvad teineteise suhtes horisontaalse yo-yo`na, moodustades abstraktse rütmistiku, mis justkui pärineks Kraftwerk`i (häbematult alahinnatud) albumilt "Radio-Activity" (1975). Ülejäänud kahes träkis eralduvad teineteisest rütm ja harmooniad - primitivistlikud, kohati kiiskavad - et mitte öelda lihtlabased sündisaundid (ennekõike Short Wave Thought) - allutatakse algoritmidele, mis ettenägelikult tõstavad nende kvaliteeti. Sageli mitu paralleelset rütmiliini - mida eristab teineteisest intensiivsus ( masinlikult puurivad electro-sämplid) - moodustavad ekstaatilise unisooni. Tasakaalustatud, innovaatiline ja tujuloov. Intellektuaaltehno selle parimas tähenduses.

Kuula albumit siit

6/29/2010

Mister Vapor Altercus (Webbed Hand)


Thomas Park`i aka Mister Vapor`i 64-minuti pikkune sound-art/minimal/ambient/drone-teos viib kuulaja ängistavatesse ning lokaliseerimatutesse koridoridesse - võiks ju kuuldu põhjal arvata -, kust tõuseb ohtralt rõskust ning kuuldub veepiiskade lakkamatut ja pikapeale piinarikkaks muutuvat tilkumist, mida omakorda saadab kurjaendeline bassidrone, mis vahetevahel väändub-käändub valjemaks, et seejärel uuesti tavapärasesse vakku langeda, et siis uuesti tõusta jne. Tõepoolest, selle minimalistlikust iseloomust annavad tunnistust need üksikud-üksikud käänded, mis teadvuses omandavad eksplosiivse efekti. Üleüldse - laske see saund enesele ajju ning aju genereerib seda edasi. Kes on tuttav näiteks Caustic Reverie/Forgotten`i loominguga, see teab, millest ma räägin. Vaatamata tõigale, et mainisin eespool ängistavate koridoride ning veetilkade lõputu langemise assotsiatsioone, on Thomas Park ise pühendanud taiese vanaaja teadlase Galenose poolt kirjeldatud narkootilisele taimele, mille kohta siiski täpsemad viited puuduvad - anonüümne ning lokaliseerimatu ometigi.

Kuula albumit siit

9.0

6/17/2010

Of a Star Finding Gaia (Archaic Horizon)


Jänki John Glaunert aka Of a Star alustab debüütalbumil sulnilt tšilliva numbriga (Sun Yawn on Me) , mis sisaldab elemente M83`likest surisevatest sündikäikudest, daftpunk`ilikust autotuunitud vokaalist, loodushelidest ning new age`likest heiastustest - muusika, mis võiks paljude eelduste kohaselt olla paras camp, siiski olemata seda. Vastupidi - shoegaze/chillwave-momendid kostuvad kohati esile. Ka ülejäänud 9 lugu balanseerivad nimetatud elementide piires ja ümber. Teiseks silmapaistvaks reaks on Rain Spell, mis oma ülesehituselt ning süzeelt on kõrgetasemeline - monotoonselt kostuva loitsu taamal hakkab vihma sadama. Maajumalannat otsides jõutakse Argentina perkussionisti Humberto Luis Schenone`t või teist jänkit Bockholt`i meenutavate flöödiheiastuste, vokaalorkestratsioonide, loodusläheduse ning tüünete helivoogudeni, teisalt laisalt gruuviv psühhedeelia või akustilise kitarri helidega toetatud taiesed viivad ühendriiklase mujale uitama. Üldmulje jääb kaunis neutraalseks - igatahes vähem impressiivseks kui lihtsalt looduses ringi kondata ning Gaiat otsida.

Kuula albumit siit

7.7

5/25/2010

[Vana ning oluline] Luigi Archetti Fragments on Speed, Slowless and Tedium (Domizil)


Kes kuidas teab - kes teab Luigi Archetti`t tema soolotööde järgi, kes koostöös Bo Wiget`iga (Archetti/Wiget), kes mõlema järgi. 55-aastane itaallane on viimase kahe kümnendi jooksul olnud üks olulisemaid elektroonilise muusika kontseptualiste/sound artiste. Temaga seotud diskograafia on aukartustäratav ning muusikaliselt on ta suutnud ikka ja jälle uusi rakursse avada.

Kahe ja poole aasta tagusel üllitisel keskendus vanameister salvestatud helimaterjali üleminekupunktidele/aladele ning helide vähendamise/aeglustamise võimalikkusele ja piiridele. Instrumentideks olid elektrikitarr ning hilisem helitöötlus ja uuesti arranžeerimine. Tõepoolest, kolossaalsed kontseptuaalsed klaaspärlimängud leiavad aset käesoleval reliisil - kiirused-tempod nihkuvad teineteise suhtes, eeldusel, et ka erinevad helifraktaalid suhestuvad ja paiknevad üksteise suhtes. Nihe ongi albumi keskne vahend ja meedium. Hoolimata digitaalsest keskkonnast ei sumbu heli - see jääb piisavalt põnevaks, nauditavaks ja ka küllaseks. Ehk on see isegi värviküllane, kuigi need toonid manatakse kuulaja tajus teistsugusel viisil esile. Hõredad ja undavad, kohati signaali meenutavad helid progresseeruvad kurjakuulutavaks boreaalseks kõminaks, tühjusele antakse vitaalne eluvorm. Minimalistliku dünaamika vahendusel - võnge kui liikumine, liikumine kui muutumine, muutumine kui vähenemine ja lõpuks kui kadumine.

Kuula albumit siit

5/11/2010

[Vana ning oluline] Hexlove Harp Drafts (Obstructive Vibrations/FMA)


Hexlove on Zach Nelson. 2009. aastal ilmunud 4-loolise EP ja lugude nimed vihjavad harfile. Tõsi see on, et Portland`i tüüp eelistab eelpoolmainitud keelpilli kitarridele. Ei ole ka probleemi - vaheldus ja ebastandarsus on teretulnud ning teisalt domineerivad helipildis niikuinii süntesaatorid ning trummimustrid, mistõttu helikude ei piinle ei aneemilisuses ega hõreduses. Harfi ülesanne on lisada süntesaatoritele nõiduslikku fluidumit ning sisse juhatada üleminekud ja olla sildumisaineks. Üllitise träki keskmine pikkus läheneb 6-le minutile, mis vihjab sellele, et popmuusika keskmest on kaugele väljapoole liigutud. Eksperimentaalsed prismad on need, mille kaudu midagi näha tahetakse - tortoiselikult või jakileibezeitlikult - kuidas soovite - tehnilised trummiimprovisatsioonid ja -kaskaadid, helikoe hõllanduslikkus tõstab mällu Labradford`i ning Tangerine Dream`i. Ilu printsiibi kohaselt keskseks looks - kuigi see on juba juuksekarva pooleks ajamine - pean Harp Loves II-e, mis liigub vanadel headel ambient-radadel. Väga ilus muusika mitmes mõttes - kõrvailu pakkuv ning taibukust ja vahedat meelt peegeldav. Kuigi see plaadiümbris on küll arusaamatus.

Kuula albumit siit