Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Chill out. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Chill out. Kuva kõik postitused

1/01/2011

Hong Kong In The 60s Places (Bandcamp)


Hong Kong In The 60s is a London-based trio, lined up by Mei Yau Kan (vocal, guitar, keys), Christopher Greenberg (vocal, guitar, keys), and Tim Scullion (vocals, guitars, keys). Their 8-track sophomore Places EP - the follow-up to the Willow Pattern Songs EP (2009, Proper Songs) is full of mesmerizing, chillout/easy listening-soaked shards, dominantly loaded with the space age pop and exotica pop sensibility. Indeed, they are deeply get involved in mighty psychedelic grooves to draw upon kinds of moods and shades popularized by Jean-Jacques Perrey, Gershon Kingsley, Mort Garson, and the Barrons approximately 4 decades ago. As you have figured out yet, indeed, a set of simplistic and robust yet catchy, a bit dreadful, altogether full-blown, synth-based melodies-harmonies and burbling cadences can be expected for. Almostly, though. One of the two exceptions is A Bad Night Out which is into the exploiting of vintage-looking, downbeat-drenched Latin rhythms (of course, mingling it with electronic effects). The second feature is Disintegration The Advisory Circle Reshape, as the title admits, it is not their own creative output, playing out a notch of contemporary indie electronica/indietronica/poptronica/glo-fi. By the way, the release name of this Sean O`Hagan-afforded group is obviously used to be a hint at their vast scale of their nowadays and previous residing places/countries (The UK, Hong Kong, Brazil, Japan, Spain, Africa). In a nutshell, without some exceptions, as it is noticed above, it is an excellent quasi-retrospective/retrogard-ish outlook.

Listen to it here

9.8

10/06/2010

Tyler Walker Spacefaring Male (Bandcamp)


New York`i situatsionist (rühmitus Improv Everywhere) ja muusik Tyler Walker koos ohtra abiliskonnaga on koonud 12-loolise crossover-albumi. Latiinorütmid ja -meeleolud lähemast ja kaugemast ajast kohtuvad jazz`i, kinemaatiliste teemakatkete, fusion-kokteili, space age pop-hinguse, autotuunitud vokaalide ja spoken word-uuristuste, psühhedeelia/acid pop-faksiimiga - teisisõnu, samuti muusika ning stiilide virvarriga lähemast ja kaugemast minevikust. Kokkuvõtvalt jääb domineerima mõnus lounge`ilik miljöö. Siinkirjutajale meenutab käesolev üllitis ennekõike kalifornialase Eugene Harrington`i albumit "The Life Of Eugene Harrington" (2010, Noecho Records), kus ristati sarnaselt akustilist, happelist ja improvisatsioonilist elementi. Muidugi, varjundeid on märksa rohkem ning seoseid tekib sittakanti. Näiteks tolmused Hammond-oreli käigud loos Crashed teevad põike "mitteloogilises" suunas, suundudes dance rock`i suurkuju The Charlatans`i mängumaile. (Piirame reaalsust, jagame ning määratleme konkreetseid maailmu selleks, et saaksime konstrueerida "normaalsust" ja "mittenormaalsust"). Ah jaa, muuseas, "Spacefaring Male"-i on kirjeldatud kui "sürreaalset kosmosesaundträkki moodsale inimesele". Lepime siis sellega. Proosit!

Kuula albumit siit

8.6

7/31/2010

Kämmerer Rhodes to Wisdom (Jamendo)


Rootsi muusik Kämmerer on jõudnud oma teise albumini (kuigi varasemast ajast on ta seotud ka projektidega Cliffhanger, GroovydracuLinda ning Alphadog). Tema 3 kuud tagasi ilmunud "Sir Agent Chill", senini Jamendo´s suurt populaarsust nautiv debüütalbum, paitas kõrva happeliste ja atmosfääriliste süntesaatorihelidega - millest immitses nii downbeat-ideoloogiat kui 70ndate lõpu-80ndate elektroonilist jazz funk- ja quiet storm-esteetikat -, mida üldises plaanis võib kirjeldada lounge-muusikana. Nimetatud suundumused-ideoloogilised jooned on kooskõlas tõigaga, et göteborglane peab oma suurimateks eeskujudeks Nightmare On Wax`i, dZihan & Kamien`i ja Nuspirit Helsinki`t.

40-minutilist ning 10-loolist järge kuulates jääb tõdeda, et old school`i konservatiivsus ja musta muusika jooned tulevad üha eksaktsemalt nähtavale. On toimunud suunamuutus ning seda peegeldab ka instrumentaalset laadi vahetus - happeküllased süntesaatorid on asendatud elektriklaveri Rhodes sametiste akordidega. Funk`ilikud rütmipulsid, r`n`b-konsistents ning soul-unelus on "Rhodes To Wisdom"-i arhailist päritolu märksõnad, millega põimuvad klubirütmid. Kahtlemata positiivsed märksõnad, kuivõrd tsenter on selgemalt välja joonistunud. Kokkuvõtvalt võib nentida, et kellele sümpatiseerib meeleolukas nu jazz/acid jazz (läbipõimununa smooth jazz`ilike ja downtempo elementidega), sellele see mõeldud on.
------------------------------------------------------
Rhodes to Wisdom is the sophomore album of Kämmerer, a musician from Gothenburg, Sweden. In fact, he is earlier used to get involved in other acts as well (Cliffhanger; GroovydracuLinda; Alphadog). Sir Agent Chill, his debut release, which was issued 3 months ago under Jamendo, was played on exhilarating atmospheric and caustic synth lines, having an assuasive effect, being describable as "chillout" or "lounge".

The recent album within 40 minutes and 10 tracks have entrenched into the Black music tradition showing up the undercurrents of funk, rhythm and blues, and soul as much as it is possible to talk of introducing of new directions. By a technical side, shimmering acid synth sequences are sit in for the velvet-alike sounds of the Rhodes (electric piano). However, Rhodes to Wisdom is a modern record, chatting up with club rhythms, eventually reminiscent of nu jazz/acid jazz, and downtempo tunes.

Kuula albumit siit

8.4

6/29/2010

Mahi Bukimi The Eclipse Of Planets Beauty (Silent Flow)


Ei saa me läbi ilma lätlasteta...miks peakski, kui neil on pakkuda piisavalt häid asju, sh muusikat. Üheks näiteks on teenekas artist Mahi Bukimi, kes on loonud muusikat art-filmide, performantsite ja maalinäituse tarvis, osalenud workshop`idel ja modernteatri festivalil ning tegelenud kultuurilabori loomise ja arendamisega. Ning loomulikult reliisinud soolo-või koostööalbumeid seesuguste tuntud label`ite nagu Electrosound, Resting Bell ja Silent Flow alt. Ka on ta tuntud kui üks pool tuntud Läti sound-art/experimental ambient-projektist Astrowind.

Missugustesse ambitsioonidesse on mattunud tema käesolev, 12-looline üllitis? Laias laastus võib öelda, et MB rakendab piiramatult oma know how`d ning esteetilisi praktikaid - field recording/sound-art-võtteid, (kaasaegset) klassikalist muusikat, elektroakustikat, ambient-elektroonikat, downtempo`t; kasutanud digitaalset helitöötlust ja näidanud üles armastust Jaapani ja NSVL`i analoogsüntesaatorite vastu. Põhijoontes kompab teos downtempo, chillout`i, psühhedeelia, new age`i ja ambientmuusika ristteel, kinnitades sugulust seesuguste artistidega nagu David Schombert, EugeneKha, Naono, Orange Crush. Ning tiitel - "The Eclipse Of Planets Beauty" - väärib kindlasti oma nime, kuivõrd elektrooniliste trillerduste ja orkestratsioonide vahelt imbub meeleolukat eepilisust.

Kuula albumit siit

9.0

6/17/2010

Of a Star Finding Gaia (Archaic Horizon)


Jänki John Glaunert aka Of a Star alustab debüütalbumil sulnilt tšilliva numbriga (Sun Yawn on Me) , mis sisaldab elemente M83`likest surisevatest sündikäikudest, daftpunk`ilikust autotuunitud vokaalist, loodushelidest ning new age`likest heiastustest - muusika, mis võiks paljude eelduste kohaselt olla paras camp, siiski olemata seda. Vastupidi - shoegaze/chillwave-momendid kostuvad kohati esile. Ka ülejäänud 9 lugu balanseerivad nimetatud elementide piires ja ümber. Teiseks silmapaistvaks reaks on Rain Spell, mis oma ülesehituselt ning süzeelt on kõrgetasemeline - monotoonselt kostuva loitsu taamal hakkab vihma sadama. Maajumalannat otsides jõutakse Argentina perkussionisti Humberto Luis Schenone`t või teist jänkit Bockholt`i meenutavate flöödiheiastuste, vokaalorkestratsioonide, loodusläheduse ning tüünete helivoogudeni, teisalt laisalt gruuviv psühhedeelia või akustilise kitarri helidega toetatud taiesed viivad ühendriiklase mujale uitama. Üldmulje jääb kaunis neutraalseks - igatahes vähem impressiivseks kui lihtsalt looduses ringi kondata ning Gaiat otsida.

Kuula albumit siit

7.7

6/01/2010

[Kogumikud] Last.fm free music 01


Käes on ajad, mil melomaanid ise koostavad kogumikke ning jagavad lahkelt neid teistega netiavarustes. Täiesti legaalsed kogumikud, erinevalt näiteks paljudest miksteipidest. Sharing is caring - nagu väidab Rootsi leibli 23 Seconds`i slõugan. Last.fm free music-kogumikke on praeguseks hetkeks ilmunud juba 4 ning muusika väljavalijaks-kogumike koostajaks on olnud üks Claudia-nimeline muusikahuviline. Tõesti, lastfm`is on lademetes vaba muusikat ning valik võiks olla keeruline. Poola daam on muutnud asjalood enesele lihtsamaks, seades valikule konkreetsed kriteeriumid - enamuse lugudest moodustavad jazz- ja trip-hop-hübriidid - koos orkestreeringute, cumbia jazz`i, breikbiidi, pulseeriva elektroonika, chill out-pannoode ning hip-hop-elementidega. Palju värve, toonide segunemisi-virvendusi ning rütmiskeeme. Lõõgastav ja tähelepanuvõitev ühtaegu. Tuntumatest artistidest on esindatud Amplive, Lost Balance, All India Radio, Anomie Belle ning Transient. Üksnes All India Radio ja et_ on kogumiku valged varesed, eristudes vastavalt indie rock/dream pop-numbriga Four Three ning pompöösse kammerpopnäitega An orchestra behind my window.

Kuula albumit siit

5/23/2010

[Vana ning oluline] Bram Nelson Tokyo Dawn Classics (Tokyo Dawn)


Soome muusiku Jaakko Autio aka Bram Nelson`i "Tokyo Dawn Classics" pärineb aastast 2001 ning peegeldab ilmekalt nullindate alguse ajastuvaimu ning suundumusi - teisisõnu, jazz-muusika ja klubirütmide ristamise kõrgaega. Acid jazz oli huviorbiiti tõusnud umbes 10 aastat tagasi ja 4 Hero mõjukast teosest "Two Pages" oli möödunud 3 aastat, ning 7 loos on kuulda neid mõjujooni. What He Plays segab elektroonilisi biite ja balkani rütme, When We Sleep ja City Harmony liiguvad ühelt poolt samas rütmis, teisalt kandes selgemat lounge-varjundit, platseerudes kuhugi Bugge Wesseltoft`i ja St Germain`i kõrvale; Le Mort Du Petit Prince peegeldab kõige enam vana kooli acid jazz`i. Kuid Bram Nelson ei ole kindlasti elektroonilise jazz`i ortodoks - Collision Of Asteroids (Part 1) mängitakse free jazz- ja improvisatsiooniliste mustritega - akustilistega, muideks. Pärast kummarduse tegemist legendile (Finger Of Coltrane) algab reliisi kõige eripärasem träkk - prantsuskeelne Le Temp De Lete, mille kammerlik unistuslikkus on tõeliselt rammestav ja kaunis. Tõepoolest, "Tokyo Dawn Classics" on algusest lõpuni kompromisse välistav, muutudes seeläbi tõeliseks klassikaks.

Kuula albumit siit

4/18/2010

Naono Sleepy Pebbles (Archaic Horizon)


Tegin pühapäeval väljas haljastustöid ning kuulasin kõrvaklappidest juurde muusikat. Peamiselt uusi proge- ja krautrock`i asju (Cidulator; Hox Vox) ning kreeklase Naono kolmandat albumit "Sleepy Pebbles". Külm ilm oli - tuul lõõtsus, vihma ja rahet sadas, vahetevahel paistis ka päike. Naono kuulamine oli küllaldaselt assotsiatiivne - võimalik, et põhjus peitus helipildi hapruses, mistõttu sellesse tungisid konkreethelid. Tuule paukumine ja rongi motoorika taamal, näituseks. Igatahes, tulemus oli orgaaniline ja sünergiline, mis tekitas mõtteid ambient- ja elektroonilise muusika funktsioonist ja suunitluse muutumisest aegade jooksul.

"Sleepy Pebbles" esindab ühelt poolt vanemat traditsiooni, milles püüti kunstlikult, st eesmärgipäraselt tekitatud helide kaudu representeerida ning hõlmata võimalikku reaalsust - lennuvälju, roboteid, linnapilti; teisalt kasutab ateenlane tänapäevaseid võtteid, rakendades pärishelisid - konkreetse aja ja ruumiga seotud helisid oma loomingus. Tõsi, tänapäevase ambient-muusika eesmärk konkreethelide kasutamise kaudu on ähmastunud. Usk arengutesse on hääbunud, optimism on asendunud pessimismiga. Isegi kui artist seda loomehetkel selgelt ei teadvusta, tunnetab ta seda ometi oma kuklakarvadega. Intuitiivselt tundub arusaadav, et pärishelide rakendamise kaudu ei saa reaalsust representeerida. Tõepoolest, kuidas saakski mingi lõik minevikust pretendeerida uueks olevikuks ja juba järgmine hetk uueks minevikuks? Laiemas tähenduses puudub sellel narratiiv ja kontseptsioon - helid algavad lihtsalt kusagilt ja suubuvad-sumbuvad lihtsalt kuhugi. Teatud kandvad hetked on need, mis kunstilisi püüdlusi mõtestavad. Teisisõnu, monumentumite esilemanamine näikse seesuguse saundi mõte olevat.

Tänapäevaseks teeb "Sleepy Pebbles"`i ka ajastuvaimust kantud totaalsus - esindatud-segatud on ambient, chillout, downtempo, field recording, eksperimentaalelektroonika, modernne klassika, minimalism, isegi new age. Kreeka muusik oskab piiri pidada - peatub 33 minuti peal - hetkel, pärast mida võinuks tema muusika tüütuks muutuda. Ka plaadiümbris väärib silma, ja silm väärib puhkust. Sarnastest artistidest soovitan juurde kuulata Humberto Luis Schenone`t ja David Schombert`i. Ah jaa, väljas kuulamine oli märksa muljetavam kui toas arvutiekraani jõllitades.

Kuula albumit siit

8.3

3/29/2010

Okinawa Lifestyle Naha (haaa00a00a0a)


Gruusia duo David Datunashvili-Gigi Jikia alias Okinawa Lifestyle on vähetuntud, samas kahtlemata üks väljapaistvaimaid akte tänapäeval, mis pärinenud endise Nõukogude Liidu piiridest. Tüübid viljelevad chillwave/glo-fi-liikumise sekka liigitatavat muusikat, mis üksnes annab märku sellest, kui palju populaarsust on nimetatud stiil maailma erinevates underground-urgastes võitnud. Tõsi, grusiinid ei ole siiski haibilaineharja pealt õhku tõusnud, kuna eelmisest aastast pärineb nende esimene reliis "Roswell Crash" EP. Teenäitajad chillwave`i vallas? Võimalik.

Rääkides nende 12-loolisest järjest, ei ole võimalik kiidusõnadega koonerdada. Tbilisilased esitavad-vahetavad noote-temposid nii, et nende groove`ide seadmise ning velvetlike harmooniate esilemanamise geniaalsuses ei ole kahtlustki. Võrreldes debüütreliisiga on nende muusikaline helikeel edasi suundunud. Siin on palju rohkem põikeid ja meeleolusid. Näiteks avalugu Rouge à Lèvres tõuseb õõnes industrial electro-jurakate keskelt esile. Levan langeb žanriliselt eelmise üllitise sängi, soojendades piisavalt kuulajat glamuurse ning õndsa kõlaga, et pidada seda üllitise keskseks looks. Tbilisi Presents esitleb noir-meeleolus Pulp`i (Seductive Barry; Weeds II; My Legendary Girlfriend) ning Ariel Pink`i ristandit. Raske on kujutleda, kuidas saaks popmuusika veel paremini kõlada. Little Place Naha segab funky`sid electro-rokihaake digitaalse hip-hop`iga. Goblin Dance segab prügist sentimenti atmosfäärilistesse kihtidesse. Nightwalk ning Sunrise on klubimuusika tuunidest kantud elektrooniline pop, mis, muideks, meenutab mõningaid lugusid Borax`i albumilt "Mikroraion" (1999). Emotional Experience kõigub koguni kusagil lounge`i ja deep house`i vahepeal, mida lõpuosas ilmestab electro-eksperimenteerimine. Ning kas saakski veel olla ilusamat lõpulugu kui on seda Ninenda!

Tundub tõesti , et elame muusikaliselt õnnelikul ajajärgul - vähemalt selle tõusulainel. Lamedad rock-revival`id ning electroclash-puhangud on seljataha jäänud. "Naha" on meisterteos. Loodetavasti kuuleme sellest bändist veel ja veel.

Kuula albumit siit

9.8

3/15/2010

[Vana ning oluline] Cagey House Elephant Orange (Umor Rex)


Suurepärane 11-looline reliis David Keifer`ilt Mehhiko leibli Umor Rex`i alt. Album, mille ta üllitas 4 aastat tagasi, ennustades ette Cagey House`i hilisemaid, puhtalt sämplipõhiseid teoseid ("Lark"; "1902"; oma pärisnime all salvestatud "The Cartoon Mouse Regards"). See album pärineb veel sellest ajast, kui ameeriklane oli Fruit Loops`i heeros ning iseloomustas oma saundi elektrooniliste vahenditega mängitud rockmuusikana. "Elephant Orange" on väärikas osa space age music/exotica pop-fiilingust, kõlades lõõgastavalt ning ajatult. Õieti võiks seda nimetada kui space ageless pop. Mõnusad psühhedeelsed elektronsaundid, happelised harmooniad, distinktsed meloodiad. Killereid on mitu - nimilugu, samuti saffron steps, swanko backway, bebe ebullient, tin star vs. the mikado. Muide, kahtlustasin, et bebe ebullient`i näol maksab Keifer tribuuti Bebe Barron`ile - ruumipopi ühele suurimale staarile -, enne kui ameeriklane konkreetsel juhul minu kahtlused hajutas. Kuigi nii mõelda ka ei ole vale, seda enam, et Barron`i-paari muusikast peab ta väga lugu. Ka ülejäänud lood on meisterlikud, kuigi rõhuasetus näib rohkem struktuuril ning heliefektidel baseeruvat.

Kuula albumit siit

2/28/2010

Nameless Dancers Morning Touches (Bump Foot)


Nameless Dancers`i taga on Jevgeni Haritonov, Moskva underground-sügavuste üks võtmefiguure, kirjanik, kultuuriaajakirjanik, ürituste kuraator, kes on osaline ansamblites-projektides Microbit Project, EugeneKha, Yoko Absorbing ning teinud ka muusikat oma pärisnime all. Kui kellegi kohta võiks muusikalises plaanis kasutada iseloomustust "mitmekülgsus", siis on see tema - muusik Jumala armust. Avangardrokk ja eksperimentaalne elektroonika (glitchtroonika, lobit/drone), ambient, noise, downtempo, chillout, sound-art, sound collage.

Nameless Dancers`i esimene album "Cloudy Coffee" (2009, 45RPM-Records) oli sulnis (disco) house- ja drum and bass-rütmidega lounge-muusika, postmodernistlik easy listening. Haritonov ei oleks tema ise, kui ta ei üritaks põhituuma tsentrist väljapoole nihutada.

"Morning Touches" suudab eelnevast eristuda konkreetsete aktsentide poolest. Venelane ei ole teinud saladust sellest, et käesolev projekt on "olevikuväline" - muusika on inspireeritud 80ndate lõpu Nõukogude värvikirevast ning uhkeldavast graafilisest disainist. Kui muusikat teha, siis kas nostalgiapilguga minevikku või siis aimamisi tulevikku, vältimaks oleviku närvilisust. Käesoleval albumil on glamuurne transformatsioon helisse realiseeritud. Disco house-biidid on asendunud kinemaatilistema rütmidega, ajatut sentimenti on enam. Sound collage`i skeemid on selgelt välja joonistunud. Siin on Nõukogude-aegset psühhedeelset oreligruuvi, atmosfäärilist futupoppi, italo disco`t, bigbändide vahemereäärseid helesiniseid heiastusi ning latiinorütme. Kohati muutub helikeel üdini kergeks, ülenedes oma naiivsuses. Täna oli õhus tunda kevadist hingust ning "Morning Touches" sobitus sellega paganama hästi. Tõepoolest, kevade rütmika - pidev muutumine ootamatutes suundades.

Kuula albumit siit

9.5

2/21/2010

edPorth Saying vamos and thinking let's go (Inglorious Ocean)


“Kõik kaunikõlalise eksperimentaalmuusika teed viivad Rooma” - tuntud ütluse parafraseering peab antud juhul kenasti paika. Patrizio Piastra elik edPorth pakub debüütalbumil “Saying vamos and thinking let's go” imetabaseid hetki. Kuidas saaks kujutluspilti tema muusikast puust ja punasest visandada? Kui sobrada mälestustes ning manada esile Seefeel`i düstoopsest kookonist puutumata lood, siis saaks juba rääkida poolest tõest (ning natuke peale). Veelgi parema tulemuse annab võrdlus mùm`i kahe esimese albumiga, kuigi itaallane hoiab islandlastega võrreldes mitmekesisemat profiili. Näiteks nimilugu ilmestab seda - sulnite harmooniakihtidega IDM/indietronica/post-rock/glitch-ambient. Meeting at the utility pole jätkub samuti Briti legendansambli radadel - tõsi, seekord tonaalsus abstraheerub, omandades tumedamad varjundid. Seda küll ainult kõrgemates heliregistrites, kuivõrd rütmi eest hoolitsev sündibiit läheneb häbenematult new wave/new romantic-ansamblite omale. 101 protsenti elektrooniliste vahenditega tehtav post-rock-metoodikale allutatud muusika. Selles osas on siiski paar erandit. Eighteen degrees below the horizon kasutab kitarre, kõmisevat bassi ja massiivseid viiuleid, ning Kreuzberg and the sun ristab glitch-biite ning külmavärinaid esilekutsuvaid kitarrikäike-üleminekuid. Ka ingellikel vokaalhõllandustel on albumil oluline roll etendada. Ilmekalt eristub vokaali osakaal loos Kadievka. Your sand algab nu-jazz`i ning Balkani rütme ristava sissejuhatusega, et seejärel glitch-võrkudesse ning scratch-efektidesse takerduda. Varieeruvusele vaatamata tundub kõik ümberringi hanguvat. Lõpetav Long Exposure pakub avarakõlalisi orkestratsioone, mis on samuti tipphetked käesoleval albumil.

Eepiline, kussutav, meisterlik, unistuslik, ajatu. Jätkake siit ise. Kuid kuulake ka mùm`i, Seefeel`i, Echelon Effect`i, Monokle`it, orange crush`i ning Apenniini kaasvõitlejaid port-royal`i ja The Japanese Gum`i. Samuti ka Patrizio Piastra leiblikaaslasi.

Kuula albumit siit

9.6

2/20/2010

[Vana ning oluline] Mentz Piani EP (Humanworkshop)


Hollandis resideeruv Stephan Raab aka Mentz üllitas “Piani” EP möödunud aasta jõululaupäeval. Ajastus oli tähenduslik, seda enam, kuivõrd 4-looline album demonstreerib (nu-) jazzmuusika parimaid omadusi. Kes on kuulanud tema 6 aasta tagust “Relocate” EP`i (Tokyo Dawn), teavad, et tüüp on sündinud kuldmune munema. Sämplipõhine muusika, mille allikateks on vanad helisalvestised, dokumentaalfilmid ning erinevad instrumendid-instrumentalistid. Meenub saundkollaažikunn Chenard Walcker, kelle tegevuse ideoloogiliseks-praktiliseks lähtekohaks oli varasemast muusikast sämplite kogumine ning nende rekontekstualiseerimine, mis tema arvates oli eetiline tegevus ning sisaldas eneses ka uut autorlust. Tõepoolest, parimal juhul luuakse uued muljetavaldavad vormid, halvimal juhul sattutakse autorikaitseühingute huviorbiiti. Sämplitele ehitatakse uued lood - justkui kummitusorkester oleks tänapäeva kaasatud (oma laivesinemistesse kaasab ta pärismuusikuid). Täpsemalt väljendub see suitsuvinest läbiimbunud trompetisaundides, kummituslikes theremin-helides, kinemaatilistes orkestratsioonides, üksikutes jutukatketes. Ühesõnaga, kõik, mille kuulmine viib inimvaimu rändama, sunnib olevikusituatsioonist väljuma. Imeline noir.

Kuula albumit siit

2/04/2010

Henrik Jòse The Little Things EP (23 Seconds)


Malmö`lase Henrik José muusikaline käekäik, tunnetus ning areng meenutab ühe teise (ning märksa tuntuma) skandinaavlase soomlase Esa Juhani Ruoho aka Lackluster`i oma. Aastatel 1997-2004 tegi rootslane muusikat Bliss`i nime all. Alustanud varateismeeas demoscene/bitpop/chiptune/tracker music/8bit-liikumise osana - tehes konkreetselt psühhedeelset tracker-saundi - , on ta sellest ajapikku välja kasvanud - liikunud downtempo ning elektroonilise popi suunas. Samuti kuuluvad tema leksikasse meeleolukas nu-jazz, jazz funk, funk soul, deep house, disco (house), avarad orkestratsioonid (tema enda sõnul meeldivad viimased talle väga). Helide intensiivsuse-suure vaheldumise ning eriilmelisuse tõttu kuulub ta otsapidi samplecore/plunderphonics/sound collage-žanri(te)sse. Tõeliselt puuteline muusika. Need happelised süntesaatorid-orelid ning autotuunitud vokaalid on tase omaette! Näituseks lugu Making A Bomb (1998) on tõeline...mhhh...pomm. Nagu Paul Mauriat esitanuks Mutant Disco`l mõnd oma eatut meloodiat. Üllitanud muusikat tuntud leiblite nagu Kahvi, Monotonik ning Fairlight Music all (taaskord kattumine Lackluster`iga). Uurisin ka tema (peamisi) mõjutajaid; nimekiri on meeldiv, kuigi kohati üllatav - The Smiths, Sigur Ros, Murcof, Pink Floyd, Cocteau Twins, Boards Of Canada, Radiohead, Björk, Aphex Twin. Nagu vanakooli indiemees või nii... . Väga hea on mõelda, et nii The Smiths kui ka Cocteau Twins on inspireerinud niivõrd head saundi produtseerima.

Kui mehe eelmine, 3 aasta tagune album “Henrik Jose 2007” sulatas omavahel kokku akustilist kidraindiepoppi ning (kohati trikitavat) elektroonikat, ning rootslane vaatas kaunipilguliselt, isegi nartsisslikul moel sissepoole, siis “The Little Things” EP träkid on rohkem muusikaliselt upbeat ning avalam (ning täiselektrooniline). Samas ei saa ka öelda, et võrdluses eelmise üllitise või Bliss`i aegadega oleks tagasiminek toimunud, isegi kui siinkirjutajale meeldivad viimatimainitud rohkem. 15 aastat järjekindlalt tegutsenud muusiku vastu tekib paratamatult usaldus. Albumilt kõlab vastu professionaalne kogemus. Nimilugu ning Pinpointing The Problem raputavad harmooniahaakidega azedabooth`ilikus võtmes. Harmooniad liuglevad, avarduvad ning vaibuvad. Suur muusika. Tõsi, lõpulugu We Own This Thing kõlab küll nagu taltunud M83.

Kuula albumit siit

8.5