Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Chamber music. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Chamber music. Kuva kõik postitused

11/08/2010

Sky Event Sky Event (pan y rosas sitio)


2 musicians, Hathaway Hester (cello, little instruments), and Keith Helt (guitar, little instruments), are influenced equally by modern out and avant composition as well as contemporary Chicago creative music. As it is said, their soundscape is full of plinks, plucks and percussive slaps surrounded by abrasive chamber and electro-acoustic ambiences. At the half time it sounds really austere and rigorous, the first and third track do reflect more delightful approach. In fact, I can´t give it utterly positive agreement because sometimes it seems obvious that involving in the creative process do offer much more fun than the very output for listeners.

Listen to it here

7.5

11/06/2010

[Concert] A Silver Mt Zion Live at La Sala Rossa on 2005-06-16 (Archive.org)


A Silver Mt. Zion (and its various titles), a band from Montrèal, is probably the best known act which is grown out or related somehow to Godspeed You! Black Emperor (formerly as Godspeed You Black Emperor!) and is the most involved band via its members (Efrim Menuck, Thierry Amar, Sophie Trudeau) as well. In fact, the aforementioned musicians have been influential collaborators not only on the post-rock scene but also related to alt-folk and indie circles in the North America during last 10 years at least. However, after GY!BE was going on hiatus, therefore the prime privilege was delegated over to ASMZ. If to compare differences between two bands, in the first place, it is the using of vocals, and the soundscape of ASMZ is inclined more to psych-oriented numbers, and indie music as well. For an argue, it seems a bit slower, having been involved in classical music-based arrangements (eminent cello and violin undercurrents), and via Menuck`s gratingly lamenting and sometimes euphorical vocal manner as well. All of those elements are to be heard in an excellent way on this live session also, recorded at La Sala Rossa in their hometown in 2005. Inbetween the songs you can be a witness for the interactivity between Menuck and audience and jocularities regarding "dudes", iPod and Coldplay, and birdfeeders as well. My cue toward indie music wasn`t arbitrary because of Menuck`s euphorical and lament manner (sometimes simultaneously) and the exploiting of chamber music devices and elements so you are getting to see more the link between ASMZ and Arcade Fire (moreover, they have more common through of recruiting the same musicians, and using the Constellation-related studio Hotel2Tango too).

Listen to it here

11/02/2010

Ballpen The dreams trilogy (La bèl)


In recent years, among others, I am used to get deeply involved in music of some Italian labels having stylistically been offering different yet conceptually cutting-edge outputs. More specifically, every release under Barbie Noja, Chew-Z, Kill Mommy, Zymogen, and La bèl is an unexpected one and really worth to give a try. In fact, concerning specifically on in Italy residing projects I have discovered such ones like The Last Meredina, Nicola Ratti, con_cetta, Christian Alati, Barbagallo, The Japanese Gum, Menion, Elisa Luu, Difondo. By the side, speaking about the music from the Apennine Peninsula in a more general way, it would be a kind of crime not to mention the likes of Hox Vox, Ornitology, Les Dix-Huit Secondes, The reason is clear - because all of these aforementioned bands have put on their very own mentality to some Anglo-American influences. However, it seems so that there are two geographical peripheries in Europe which are really rich by their innovative music - Finland (their powerful avant-garde folk experimentations, so-called forest folk) and Italy. In the context, no chance to get over by Kraftwerk - Eleganz und Dekadenz Europa endlos

Actually the array will be completed with adding of Ballpen, the project of Alessandro Coronas, conjuring up really interesting and intimate dream-alike soundscapes. (And other billions of strange and funny combinations of the puzzle-pieces of my life - as he says himself) 11 tracks do search for their place and borders hovering between folk music, cowbell indie, sub-IDM beats, chamber music, dream pop, child music, even the classical approach of minimal, sometimes really minimal sonic palette (which is not suprising because of Coronas` conservatory-related background). Of course, the easiest way to chart the whole it would be tagged as "folktronic music", and indeed, this is correct on its own - at least partly. For example, fabulous tracks Anna Lisa goes to bed, and The magazine dream. On the other hand, all of those slowly progressing chamber music lines built up to half-evolved crescendos, intimate sonic insights and introspections, a lot of key changes, subtle minimal electronic and glitch-y ghosts-infused undercurrents are up for to eliminate stylistic walls around its concept and allowing to bring forth a lot of transcendental feelings for a subject. Listening to this I can remember (or it is remembered by) for some soul mates - Oscar Hallbert (Sweden), and Thuoom (Finland). Altogether, a great composition indeed.

Listen to it here

9.7

10/25/2010

[Filmimuusika] Mihkel Kleis "Oleg"


No nii, Mihkel Kleis, kohaliku proge- ja fusioonlipulaeva Luarvik Luarviku liider ja vabavormilise friikautansambli EDASI! kunstiline juht on seekord hoopis filmimuusikaplaadiga maha saanud (Jaan Toomiku lühifilmile "Oleg"). Arvestades tallinlase multidistsiplinaarsust, varasemaid kõrvalepõikeid (nt Lylian Meister`i isikunäituse "1001" helindamine 2008. aastal), kunstilist aktiivust ja otsingulist rahutust, ei tule sellesuunalised arengud üllatusena.

12 lugu peegeldavad neid locus`i , mida filmimuusikat on tavapärases mõttes peegeldama mõeldud. Emotiivsed helindid, milles väljendub agressiivse segmendi väljenduslikkus, tüüne vaikelulisus ning vaikuse piiride kompamine, on siin meisterlikult esile tõstetud. Barokne ja kammerlik miljöö on vaheldumas minimalistlikult introvertsete noir-passaažide (või suisa madalsageduslike monotoonsurinatega) või süntesaatoritel põhinevate happeliste fusioonrünnakutega; avantprogele iseloomulik repetiivne ning nurgeline perifeeria tõstab kvaliteeti ja hoiab vaheldust ülal. Kuivõrd filmis on palju rongisõitu (peategelane naaseb Punaarmee kroonust), siis MK püüdis rütmide ja kõladega lokomotiivi liikumist imiteerida (nt loos No. 3 võib lisaks rongikellade tilinat kuulda). Ka on kasutatud kitarri ja bassi (pluss efektiblokke). Muuseas, fuzzitud bassi kasutamise mõte sugenes Andrzej Zulawski filmi "Diabel" (1972) vaadates. Veidraim hetk (samas võib-olla ilusaim) kontekstuaalselt on No. 9, mida võib tõlgendada kui gregoriaanlikku naisvokaliisi (hoiame nihkevektorit jõus). Iga kuulamiskorraga erineb album varasemast nähtamatuks jäänud tah(k)u(de) poolest. Leitud on piir, balanss, mida tihtilugu leida ei suudeta - tasakaal kontseptsiooni lopsakuse ja eksperimentalismi vahel, mistõttu manipulatiivne faktor kuulaja suunas suureneb.

Kokkuvõttes tuleb nentida tõsiselt hea teose olemasolu, igatahes seni parima, mida siinkirjutaja Eestimaal AD 2010 kuulnud on.

Kuula albumit siit

8/28/2010

[Vana ning oluline] Flymodus Milky Seas (either/OAR)


Duo Håvard Volden´i ja Martin Taxt`i 5-looline album ei ole salvestatud-produtseeritud stuudioseinte vahel, vaid hoopis üles võetud Henie Onstad Art Center`is Bærum`s (Norra) eelmisel aastal. Volden musitseerib 12-keelelisel kitarril ja elektroonikal ning Taxt tuubal. Kas üllitise tiitel õigustab ennast? Digitaalset merekohinat simuleerivat heli on siin tõesti kuulda. Elektroakustiline kammerlikkus kohtub elektroonika, jazz`iliku improvisatsioonilisuse-teemaarenduste ning vaikusega. Konkreetsemalt tähendab see teritava elektroonilise helikeele, tuuba improte ja drone-lainetuse ning üksikutest kitarriakordidest pikitud vaikuse-vaibumise vaheldumist või simultaanset-polüfoonilist progressiooni. Eriliselt huvipakkuv lähenemine ilmneb loos Undertow, kus tuubaga improviseeritakse nii nagu mõni avangardjazzist läheneb trompetile. Kokkuvõttes võib nentida, et tegemist on teosega, mis sobitub iga meeleolu ning hetkega.

Kuula albumit siit

8/24/2010

Fourteen Twentysix Lighttown Closure (Mine, All Mine!/Wise Owl/Bandcamp)


Eindhoven`ist pärit ning Chris van der Linden`i juhitud Fourteen Twentysix on pompöösne koloss, mille suurust esmapilgul-kuulamistel on raske hoomata. 2 aasta eest ilmunud debüütreliis "Songs To Forget" EP on saanud "Lighttown Closure"-i näol igati väärilise järje. 9 (reeglina) pikka lugu - millest õhkub melanhooliat, süngust ning äraspidist uhkustunnet - nostalgitsevad möödunud sündmuste ja aegade meenutamisega ning keskenduvad heitlustele nii isiklikul tasandil kui sellesinatse maailmaga laiemalt. Elektri- ja akustilise kitarri liinide mitmekesisus (kus sulnist voolavust murendavad vahetevahel kriipivad keelpillid ning abrasiivne elektroonika) ning tšellopartiid-orkestratsioonid põimuvad elektrooniliste tämbrite ja rütmidega, moodustades ühtse ja üleva terviku. Juhuslikud loodushelid siin-seal ning linnast väljapoole jäävas vanas küünis salvestatud (live-) trummid täidavad oma eesmärki, lisades tervikule vitaalset orgaanilisust. Van der Linden`i introspektsioon ning sametine tämber meenutavad kahtlemata enim Mark Hollis`t ja David Sylvian´i. Kõrgest ning väga ühtlasest tasemest hoolimata tõstaksin esile lõpuloo Lashes peadpööritavat eepilist kaost rulluvate-hulluvate kitarride vahendusel. Ning lisaks kõigele soovitan ka kuulata remiksalbumit "APRX/ETA", millel elektroonikud tõlgitsevad Fourteen Twentysix`i radasid.

Kuula albumit siit

9.3

8/18/2010

Jilk Fractured Fulfillment (Bit-Phalanx)


Bristol`i projekti kolmas EP on reliisitud London`i plaadifirma Bit-Phalanx`i all, mis muuseas on tihedalt seotud legendaarse indie label`iga One Little Indian. 6 träkki - mis keskenduvad une- ja teadvusetuseseisunditele - on igati väärt seesuguste seoste kaunistamiseks. Helikontseptsioon, kus kitarrid on sämpliteks lammutatud ning elektroonilistele manipulatsioonidele allutatud, provotseerides kuulajat vastandelementidega silmitsiseismise ning seejärel rahustades orgaaniliseks tervikuks vaibumise kaudu - nurgelised glitch-troonika mustrid ning mürarohkuse genereerimine sulandub sulnite orkestratsioonide ning elektroonikaga, kuhu on meisterlikult põimitud elemente nii musique concrete´ist kui nüüdismuusikast. Artist, kelle lähisugulasteks on nii mùm kui Four Tet, kuigi hetkel teeb Jilk mõlemale kindlalt silmad ette. Enesekindel- ja teadlik oopus.

Kuula albumit siit

9.6

8/04/2010

Chad Golda - [FASTER THAN BECOMING THE PAST - TASTING YOUR OWN TEMPERATURE (Rack & Ruin)


Tuleb märkida, et Chad Golda sooloalbumid on allutatud rohkem eksperimentidele kui ansamblid, mille koosseisu on ta kuulunud (Ringo Star; starstarstar). Kuid määrad teatavasti ei determineeri muusika kvaliteeti, selle headust või keskpära (ning ootan pikisilmi starstarstar`i teist üllitist, järge nende suurepärasele debüüdile "Electric Goose and the Nylon Moose"). Ameeriklase personaalsed otsingud on üha süvenenud, leides pidepunkte psühhfolgist ja (obskuursest) elektroonikast, moodustades helide kombinatsioone, mida siinkirjutaja suvatseb nimetada modaalfolgiks - muusikaks, mis opereerib folgi võimalikkustega, mis kokkuvõttes läheb kaugemale New Weird America-liikumise keskmest.

"FASTER THAN BECOMING THE PAST TASTING YOUR OWN TEMPERATURE" on Golda kolmas sooloalbum ning esimene duubelalbum. Album väärib osadesse jagamist, kuivõrd stilistiline erinevus tekitab selge veelahkme. Esimene pool koosneb akustilistest numbritest, mille kohta tuleb märkida, et Golda ei ole eales kõlanud nii akustiliselt, unistuslikult ning lihtsalt. "Lihtsus" on loomulikult tinglik määratlus, kuivõrd ka konkreetsed pisimuutused helikeeles omavad tektoonilist mõju. Muljetavaldavalt sugereerivad numbrid, mis kinnistavad ameeriklase staatust meisterliku singer-songwriter`ina, lähenedes arvatavasti enim Nick Drake`i loomingule.

Teine osa koosneb elektroonilise muusika (selle puhul tahaks tõesti vältida mõistet "elektroonika") ja kammermuusika seosest. Ka pealkirjad vihjavad üheselt sellele - põhirõhk on tšellodel (ning selle süitidel). Kontseptualism, mille minimalistlik, altkulmu põrnitsev elektrooniline mikrotonaalsus paneb ajukeemia pulbitsema. Tšellode tumemeelsus omandab uusi vorme, kulmineerudes (müra)orkestreeringutena. Ei imestaks, kui jänki järgmine üllitis sõuab juba modernklassika sõiduvees, kuivõrd neid elemente on ka käesoleval kuulda.

Esimese osa eest 10, teise poole eest 10. Meistriteos.

Kuula albumit siit

10.0

8/03/2010

[Artistid] Jordan Reyne







Jordan Reyne
Myspace
Lastfm

Oskar Hallbert doodling (Resting Bell)


Olen täiesti veendunud, et päris paljud lisaks siinkirjutajale ootasid pikisilmi Põhja-Rootsis metsade keskel elava eraku kolmandat albumit. Tema eelmised, "Sid Apartement EP" (2008, Rain Music) ja "1123581321345589" (2009, Zymogen), peegeldasid südame alt külmaks võtvaid minoorseid meloodiaid läbi elektroakustika, folktroonika, kammermuusika, slowcore/sadcore`i, musique concrete`i ning sound-art/digitaalse helitöötluse võtete. Tema esimest taiest on muuseas kirjeldatud kui “näpupuute-kitarrimuusikat kusagil tänava keskel või ülerahvastatud maja kauges nurgas”.

Ka uus, 5-looline EP kasutab samu võtteid ning kulgeb eelpoolmainitet žanrite piires või sinna vahele jääval eikellegimaal. Rahvamurru hääled, tänavamüra, kõiksugu sahinad-kahinad, kitarrinäpped ja mandoliinisillerdused; progresseeruvad, vaikselt hinge juurduvad meloodiajupid annavad kogu kupatusele sihi ja mõtte. Ja kuidas veel! On ilmselgelt kuulda, et rootslane on teinud rahu maailma ja Kõigevägevamaga. Muidugi, küünitsedes võiks väita, et käesoleva üllitise suurim viga üleüldse on selle lühidus (12min ning 12 sekundit). Kuid geenius ei peagi ruttama penikoorma sammudega, piisab, kui annab vahetevahel enesest märku. Jään pikisilmi tema järgmist üllitist ootama.

Kuula albumit siit

9.3

5/05/2010

Cheese People Well Well Well (Cheese People)


Eelmisel aastal Samaara dadarokkaritega grupist Burrito lävides pärisin nende kodulinna teiste silmapaistvate muusikaaktide järele. Ning esimeses järjekorras soovitasid nad külastada Cheese People`i Myspace`i lehekülge, kes tolleks hetkeks ei olnud veel jõudnud täispikaga maha saada.

Lühikeste poplugudega täidetud omanimeline debüütalbum võnkles funk-rock`i, nu rave`i, techno rock`i, disko ja hip-hop`i rütmis. Elemente leidus mujaltki - jungle, indie, noise rock, psühhedeelia, maailmamuusika jalajäljed. Olja Tšubarova ekspressiivsed vokaalpartiid suutsid toekale rütmistikule ja helipildile väärikat pidepunkti pakkuda - ja vastupidi. Ütlen ausalt, et The Raptures, !!!, The Klaxons jt NRM`i esindajad said nende käest pika puuga ära. Väidan seda, kuivõrd album oli eriilmelisi pärle täis (I Hate This Sound; Down & Down; Stroitel; Catch U jt). Mis omakorda oli võimalikuks saanud seetõttu, et Samaara nelik on impulsiivne, ebakonventsionaalne, kompromissitu, rohmakas ja sugestiivne - neil puudub ettekujutus n-ö keskmisest tantsuroki saundist. Või kui ongi, siis üksnes selleks, et sellest suure kaarega eemale hoiduda. Mark E Smith vaevalt näitaks neile näpuga.

"Well Well Well"-i on bändiliikmed nimetanud akustiliseks reliisiks. Vähemasti akustilisemaks küll - disko- ja elektrogruuvid on asendunud väga prognoosimatu ja üllatavaga. Angry Stupid Faces on kas kummituslik kabareelik kammerjämm või siis kabaree versioon free jazz`ist. Farewell Tree Song annab märku kvarteti Jaapani suunalistest püüdlustest, Kagu-Aasia lounge pop`i ja bossa nova täketest. Monday toob tantsurütmid tagasi, kuid sellele vaatamata ei ole see enam endine Cheese People. Ka järgmised lood näitavad kõrgpilotaaži - mis kõrgpilotaaži?! - ideaalse art pop-elemente ja standardeid sajab järjepanu. Lisanduvad Vahemereäärse filmimuusika kergus ja bigband-seaded, flamenco-puuted. Western on perfektne popstandardite nihestaja. Hüpnootiline sametine funk-rütm on vaheldumas raskete rokiriffide ja enniomorriconelike harmooniahaakidega. Suurepärane album Samaara popgeeniustelt, muusikutelt Jumala armust.

Kuula albumit siit

10.0