[Filmimuusika] Mihkel Kleis "Oleg"

No nii, Mihkel Kleis, kohaliku proge- ja fusioonlipulaeva Luarvik Luarviku liider ja vabavormilise friikautansambli EDASI! kunstiline juht on seekord hoopis filmimuusikaplaadiga maha saanud (Jaan Toomiku lühifilmile "Oleg"). Arvestades tallinlase multidistsiplinaarsust, varasemaid kõrvalepõikeid (nt Lylian Meister`i isikunäituse "1001" helindamine 2008. aastal), kunstilist aktiivust ja otsingulist rahutust, ei tule sellesuunalised arengud üllatusena.

12 lugu peegeldavad neid locus`i , mida filmimuusikat on tavapärases mõttes peegeldama mõeldud. Emotiivsed helindid, milles väljendub agressiivse segmendi väljenduslikkus, tüüne vaikelulisus ning vaikuse piiride kompamine, on siin meisterlikult esile tõstetud. Barokne ja kammerlik miljöö on vaheldumas minimalistlikult introvertsete noir-passaažide (või suisa madalsageduslike monotoonsurinatega) või süntesaatoritel põhinevate happeliste fusioonrünnakutega; avantprogele iseloomulik repetiivne ning nurgeline perifeeria tõstab kvaliteeti ja hoiab vaheldust ülal. Kuivõrd filmis on palju rongisõitu (peategelane naaseb Punaarmee kroonust), siis MK püüdis rütmide ja kõladega lokomotiivi liikumist imiteerida (nt loos No. 3 võib lisaks rongikellade tilinat kuulda). Ka on kasutatud kitarri ja bassi (pluss efektiblokke). Muuseas, fuzzitud bassi kasutamise mõte sugenes Andrzej Zulawski filmi "Diabel" (1972) vaadates. Veidraim hetk (samas võib-olla ilusaim) kontekstuaalselt on No. 9, mida võib tõlgendada kui gregoriaanlikku naisvokaliisi (hoiame nihkevektorit jõus). Iga kuulamiskorraga erineb album varasemast nähtamatuks jäänud tah(k)u(de) poolest. Leitud on piir, balanss, mida tihtilugu leida ei suudeta - tasakaal kontseptsiooni lopsakuse ja eksperimentalismi vahel, mistõttu manipulatiivne faktor kuulaja suunas suureneb.

Kokkuvõttes tuleb nentida tõsiselt hea teose olemasolu, igatahes seni parima, mida siinkirjutaja Eestimaal AD 2010 kuulnud on.

Kuula albumit siit

Chappaquiddick Chappaquiddick (Noise Horror)

Chappaquiddick on Taylor Ross, Jeremiah Johnson ja Mark Lynn Jacksonville`ist. Taylor Ross`i (Picayunes) muusikat olen siinses blogis ka varem tutvustanud. Trio 14-looline ja 31-minutiline debüütalbum on segu psühhedeeliast, avangardprogest ning improrock`ist. Intensiivselt esitatud helikihid moodustavad muljetavaldava terviku. See pluss pillikooslus - bass, trummid ja klahvpillid - toovad mällu ennekõike Canterbury legendi The Soft Machine`i. Tõsi, Chappaquiddick`i kohati pilti-eest-viskavad trummeldamised ja vokaalapoteoosid lähenevad hardcore-numbritele, olles seeläbi suguluses Witchporn`i ja The Moon Runner`iga. Muidugi, võib üksnes oletada, kas vihahood on spontaansed või teeseldud-kontrollitud (kahtlustan viimast). See on uus underground-muusika, mis defineerib end sarnaselt 80ndatele kassetikultuuri-liikumise kaudu. Veneetsia progegeenius Gianluca Missero alias Hox Vox andis tagasisidet, öeldes, et omal ajal USA`s elanuna nägi ta küllalt seesuguse taotlusega (clean psychedelia eclectic mix-up) punte, kelledest mitte keegi ei osanud oma kontseptsiooni niivõrd impressiivselt välja mängida kui Chappaquiddick. Ta võrdles bändi "muskleid pumpava Slint`i" ning teiste Louisville/Chicago (jazz`ist mõjutatud) post-rock-ansamblitega. Kahtlemata väga värskendav kogemus ning üks selle aasta üllitisi.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Chappaquiddick

Chappaquiddick
Myspace
Lastfm

[Kontsert] Faust Live at WFMU Fest Oct 1 2009

Faust on ansambel, mis tõsisele eksperimentaalrokifännile lähemalt tutvustamist ei vaja. Legendaarne Saksamaa (Liitvabariigi) rühmitus, mida on peetud krautrock`i kvintessentsbändiks - enamakski, kui olid seda CAN või Kraftwerk näituseks. Bänd, mis tegutses 70ndatel neli aastat, andes välja geniaalset muusikat, millele järgnes paarkümmend aastat vaikust, et seejärel vanade meestena naasta. Kindlasti oli nende tagasitulek seotud ka krautrock`i olulisuse teadvustamisega popmuusika ajaloos ja arengus, iseäranis seostatuna teatud bändide (The Fall, Tortoise, Stereolab) peamiste eeskujudena. Rääkides veel Faust`i albumitest, siis siinkirjutaja jaoks on "IV" maailma esimene indiealbum - omast ajast umbes veerand sajandit ees.

Kuigi algusaegade kuuikust on järele jäänud vaid kaks meest - Jean-Herve Peron, Zappi Diermaier -, kelledega on liitunud James Johnston ja Geraldine Swayne, kestab Faust`is jätkuvalt müütiline hingus. Rohkem kui poolteisetunnine laiv varieerub varase Faust`i klassikaliste art-rock-numbrite (Jennifer, Sad Skinhead, So Far, Psalter, Krautrock) ja hilisema elektroakustilise eksperimentalismi, sound art`i ning free jazz`ilike uuristuste vahel. Sessiooni fragmentaarsus meenutab "The Faust Tapes"-i. Toniseeriv energialaks on igati garanteeritud.

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] Volumina Ciencia Ficción (Peppermill)

Benjamin Zàrate aka Volumina on järjekordne kinnitus veendumusele, et hetkel löövad latiinod-segaverelised tugevate elektrooniliste mõjudega avant-indie`s laineid. Ühemeheprojektid nagu Neon Indian, MillionYoung, Toro Y Moi ning Wonder Wheel (viimane postitas oma Myspace´i leheküljele traktaadi tuleviku popmuusika tehnilistest võtetest) loovad 21. sajandi teise kümnendi popkehandit. Chillwave/glo-fi, shoegaze, dream pop, lo-fi, psühhedeelia ja elektrooniline tantsumuusika on siiani olnud peamised vahendid, milledest on uusi muusikalisi universume vormitud.

“Ciencia Ficción” on mehhiklase järg samal, st 2009. aastal ilmunud debüütalbumile “This Is Our Home, Please Come In!” (mõlemad üllitatud Kanada leibli Peppermill all). Seos ei ole üksnes kronoloogiline – harmooniatest-meloodiatest laetud indietronica/electro-indie hüljatakse enamuses ning täidetakse ja segatakse avant-proge/zeuhl`i, 60ndate-70ndate kummituskogumike helide ja space age pop-mullistuste kollaažiks. Justkui Mort Garson-abielupaar Barron`id ja Magma-Eskaton leiutanuks oma tippaegadel ajamasina ning maabunuks kolm-neli kümnendit hilisemasse aegruumi. Paraja koguse müstika ja ängiga segatud teatraalne element ajab kombitsad kuulaja alateadvusesse. Näituseks vastupandamatud ava- ja lõpurada.

Kuula albumit siit

Hox Vox Mjöllnir (Jamendo)

45-aastane Gianluca Missero on oma kuuenda albumini jõudnud. "Mjöllnir" tähendab Thor`i vasarat ning kõik lood, v.a üks, kannavad viikingite jumaluste nimesid. Eelmise aasta lõpus reliisitud küllaltki kurioosne klubimuusikast läbiimbunud "Hurry Up Harry - part 1" ei olegi hoolimata lubadustest veel leidnud järge - selle asemel on veneetslane teinud põike ning on tagasi vanade harjumuste, avangardistliku kaldega progerock`i juures. Nagu ta ise on maininud - ristamas maist ja pühalikku. Tõsi, suurele loojale kohaselt on itaallasel ka siin mida lausuda. Niivõrd turbulentset ja ekspressiivset klahvidega mürgeldamist ei ole Missero puhul varasematel albumitel täheldanudki. Mis teisalt ei ole ka ime - konkreetset albumit on juba tunnusmärgitsetud kui "zeuhl". Tõepoolest, kontseptuaalses keskmes on mürgeldav, kohati kalk bass, kriipivad kitarrid, masinlikud trummikaskaadid, sümfoonilised avardumised, obskuurne ja teatraalne klahvpillistik, klassitsistlikud manerismid ja flöödikatked. Kaos vaheldumas korraga, kõlaline pehmus jäikusega. Siin on loomulikult ka pomp-element esindatud, kuigi seesugune, mille ees tõstaks lihtsalt kaks kätt püsti. Meisterlik, väljapeetud ning nauditav. Kaheldamatult üks parimaid üllitisi üleüldse, mida mul RIO/Avant-prog`i valdkonnas on au tunda olnud.

Kuula albumit siit

9.4

Canoply Games Phantoms (Jamendo)

Canoply Games on Siberi mehe Platon Terentjev`i sooloprojekt - kui kuidagigi CG muusika põhituuma kirjeldada, siis võiks rääkida avangardistliku kaldega sündimuusikast. Ei, Bratski noorsandi inspiratsiooniallikad ei asu new wave`s, vaid industrial-muusikas, mürarohkes no wave-harus, Mike Patton`i cutting edge-esteetikas pluss tumedaid varje armastavas ambient-kontseptsioonides. Eredaimaks eksemplariks on "Cthulhucore" (2009, Jamendo), mis tagus armutult free jazz`i ja avant-industrial`i rauda sound collage`i meetodil.

"Phantoms" kummitab teistmoodi - helipoeesia kaudu. On tsiteeritud-esitatud lõike rohkem- ja vähemtuntud kirjanike - Hemingway, Brodski, Murakami, Hrenova ja Košin`i - poeemidest. Esiteks, teatraalne miljöö - piaanomuusika, kammerlik elektroonika, "tõsimeelsed" maneristlikud heliefektid; teisalt, loos We loose touch with our own consciousness ei häbeneta drum`n`bass`i rütmi laenata. Eating a mix of concrete and oil on üks suur lõikav progesööst. Tõepoolest, huvitavaid heliühikuid-sämplijuppe on teisigi, samas informatsioonihulga doseerimine ja jaotamine on lahendatud ebaühtlaselt ning pealtnäha sihitult - kord pealevalguvad digitaalsed müralained - mis jäävad väheveenvaks -, teisalt palistab helipilti hõredus, mis kokkuvõttes kõlab ühe halliseguse ollusena. Piltlikult - nagu see nägu konkreetse üllitise coverprint`il.

Kuula albumit siit

6.5

[Artistid] Дрогункин А.Д.

Дрогункин А.Д.
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Hard Ton These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By (R.A.I.G Accessory Takes)

Hard Ton on Moskva lähistelt pärit A.D Drogunkin, kes on teinud muusikat ka oma nime all.
Albumit "These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By" jõuti tituleerida Vene underground-skeene kõige muljetavaldavamaks ning šokeerivamaks teoseks aastal 2009. Sellega võib nõustuda, ja ka mitte - omalt poolt tean kahte tugevat oponenti (Canoply Games`i "Cthulhucore" ning Burrito "Burritard") nimetada.

Milles siis võib seisneda käesoleva albumi fenomen? Kuivõrd kontseptuaalseks (õõnestus)punktiks on juhuslikkus, siis kompositsiooniliselt on tulemuseks lahkkõlaline ja ohtralt liigendatud metal-muusika. Või õigem oleks öelda sound collage metal-muusika ning sellega rohkem ja vähem külgneva dieedil. Avangardproge, MIO, math-metal, hardcore, kurjast vaimust vaevatud elektrooniline muusika, neoklassikalised orkestratsioonid ja piaanomuusika. Tõepoolest, kui TSANYISWTNPB puhul rääkida sotsiaalsest referentsist, siis vaevalt see oma hüplevuse tõttu suudab metal- ja progemeeste südametesse murda, kui just RIO/avant- prog`i paadunud fänn ei olda. Lugude pikkused ulatuvad kümnest sekundist kuni üheksa minutini. Ühesõnaga, selle tunni jooksul leiab aset hästikonstrueeritud instrumentaalne (topelt)lammutamine. Võta siis kinni, kas on see teatud stiilide suretamise või siis selle päästmise püüe.

Kuula albumit siit

[Artistid] Canoply Games

Canoply Games
Myspace
Lastfm

Weird Ribs Tubes (CLLCT/Bandcamp)

Joseph Cox on ennekõike tuntud oma varasema projekti Fragile Battleship järgi, keskendudes 4 albumil "huvitavale" ambientmuusikale. Teate ju küll, et selle žanri hindamise kriteeriumiteks ei sobi määratlused nagu “õhuline”, “eeterlik/atmosfääriline”, “uinutav”, "sügav" (teiste žanrite puhul on nendes omadussõnades kvaliteedile viitav intentsioon juba juures - kuna ka ambient`il on üldiselt positiivne tähendus juures, ning ristata teisi stiile sellega on jätkuvalt populaarne tegevus). Eristamaks selle žanri head muusikat keskpärasest (halba ambient`i tuleb vist reeglina väga harva ette - ausalt öeldes ei suudakski eksprompt ette kujutada, mismoodi võiks üks õige halb ambient kõlada - pigem siis igav, kuigi see karakteristik viitabki keskpärasusele) piisabki märksõnast “huvitav”. See, mis on “huvitav”, on ka hea. 20aastase Briti muusiku headuse üheks eelduseks on varieeruvus - lõpututena näivate - nii pingestatud kui ka pingestamata - atmosfäärika-unenäomaastike kõrvale pakub-segab ta elektroakustilisi katsetusi (kõikvõimalikke kõlaefekte), turmlevaid glitch-rütme, musique concrete`i, modernklassika ning ambient`i sulandusi, downtempo`t ning pinnapealseid, kuigi sugereerivaid orkestreeringuid, madalsageduslikku bassikõminat (mis kestvuse korral omandab suisa doom drone`i jooned - nt lugu Smith), vabas vormis heliefekte, suutes selle kõige juures säilitada kredibiilsuse. Mees teab hästi, mida mees teeb. Sama kehtib ka tema uue projekti Weird Ribs kohta. Kuigi hoopis teistsugune, ei ole kannapöörde uus koht sugugi üllatav - Cox`i eksprimentaalne vaim võinuks ükskõik kus maabuda. Kuigi ka nüüd maandus ta suure prantsatusega, lagunedes mitmesse žanrisse laiali. Keskne locus on krautrock - lausa ilma või siis väheste kitarridega muusika, mille suunitlus oligi pigem elektrooniliste vahenditega tehtav eksperimentaalpop. Cluster, Conrad Schnitzler, Manuel Göttsching, Harmonia, The Droids, Cosmic Jokers jpt. Päris mitte (hilisem) Kraftwerk, samas olemata ka CAN, Faust või (esimeste albumite) Kraftwerk. “Tubes” algab stereoefektidega - ühest kõlarist-kanalist teisse liikuvate elektrooniliste loop`idega liitub vali süntesaatori-drone, mis pulseerib ning paiskab ülesse kõrgeid heliakorde - ühesõnaga, kõlades rohkem Cluster`ina kui Cluster ise seda tegi. Imetabane saund. Albumil on ka kilavat digitaalsentimenti, mis olenevalt hulgast ning intensiivsusest on mõnes kohas pluss-, teises miinusmärgiline (tiheduse ning kilavuse tõttu muutub helipilt liiga koormavaks loos Goodnight Sweetheart (?) ). Cox ise saab ka sellest aru, tõmbudes tagasi. Eraldi rõhutamist väärivad on veel Leave - kraut/süntsümfoonia, mille helinivoo kõigub, kasvatades ning täites kuulaja tajuootusi. Ma ei tea, aga äkki kõlaksid Harmonia ning Penguin Cafe Orchestra kokku täpselt niimoodi, kui neid samaaegselt mängitada? See ei ole veel kõik - lõpus pakutakse Gang Gang Dance`i stiilis avangardistlikku tribal-rütmistikku, mille kontrapunktiks on intensiivselt vilisev foon, millega liituvad eelmisest projektist tuttavad heliefektid, omades veelgi purustavamat väljundit. Selle aasta parim lugu seni. Pitter Patter`it raputavad samuti kosmilisi vööndeid läbivad tektoonilised nihked. Vanaaegsetest analoogsüntesaatoritest ning tanpura lõppematutest akordidest loodub uus metafüüsika - kosmische musik`i vanade peerude kantsid ongi seega üle krohvitud. Ka ülejäänud träkid on ülesannete kõrgusel (ka Goodnight Sweetheart kõlab 4-5 kuulamise järel hästi). Modernne sentiment kohtub retroga, eepilisus helimanipulatsioonidega, vanakooli elektrooniline saund käesoleva tehnoloogiaga, tantsuline sentiment infiltreerub psühhedeelsesse kaosesse. Kuna Joseph Cox on oma mõjutajatena maininud ka Fuck Buttons`it ning Growning`it, siis saavadki niidiotsad kokku tõmmatud. Siiski - tänapäevane lähim (retro-)sugulushing on Dominik Jansen aka Cidulator. Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Les Dix-Huit Secondes

Les Dix-Huit Secondes
Myspace
Lastfm

Hox Vox Hurry Up Harry - part 1 (Jamendo/Hox Vox)

Veneetslane Gianluca Missero on sel aastal juba kolmandat ning üleüldse viiendat korda tagasi. Itaallase albumid on eranditult tähendanud kõrgkvaliteeti. 1989. aastast saati, kui ta üllitas oma debüütalbumi “Eight-Bit Deboned”. Missero on hoidnud üleval RIO/Progressive rock`i parimaid traditsioone - lõivuvaba väljapeetud cutting edge. Avangardistlik progemuusika, mida on läbimas elitaarne, aristokraatlik hõng.

Hox Vox`i puhul on tavapärane, et esmakuulamistel näib, et kõik elemendid on paisatud kaosesse ning terviku haaramine näib võimatu ülesandena. Tegelikult tuleb selle virvarriga kohanduda ning struktuurijoonte väljailmumine on üksnes aja küsimus. Loomulikult ka käesolev album ei ole selles osas erand.

Tõsi, härrasmees, kes on üles kasvanud Residents`i, Frank Zappa, Les Claypool`i, CAN`i, Gentle Giant`i, Pere Ubu peal, tungib käesoleval üllitisel teistsugusesse sfääri. Näiliselt teistsugusesse sfääri, kuna krautrock ning avant-rock on niikuinii andnud tänapäevasele tantsumuusikale piirid. Avang Sabre on progekestas kvaasi-jungle. Lihtsalt ongi nii, et progemees tahtis klubibiidid oma kontseptsiooni sisse sulatada. Samas ei lase ta hetkekski kahelda, et see ei ole tema jaoks eesmärk omaette. Tantsurütmid ning tuletõrjesireenid (Chase In Downtown). Nagu halva unenäo projektsioon, mis aeg-ajalt maailma eri paigus reaalsuseks saab. Teisalt sireen näikse ka hoiatavat kuulajat, mida albumilt oodata võib. Kontseptuaalsest raamistikust annab samuti märku tõik, et enamus lugusid on täpselt 2 minutit pikad. Varasemate albumitega võrreldes on see avangardprokkari (=progerokkar - ae, eesti filoloogid!) klubiversioon. Afrofuturistlikud motiivid stilistiliselt adekvaatsete funk- ja soulpasunatega (Enchilada Layover; Cruisin in El Monte). Tõsi, Missero ei oleks Missero, kui ta afrobiite ei asendaks math-rock`i rütmistruktuuriga. Teisalt demonstreerib veneetslane, et tema suhtes ei tasuks lõpuni eelarvamuslikuks jääda - jäik drum and bass üleneb spetsiaaltegelaste tasemele (Yerba Buena Gardens). Samuti Dawn Flight to Panama flirdib house-muusika diipide tjuunide ning Montego Bay hip-hop-kontseptsiooniga. Albumi lõpetab Spirits Have not Flown - metronoombiidiga kosmische musik, mis annab märku, et äraspidine trip on lõppenud. Finito. Album on pühendatud Marco Bianchi`ile, tema bändikaaslasele Death In Venice päevilt.

Tõeliselt kummastav ning lummav üllitis. Kuid kui kellelegi muusikast tekkinud kujutelmad nõrgaks jäid, see vaadaku itaallase muusikavideosid. Andekas tüüp see Gianluca Missero. Kuu-kahe pärast ilmuv triloogia teine album pidavat Veneterian Snares`i meenutama. Jääme ootama.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Hox Vox

Hox Vox
Hox Vox
Myspace
Lastfm

Hox Vox Étoile (Hox Vox)

Progeroki või avangardiga lähemat sidet omavad inimesed teavad väga hästi, et Itaalia muusika ei piirdu ainult San Remo laulufestivali, Italy disco või kuulsate filmiheliloojatega. Tõsi küll, Itaalia progeansamblid ei ole üldsusele kuigi tuntud, samas nende kunstiline kõrgelennulisus ei jää anglokultuuri omadele alla. Kurioosiumite otsijatele on Itaalia igati soodne paik.

Gianluca Missero alias Hox Vox, 44-aastane veneetsialane, on üks väljapaistvatest proge ning avangard(sm)i vahel pendeldajatest. Ka mänginud klahvpille ning bassi ansamblites SlideStraviati ning Gunshot Nucleus. Tema filosoofia on põhinenud instrumentide ebakonventsionaalsel kasutamisel ning lugude veidral struktureerimisel. Tema RIO/Avant-prog koosneb veidratest sämplijuppidest, põigetest väga erinevatesse muusikastiilidesse (sh ka uuematesse - death metal, electronic pop, indie, nu-jazz), segu tõsidusest ning groteskist, improvisatsioonist ning kaalutletusest. Itaallases on kaalutletust ka üldisemas mõttes - iga album on põhjalikult läbi mõeldud ning komponeeritud - mitte ükski heli ei näi üleliigne, st ei tekita kuulajas igavust. Albumite ohtrale liigendatusele vaatamata läbib muusikat majesteetlik suursugusus.

"Étoile" on siis Missero neljas album. Järg kolmele suurepärasele albumile - "Eight-Bit Deboned" (1989); "Outskirt" (2008); "Das Chamäleon" (2009). Avalugu Intro algab prääksumiste ning jätsulike piaanoklimberdustega, millega liituvad uksekella tirin ning mingi ebamäärane hääl, mis siiski näikse kangesti Marge Simpson`ile kuuluvat. Järgmine lugu Behind The Curtain on kuulajale peale lendav proge - kitarrid ning trummid võtavad teineteiselt mõõtu, mängides maha huvitava struktuurikujundi. Loos Rhythmbox asendatakse rütmimasinad biitboksiga, ning viimane muutub tavaliseks integreeritud instrumendiks (mõnes telesaates püütakse seda jätkuvalt kujutada kurioosumina, mille demonstreerimisega siis suurt raha püüda). Muuseas, ühes loos tehakse otsene kummardus Gary Numan`ile. Ülejäänud kolm neljandikku albumist jäägu kuulajate endi avastada. Vihjeks ehk seda, et lõpu poole liikudes näib album aina energiat juurde koguvat.

Kuula albumit siit

8.8

Amitron_7 The Anton Phase Electro Clockwork Menagerie (Enough Records)

Infoajastu...infoühiskond... Niipalju kui tänapäeval keegi endast välja paista laseb, nõnda palju ta ka olemas on. Sotsiaalse loomana võrgustikes osaledes peab inimene enamasti tegema ohverdusi, ennast müüma ning loobuma millegi nimel, et teda võimalikult palju märgataks. Painduma millegi järgi või millelegi alla. Muidugi, tänane päev on paksult täis sotsiaalset idiotismi, st seesuguste inimeste käitumise kehastuses, kes seda eelpoolmainitud erinevust ei taju, kaotavad seeläbi iseenda, tehes end lihtsalt naerualuseks; või siis vastupidi, on eeskujuks teistele, tootes veelgi enam mainitud kretinismi.

Underground-ringkondades on õnneks info rohkuse või vähesusega võimalik mängida rohkemal määral. Nt muusikutel myspace`i või lastfm`i liikmelisuse kaudu. Enne internetiajastut oli eelduslik paratamatus see, et mõnest ansamblist sai kultusbänd tänu sellele, et infot nende kohta liikus äärmiselt vähe ning grupp, kes selle ümber kujunes, sai olla väike. Eeldused info liikumiseks olid piiratud. Tänapäeval on see situatsioon liikunud diametraalselt teisse äärmusesse - vastupidi, infot tuleb ise ohjata. Kultusega on kaasnenud ka haipelement - mis omakorda on saanud võimalikuks tänu info suurele voole, ning mis sageli muudab ka ansambli staatust - kultus asendub laiema populaarsusega. Näiteks Animal Collective ning Devendra Banhart on kindlad näited sellesuunalisest triivist.

Amitron_7 kohta ei ole teada muud infot peale selle, et ta on pärit kusagilt Loode-Britanniast ning üllitanud kaks albumit. Kuigi olles kõikvõimsa maispeisi liige, on ta jätkuvalt suutnud oma anonüümsust hoida. Mikspärast? Küllap tahtes lihtsalt olla keegi, kes teeb MUUSIKAT. Mõlemad tema albumid - "Karma 08/01 EP" ning "Anton Phase Electro Clockwork Menagerie" - on üllitatud Portugalis resideeruva eksperimentaalmuusikaleibli Enough Records/enoughrecords`i all.

"Anton Phase Electro Clockwork Menagerie" konkretiseerib, süvendab ning ka laiendab seda rada, kus "Karma 08/01 EP" pooleli jäi. Jätkab sealt, kus ambient dub koos aeg-ajalt sisse tungivate vokaalsämplitega äärmiselt atmosfäärilisi kombinatsioone kujundanud oli. Tõsi, uuel albumil on glitch-rütmid asendunud jatsulike rütmisektsioonidega ning vokaalsämplite asemel figureerivad vaimukalt sürreaalsed tekstikatked. Tõepoolest, üldisemas suunitluses on Amitron_7 muutunud uuel albumil ultramodernseks progeks kätte. Kujutage ette seesugust soundtrack`i, millel kohtuvad Air`i "Premiers Symptomes"`i plinkivad neoontuled, Gong`ilik kosmiline fusion, kus aegruum näib kitsaks jäävat allakukkuvate gruuvide mahutamiseks. Suudate te meenutada, millal te viimati kuulsite midagi seesugust, kus downtempo on segatud atmosfäärilise dub`i allhoovustega ning asetatud jazzrock`ilikku konteksti? Weather Report meets Air meets Gong meets The Orb.

Kuula albumit siit

9.0