Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Avant-industrial. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Avant-industrial. Kuva kõik postitused

2/09/2011

AnalogNoiseMaster The Aural Enthusiast (Parafago)


AnalogNoiseMaster`s aesthetics and ideology seems overtly to hark back to those days when full-electronic scoped krautrockers kicked off proceedings on repetitive sonic patterns and developments of their inner spaces in the mid of 70`s, for instance, if to come over to the workouts by Conrad Schnitzler and Cluster. The 9-track set is relied mainly upon propulsive and abrasive sounds, sometimes lopsided by having subtle swayings from one channel to another or sheer proto-industrial/old school industrial music alchemical experiments or producing slightly dream-alike fabric layers above those hard cored lookouts. Beside krautrock it can be considered minimal music as well, more detailly, if to consider the austere supplements of analogue/modular synth-based whimsical chords and overthrows. At times it will be exploded into noise-infused rhythms and brown noise-backed examples (noise techno?!). For sure, the ANM`s recent brainchild is ebullient, playful, and fruitful, all in all, full of aural fun. Check it out the other issues under Parafago Records as well, however, this Italian label has developed into one of the most solid experimental music records nowadays already.

Listen to it here

9.5

1/18/2011

c0ld l▲k3 - °∆° (Parafago)


The appearance of the Italian label Parafago was highly welcomed in the ending of the previous year having revealed an interesting mix of peripheral and whimsical electronics which at some of its points is related to witch house/haunted house/drag appearances. For instance, the second release in the label`s discography is issued by c0ld l▲k3, which is probably the best known artist in the roster. So far c0ld l▲k3 has got some attention with his/her previous accomplishments in the circle of blogs closely related to witch house/drag hype. Indeed, I have no idea about who she/he is but I have experienced his/her excellent touch of sound.

By obsessed with murky, industrial-infused sonority the recent case is related to a 16-minute track which is fulfilled with propulsive shards, layer changes, (over)shadowed borders, delay effects and stomping beats. Being properly channelized, balanced and dosed for the impression will overwhelm a listener in the first place for sure. And it makes the difference on its own.

Listen to it here

9.3

12/02/2010

[Old but important] Etrethn EP (Tavern Eightieth)


By concerning on for listening to music this very purpose is not only related to wholly hedonistic consideration to be enjoyed. Its side task is to discover small music communities and movements within the vast music business circuit, acknowledge them and integrate them into a broader system of the music community. Nowadays, because of the expansive popularity of different virtual social environments (Facebook, Twitter etc) it is not only the task and straining of the music critics anymore.

Maybe you can remember for I had overviewed such a Leeds-based vanguard dream folk musician as Michael Waters aka Model Warships recently, who is known by his uncountable collaborations and side projects and his constructive relationship with certain labels like Tavern Eightieth and BeatIsMurder as well.

One of such cooperations by Waters is Shi Toys with Edward Trethowan (also the British) whose doings are concerned on the likes of Anva, An Insection, and Etrethn (yet obviously misunderstood by myself how to spell it, though). Trethowan`s action with Etrethn can be viewed on the one issue only. However, merely named as EP (of 6 tracks within 29 minutes) it is really worth to pay much attention for it. As the basic processing peak, a fine and calculated interplay between noise, kinds of pulsations and psycho-acoustic ambiences, and throbbing industrial-alike rhythms can be detected here. By my opinion, as a speculative exercise the EP might be divided into two sections, correspondingly, consisting of first five tracks, and the last (and the most extended) one Shackracing.7, which is an omnipotent case of magnificient, epic ambient noise/cadencic space rock/ambient techno monstrum.

Listen to it here

11/22/2010

[Compilation] Artificios 3 (Sincro)


The Argentinian label/experimental electronic music platform Sincro is back after for a while. It is their third compilation consisting of musicians coming from Argentina, Peru, and Spain (Catalonia). Asolaar, GUM, Ivliss, Juan Dub Silva, Mezzo, and Omar Lavalle are the names up there to get set up with an excellent smorgasboard of industrial/noise-infused repetitive cadences, the abstract abysses of noir-esque soundscapes, microtonal/monotonal manipulations, rough audio processing, and the blaze-framed pavements of pulsating glitchtronics. Although you can hear some similarities with the nihilistic approach of the 70/80`s industrial music, the borealic senseless of Pan Sonic, or the frightening neuroticness of Suicide, it is an universe regulated by its own rules. In fact, while it is an impressive compilation, you shall have to listen to its two precedessors as well.

Listen to it here

10/17/2010

[Vana ning oluline] Thierry Massard Staircase And Corridors (Bandcamp)


Rääkides tänapäeva blogide populaarsusest, siis ühed külastatavaimad on kahtlemata vanadele ning väikesetiraažilistele industrial- ja noiseabumitele (reliisitud kassett-või vinüülformaadis) pühendatud leheküljed. Vajadus selle järele on suur, kuivõrd püütakse vaheldust leida tänapäeva (digitaalsetele) saundidele ning liialdavatele obsessiivsetele saundipededele, püütakse tutvuda reliisidega, mis ennekõike olid toored ja jämedad analoogküpsetised (mille tegemiseks kasutati kardinaalselt teistsuguseid meetodeid). Ning teisalt, vanad (ja parimad) tegijad leiavad seeläbi taas tunnustamist ning vajadusel lisatakse muusikaajalukku täidendavaid infopudemeid ja mõjujooni (pärast hindamist ja seoste leidmist).

Thierry Massard salvestas aastatel 1979-1982; tollal 20ndate eluaastate alguses prantslane kasutas ülesvõttekeskkonnana vanemate vana garaaži, mille keskpõrandale asetas monofoonilise rekorderi, asetades selle ümber muu tehnika, kuhu kuulusid antiikne Wem`i kajamasin, lasteorel ning odav kitarr; lisaks olid varustusse hulgas "mõned kontrollimatud ja veidrad pedaalid" ja väike raadio, mida ta kasutas kitarri-, hääle- ja pedaalivõimedina. Ka sämplimisest ei saanud mööduda ilma b-kategooria õudukast katkeid laenamata. Lisaks käesolevale pärineb tollest ajast ka album "SüBE Version", millest Massard tegi 50 koopiat, saates need mööda ilma laiali (nt Cosey Fanni Tutti`le Throbbing Gristle`ist).

13 loo vältel (mis algselt oli üllitatud Metropublik`i alt mõned aastad tagasi) kuuleme vana kooli industrial-muusikale omast nihilistlikku minimeeritud käiamist, monotoonseid delay-efekte, kõikvõimalikke kahinaid - mis pärinevad raadio ebamäärastelt lainepikkustelt, lindisahinatest ja väliste konkreethelide ebamäärasustest -, mikrotonaalseid katsetusi ning elektroakustilist ruumiga manipuleerimist. Uutest, hiljem töötlemise käigus lisatud efektidest tasub märkimist EVP (electronic voice phenomenas) kasutamine, mida võib peaasjalikult kuulda lugudes What² ja What What.

See album on ennekõike mõeldud neile, kes peavad lugu helikunstist, (vana kooli) industrial- ja müramuusikast, inimajaloo muusikalisest pärandist ning selle arhiveerimisest. Peab aru saama, et pärand ei ole ainult see, mida poolpaljad näitsikartiklid MTV kaudu esindavad, ning hea meel on tõdeda, et vähemalt 130 inimest on "Staircase And Corridors"-le juba heakskiidu lisanud.

Kuula albumit siit

9/20/2010

D.E.A.D Sonic System (Dubbhism)


Muljetavaldav plaadiümbris. Monstrum dünaamilises positsioonis. Kümme lugu selle all on veelgi mitmemõõtmelisemad ja -mõttelisemad. Album on koletisi täis. Kuigi Dubbhism`i koduleheküljel on käesolevat kirjeldatud kui kõige DJ-sõbralikumat reliisi, on selles väites suur annus mürgist muiet. Vastupidi, seda helindit tuleks mõtestada just negatiivses tähenduses, s.t vastandumise kaudu igasugusele klubimuusikale, tegelikult ka elektroonilisele popmuusikale laiemalt - samas olemata ise kuidagi (elektroonilise) muusika šabloon (nihilistlik positsioon). Popmuusika ajalugu on niikuinii üles ehitatud vastandustele, seda nii kitsalt stilistilises mõttes kui ka sotsiaalideoloogilises tähenduses (mis reeglina on lootusetult üksteisega läbi põimunud). Selles peegeldub inimlooma egoistlik ning kõrgustesse pürgiv vaim. Raskelt roomav tekstuur ja rütm, mis kulgeb dub`ilikult ühest kanalist teise, paneb alul õlgu kehitama. Nagu luukere tants kitsaste seinte vahel, küünar- ja kodarluud vastu luitunud seina pekslemas. Dadaistlikud industrial-helid, 8bitised helivõnked ja rütmid, elektromutandid, dub-muusika võnked aegluubis. Nagu Throbbing Gristle ja Cabaret Voltaire algusaegadel publikut šokeerimas ja provotseerimas (et vastu päid saada). See ei ole situatsionistlik poosetamine, joint`ide ja trussikute lavale pildumine, vaid dokumenteeritud rünnak popmuusika mugavuse ning klubirütmide pealiskaudsuse vastu. Pentagonal hexecontahedron`i hullumeelne hip-hop, Gyroelongated Bipyramid`i ja Dodecahedron`i koletud naeratused teevad sellest ekstraordinaarse teose. Ei usu, et Lee "Scratch" Perry`igi oma kanepiuimases peas seesuguseid kujutluspilte näinud on. Midagi nii vihast ei ole kaua aega kuulnud.

Kuula albumit siit

8.8

8/23/2010

Edgeist Assembly EP (Clinical Archives/Edgeist)


Jätkame plaadifirma Clinical Archives`i ning (rütmilise) müramuusika lainel (päevad tagasi tutvustasin duot ddaA). Alates 2006. aastast 5 reliisi üllitanud lyonlase Edgeist`i kontseptsioon sümpatiseerib siinkirjutajale eriti. Mustvalged kaaneümbrised ning analoogne kujunditemaatika - mis varasema(te)ga võrreldes on veidi ümber paigutatud (nentigem, et "koostisosade" arv on samaks jäänud) - loovad usaldustunde. Prantsuse noisenik hoomab suurepäraselt oma kontseptsiooni piire ning sellega külgnevat valgustneelavat (piiri)tsooni. Süngete ning valjult kõrva paiskuvate karkasside masinlikud distorted-rütmid - millest õhkub ämbientset hingust - paiskavad metallipuru näkku ning panevad mustmateeria võnkuma, tekitades ühelt poolt assotsiatsioone brutal death metal`i, vana kooli nihilistliku industrial`i, klassikalise noise`i, industrial techno ning martial music`uga, teisalt ka Pan Sonic`u pauerelektroonilise kontseptualismiga (kurjakuulutav minimalistlik progressioon; träkkide pealkirjad nagu Tesla, Kinetic, Generator kinni(s)tavad seost Soome legendaarse müraduoga). Mõtteid korrapäraselt kanaliseeriv ning puhastav teos. Ning ka ei saa kuidagi jätta märkimata, et Kinetic ja Generator on pesueht killerid - suurepärase strukturaalsuse läbi. Kui Edgeist`i kaasmaalaste Daft Punk`i muusikat nimetati - võib-olla naljatamisi - (uueks) pungiks 13-14 aastat tagasi, siis seda loogikat aluseks võttes võiks tema loomingut lausa progeks nimetada.

Kuula albumit siit

9.4

8/04/2010

Chad Golda - [FASTER THAN BECOMING THE PAST - TASTING YOUR OWN TEMPERATURE (Rack & Ruin)


Tuleb märkida, et Chad Golda sooloalbumid on allutatud rohkem eksperimentidele kui ansamblid, mille koosseisu on ta kuulunud (Ringo Star; starstarstar). Kuid määrad teatavasti ei determineeri muusika kvaliteeti, selle headust või keskpära (ning ootan pikisilmi starstarstar`i teist üllitist, järge nende suurepärasele debüüdile "Electric Goose and the Nylon Moose"). Ameeriklase personaalsed otsingud on üha süvenenud, leides pidepunkte psühhfolgist ja (obskuursest) elektroonikast, moodustades helide kombinatsioone, mida siinkirjutaja suvatseb nimetada modaalfolgiks - muusikaks, mis opereerib folgi võimalikkustega, mis kokkuvõttes läheb kaugemale New Weird America-liikumise keskmest.

"FASTER THAN BECOMING THE PAST TASTING YOUR OWN TEMPERATURE" on Golda kolmas sooloalbum ning esimene duubelalbum. Album väärib osadesse jagamist, kuivõrd stilistiline erinevus tekitab selge veelahkme. Esimene pool koosneb akustilistest numbritest, mille kohta tuleb märkida, et Golda ei ole eales kõlanud nii akustiliselt, unistuslikult ning lihtsalt. "Lihtsus" on loomulikult tinglik määratlus, kuivõrd ka konkreetsed pisimuutused helikeeles omavad tektoonilist mõju. Muljetavaldavalt sugereerivad numbrid, mis kinnistavad ameeriklase staatust meisterliku singer-songwriter`ina, lähenedes arvatavasti enim Nick Drake`i loomingule.

Teine osa koosneb elektroonilise muusika (selle puhul tahaks tõesti vältida mõistet "elektroonika") ja kammermuusika seosest. Ka pealkirjad vihjavad üheselt sellele - põhirõhk on tšellodel (ning selle süitidel). Kontseptualism, mille minimalistlik, altkulmu põrnitsev elektrooniline mikrotonaalsus paneb ajukeemia pulbitsema. Tšellode tumemeelsus omandab uusi vorme, kulmineerudes (müra)orkestreeringutena. Ei imestaks, kui jänki järgmine üllitis sõuab juba modernklassika sõiduvees, kuivõrd neid elemente on ka käesoleval kuulda.

Esimese osa eest 10, teise poole eest 10. Meistriteos.

Kuula albumit siit

10.0

7/05/2010

Gynorg 3rdDoor EP (Psychic Oscillator)


Siinkirjutaja kogemus ütleb, et kui emotsioonidele mängiv helikeel muutub mingist hetkest koormavaks, tuleb piduri tõmbamiseks mõni dark ambient/illbient-album peale panna. Diametraalselt erinevad kuulamiskogemused tasakaalustavad, kainestavad ning aitavad hinnangutes paremini orienteeruda, võimaldades žanrilisest solipsismist väljapoole vaadata.

Andrew Cooke`i 5-realine ning 27-minutiline EP on piisavalt pahaendeline oma roomavas õuduses, et pillerkaar kuulaja teadvusest mõneks ajast välja uhta. Britt loob elektroakustilisi keskkondi rütmistruktuuride laiali laotamiseks. Tõepoolest, kahinate-sahinate ja õrna reverb-õõva saatel kulgevate elektrooniliste progressioonide, inimhäälte kaugete kajade kaaslasteks on läbi erinevate intensiivsuste ning stiilidimensioonide tukslev rütmistik. Kuid on teisigi rõhutamisväärseid elemente - lugu Vermist läbiva säriseva sündibassijuraka kohal võnkleb kummituslik efekt, nimilugu kulgeb sügavas, kõike-muud-välistavas vaikelus; isiklik lemmik on Milieus, kus kõrgete, keskmiste ja madalate helide vahele tekib avar ilmaruum; lõpulugu WhiteDot on neoklassitsistlik industrial drone techno. Tegija teos.

Kuula albumit siit

8.7

5/07/2010

Het Fukking Licht Kutplaneet (Narrominded)


HFL`i 3-looline album (EP`ks oleks seda vale nimetada, kuivõrd träkid on vähemalt 10-minutilised ja pikemad kompositsioonid). Vaikus, hillitsetus, pingestatus, abrasiivsus ning progressioon on märksõnad, millest kujuneb metafüüsiline koloss. Reverb-efektidesse mähkunud industriaalsed kõminad ja (järel)kajad ning elektroakustiline "avatus" loovad illusoorse keskkonna. Sfäärilisus. Sfääride maailm on konkreetne - hoolimata sellest, et see voogab ja virvendab -; seevastu sinna peidetud "juhuslike" (konkreet)helide puhul kerkib probleem - kust jookseb piir reaalselt eksisteerivate helide ja taju kausaalse ning iseenesesliku genereerimise vahel? Kõik see on väga põgus, asendudes järjekindlalt uue vooga. Midagi võib sealt kuulda - põrklev trummeldamine, inimhääle ebamäärane lalin, elektroonilised ludinad. Muusika, mille juured peituvad kompromissitus vana kooli industrialmuusikas ning eksperimentaalses elektroonikas-krautrock`is a la Conrad Schnitzler või Manuel Göttsching. Mida ette võib heita, on helipildis üleliia domineeriv digitaalsus-digitaalne luitumus. Seda tulnuks (rohkem) peita. Samuti olen täiesti veendunud, et analoogformaadis kõlaks "Kutplaneet" märksa paremini. Seesugune saund lihtsalt vajab loomupärast "määritust".

Kuula albumit siit

7.3

5/06/2010

[Kontsert] Faust Live at WFMU Fest Oct 1 2009


Faust on ansambel, mis tõsisele eksperimentaalrokifännile lähemalt tutvustamist ei vaja. Legendaarne Saksamaa (Liitvabariigi) rühmitus, mida on peetud krautrock`i kvintessentsbändiks - enamakski, kui olid seda CAN või Kraftwerk näituseks. Bänd, mis tegutses 70ndatel neli aastat, andes välja geniaalset muusikat, millele järgnes paarkümmend aastat vaikust, et seejärel vanade meestena naasta. Kindlasti oli nende tagasitulek seotud ka krautrock`i olulisuse teadvustamisega popmuusika ajaloos ja arengus, iseäranis seostatuna teatud bändide (The Fall, Tortoise, Stereolab) peamiste eeskujudena. Rääkides veel Faust`i albumitest, siis siinkirjutaja jaoks on "IV" maailma esimene indiealbum - omast ajast umbes veerand sajandit ees.

Kuigi algusaegade kuuikust on järele jäänud vaid kaks meest - Jean-Herve Peron, Zappi Diermaier -, kelledega on liitunud James Johnston ja Geraldine Swayne, kestab Faust`is jätkuvalt müütiline hingus. Rohkem kui poolteisetunnine laiv varieerub varase Faust`i klassikaliste art-rock-numbrite (Jennifer, Sad Skinhead, So Far, Psalter, Krautrock) ja hilisema elektroakustilise eksperimentalismi, sound art`i ning free jazz`ilike uuristuste vahel. Sessiooni fragmentaarsus meenutab "The Faust Tapes"-i. Toniseeriv energialaks on igati garanteeritud.

Kuula albumit siit

4/09/2010

Les Dix-Huit Secondes Les Cahiers Des Improvisations - Cinquième Volume (Bandcamp)


No nii, Carlo Barbagallo ja Lucia Urgese on juba jõudnud viienda koostööalbumini. 13. september 2009 on välja toodud käesoleva laivsessiooni sünnihetkena. Taaskord tõestab 25-aastane sitsiillane end Euroopa ja maailma ühe andekaima ja silmapaistvaima eksperimentaalmuusikuna kaasajal. 7 lugu 55 minuti sees. Võib nentida, et ühelt poolt on "Les Cahiers Des Improvisations - Cinquième Volume" enim lähenenud Barbagallo omanimelise projekti mõnele reliisile - monotoonselt ajjuraiuvad psych-(folk)-improvisatsioonid (Specchi), teisalt pakutakse uusi ja unustamatuid nägemusi. Näituseks lõpulugu Farfalla segab turbulentsidena turmlevat müra spoken word`i, psych-freakout`i ja avant-prog`i elementidega. Helilise hulluse uus kvaliteet! Tõepoolest, mitte mingisugune tavajorsside andetult masinate abil käiatav kräpp, vaid ülim level. Avalugu Poisson sammub monotoonse loomuga improvisatoorse pingestatuse ning math- ja post-rock`ilike elementide vahel. Tõepoolest, psühh-muusika on käesoleva üllitise märksõna. Sogno jätkub kompromissitus avangardistlikus vaimus - erandiks on, et elektroakustiline valgus valgub helimonstrumite peale. Kuulake, kuidas träkk tasapisi areneb vapustavaks industriaalseks õuduseks ekstaatilise kisa abil ja saatel. Oo jee! Oo jee! Järgnevas - M == N - puhutakse terasest torupille, lisatakse ängist tõusvat mana ning kilksuv metalne sämplijupp saadab kokku kupatust. Üha enam meenub siinkuulajale legendaarse CAN`i legendaarne "Tago Mago" - kaherealisele makile salvestatud tulevasi generatsioone valgustanud-valgustav album. Näituseks ka Tout Le Monde - irminschmidtilik süntesaatoritel põhinev psühhedeelne kammerlikkus saavutab apoteoosi - kaikuv, kriipiv, lõõgastav, ärritav - teisisõnu, äärmusi kompiv. Pikim lugu Gigia evib enim lõõgastavat elementi - kuigi algab põrnitsevate vokaalsämplitega, areneb sellest hillitsi õhulisi (post-)rock-struktuure esilekandev eepiline kaunidus - lähenedes ilmselgelt GY!BE eepilisusele -, kuigi rütmis on (ette)hoiatavat metalset moolokit - tõepoolest, loo lõpp sumbubki industriaalseks kaoseks. Ütlus, et kaos on korra ema, peab antud juhul kenasti paika.

Suurepärane teos, mis oma ideelt, teostuselt - järelikult ka vormilt - väärib üksnes maksimumpunkte. Perkele küll, tooge see mees Jazzkaare`le!

Kuula albumit siit

10.0

3/31/2010

Simon Frank Beko_37 (Beko DSL)


Olete kuulanud kanadalaste (ilmselt vendade) Simon ja Joshua Frank`i ansamblit Hot & Cold? Kui tahate kuulda näidet tänapäevasest punk-muusikat, siis nimetet punt on kohustuslik - avangardistlik segu psühhedeeliast, electro-rock`ist, torkivast feedback`ist, drug pop`ist. Suicide`i electro-draivi, Spaceman 3 kivistunud introspektiivsuse ning Neu! propulsiivse rütmilisuse edasikandja. Konsistentne side on nagunii olemas - näituseks Jason Pierce (Spiritualized`i kehastuses) armastab Suicide`i tihti kaverdada live`s (tõlgitsusversioon kui ülim austusavaldus teise artisti loomingu suhtes). Hot & Cold`i debüütalbum "Any Monkey is Dangerous" ilmub juunikuus.

Simon Frank`i (see juudi nimega muusik kasutab muideks islamipärast pseudonüümi Selim Al-Farooq) eeskujudest - Suicide, The Fall, Eno, Cabaret Voltaire, CAN, Neu!, 39 Clocks, Glenn Branca, Terry Riley - ning kinnisideest - idealiseeritud rockabilly`st - rääkides sõlmub skeem lahti. Mida võiks tähendada rokkmuusika tänapäevases tähenduses? Cutting edge-ideede kaasamine energeetilistesse turbulentsidesse. Ei väsi kordamast - The Strokes ja muu sarnane dekadentlik revival-sitt on kõike muud kui rockmuusika. See on ma-ei-tea-mis. Igatahes Elvis Presley algusaegade vaimsuse ning kontekstuaalse tähendusega ei ole sellel vähimatki pistmist.

Torontolane ja Beko DSL esitlevad kahte lugu. Esimene lugu Can`t Talk kärssab avangardistliku electro-rock`i purgatooriumis - armutu masinlik draiv ning elektroonilised turbulentsid ülenduvad kaikuvaks hulluseks. Samas, kordagi ei teki kahtlust, et tegu on kontrollitud hullusega. Alone in the railway depot on märksa minimalistlikum ning hillitsetum, kuigi mitte vähem impressiivne. Kas see kujutab kummitusrongi lähenemist üksildasele perroonil seisjale? Tõepoolest, klaustrofoobiast ning industriaalsest ängist kantud unenägu või nägemus. Võrdluseks soovitan kuulata teist Beko DSL`i all üllitatud artisti The Dreams - avant-punk`i sarnase ja natuke teise nurga alt.

Kuula albumit siit

9.2