Blogiarhiiv

Kuvatud on postitused sildiga Õunaviks. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga Õunaviks. Kuva kõik postitused

4/16/2014

Lilleaken - Kevad tuli närtsatusex (2009)



  • Lo-fi
  • DIY
  • Anti-folk
  • Punk folk
  • Singer-songwriter
  • New Weird Estonia
  • Improvised music
  • Primitivism
  • Free folk
Outstanding tracks:
Lauri Sommer ja Ramo Teder - Tuul tõustes särades
Lauri Sommer ja Triinu Soomere - Unistada Männimäest
Lilleaken - Artur Tõhu unenägu
Lilleaken - Hõissa lugu politseis
Lilleaken - Mustad karikakrad
Lilleaken - Ootasime Roobertit
Ramo Teder ja Ülo Parve - Nukkilakkilaav

8/31/2013

Kago - Piimaš (2003)



  • New Weird Estonia
  • Psych-folk
  • Free folk
  • Anti-folk
  • Experimental folk
  • Dream folk
  • Baroque folk
  • Singer-songwriter
  • Weird folk
  • Avant-folk

8/25/2013

Iduvigik - Laulud lindudelt (2013)



  • New Weird Estonia
  • Free folk
  • Weird folk
  • Dream folk
  • Musique concrète
  • Avant-folk
  • World music
  • Singer-songwriter
  • Experimental

11/19/2012

Martiini - Virr-varri ähvardus (2012)



9.1

/Lo-fi, Home recording, Spoken word, Psychedelic, Experimental folk, Ambient, Organic electronica, Noise, Experimentalism, New Weird Estonia, Avant-garde, DIY, Anti-folk/

Comment: the artist and sound experimentator Martiini hails from my hometown Tartu, Estonia. His 8-track album is a quite unusual issue in the context of Estonia because of containing weird experiments which used to extend from cagy ambient/electro-acoustic textures to more tumultuous folk and organic electronica tinged coils and noisy psychedelic explorations tapped out on a keyboard or guitar and channelized through filters, effect devices and machines. Indeed, his instrumental (with one exception called Psaiko & Martiini lindistamisest) soundscapes are charmingly lopsided and warped filled formally with cellar aesthetics and anti-music business statements. In addition to it I recommend to seek out such Estonian lo-fi/experimental groups as Tuljak, Kago, Kreatiivmootor, EDASI, NE! (by the way, it was a project where Martiini was involved in previously)

10/01/2012

Kago - Boonus EP (2012)



8.8

/Alt-folk, Punk folk, Singer-songwriter, Indie folk, Folk indie, New Weird Estonia/

Comment: Kago is Lauri Sommer (born in 1973), an Estonian poet, writer, and musician who has been releasing albums since 2003 on a small Estonian independent (folk, lo-fi, indie, experimental) label, called Õunaviks since 2003. Prior to Kago, LS had involved in various dada, ethnic, experimental and punk-defined groups. However, Ibipaio is the fifth issue of him which additionally to the physical format does include a small mp3 compilation of bucolic songs supplemented with pristine guitar handling, some treated distortions around it, though, the opening track is up at the base of the vintage chords of a keyboard. The lyrics above it used to be melancholic and contemplative ones seamlessly interlaced with surrealistic turns and eminences. The only shortage is related to the unit`s shortness. However, if you would like to enjoy the aesthetics of Kago forward while having no money or there are some reasons otherwise not to posess the main album then you could download Kago`s third album Monumentalnõi Holodilnik (2007) or his dadaistic side project (with Villem Valme) Tuljak`s Soos must vöö (2006) at the Records site.

9/29/2009

Agulikass Remixide boonus EP (Õunaviks)


Õigupoolest peaksin esmajoones arvustama Agulikassi põhialbumit, ent kahjuks plaat ei sobi minu blogiformaadi suunitlusega kokku (vabad reliisid). Usun, et remiksalbumist - kui üldse - tuleb niikuinii vähe juttu. Seetõttu peaks EP luubi alla võtmine ka õigustatud olema. Seda enam, et remiksimisega tegeleb Eesti elektroonika koorekiht.

Kui oma eelmises arvustuses mainisin üht Marc`i-nimelist Briti muusikut (Amitron_7), kes ei lase endast palju välja paista, siis selles osas on Agulikass veelgi "põhjalikum" tegelane. Arvestades ka tema muusikalist formaati, oleks kindlasti vale minna mööda tema filosoofilisest-tunnetuslikust poolest. Seetõttu kohustuslik osa albumi(te) kuulamise eel on lugeda Villem Valme (telefonitsi) tehtud intervjuud Agulikassiga ning ka Lauri Sommeri eessõna sellele.

Mulle meeldivad lihtsad inimesed, kes räägivad ilustamata, näevad ideaalide ning reaalsuse vahel pingeseisundeid esile kutsuvat lõhet. Kes küll tahavad loota, aga seljakarvadega tajuvad lootusetust. Nendepoolne maailma peegeldus võib näida karm. Agulikass on väga cioranlik tegelane - räägib inimese kurjast olemusest, vägivallast ning viitab esteetilise väljundi, konkreetsel juhul siis muusika päästvale rollile. Igatahes, skeptitsismil on alati olnud tervendavam mõju kui metafüüsilistel õhulossidel.

Oma ülimas tagasihoidlikkuses "rikub" Agulikass popbisnisele nii omast käitumismalli - loobub plaadi esitluskontserdi andmise võimalusest (tekitades seeläbi ka ajendi remiksalbumi tegemiseks). Printsipiaalselt ei ole ju vahet, kas seda teeks U2 või siis isepäine muusik Tartust.

Kuigi Agulikass alustas oma loomingulist teed juba 24 aastat tagasi, eeldatavasti 17-18 aastasena, sobitub ta tänapäeva muusikalise situatsiooniga väga kenasti. Isesalvestamise ning netileiblite soodustavates tingimustes on seesugused viljakad outsider sing-songwriter`id/või antifolkarid üle ilma tugevalt märku andmas. Olgu need näituseks Adrian Aardvark, SFIAS, Tinyfolk, Existential Hero USAst või siis lo-fi kuninganna Suzie Zuzek Austraaliast. Sageli puudub nimetet tegelastel eluase, ajavad Sal Paradise`i kombel elus läbi ning pihivad helide saatel ülejäänud maailma ees.

Remiksalbum algab Kalm`i friikfolgiliku avanguga - loop´ivad kidrad-vokaalefektid. Suvetuul areneb kenasti massiivseks laineks, mis omakorda tekitab õrna järellainetust. Kindlasti üllatavaim töötlus sellel albumil. Barbariz on oma tavapärases elemendis - Unes tihti sirelit muutub tunnusmärgitsevalt kriipivate kidrariffidega inditrooniliseks popiks. Teeneline remiksija Snafu jätkab samuti elektroonika ning akustilise popi ristamise liini. Vormilises üldplaanis koosneb Bimbom inditroonika ning elektroonilise helikaose vaheldumisest. Kindlasti ei ole see tema tugevaim remiks. Ka Taavi Tulev on rajanud Kriimsilm-remiksi heliefektide kaskaadile. Tagurpidi käiatav kidraloop ning vokaallayer`it on innukalt töödeldud filtrite ning reverb-tunnelite imaginaarses maailmas. Kogu austuse juures Wochtzchèe vastu pean mainima, et sarnaselt eelnenud loole kipub hingestatus vormilise külje kaudu hääbuma - ei liha ega kala. Mingi ühendav element jääb ilmselgelt puudu. Ka on lugu liiga lühike selleks, et tugevamaid assotsiatsioone esile kutsuda. Galaktlan veab oma taseme kenasti välja - kui esmakuulamisel tundus tema elektrooniline kingapõrnitsemine veidi jõuetuks jäävat, siis iga järgmise kuulamisega paranes asi märgatavalt. Kui Brian Eno`l olnuks "Souvlaki" produtseerimise suhtes vabamad käed, siis võinuks Slowdive`i legendaarse albumi lood kõlada just sedamoodi. Oleks, poleks, poleks, oleks... . Eks Taavi Laatsit näib hetkel üldse heas sõiduvees olevat - kevadel koos Aivar Tõnsoga (ehk siis projekt Kulgurid) tegid nad albumi "Reisimuusika", mida ma pean Maarjamaa 00ndate parimaks elektroonilise muusika albumiks üleüldse. Nende paari loo tunnetuse valguses, mida mul õnnestus Agulikassilt kuulda, jääb remiksalbum originaalile alla. Tõepoolest, ei ole ju midagi lahti, kui töötlused originaalile alla jäävad.

Kuula albumit siit

7.2