- Avant-blues
- Improvised music
- Noise
- Drone
- Freeformfreakout
- Abstract
- DIY
- Outsider music
- Psychedelic
- Lo-fi
- Bedroom music
Poon. Poon? Poon keda? Poon mida? Poon millega? Poon millal? Tartu müraküllase avangardi üks esindajaid (NE!, Autharktos, Martiini) poob oma debüütalbumil nii et vähe ei ole. Mulle meeldib mõelda, et ta poob tänapäeva popmuusikat, millest siinkõneleja saab mingisuguse aimduse tänu saadetele Muusikanõukogu ja Muusika sinu kõrvadele. See on masendav, mis sealt valdavalt kostub. Rämps. Poptroonika vaimselt mandunutele. Inferioorsus. Inferno. Elutus, viljatus, klišeelikkus, artistlikkuse puudumine, hapnikupuudusesse produtseerimine. Poon'i 16-looline (Trash Can Dance'i kassettversioon sisaldab kahtekümmet lugu, st nelja lisalugu) album kõlab kui vastumürk sellele. Tõmba oksa, raisk! Ja vastumürk mürgile antud kontekstis ei ole mürk. See on puhastav kogemus loomerõõmust, loomise protsessist ja väljalastud esteetilisest purakast. Salvestatud kitarri, harmooniumi, taldrikute-pottidega. Kasutatud arvuti operatsioonisüsteemi salvestusprogrammi, edastamaks ulgu ja sõnumeid alateadvuse piirimailt. Millest olulisim on vist "lase kui leebe tuul/ja keegi ei saa mind takistada". Captain Beefheart potinõude keskel musitseerimas. Heitke see kuradi Ableton Live masterdamisprotsessis kõrvale ja miksige mingi muu programmiga. Isegi Mart Avi viimane album ei ole sellest šabloonsest patust prii, olles tema nõrgim. Ühesõnaga – poodud.
