Friday, October 29, 2010

Microcobra Micropopcorn in our heads (XLR)


Microcobra is a 8-bit/chiptune activist-musician from Tallinn, Estonia who had previously released three albums under the labels such as Qulture Production, RUSZUD, and Drill. Micropopcorn in our heads is released under the Estonian label XLR and shows up his affinity toward retrodelic music and old game consoles, also being very keen to samples of such kind of tracks having their origin date from the 90`s or the Soviet era. However, you can sight of drifts having a fuelled drive through smart, camp-y and sometimes slippery taste as well. But it is not the matter in the first place actually - his progressions toward agressive rhythms including some flirt with jungle-paced feeling resulting up in some good impressions (8 Serdec (Telliskivi Hard Mix) ). In fact, though, in the ending part I get a bit of tired riding on it. No doubt, his first release Please, play with me (2008, RUSZUD) is used to sound as his best one continually.

Listen to it here

7.4

[Compilation] 30 Seconds Of Time (Silber)


Silber Records came up with the idea of this compilation from a few angles. People have short attention spans, people love ringtones. Most songs are too long. So they put together this collection of songs 30 seconds long & made them available as ringtones. Some of the usual suspects for their compilations, some new friends, plus where else are you going to hear 46 tracks in 23 minutes. So you have no need to push the skip button to get round to the next tracks. You can imagine and handle it as a weird kind of mash-up album, moreover, mash-up artists are usually not interested in such ambitious experimental rock and indie music, they prefer more to be into easy and supeficial sound, though. The artist roster is Electric Bird Noise, Zanzibar Snails, muscle mass, Pacific 231, Ben Link Collins, Rollerball, Thorn1, Promute, Irata, Charles de Mar, Small Life Form, Notorious Jet Set, Lullabier, The Undermasks, Drekka, Sibyll Kalff, Vestirse, Bryce Clayton Eiman, slicnaton, Miss Massive Snowflake, Subscape Annex, Remora, Moodring, IANTH, mwvm, The Collinses, The Velveta Heartbreak, Fires Were Shot, Yellow6, Mahlon Hoard, & Peter Aldrich.

Listen to it here

[Artists] Radius System



Radius System
Lost Children
Several Bleeds
Myspace
Lastfm

Thursday, October 28, 2010

[Old but important] Eukariota Animalia (Fariscal)


Someone Nicolàs B, In Buenos Aires living 26 years old musician, who is recording at home with a guitar, bass, some keyboards, 4-track tape recorder, and a precarious recording technique, making really genuine stuff on his own. Indeed, the way how subtle and lush guitar sounds do shimmer around invisible axis or are arranged to throw hooks here and there, which are sometimes introduced or followed by brown noise-covered short segments or spoken word samples, are made up by the position of a genius. Regarding his guitar works and some experimentation with noise, considering also crossovered lines, he does show up his closeness to Jim O`Rourke; or the monotonic synth lines find out the way up to early Stereolab`s aesthetics. Animalia was his debut release (2007) followed by Un Dia Luminoso (2010). The maximal result with minimal instrumentation.

Listen to it here

Stubborn Tiny Lights VS Clustering Darkness Forever OK The Infinite Regress (Futurerecordings)


The Californian label Futurerecordings does seem like the valley of plenty for music adorers, containing a lot of undiscovered frontiers of pop music, from really deep and sensible ambient music up to astonishing rock conceptions. If you are up there already to start think about post-rock as some kind of fucked-up misunderstanding, I recommend to listen to such bands like Sunlight Ascending, or Stubborn Tiny Lights vs Clustering Darkness Forever OK?

The last named band, a septet, comes from Cedar Falls, Iowa, starting their debut album at an invisible point and ending at a point wrapped up by silence (silence as invisible conversation). However, inbetween it takes course over the rocks, plateaus, and valleys, offering massive guitar riffs, and some lonely piano chords, and subtle symphonic progressions are entered into here to get reached up for epic melancholy and beauty crossing the borders of each other and blending into a whole. The septet`s sound is full of any kind of key and chord changes, for instance, the experiments with emotionally abrasive male vocals do offer some reminiscence of the like of A Silver Mt. Zion, and some march rhythm passages and pitched vocal orchestrations lead up to the Montrèal`s main post-rock icon itself yet. Some people have suggested The Infinite Regress for to be the best candidate for the post rock album of 2010. Indeed, it may be going out in that way. Amazing music.

Listen to it here

9.8

Wednesday, October 27, 2010

[Artistid] Black Monolith

Black Monolith
Jamendo

Epic Flail Mrbitterness and guilty pleasures (Bandcamp)


Epic Flail`i elik newyorklase Randal Helm`i 5-loolise ning 27-minutilise EP kõva tuum peitub indie rock`is, dark industrial-muusikas ning süntpopis. Avalugu breaking down algab 8-bitise abrasiivse trillerdusena, millele taamal Helm`i väljapeetult kandev vokaal omandab kõrgelennulisuse ning harmooniaküllasuse. Kontrast on sissejuhatuseks igatahes võimas. Käesoleva reliisi puhul on paralleele tõmmatud Nine Inch Nails`i ja Blancmange`iga ning koguni spekuleeritud Joy Division`i ja Henry Cow sohilapse võimalusega. Omalt poolt lisaksin David Sylvian`i ja Darkjet`i gloomilikkuse ning Simian`i indie-elektroonilisuse. Indie ja darkwaveliku segmendi kohtumiskoha pealt on suurim sugulushing pigem hollandlaste Fourteen Twentysix. Tegelikkuses on asi märksa mitmeplaanilisem. Träki Lost gruuvivad psühhrifid langevad Spiritualized`i rokkimistega kokku, sellal kui Helm`i vokaal meenutab David Sylvian`i ja Peter Gabriel`i. Voices from the other side jätkab põhimõtteliselt sama koha pealt, kus Lost lõppes, ainult selle vahega, et EBM-ilik sündimulina rütmilisus hakkab helilistest alakihtidest kuulaja alateadvusse murdma. Lõpuloo Thinking Machines (Here Come The) tiitel ei valeta - masinad ja robopop on kohal - kraftwerkilikult autotuunitud vokaalosast ning elektro- ja elektroonikakaosest kerkib üllitise üks tipphetkedest esile. Teisalt kõik see elektrojurakate segunemine eepilise sümfoonilisusega toob meelde Suede`i "Head Music"-u (1999, Nude) mõnede lugude esteetika (Asbestos, Down).

Kuula albumit siit

9.2

[Vana ning oluline] Deep Magic Balance (Deep Tapes)


Kalifornialane Alex Gray (ka tuntud ansamblist Dream Colour) on geenius. Mitte sellepärast, et ta suudab omi kassettalbumeid sold out`ini realiseerida, vaid tema helikeel tundub kordumatu peegeldusena (muusikute puhul usume, et nad lähevad transsi, pannes oma hingeseisundid albumitele). Kas märgilised viited kosmosele osutavad ameeriklase astraalkehastusele?

Tema debüütalbum "Balance" - reliisitud eelmisel aastal 20-minutilisel tape`il, koosnedes kahest 10-minutilisest träkist - peegeldab monumentaalset staatilisust, võimalike parameetrite ja taustsüsteemide hangumist, transtsendentset mõõdet ja ambitsiooni. Süntesaatorite soojakõlalised (pop)drone`id on vaheldumas mitte vähem sugestiivse kosmilise süntesaatorirütmika ja helklevate trillerdustega. Teises loos kaasnevad ka improvisatsioonilised elemendid, muutumata kuidagi jazz`iks. Meenutab pigem Tangerine Dream`i kaemuslikemaid ning transsi lukustunud hetki ("Rubicon", "Ricochet").

Kuula albumit siit

OL Random Phrase (Error-Broadcast)


Plaadifirma Error-Broadcast kuulub ühte ritta seesuguste plaadifirmadega nagu Comfort Fit, Dusted Wax Kingdom, Fresh Poulp, Broque ning Deepindub, kellede meelishuviks on dub-elementide integreerimine klubimuusika rütmidesse. Moskoviit OL demonstreerib head klassi. Lühikeste träkkidega 6-osaline üllitis on täidetud atmosfäärilise house-muusika ning vilisevate filtritega, paksude dub-allhoovuste, kinemaatiliste rütmide, häälutuskatkete, minimeeritud kajaefektide, vinüülikrõbinate ja muudest kahinatega. Kanaliseeritud läbi efektiblokkide ning filtrite - kord intensiivsemas, kord nõrgemas võtmes. Neil hetkedel, kui venelane keerab ruumi juurde-intensiivsemaks, on huvitav täheldada, kuidas kõik pisidetailid äkitselt ergastuvad. Kokkuvõttes kõlab kupatus kui 24nda tunni muusika kusagil raadioeetris. Suitsune, piisavalt aegluupbiidine/downbeat; ka hüpnootiliselt lummav tänasel udusel hommikupoolikul. Väärt asi.

Kuula albumit siit

9.2

Tuesday, October 26, 2010

[Artistid] The Shilohs




Cakes And Tapes
Myspace
Lastfm

The Papertiger Sound Everything Matters (Auteur Recordings)


Dan Gelder ja Kerstin Wilson (aka Ker) on naasnud neljaloolise EP`ga. Nagu ikka, teevad nad sulnist popmuusikat, milles kõnelevad sulnid üleminekud, orgaanilised progressioonid pluss värviküllane erksus. Avalugu Atlas üllatab viiulikäiguga, instrumendiga, mida varem nende loomingus kohanud ei ole. Slowdivelikult strummivad ning õrna overdrive`iga rulluvad kitarrid on juba varasemast tuttav element. Can`t see why on link shoegaze`i ja New Order`i vahel, võttes jalad tatsuma ning viies indie-muusika kuldpäevi meenutama. Lõpulugu we`re modern recordists on atmosfääriline heiastus, kus pulbitseva hillitsetuse tagant näib kohe-kohe shoegaze-sein lahti pääsevat. Ometi seda ei juhtu, ning see ei pruugi ka halb olla. Igatahes see töötab. Kuid paradoksaalsel kombel ei jää nimilugu millegi poolest kõrva. Või tuleks ka edaspidi reliisid tiiteldada eeldatavalt nõrgima träki järgi, et kuidagigi sellele positiivset valgust heita?

Kuula albumit siit

9.0

Monday, October 25, 2010

[Filmimuusika] Mihkel Kleis "Oleg"


No nii, Mihkel Kleis, kohaliku proge- ja fusioonlipulaeva Luarvik Luarviku liider ja vabavormilise friikautansambli EDASI! kunstiline juht on seekord hoopis filmimuusikaplaadiga maha saanud (Jaan Toomiku lühifilmile "Oleg"). Arvestades tallinlase multidistsiplinaarsust, varasemaid kõrvalepõikeid (nt Lylian Meister`i isikunäituse "1001" helindamine 2008. aastal), kunstilist aktiivust ja otsingulist rahutust, ei tule sellesuunalised arengud üllatusena.

12 lugu peegeldavad neid locus`i , mida filmimuusikat on tavapärases mõttes peegeldama mõeldud. Emotiivsed helindid, milles väljendub agressiivse segmendi väljenduslikkus, tüüne vaikelulisus ning vaikuse piiride kompamine, on siin meisterlikult esile tõstetud. Barokne ja kammerlik miljöö on vaheldumas minimalistlikult introvertsete noir-passaažide (või suisa madalsageduslike monotoonsurinatega) või süntesaatoritel põhinevate happeliste fusioonrünnakutega; avantprogele iseloomulik repetiivne ning nurgeline perifeeria tõstab kvaliteeti ja hoiab vaheldust ülal. Kuivõrd filmis on palju rongisõitu (peategelane naaseb Punaarmee kroonust), siis MK püüdis rütmide ja kõladega lokomotiivi liikumist imiteerida (nt loos No. 3 võib lisaks rongikellade tilinat kuulda). Ka on kasutatud kitarri ja bassi (pluss efektiblokke). Muuseas, fuzzitud bassi kasutamise mõte sugenes Andrzej Zulawski filmi "Diabel" (1972) vaadates. Veidraim hetk (samas võib-olla ilusaim) kontekstuaalselt on No. 9, mida võib tõlgendada kui gregoriaanlikku naisvokaliisi (hoiame nihkevektorit jõus). Iga kuulamiskorraga erineb album varasemast nähtamatuks jäänud tah(k)u(de) poolest. Leitud on piir, balanss, mida tihtilugu leida ei suudeta - tasakaal kontseptsiooni lopsakuse ja eksperimentalismi vahel, mistõttu manipulatiivne faktor kuulaja suunas suureneb.

Kokkuvõttes tuleb nentida tõsiselt hea teose olemasolu, igatahes seni parima, mida siinkirjutaja Eestimaal AD 2010 kuulnud on.

Kuula albumit siit

Saturday, October 23, 2010

Les Marquises Beko_59 (Beko DSL)


2. novembril ilmub prantsuse-USA bändi Les Marquises`i debüütalbum "Lost Lost Lost" (Lost Recordings), mida siinkirjutaja korduvalt kuulanuna võib väga heaks hinnata.

Lyonlased Jean Sèbastien Nouveau ja Jonathan Grandcollot on osalenud vähetuntud indieaktides (Pan Pan Pan, Colo Colo, Immune, Robe Et Manteau), seevastu austinlane Jonathan Graiger on osaline tuntud americana-aktides nagu Shearwater (live-esinemistel), Minus Story ja Hospital Ships (sooloprojekt).

Ei ole kahtlustki, et Les Marquises`i muusikas kõneleb Shearwater`i õhuline kammerlikkus ja hillitsetus ning Hospital Ships`i staatilisus, samas välditakse vihjeid ameerikalikele muusikatraditsioonidele. Samuti Minus Story indie-plahvatuslikkus ei ole selle bändi implikatsioon. Foonina kumab läbi Beach House`i (teine prantsuse-USA kollaboratsioon!) poolt juurutatud minimeeritud popi kontseptsioon. Live-ülesvõttena salvestatud kolisevad trummid, Graiger`i palveks pitchitud kaeblik vokaal, elektrooniline noir, orelite sugestiivne drone ning hingekriipivad (ja pompöössed) orkestratsioonid teevad sellest imetabase reliisi (meenutab kohati Air`i "Moons Safari" aega ja ruumi ületavat ilu). Asi muutub seda üllatavamaks, kui selgub, et süntesaatoritest on salvestamiseks kasutatud üksnes väikese tootenumbriga klahvpille (Yamaha HandySound`i miniorel, Realistic Concermate-650 ning Casio SK-1). Mis veel - debüütalbum ei paku Volcano The Bear`i (Only Ghosts) ja Gareth Brown`i (Comme Nouns Brulons) suurepäraseid remikse ega alternatiivversiooni loost Only Ghosts. Omandage lisaks "Lost Lost Lost"-ile ka see.

Kuula albumit siit

9.6

Friends Demos (Bandcamp)


Jaapani trio teeb laupäevaõhtusse ideaalselt sobituvat popmuusikat. Valguseküllaselt strummivat-strammivat kitarrisaundi, mis on üle igasugu haipidest, mukkahvidest ning grotesksetest poppjobudest, eemal suurte ajakirjade ja webzine`ide fookusest. Aus muusika, noh. Nende ideoloogiline alge näib pärinevat 80ndate jangle pop`ist ning blonde hair indie`st, millele lisatakse natuke juurde dream pop`i (ning ehk ka shoegaze`i) esteetikat. Hoogne, samas sametiselt hägune naisvokaal ja üledraivivad psühhedeelsed klahvkaliinid teevad sellest tõelise maiuspala. Vana kooli indie-asi on igihaljas. Unustad enese ega suudagi aru saada, mitmes ring minemas on. Vist 20nes juba. Sõltuvust tekitav. Ja 4 lugu ning 9 minutit kõigest. We`ll Never Stay Together oma õhkamistes ja unistuslikes käikudes lausa käristab hinge ning lõpulugu Saturday (alles nüüd avastasin pealkirja!) on üks selle aasta träkke-käkke. Äkki peakski kogu kupatuse demokvaliteeti jätma? Näib hetkel peaaegu võimatuna, et "krohvimisega" võiks esteetilist naudingut kuidagi suurendada.

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Kuollut Muisto


Myspace
Svag, Ond og Liderlig

Randoman Eon (Sublime Porte)


Okan Çoban aka Randoman`i aasta alul ilmunud (esimene päris)album trihvtib minimaalse ja vähemminimaalse helikoe peal, olles seejuures peitunud sügavale dub-kanjonisse (või dub-kosmosesse - kuidas ise soovite). Rangelt masinlikku joont hoidva ning emotsioonidest hoiduva instanbullase muusika on jagatud dub techno`ks, tech-house`iks (Saturated I), dubstep`iks (Saturated II) ning kosmiliseks helimaastikuks (Winter In Space (Sublime Porte Blueshift Remake) ). Kõik eelpoolnimetatud määratlused ei ole siiski stiilipuhtad, vaid üksteisest orgaanilisel viisil läbikasvanud taiesed. Autori kiituseks tuleb nentida, et tema helikeel ei jää kuivaks - maastikud on vürtsitatud industrial-jurakate, häälutussämplite, sündiefektide ning kahinate-sahinatega (vinüülplaadi krõbin, konkreethelid). Sügav, progressiivne, rütmimotoorne ja aegruumiline. Väärinuks kõrgemat hinnet, kui ei oleks olnud toda Undulation-it (verevaene ja sihitult liikuv träkk).

Kuula albumit siit

8.3

Friday, October 22, 2010

[Artistid] Highpersonic Whomen


Ektoplazm
Exogenic Records
Myspace
Lastfm

SLUTEVER Sorry I`m Not Sorry (Bandcamp)


Rääkides girl power`ist muusikas, siis ei saa märkimata jätta, et üleeile suri Ari Up (Arianne Foster), legendaarse post-punk-ansambli The Slits vokalistist liider, 48-aastaselt vähki. Alul eranditult naistest ning hiljem peaaegu naistest koosnenud punt segas punk`i, reggae`t ja dub`i ning avangardi, kõlades kui Public Image Limited`i femiinne ekvivalent (või vastupidi).

Legend on lahkunud, kuid märk on maha jäetud. Üheks turmleva (nais)traditsiooni edaskandjaks on kindlasti Slutever, duo Philadelphiast. Rachel Gagliardi ja Nicole Snyder on juba pressi tähelepanu võitnud ning esinenud paar korda koos Best Coast`i ja Cults`iga. Ülejäänud elu koosneb telekavahtimisest ("sealt peegelduvat 90% ulatuses vastu American Dream") ja kooliskäimisest.

Nende 6-looline debüüt on kahtlemata märkimisväärne. Esiteks - akuutne sirgjoonelisus (toored kitarrid, garaažisaund (tegelikult vanni- ja magamistoasaund), kiunuv vokaal, vilisev fiidbäkk, permanentne energiadraiv), teiseks laulutekstid, mis käsitlevad hoolimatust, egoismi; armastuse puudumist, selle vältimist ja otsimist ning ka igatsust räpase tiinekakiimluse järele. Seesugust saundi nimetatakse shitgaze/shi-fi`ks ning esimesele poolele ka sõna-sõnaliselt vihjatakse. Personaalseks lemmikuks on unistusliku fooni ning tsellofaanse kitarrisaundiga So Prone. Eriti päeva esimest poolt kaunistav kuulamine.

Kuula albumit siit

8.8

Thursday, October 21, 2010

[Artistid] Out Of Tune


Out Of Tune
Creative Class War
Myspace
Lastfm

Bmind Uncommon Things EP (Tranzmitter)


Jätkame muusikaga Brasiiliast. 23-aastase Jaime de Almeida Simões`i aka Bmind`i aasta alul ilmunud 3-looline (ning 35-minutiline) EP on siinkirjutajat juba pikemat aega irriteerinud kui üsna hoomamatu taies. Iga kuulamisega on üha enam ilmnenud, et see on prog-muusika tänapäevaste mallide järgi. Ei, mitte ses mõttes, nagu oleks sel stilistiliselt pistmist neoprogega, vaid see sätestab ise omad reeglid, olles tugevalt mõjutatud 70ndate aastate intellektuaalsest kitarrimuusikast (a la Adrian Smith, Randy Rhoads, Jake E Lee, David Gilmour). Kaks esimest, pikka - umbes 15-minutilist lugu - kätkevad elemente kesktempolikust trance`st/bubblegum techno`st, millesse on integreeritud keelpilli- ja etnotrummide sämplid, mulksuv psühhedeelne elektroonika, dub`ilik kaja ning loova produktsiooni ja tämbriga vokaliis pluss tõnupedarilik manifesteeriv mana (ah jaa, teises loos lööb kaasa leiblikaaslane Holocaos). Erinevad kihid on kenasti üheks sulatatud, üksteise suhtes nihkuma pandud, võimaldades sünergiavektoril esile liikuda. Emotiivses plaanis on helindid hillitsetud, pigem mängides vastaspooluse võimalikkusega. Lõpulugu (ühtlasi nimilugu) on akustiline, peegeldades noormehe kitarrioskusi - omandatud muusikakoolist nullindate alul -, sisenduslikku vokaalmaneeri ning portugalikeelse laulu kaunikõlalisust.

Kuula albumit siit

8.6

Loomer Coward Soul (Sinewave)


Brasiiliast Porto Alegre`st pärit nelik ringutab ja sirutab, näidates uuel albumil muskulatuuri. Nende aastatagune debüütalbum "Mind Drops" (Little Room) oli lihtsalt kena üritus, seesugune, mis tagantjärele meenub üksnes märgi mahapanemise tõigana. Kuid nüüd nad kuuluvad plaadifirma Sinewave hõlma alla ning see peegeldab ennekõike märki kvaliteedi tõusust.

Nagu bändi nimigi vihjab, on nende ristiisaks My Bloody Valentine. (Austraalias on teinegi samanimeline shoegaze-rühmitus). Kuigi "Loveless"-i 5-loolisel eriti ei märka, on seda enam "Isn`t Anything"-i mõjud esil. (Kuid igasugu tribuudist on asi siiski kaugel). Küllap tajute ka Slowdive`i, Swervedriver`i, Smashing Pumpkins`i, aga ka 94. aasta Bizarre`i jalajälgi. Vastandid on kokku kuhjatud - kriipivad ja huilgavad kitarrid, kõrvetavad feedback`i servad, massiivsed ja lainetena valguvad trummiliinid, mees- ja naisvokaali õhuline unisoon ning eraldatus. Võrreldes debüütreliisiga on grunge`likku segmenti masterdatud ning tühja, atmosfäärilist hõngu süstivat ruumi (kuuldavate) struktuuride ümber kuhjatud. Küte otsa ei saa, seda valgub juurde ja peale. Superlood on Coward ja Super Fuzz (muljetavaldav shoegaze`i ja grunge`i puhastustuli). Ilmselt juba kolmas album Sinewave`ilt minu selle aasta top 50-s (This Lonely Crowd`i ja Hangin Freud`i üllitiste kõrvale). Leegitseb, raisk!

Kuula albumit siit

9.4

Wednesday, October 20, 2010

ArnAck to mars (Breathe Compilations)


Liegè`i produtsentide Arnaud Rosoux` ja David Schreder`i (Dio2xide, Kingfisherg) 6-looline debüütreliis on täis seesugust helisegmenti, mis viib mõtted paljudesse suundadesse rändama. (Et reisimuusika, või mis? Marsile?). 34 minutit hõlmaval EP-l võib kuulda sulneid kosmilisi analoogkajasid, õrnalt lo-fi`likke kesktempos rütmistikke, IDM-külgnevusi (kaks viimatinimetatut kombineeruvad tugevalt omavahel) ning manuaalselt klahvkadega laotud bassisaunde (igasgune robustsus ning haavatavus helikeeles muudab kontseptsiooni orgaanilisemaks). Ning ka kosmilise kõlaga minimalismi ja poptolmu ühitavat süntesaatorieksperimentalistikat, mis oli omane 70ndate krautrockalkeemikutele (Elektriktus, Konrad Schnitzler) või siis mõnele 90ndate ja nullindate krautrockesindajale (To Rococo Rot, Kreidler, Tarwater). Teisisõnu, "To Mars" kulgeb sci-fi ja lo-fi vahepeale jäävat niiti mööda. Võtame näiteks Sorry, Dog!-i, mille rohmakalt pinda puutuvad rütmikäigud ei ole ülejäänud helipilti vahetult integreeritud, andes seeläbi kuulajale võimaluse oma ettekujutused ümber mõtestada. (Igasugune muusika, mille "portfoolios" ei sisaldu etteennustamise elemente, on tegelikult ekstraordinaarne). Dünaamiliselt ja (üleüldse sugestiivses tähenduses) on eeskujulikem näide The Mome Raths in my Studio. Väga hea EP.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Loomer



Sinewave
Little Room Records
Midsummer Madness
Myspace

Tuesday, October 19, 2010

[Vana ning oluline] Fasp Fasp (Nishi)


Ehk mäletate, et umbes kuu aega tagasi arvustasin artisti nimega Hitori Tori (album "Kinematics", (Panospria)), mille taga on kanadalane Julian La Brooy (aka Julian Lavern), kes oli tuntud varasematest projektidest Finch and Fasp. Viimatinimetatu moodustas ta koos Joel Crawford`iga ning vancouverlased reliisisid ainult ühe, samanimelise albumi legendaarse Nishi Records`i alt 2002. aastal.

Ka reliis on nüüd legendaarne. Vähemalt peaks seda olema. Abstraktsed luupivad rütmimustrid, intelligentse techno kontseptsioon, milles on nii kosmilisust-ulmelisust, industriaalset vinet kui kaugustest kajavat halvaendelist kaja; sinna vahele mahuvad ja pealt katavad huvitavad sündiefektid, mis sageli haakuvad pehmemate momentidega, hakates tasahilju IDM-dimensioone kompama. Erinevalt paljudest seesuguse orientatsiooniga puntidest kasutavad nad ka häälutusi, ning kohati julgelt. Näiteks lõpuloos Cyl Fies, mis kõlab elektroonilise (pool)sümfooniana.

Tõepoolest, 11 lugu, mis esmakuulamisel võivad jätta mittemidagiütleva mulje, kuid järgmiste kuulamistega avanevad ning toovad purustava potentsiaali esile.

Kuula albumit siit

[Artistid] Free-Spoken Band





Jamendo
Qulture Production
Myspace
Lastfm

Monday, October 18, 2010

Nihilist Assault Group Russian-American EP (Popdesempregada/Amdiscs)


Ma olin alul päris segaduses, kuivõrd ei suutnud mõista, kas tegu on minevikust tuntud rühmitusega või selle nimekaimuga. Nimelt teadsin ühte kultuslikku noise- ja antimuusikarühmitust, mis on reliisinud kassette ning väidetavalt tegutsenud 80ndate keskpaigast saati. Teisalt, kuigi muusika on üldjoontes erinev, võib ka uuelt EP-lt piirjooni ähmastavaid vihjeid leida. Nüüd on selge, et tegu on Portugalist Coimbra`st pärit projektiga, mille kunstiliseks juhiks on Emanuel Botelho (ka tuntud kui Quit).

On võimalik, et ansambel Stereolab on nimetatud projekti ristiisaks- ja emaks (vihje London`i kollektiivi samanimelisele träkile albumil "Mars Audiac Quintet" (1994)). 6-loolise EP võib tahtmise korral kaheks jagada: ühes osas võib tõepoolest varast ja pikeerivat, shoegaze`ist mõjutatud Stereolab`i (ühele venekeelsele muusikaajakirjale antud intervjuus mainisid Sadier ja Gane My Bloody Valentine`i suurt mõju nende muusikale) kuulda. Surisevate kitarrisaundide ja happeliste orelidrive`de kombinatsiooni vettpidavus peab seegi kord paika. Teine osa, mis tekitas siinkirjutajas segadust, põhineb neofolgilikel elementidel ning konkreethelide ja jutusämplite kasutusel (mis reeglina on popkeskmest väga kaugele jäävate ning sageli poliitiliselt ebakorrektsete ansamblite mängumaa). Tõepoolest, lugude tiitlid ja vihjed ei ole ka poliitiliselt neutraalsed (independent vermont, belgrade-mostar, 9_11 responders bill). Kokkuvõtvalt võib nentida instrumentaalse muusika võimet meeldivaid retrospektiivseid assotsiatsioone tekitada. Muuseas, reliis on üllitatud kahe ilusat muusikat väljastava label`i (Popdesempregada ja Amdiscs) vahendusel. Küllap mõistsite mu vihjet edasiseks tegutsemiseks.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] The Quivering Forest

Inglorious Ocean
Myspace

Lastfm

Sunday, October 17, 2010

[Vana ning oluline] Thierry Massard Staircase And Corridors (Bandcamp)


Rääkides tänapäeva blogide populaarsusest, siis ühed külastatavaimad on kahtlemata vanadele ning väikesetiraažilistele industrial- ja noiseabumitele (reliisitud kassett-või vinüülformaadis) pühendatud leheküljed. Vajadus selle järele on suur, kuivõrd püütakse vaheldust leida tänapäeva (digitaalsetele) saundidele ning liialdavatele obsessiivsetele saundipededele, püütakse tutvuda reliisidega, mis ennekõike olid toored ja jämedad analoogküpsetised (mille tegemiseks kasutati kardinaalselt teistsuguseid meetodeid). Ning teisalt, vanad (ja parimad) tegijad leiavad seeläbi taas tunnustamist ning vajadusel lisatakse muusikaajalukku täidendavaid infopudemeid ja mõjujooni (pärast hindamist ja seoste leidmist).

Thierry Massard salvestas aastatel 1979-1982; tollal 20ndate eluaastate alguses prantslane kasutas ülesvõttekeskkonnana vanemate vana garaaži, mille keskpõrandale asetas monofoonilise rekorderi, asetades selle ümber muu tehnika, kuhu kuulusid antiikne Wem`i kajamasin, lasteorel ning odav kitarr; lisaks olid varustusse hulgas "mõned kontrollimatud ja veidrad pedaalid" ja väike raadio, mida ta kasutas kitarri-, hääle- ja pedaalivõimedina. Ka sämplimisest ei saanud mööduda ilma b-kategooria õudukast katkeid laenamata. Lisaks käesolevale pärineb tollest ajast ka album "SüBE Version", millest Massard tegi 50 koopiat, saates need mööda ilma laiali (nt Cosey Fanni Tutti`le Throbbing Gristle`ist).

13 loo vältel (mis algselt oli üllitatud Metropublik`i alt mõned aastad tagasi) kuuleme vana kooli industrial-muusikale omast nihilistlikku minimeeritud käiamist, monotoonseid delay-efekte, kõikvõimalikke kahinaid - mis pärinevad raadio ebamäärastelt lainepikkustelt, lindisahinatest ja väliste konkreethelide ebamäärasustest -, mikrotonaalseid katsetusi ning elektroakustilist ruumiga manipuleerimist. Uutest, hiljem töötlemise käigus lisatud efektidest tasub märkimist EVP (electronic voice phenomenas) kasutamine, mida võib peaasjalikult kuulda lugudes What² ja What What.

See album on ennekõike mõeldud neile, kes peavad lugu helikunstist, (vana kooli) industrial- ja müramuusikast, inimajaloo muusikalisest pärandist ning selle arhiveerimisest. Peab aru saama, et pärand ei ole ainult see, mida poolpaljad näitsikartiklid MTV kaudu esindavad, ning hea meel on tõdeda, et vähemalt 130 inimest on "Staircase And Corridors"-le juba heakskiidu lisanud.

Kuula albumit siit

Saturday, October 16, 2010

[Artistid] Thierry Massard






Thierry Massard/Bandcamp
Thierry Massard
Kreislauf
Lastfm
NoCo...mment
the questionnaire

Alex Alexandroff Anxiety(Piano album) (Jamendo)


Ukraina artist Alex Alexandroff (tal on ka kõrvalprojekt Resistance) on viimase aasta jooksul meilboksi järjekindlalt teadetega pommitanud. Reeglina on see muusiku uute singlitega seotud olnud. Tõsi, eelmise aasta lõpust pärineb ka album "Tranquillity" (Jamendo), kus ta mängis instrumentaalset kitarrimuusikat post-rock`ilikku kokkupuutepunkti otsides.

Nüüd on järg klaverimuusikasse jõudnud. 4 lugu (kogupikkus 10.13) ei äratanud esimestel ja pealiskaudsetel kuulamistel erilist huvi (muusikat ei tohiks tõepoolest taustaks kuulamise põhjal hinnata). Keskendununa hakkasin üllitise voorusi tajuma ning neid üha juurde leidma. Eile varahommikul aknast välja vaadates ning õrna lumevaipa murul nähes tajusin, et seesugune muusika ongi vaikeluliste olupiltide helindamiseks loodud. Minimalistlik, melanhoolne, samas jõuduandev ning ergastav. Meetod on tõepoolest minimeeritud - kas üksikud piaanoakordid üksteisele samal ja lähiastmestikul järgnemas või siis arpedžode abil õhku tõusmas. Üllitise pealkiri siiski ei ole "õigustatud". Ängi(stust) see õnneks ei tekita, seesugune õrnalt melanhoolne tüünus võib paljude kuulajate jaoks täiesti normaalse hingelise seisundi peegeldajaks osutuda. Teisalt ka mustvalget ning kontuure ähmastavat kaanepilti ei väsi vaatamast. Mis iganes, kuid tulevikus tahaks küll ukrainlaselt mõnd täispikka üllitist kuulda.

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] Fasp

Fasp
Lastfm

Friday, October 15, 2010

[Kontserdid] Animal Collective Live at The Coronet Theatre on 2007-07-11 (Archive.org)


Animal Collective elik ennekõike Avey Tare & Panda Bear oli ilmselt eelmise kümnendi üks olulisemaid kui mitte olulisim (võib lugeda: mõjukaim) punt. Nad alustasid veel sellal, kui maailm oli milleeniumivahetuse-võimaliku apokalüpsise(ihaluse) painete järelmõjudest üle saamas ning otsis uues situatsioonis uusi kumiire. Animal Collective`ist sai keskne heeros, seesugune bänd, kes paistis silma innovaatilise helipildiga, jäädes seejuures äärmiselt introvertseks, emotsionaalseks ning ekstaatiliseks. Animal Collective sobis kokku nii juuriajava uue laine lo-fi/DIY-liikumise kui New Weird America`ga, kuulumata seejures tegelikult mõlemasse - võib tagantjärele nentida. Teisalt bände ja muusikuid, kes laulsid seesuguses maneeris nagu Panda Bear, kerkis nagu seeni pärast vihma (andke mulle andeks klišeelikkus). Ennekuulmatu trillerdamine, mis ristas vana ja uut, kõlades kui Ameerika (liba)unistus, ei saanudki jääda kultusbändi staatusesse. 2009. aasta ning album "Post-Merriweather Pavillion" (Domino) oli nende lõpliku läbimurde aasta laiemate masside teadvusse, edetabelitesse ning prime time-eetritesse. Ning kuigi siinkirjutajale nimetatud reliis üldse ei sümpatiseeri, on mul hea meel nende edu üle (nende panus on vähemalt väärikalt pärjatud).

Kindel see, et "Loomakollektiivi" parimate reliiside (kas esi-või tagaotsa albumid) üle võib vaielda, samas võib üldistada, et laivbändina on nad eranditult meistriklass (midagi seesugust, mida võiks The Spiritualized`i ja Mono kompromissitu tasemega kõrvutada). Üheks seesuguseks näiteks on 20-st loost koosnev gig Coronet Theatre`is Londonis 2007. aastal (mõned päevad rohkem kui aasta pärast nende esinemist Lillepaviljonis Tallinnas). Luupiv helipilt, elektrooniline kosmos (elektroonilisem kui plaatidel), laotuv, lainetav ning ruumi täitev psühhedeelia, Panda Bear`i laiuv ning kaikuv vokaal ja vokaliis. (Taaskord võib hämmelduda laulja vokaaldiapasooni ja ülikiire kehastumisvõime üle - nt loos Brother Sport on kõrvuti joodeldamine, gospel-ihalus, nõelavad karjatused ning midagi veel lisaks. Ka vaibumisele on siin ruumi jäetud - kuid üksnes selleks, et uuesti välja purskuda ning ekstaasil paremini paista lasta. Ka lemmiklugu Loch Raven on esindatud - veel üks tubrik nende kontole.

Kuula albumit siit

[Artistid] Pet Slimmers of the Year


Lost Children
Progarchives
Myspace
Lastfm

Dan Score This Too Shall Pass (Dramacore)


Britt Dan Score on napisõnaline, öeldes, et ta armastab breakcore`i ning talle meeldib didgeridoo`d mängida. 10-looline album on vähem kui 25 minutit pikk, ometi tuleb sellelt ohtralt käändeid, pöördeid, viiteid ning stiiliristandeid. See mõjub kui ähvardav klubiguerilla-tõbras keset tantsupõrandat, irve näol, vehkimas ootamatult ja laia kaarega. Breakcore-kolin ja -huligaansus, jutusämplite kontekstualiseeri(ma)tus-ootamatuse efekt, kurjaloomulised ning raskelt täispikitud jungle-rütmid (mis kõlab kohati kui Ed Rush`i & Optical`i muusika), nuklik sämpledeelsus, paljutestitud plunderphonics-esteetika, 8-bitiste rütmide lõikavus ning vana kooli sõjamängude madalabitine täristamine. Looomulikult kõige selle juures ei tohi sarkastilist momenti kõrvale heita.

Kuula albumit siit

8.4

Wednesday, October 13, 2010

Highpersonic Whomen Critical Moments (Ektoplazm)


Soome muusikas on palju legende, kuigi suurnimed pärinevad peaasjalikult underground`ist (eeldusel, et need on maailmas omas nišis tunnustatud tipud). Pan Sonic, Jimi Tenor, Jori Hulkkonen, Vladislav Delay, Paavoharju, Kemialliset Ystävät, Lackluster, Islaja, Haltya ning Highpersonic Whomen. 2001. aastal Jürgen Sachau ja Tommy Sirkiä loodud jätk (tuntud ka kui Frank Further & Jason Space) projektile Haltya võitis kiiresti tähelepanu, kuivõrd nende debüütalbumit "Alternative Energysource" (Thirteen Productions) peeti trance-muusika ringkondades üheks 2002. aasta parimaks reliisiks. Hiljem Sachau lahkus ning asemele tuli Sirkiä võitluskaaslane Markku Luohio projektist Headphonics.

Käesolev album sisaldab 4 träkki, millest üks, Space Elevator, tuleb algusaegadest pärinevalt 12 tolliselt singlilt "Clone Collective". Ülejäänud osised, sh miksvariant loost Critical Moments, olid seni avaldamata. Hüpnootika, psühhedeelia, ämbientsus on allutatud trance`i rütmikale, muusikale, mida tuntakse progressive trance`i, psytrance`i, aga ka psyambient`i nime all. Loomulikult on nimetatute vahel žanrilised erinevused olemas, kuid Highpersonic Whomen teeb seda stiiliüleselt, inkorporeerides ka klubimuusikaga (house, techno, tekno) külgnevaid mõjusid. Samuti ei pääse mööda dub-kihistustest. Siinkirjutaja lemmik on ülejäänud tervikust eristuv lõpulugu Homegrown Human, milles ambient dub`ilikud allhoovused toovad meelde algusaegade The Orb`i, kuigi loo kese kahtlemata koondub meeleolukalt hüplevate meloodikasämplite ümber. Väärt teos.

Kuula albumit siit

8.8

Jacques de Villiers More Wind For Lonely Suburbs EP (2010, Jacques de Villiers)


Jacques de Villiers on käesoleval aastal oma teise üllitisega tagasi. Muusik, kelle helikeelt võib võrrelda Tim Hecker`i digitaalkrabinatest seestunud boreaalkosmosega aastaid 6-8 tagasi. Sarnaselt Montrèal`ile puhuvad ka Kaplinnas külmad tuuled ning sajab palju lund. Lisaks elavad seal läheduses ka pingviinid. 24-aastase aafriklase aasta alul ilmunud "Sleepsongs"-i (hinne: 8.9) hõllandustele on lisandunud uued dimensioonid, asi on käändunud veelgi rohkem ebamaiseks ning unistuslikuks. Žanriliselt tähendab see keskendumist üksikute piaanoakordide ruumis laialihajumisele ja sulni mikromüra süvahoovustele; kadunud on drone- ja shoegaze-varjundid, lihtsalt kinemaatiline ja emotiivselt plahvatuslik helipilt on lahti rullumas. Teisisõnu, seda võib vaadelda ka kui harmooniate ja müra piiride seiklemist, segunemist ja hägustumist. Aga jah, siin on kõigest 3 lugu: Oceanic Preamble, Written For You After You Left Us ning Wednesday, 18 July 1945 (A Perfect Winter's Day).

Kuula albumit siit

9.6

Tuesday, October 12, 2010

[Artistid] Lather

Lather/Bandcamp
Lather/CLLCT
Myspace

Joxfield ProjeX Smorgasbord - Oddities and Rarities 2005-2010 (Clinical Archives)


Oax ja Yan on tagasi - kaks pöörast Rootsi vanameest on tagasi. Ning reeglina mind ei huvita, mida vanad muusikud teevad: mind ei huvita, mida teevad Robert Fripp ja Holger Czukay, isegi Morrissey, Brett Anderson`i ja Jarvis Cocker`i tegemiste vastu ei tunne enam huvi. Kuid nende kahe 60ndates aastates pässi toimetamiste vastu küll huvi ei rauge. Nad on vana kooli esindajad, sündinud mõned aastad pärast II Maailmasõda, aga teevad paljudele tänapäeva muusikutele silmad haledalt ette. Mehed on vinged tegijad, sest nendega on viimasel aastal kampa löönud King Crimson`i Pat Mastoletto ja tunnustatud küberpunkar Kenji Siratori (viimane on ka käesoleval albumil esindatud).

"Smorgasboard" on kahtlemata selle aasta oodatuim reliis siinkirjutaja jaoks. Ning taaskord ootusi ei peteta, purustades kuulajate parimadki ettekujutused sellest. 12 träkki aastatest 2005-2010, mis keskenduvad "rariteetidele ja veidrustele". Tõsi, see lisandus on suht tautoloogiline, kui olla duo varasema loominguga kursis. Taaskord balanseerimine ruumilise ekspansiivsuse, krautrock`i-kosmische music`i psühhedeelse lõpmatusemärgi ning hüpnootilise elektroonilise voolu vahel ja peale. Ning kui räägime lõpmatusest, siis mina olen seejuures väga maine. Ei ole mõtet kompositsioone eraldi esile tõsta, hoolimata tõigast, et need erinevad üksteisest oluliselt - nii elementaarselt kui emotsionaalse nurga alt. Lihtsalt see saund on lõpmatult, kosmiliselt hea. Ma ei tea täpselt, mida võib tähendada "kosmiliselt hea", aga selle albumi põhjal arvan seda aimavat, kuivõrd saund on autarkiline ning transtsendentaalne. Tuleb lihtsalt aeg maha võtta ning lasta helidel emotsioone ning vaimu laadida. Ning kui vaadata plaadiümbrist ning plaadifirma Clinical Archives`i diskograafianumbrit (402), siis tundub asi veelgi ulmelisem. Your inner space is our outer space.

Kuula albumit siit

10.0

Monday, October 11, 2010

Multi-Panel Train Times For Sway (No-Source)


Utrecht`ist pärit Ludo Maas läheneb 2004. aastal salvestatud, kuid muusikatööstuse radaritele nähtamatuks jäänud albumil folkmuusikale tervistavalt nihestatud ülekandega, andes nimetet žanrile uue mõõtme ja vitaalsuse. Tõsi see on, et noore hollandlase muusikat iseloomustab tabavalt multipaneelsuse mõiste, andes seeläbi võimaluse kokkupuutepunktidele ning ohtratele vihjetele.

13-looline album on täidetud meloodikalaadsetest progressioonidest, drone-liinidest, shoegaze`i mikroskoopilistest fookustest, strummivatest akustilistest kitarridest, minimalistlikust elektroonikast ja IDM-rütmikast, lehmakellaindie`st ning lo-fi-laadsest koendist. Vahetevahel paisuvad osad mini- ja kvaasisümfooniateks, teinekord sumbub helijoon kestvasse hillitsetusse (kuigi see on kaunis sumbumine). Eriliselt märkimisväärt on modernklassika ja ambient`i vahele paigutuvad sünkjalt tüüned osised. Omaette väärtus on Maas`i värelev ja varjuküllane vokaalmaneer, kaasates vahetevahel ka amsterdamlanna Pien Feith`i (sooloEP "The Wilderness Sound" aastast 2007, samuti osaline ansamblites The Very Sexuals ning Neonbelle) - kelle vokaal justkui pärineks tänapäeva Põhja-Ameerika eksperimentaalfolgi traditsioonist -, pakkudes suuri momente. Keskmise inditroonilise muusika anonüümsusest kontrastselt eeskujulikum üllitis.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Big Spirit

Big Spirit/CLLCT
Myspace
Lastfm

Sunday, October 10, 2010

[Kogumikud] Homemade-LoFi-Psych: HLFP #4 Sound Explosions (FMA)


34 rada ning rohkem kui 2 ja pool tundi muusikat. Nagu käesoleva kogumiku koostaja mainis, saadeti talle 217 lugu, mille seast tuli valik teha. Valiku kriteeriumiks ei olnud ainult (subjektiivne) "hea" ja "halb", vaid käesoleval sai rõhuasetus psych-rock`ile ja psühhedeeliale seatud. (Mis loomulikult on taaskord tunnetuse küsimus). Loomulikult on siingi palju seesugust materjali, mis ei mahu mainitud žanrite piiridesse (mis on samuti paratamatu, kuivõrd neile žanritele on niikuinii iseloomulik eksperimentalismi "juhatav" tahk). Siin on ragga-elemente, ulguvat ruumirokki, lo-fi`d, baggy-muusikat, fuzz`i, kriipivaid kitarridrone`i, tagurpidi käiatavate kitarride lumma ja primitroonikat. Ühtegi läbikukkunud lugu küll sellelt kogumikult ei mäleta. Seda enam, et artistid sellel kogumikul on võõrad (erandiks on üksnes Paneye ja Wonder Wheel. Erilisemad hetked? The Bavarian Druglords`i Goldsoul kõlab kui The Charlatans kuldsetel päevadel, olles oma saundi kõvasti reverb`i juurde keeranud (ning vokaalis on rohkem ianbrownilikku impressiivsust); Strangers Family Band`i Strange Transmissions kõlab kui Jim Morrison`i tagasitulek taevastelt laotustelt, olles vahepeal põiganud Hindustani poolsaarele, liites ragga-psühhedeelia The Doors`i saundi. Nolo (Fondu) demonstreerib robustse psühhedeelroki võlu ja valu. Wonder Wheel on jätkuvalt tasemel kosmilise lo-fi shoegaze-lennuga. Blancanus (All Smiles) naeratab Farfisa oreli vikerkaarte vahelt, meenutades saundilt nii Clinic´ut, Inspiral Carpets`it kui Silver Apples`it; Sky Picnic (Moons of Jupiter) väljendub väga mitmetahuliselt - siin on maailmavalulisi kitarrihorisonte, post-rock`ilikku massiivi ja eepilisust, mikrotasandi saunde ning loomulikult kriipivat ruuminoir`i. Kui mõelda energia, jõu, mitmekesisuse ning väljapeetuse peadpööritavale ning orgaanilisele kombinatsioonile, siis on see kahtlemata üks parimaid kogumikke, mida siinkirjutaja kuulnud on.

Kuula albumit siit

[Artistid] Lunatick

Liminal Recs
Lunatick

Saturday, October 9, 2010

Alex Schaaf Radiohead's Kid A : Re​-​imagined (Bandcamp)


Kui kõigi-aegade edetabeleid koostatakse, siis Radiohead on alati kenasti platsis. Seda kahe albumiga ennekõike - "Ok Computer"-i ja "Kid A"-ga. Muusikakriitikute küsimus on pigem selles, et kas London`i pundi taiesed paigutada esimesele kohale või mitte. "Ok Computer" oli ilusate lauludega eksperimentaalne britpopp (Briti indieroki kuldaastast 1997, loe: Spiritualized`i, Blur`i, Primal Scream`i, The Verve´i, Stereolab´i, The Charlatans´i, Supergrass`i, Oasis`e jpt albumid), kuid "Kid A" märkis nullindate kohalolu, britpopi sümboolset surma ning totaalpopi esilekerkimist (millega oli samuti võimalik kõvasti raha kokku kühveldada). Radiohead on selles mõttes kahtlemata õnnelik punt, vaatamata sellele, kui palju ka Thom Yorke ei manaks õnnetuid poose ning obsessiivseid grimasse esile. Kuigi mäletan, et "Ok Computer" kõlas samuti esimesel kuulamisel nagu futumuusika, oli "Kid A" innovatiivne pilotaaž rockbändide seas ekstraklassi märkiv, mida pidi üsna palju seedima, et emotiivne sentiment tehnoloogilise tulevärgi vahelt kätte saada, mistõttu mõjus ehk isegi depressiivsemana kui eelkäija.

Samuti on Radiohead tõmmatud fookusesse, kui asi on omandanud tõlgendamise või mash-up-mõõtmed. Briti legendit on ennegi klassikalises võtmes kaverdatud, kuid newyorklase Alex Schaaf`i (tuntud ka Yellow Ostrich`i kehastusena) üllitise teeb eriliseks just rõhuasetus "Kid A"-le. (Kindlasti peitub põhjus ka 10 aasta tähtpäevas). 10 lugu, kuigi erinevas järjekorras kui originaalalbumil. 2 piaanot, 2 viiulit, 2 tšellot pluss 6 lauljat (bass, tenor, 2 alti ja 2 sopranit). Emotsioone on minimeeritud, eepiline jahedus on esile tõstetud. Võiks küsida, et mis järgmiseks - kas Radiohead `ist tehakse rockooper? (Kihlvedusid võib sõlmima hakata). Eeldused on igatahes olemas - seda tõestab ka käesolev reliis. Lemmik on rangelt kasin tõlgendus How To Disappear Completely-ist ning Idioteque-i tõlgitsusversioon töötab samuti nagu alati (ka ülejäänu on tasemel). Siin ongi mõtlemiskoht muusikutele-heliloojatele - andke oma kuldloomingule erinevad arranžeeringud, erinevad tõlgendused ning erinevad vormid (mitte alati ei tehta seda teie eest ära). Ei ole mõtet oma ressurssi raisata.

Kuula albumit siit

8.5

Min-Y-Llan/Bagpipe Whiskey The West Coast (Kift Flipper)


Wales`i muusikast rääkides tulevad ennekõike meelde kaks folgipõhjaga eksperimentaalset indie-ansamblit (Gorky`s Zygotic Mynci, Super Furry Animals), paar edetabeleid vallutanud rühmitust (Manic Street Preachers, Catatonia), paar uue aja ansamblit (Los Campesinos, Joy Formidable) ning üks karmima kõlaga punt (Feeder). Suurbritannia mõistes on kaguosa kahtlemata perifeeria - teistsuguse kultuurilisuse kants -, mis on siirdanud olulist ning (teise)tähenduslikku Briti popmaastikusse.

Verisulis plaadifirma Kift Flipper`i kolmas reliis on kahasse kirjutatud label`i kahe esimese üllitise autori - Min-Y-Llan`i ja Bagpipe Whiskey`i -, väidetavalt Pembrokeshire`i krahvkonna parimate technoratsanike poolt. Hip-hop-räppi ning "läänekallast" siit eest ei leia, kuid tulemuseks on 10-looline igati korralik ja mitmekülgne teos, mis avab programmeeritud kitarrimuusika/folktroonika, dünaamilise technopõrke, ämbiendi, downtempo ning moodsa klassika uksi. Nurgelised rütmid, kriipivad keel- ja pseudokeelpillid, nobedalt lippavad klaveriakordid, eepilised orkestratsioonid jpm moodustavad orgaanilise terviku (isegi sel juhul, kui need moodustavad teineteise suhtes ontliku järjestuse). Korraliku viimistluse, ideede eeskujuliku realiseerimise ning sentimentaalse lainetuse kombinatsioon on alati kõrgeid punkte väärinud.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] PierrotheMoon

PierrotheMoon
Pavillon36 Recordings
The Studio Stereo
Myspace
Lastfm

Friday, October 8, 2010

Fuck i`m a Ghost Fuck i`m a Ghost (Futurerecordings)


Futurerecordings`i artist Fuck i`m a Ghost jätkab teistsususes võtmes kui enamus nimetet California plaadifirma artiste. Ambient, kammermuusika ning drone on kõrvale jäetud ning asemele on tulnud kunstiline rock, helikeel, milles on transi mõõde sees. Kolmiku rokkimine debüütalbumil tekitab mulje liuglemisest, pikkadel kitarriakordidel liuglemisest, kuigi väliselt võib see kõik üsna unine välja paista. Sugulastest meenub ennekõike Interpol, oma sünkjate refräänide, helisevate kitarrikäikude ning mõnuga aegamööda tõusvatele karvastele kitarririffidele. Sündisümfooniad loos Train Robber viivad Arcade Fire`ile kõrvale. Stop rokib pealiskaudses psühhoosis ning liugleb hoogsalt mäest alla. Vessel on tase, kus on ängi, kus on ruumi, kus on varjundeid, kus on äraspidisust. Ning kõige selle kaudu võib sukelduda sügavamale minevikku, nt Vini Reilly kidraesteetika ja The Chameleons`i manu. Modaalne alternatiivpop, kus põhimõtteliselt ühtedele ja samadele mustritele peegeldatakse valgust erinevate nurkade alt, väänatakse ühe ja sama rifi erinevaid külgi esile. Vahetevahel tekivad paralleelid ka math rock`iga, jäädes siiski põgusateks äraunustamishetkedeks sellel suunal. Eeskujulik rokkmuusika, kus on sirgjoonelisust ja knihvi, teravust ning unistuslikkust. See bänd veel saab tuntuks, uskuge mind.

Kuula albumit siit

9.3

Wednesday, October 6, 2010

Tyler Walker Spacefaring Male (Bandcamp)


New York`i situatsionist (rühmitus Improv Everywhere) ja muusik Tyler Walker koos ohtra abiliskonnaga on koonud 12-loolise crossover-albumi. Latiinorütmid ja -meeleolud lähemast ja kaugemast ajast kohtuvad jazz`i, kinemaatiliste teemakatkete, fusion-kokteili, space age pop-hinguse, autotuunitud vokaalide ja spoken word-uuristuste, psühhedeelia/acid pop-faksiimiga - teisisõnu, samuti muusika ning stiilide virvarriga lähemast ja kaugemast minevikust. Kokkuvõtvalt jääb domineerima mõnus lounge`ilik miljöö. Siinkirjutajale meenutab käesolev üllitis ennekõike kalifornialase Eugene Harrington`i albumit "The Life Of Eugene Harrington" (2010, Noecho Records), kus ristati sarnaselt akustilist, happelist ja improvisatsioonilist elementi. Muidugi, varjundeid on märksa rohkem ning seoseid tekib sittakanti. Näiteks tolmused Hammond-oreli käigud loos Crashed teevad põike "mitteloogilises" suunas, suundudes dance rock`i suurkuju The Charlatans`i mängumaile. (Piirame reaalsust, jagame ning määratleme konkreetseid maailmu selleks, et saaksime konstrueerida "normaalsust" ja "mittenormaalsust"). Ah jaa, muuseas, "Spacefaring Male"-i on kirjeldatud kui "sürreaalset kosmosesaundträkki moodsale inimesele". Lepime siis sellega. Proosit!

Kuula albumit siit

8.6

Factory Kids Get Gone EP (Noecho)


New Weird- ja psych-tont käib mööda Euroopa avarusi ringi... . Nali naljaks ja liialdused liialdusteks, kuid Šoti duo Factory Kids ehk Christina Marie (The Modern Hour/Audn) ja Tom Chaplin (Luminous) on seesugune bänd, mis meie kontinendi konservatiivsesse indie-muusikasse ja popavangardi on viimase 2-3 aasta jooksul uusi mõjujooni ja erksust pillanud. Muidugi, Euroopa muusikaajaloost võib leida palju näiteid ekstsentrilistest ansamblitest, kuid need on tähelepanu leidnud hilisematel aegadel.

5-looline EP räägib mõistatuste ja küsimärkide keeles. Vihjed, vihjed... . Kontrastid, kontrastid... . Tagurpidi rulluvad efektid, heliline robustsus, kummituslikud kajatoad-vokaalvarjundid, kordustele rajatud minimaalelektroonika, "vigasuse" presenteerimine, digitaalsed helikarkassid, varjulise ambient-muusika eepiline mõõde. See ei ole kindlasti helikeel, mis jagaks koodid ja mõjujooned esimeste kuulamiskordadega välja. Glasgow duo juured peituvad vana kooli industrial-muusika nihilismis ja neurootilises staatilisuses, no wave`i elektroonilise punkkõlaga mässulisuses, krautrock`i repetiivsuses, kuid kindlasti eeldab see ka helikunsti vaimsuse ja võttestiku tajumist. Suicide, Throbbing Gristle, Brian Eno, Einstuerzende Neubauten, Cabaret Voltaire, Laurie Anderson, Big City Orchestra. Vajab kuulamist ning kaasamõtlemist. 21. sajandi punkmuusika. Ning lõpulugu Tale Of Never on ambient-muusika ideaalkuju uuestiloomine.

Kuula albumit siit

9.4

Saturday, October 2, 2010

[Artistid] Proswell

Proswell
Proswell
Proswell/Bandcamp
Proswell+Wwcarpen
Eerik Inpuj
Merck Records
Kracfive
One
Monotonik
Lastfm

GrobyC Inverse Of A Cyborg (Torn Flesh)


Ukraina duo Jacek (programmeerimine)-Apophis (kitarr) oli kahtlemata aeglase vormistamise ning laiema publiku ette tulemisega - enne debüütalbumi üllitamist jõudsid nad posu demosid üllitada. Esma- ja järelmuljed olid kahtlemata positiivsed - erksad industriaalrock/industriaalmetal/grindcore-numbrid, massiivsed kitarririfid ja rütmibiitid ning tõsine riffide ja biitide tulemöll, jutusämplid ja küberkoletiste mögin, riffide ja rütmide vahel tinklev ja podisev elektroonika, opereerimine rütmikiirustega skaalal aeglane-väga kiire. Üllitise muudab kindlasti eriliseks muuhulgas kasutatav 8-bitine elektroonika, mis ei ole kahtlemata tavapärane võte (ka plaadi ümbrispildilt võib leida vihjeid armastusele kübermaailma ja vana kooli mängukonsoolide vastu). Kompliment on, et ilmselt tuntuim ja legendaarseim 8-bitise ja metal`i ristaja ansambel NESkimos ei suuda siinkirjutajale nii muljetavaldavalt kõlada. Ning tõsiselt - albumi ainus viga on lühidus, üllatab, kui ruttu muusika lõppeb; kuigi 9 lugu, kestavad need keskmiselt 1 minuti kanti. Võinuks siis 4-5 lugu vabalt juurde lisada.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Malim

Recycling Records
Myspace
Lastfm

[Artistid] The Seventh Alchemy

Jamendo
Lastfm

Friday, October 1, 2010

Koalips Defeat (x-line)


Üleeile õhtul, pärast pikka päeva, panin peale Aleksandr Saikov`i aka Koalips`i reliisi "Quarks" ning elamus oli muljetavaldav. Indie`i ja post-rock`i taustaga moskoviit on viimasel aastal olnud väga viljakas (4 üllitist), loonud põhiliselt põrkava biidiga atmosfäärilisi maastikke, reliisides seesuguste traditsioonidega label`ite nagu Enough Records, Subwise, Altered Existence ning Loud and Clear all.

5 EP`d on leidnud järje esimese täispika albumi näol. Erinevalt eelmise üllitise ("Quark") põrklevatest ja vibreerivatest dub-biitidest (dub techno, dub trance, ambient dub) on 9-loolisel valitsemas ambient-saundskeibid ja downtempo-karkassid. Vahepeale mahuvad ka psy(trancelikud mulksuvad rütmid ja intensiivsed breakbeat-rütmistikud. Põnevamad hetked ilmnevad ambient-maastike sügavates ja tundeküllastes arendustes, seevastu downtempo-rütmistikega on nii nagu on, langedes üsna kulunud mustritesse. Õnneks esimene pool on palju dominantsemas positsioonis, ning selle arendamises on Saikov tõepoolest osav. Digitaalne helitolm tekitab tugevaid kujutluspilte külmadest ning lõppematutest maastikest, heliruum avardub füüsiliselt ning lisab uusi dimensioone. Happeline aktsent sildab ambient-muusikat new age`i nurkadega. Kuigi varasemaga võrreldes liigub andekas vene muusik stilistiliselt teises suunas, on tema emotiivne võime endises ulatuses säilinud.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Birds are Indie


Birds are Indie
MiMi Records
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Artistid] Jemex


Jamendo
Myspace
Lastfm

Dave Tucker, Ricardo Tejero, Julian Bonequi Machinations of Joy (Audiotalaia)


David Tucker - kitarr ja elektroonika; Ricardo Tejero - saksofon ja klarnet; Julian Bonequi - trummid, vokaal ja elektroonika. Kolm staažikat ja tunnustatud muusikut, kelledest tuntuim on ilmselt Tucker, kes kuulunud klarnetimängijana 80ndate alul Manchester`i kultusbändi The Fall koosseisu (minialbum "The Slates" ning ülesastumised laividel).

Turmlevad vabas vormis improvisatsioonid, elektroonilised manipulatsioonid, vaiksemad ja maalilised jazz-numbrid/downbeat-sahinad. Nimilugu on meistriklass - sulnis intro kasvab väga ruttu üle free jazz`iks - kriipivaks, torkivaks ja trummeldavaks -, mida taamal toetab massiivne tume helisein. Kunagi ühes intervjuus Bobby Gillespie Primal Scream´ist rääkis Miles Davis`est kui punkmuusikust. Ning tal oli kuradima õigus - no kurat võtaks, mida muud veel see Miles`i muusika oli ja nimilugu ning album tervikuna on?! Kuigi trompet käesoleval albumil puudub, ei saa Miles`ist üle ega ümber. Eriti vaiksematel hetkedel, mis toob meelde ja meeltesse jazz-legendi koostöö Gil Evans`iga 60ndate lõpul. You Need This on järjekordne näide trio suurepärasest kokkumängust, kusjuures enim avaldab mõju kihtide "salakaval" nihestamine üksteise suhtes, kontrapunktid, progressioon ning dünaamilisus. Elektroonilised efektid on läbitöödeldud, eksaktselt suunatud - ei teki kordagi muljet sellest, nagu oleks see kuidagi täiteks seatud. Ning kui palju on ikka jazz-muusikat, seesugust, mida toestataks feedback`iga. Konstruktiivne kaootilisus.

Siinkirjutajale meenub, et kui Vaiko Eplik oma kaaskonnaga hakkas tegema ansamblit Koer, siis ta rääkis uuest projektist kui punkmuusikast jazz-meetodil (või oli see vastupidi). Enivei, reaalset katet tema jutul ei olnud - küllap see oligi keel õieli mõeldud -, seevastu siin see skeem töötab ideaalselt. Teiseks - The Fall vajaks hetkel hädasti Tucker`it (ning Scanlon`it ja Hanley`d), iseasi muidugi, kas Mark E Smith teda (neid) vajab. Kolmandaks - kas maailmas on veel seesuguseid teravaid ning piire mittetunnistavaid improkollektiive? Kindlasti soovitan kuulata Les Dix-Huit Secondes`it.

Kuula albumit siit

9.8
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...