Wednesday, September 29, 2010

The Big Sleep In Search Of Hades Ethos (23 Seconds/Jamendo)


Selle uhke ning müstilise nimega muusikaprojekti album on massiivne, eepiline ja ergas. Ning mõnes mõttes ka eriline. Samuti plaadifirmale 23 Seconds on nimetet ansambli lisamine oma rosterisse samm avardumise poole. Madridlase Abel`i alias Martin Anilom`i järg debüütalbumile "Ownland" (2008, Jamendo) ning kahele EP`le põhineb kolmel suurel vaalal - (post-)metal`il, shoegaze`il ning tantsumuusikal. Vähemusse jäävasse elementaariumisse kuuluvad gooti ja neoklassitsistlikud mõjud, dream pop, fuzz pop, space rock, ambient (rock), new age, progressiivmuusika, krautrock (bändi nimi muideks pärineb Tangerine Dream`i samanimelisest träkist albumil "Stratosfear" (1976)). Stratosfäärilisi, düstoopseid ning romantistliku alatooniga hirmule viitavaid elemente ja kombinatsioone on siin tõepoolest mitmeid. Drum and bass`i rütme võib vett "segamas" kuulda. Ei ole ju ilmas kuigi palju neid ansambleid, kes kasutavad ühel ja samal üllitisel kõrvuti doom metal`i (kitarre) ja tantsumuusika mustreid.Kuigi mõningaid sarnasusi võib tajuda seesuguste legenditega nagu Tangerine Dream, M83, Mars Volta, Smashing Pumpkins, ei ole Anilom`i muusika allutatud ühelegi (naglale) faksiimile. Sarnaselt helikeelele on üllitis temaatiliselt liigendatud, jaotudes neljaks osaks: faith takes control, prelude of global disasters, corruption, hope>wish. (Need osutused ilmselt ei vaja lahtirääkimist). Ka plaadiümbris väärib tunnustamist, meenutades veidi slept.`i omanimelist EP`d (2009, Test Tube). Siinkirjutaja lemmikträkid on Oceans of mistake ning Bagdag/System - kui esimene neist on kingapõrnitsemisest seestunud ekstravertne tantsumalakas, siis teine kaldub unistuslikkuses juba chillwave/hypnagogic pop`i poole. Ah jaa, lugudesse on sämplitud praeguse paavsti Benedictus XVI laulu (ilmselt veel tema kardinaliks oleku ajast) ning Barack Obama ja Martin Luther King`i kõnesid. Kokkuvõttes tuleb nentida võimsa reliisi olemasolu.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Yuni in Taxco



Yuni in Taxco
Cakes and Tapes
Myspace
Lastfm

Tuesday, September 28, 2010

Trio Argentino de Bajos - Mundo Material (Clinical Archives)


2002. aastast tegutsenud Argentiina trio (Hèctor Pegullo, Ricardo Basaldua, Pablo Federico) mängib valdavalt instrumentaalset kitarrimuusikat jazz`i võtmes. 13 lugu 65 minuti sees. Vaikne kitarrinäppemuusika, nailonkeelte sünergia, neutraalsed motiivid, hillitsetud meeleolude vaheldumine mõõduka ning märkamatu improvisatsiooni saatel. Valdavalt kodanlik saalis-tunnustavalt-aplodeerimise muusika (vaimusilmas kangastuvad pildid krimpsus poose ja ilmeid manavatest muusikutest). Mõned vürtsikamad hetked eristuvad seetõttu selgemalt - nt Resolana või lõpetav kaver Madonna loost Material Girl (1985). Kui välja arvata viimatinimetatu, siis ülejäänud vokaalosad on hispaaniakeelsed joigumised (nt En esta soledad, De Madrugada). Siinkirjutaja lemmik on Demasiado cerca de tu sonrisa, kus kordusmotiiv vaheldub enniomorriconeliku teemaarenduse ja kergusega ning samuti keskmisest enam meelolu loovad Cuandombe ja We go to Pipinas (mariachi-motiivid). Nagu Brian Eno kord vihjas, et palju kitarrist ikka saab erinevaid helisid välja võluda (sellel on 6 keelt ning popinstrumentidest ilmselgelt võimsaim traditsioon). Kokkuvõttes võib nentida, et valdavalt omandab käesolev seesuguse klaaspärlimängu mõõtme, mis esmajoones oleks lahtimõtestamiseks mõeldud akustilise kitarri friikidele ja matemaatilistest skeemidest lugupidavaile kriitikuile (paberit ja tinti puudutab see kahtlemata rohkem kui aju emotiivseid punkte). See ei ole väga emo-muusika.

Kuula albumit siit

8.3

Monday, September 27, 2010

[Vana ning oluline] Children Of The Drone Compilation no. 8 (COTD)


Exeter`is baseeruva ning reeglina 10-20 liikmest koosneva rühmituse (kuigi koosseis ei pärine üksnes Uduselt Albionilt) ning sellega tihedalt seotud kollektiivide (nt A Tiny Window, Ail Fionn, The Dongas Tribe) kogumikud peaksid ideaalis legendaarsed olema. Hüpnootilised jämmid, impressiivsed folkkujutluspildid, looduslähedane aura, kihiline ja kihtidevaheline sügavus, psühhedeelsus ning ka kordumatus. Intelligentne mitmekesisus. Ning võimas pillipark - kuhu kuuluvad nii pärisinstrumendid kui artefaktid - loomulikult. Varuge nende nautimiseks aega - kogumike pikkused ulatuvad sageli paari tunnini. Kui mul vahetevahel saab kirjust popmuusikalisest situatsioonist villand, panen mõtete puhastamiseks just COTD-i peale. Ning nimetet kollektiiv ei piirdu üksnes helilise poolega - soojalt soovitan külastada nende kodulehekülge ning nende ratsionaalseid, erudeeritud ja argumenteeritud seisukohti paljude fenomenide ja ilmingute (sh muusikaäri) kohta siin ilmas. Uurige ning saate kindlasti targemaks.

Erinevalt enamikust kompilatsioonidest eksperimenteeritakse käesoleval vokaaliga-sürreaalsete häälutustega, sünkjad feedback-pannood ja kajaefektid lisavad tervikule müstilist nimbust. Siin on märksa enam nurgelist vabas vormis improvisatsiooni, elektroakustilist puru, psühhedeelset ja ruumilist-kosmilist helikudet ja kontseptsiooni. Ning tõepoolest, üle pika aja kasutatakse taas elektroonilisi klahvpille, sämplereid ja elektroonikat. Kui Kemialliset Ystävät`i liider Jan Anderzèn avaldas lootust, et tema muusika võiks mingil moel ilmaruumiga ühilduda, seda representeerida, siis 40-aastase Matthew Watkins`i poolt (rohkem või vähem tinglikult) kureeritava ansambli heliuniversumi kohta võib seda kindlasti väita. Näiliselt lihtne, kuigi tegelikkuses põhjalikult artikuleeritud muusika. Ühelt poolt rõhutatult staatiline (või minimalistlik), teisalt progressiooni algoritmidele allutatud. Ning see ei tekita hetkekski negatiivset pingestatust või hõõrdumist. Transtsendentaalsed meditatsioonid. Siin on sugulust nii Spiritualized`i kui Six Organs Of Admittance`iga, samas märksa sügavamatele retkedele suundudes. Väga diip.

Kuula albumit siit

AruTai THE TSPDF EAR (LOW HIGH WHO?)


Siinkirjutajale on meeldinud sedasorti anonüümsus, mille kaudu Aasia artistid kompavad lääneilma inimest. Isegi kui teame konkreetseid nimesid pseudonüümide taga, ei ütle need midagi ega tekita vähimalgi määral assotsiatsioone. Või vastupidi - kas me teame näiteks tõusva päikese maa tuntud inditrooniku Cornelius`e pärisnime? Või veel tuntuma rühmituse Mono liikmete nimesid? Kas me mäletame superfilmide "Ring" ja "Tume vesi" autoreid? Tähtsusetu näib see olevat, eks ju? Võimalik, et just selle kunstliku puhvri tekitamise - nimede tähtsuse minimeerimise läbi - kaudu suudamegi kaugete maade kultuurid endale isuäratava(ma)ks teha. Ning loodetavasti kunagi suudame ka ise oma kultuuri siseselt nimekultusest üle saada.

Sama kehtib ka Kuniaki Sato alias AruTai kohta. Üllitise THE TSPDF EAR kaheksa lugu lausuvad palju enamat - nurgeline IDM, kus on palju abstraktseid sopistusi, lääne kultuuriruumi jääva inimese loogikale ootamatuid, samas äärmiselt tervitatavaid ja irriteerivaid lahendusi. Motoorsete putukate sirinad, masinlikud (pseudo)orkestratsioonid, sünge bassikõmin, kõiksugu kriipivad helid, atmosfääriliste - suisa ebamaiselt ilusate - helikarkasside hõljumine tuvastamatutes keskkondades. Saundträki muusika. Põnevad katsetused vokaal- ja klaveriakordide vahendusel, siin-seal esiletõusvad naturaalhelid (trepimademete naksumine, eelpoolmainitud putukate sirinad, palju õhku). Naturaalsuse ja industriaalsuse kohtumine, hetkeks vastandumine ning seejärel ühtesulandumine. See ei ole pelgalt helide pöörane rullumine, vaid helide pööramine rullumine narratiivsuse saatel. Kuid ärge küsige, milles see täpsemalt seisneb. See on pigem intuitiivne faktor.

Kuula albumit siit

9.0

Friday, September 24, 2010

Luke Ob Funk For Fighters (Perfidny Plan)


Olin alul suht kimbatuses, et kuidas tuleks Lucek Oblatywacz`i uut väljaannet käsitleda - on see album, mix-up, DJ set või mashup? Pigem kaldub sisetunne nüüd viimaste poole (kuivõrd nimetet žanritele ei ole kusagil vihjatud, siis võib sellest jääda mulje kui LP`st). Ise nimetaksin siiski seda manipulatiivseks rekonstruktsiooniks. Poolakas pühib tolmu vinüülidelt (ja-jah, räägime klišeede keeles), kraabib kokku sämplid lemmikute - kelledeks on valdavas enamuses 70ndate Ameerika musta kultuuri suurnimed - radadelt, konstrueerides neist uued taiesed. Kuldaja disco, funk, soul ning afrofuturism - muusika, millest õhkus mustade inimeste lootusrikkust ja vabanemistunnet järk-järgult taandunud segregatsioonipoliitika ängistavatest ja alandavatest köidikutest. Kosmoseajastu jätk, Kraftwerk`i ja robotite vaimustus. Kosmiline muusika kaunis tähesäras. (Ka tänapäeval jätkuvalt futuristlikuna kõlav). Ei taha ega jõua ka lahata orginaalloomingu(te) ja miksi suhestatust, originaalloomingu geniaalsuse ja Oblatywacz`i leidlikkuse vahekorda, mistõttu lihtsalt nendin vaimustava 12-loolise komplekti olemasolu.

Kuula albumit siit

9.4

Morgan Mittag The Death Of A Cryoborg (Glitch City)


Morgan Mittag`i 3-looline ning järjekorras viies album on raskelt vunki ning võitlevat iseloomu täis. Kui mäletate veel seesugust mängu nagu TANK, kus üksi või kahekesi tuli kaitsta ekraani allosas asuvat kotkast agressiivselt pealesadavate tankide eest kõiksugu virtuaalrägastikest läbi murdes, siis käesoleva üllitise miljöö suundub kangesti sinnakanti. (Isliklikus plaanis meenuvad 4-5-tunnised mängusessioonid). Neurootilised 8-bitised saundid, raskesti mattev sihin-sahin, prõgisev pruun müra, intensiivsed mürapannood. Siin on stiihiat, vabastavat entroopiat ning selginemisi. Nagu eluprotsessi reflektsiooni näited. Valesti ei tasu ka aru saada - see ei ole mingi pelk mängu live-salvestis, vaid oskuslikult komponeeritud teos. Siinkirjutajale imponeerib kohatine hillitsetus ning sellele järsult järgnevad allamäge veerema hakkavad mürarünkad. Glitch`idest täidetud space-bit avant-noise - nagu Morgan Mittag ise oma muusika kohta väidab. Kahtlemata üks enim kõrvariivavaid artiste 8-bitise muusika maailmast (Ashbrg`i, 8-bit Betty, Bliss`i, Teacups`i jpt kõrval).

Kuula albumit siit

8.9

Thursday, September 23, 2010

Lengua Mortuoria Viaje Negro EP (B.P.M Front)


Argentiinlane Hristo on tagasi. Hea on märkida, et tema personaalprojekt Lengua Mortoria on mõneti edenenud nendelt vigadelt, mida siinkirjutaja tema debüütalbumile "I" (2010) ette heitis. Taaskord 3 pikka helinarratiivi, kogupikkusega rohkem kui 30 minutit. Digitaalsete kihtide lahku hingamine, teatud programmifunktsioonide varjamatu ekspluateerimine - mis kahtlemata hakkab kontseptsiooni väljenduslikkust häirima - on minevikku jäetud, esile on tõusnud lopsakam ning nüansirikkam helipilt. Narratiivse poole pealt - erinevalt esimesest üllitisest -, kuigi jätkuvalt leinalik, on see samas eksaktsem, löövam ning aktsente õigesti hindavam. Tonaalsus on märksa rõhutatum ning mitmekesisem. Siin on enam ulmeseoseid, sünkjaid ja häguseid eikellegimaid, kalke kitarririffe ning orelite psühhedeelset overdrive`i. "Drone doom" ja "drone" on kahtlemata märksõnad, millede ümber kogu kupatus on keerlema pandud. Tõsi, esimene ja ühtlasi nimilugu mind ei veennud, seevastu Porque todo lo que me rodea es tan extraño? ning Millones de pequeños horrores veensid piisavalt, et ettevõtmise ilmset edenemist tunnistada.

Kuula albumit siit

8.2

Tuesday, September 21, 2010

[Artistid] Lengua Mortuoria


B.P.M Front
Lastfm

Vate 1a10 (SOCSUB/Jamendo)


Mehhiklane Andrés Ortiz Massó alias Vate on veteranmuusik, kes alustas loomeprotsessiga juba 80ndate lõpuaastatel, kuigi aktiivne reliisimisprotsess on aset leidnud viimase 11-12 aasta jooksul, üllitades selle aja vältel umbes sama palju albumeid. (Külastage mehhiklase kodulehekülge või Jamendo`t). Käesolev ongi valikkogumik selle perioodi (parimast) loomingust plaadifirma ja underground-keskkonna SOCSUB`i tegelaste poolt arvatuna.

10-looline kogumikalbum sisaldab ohtralt viiteid kõiksugu elektroonilistele žanritele ja huviväljadele - siin on big beat`i, downtempo`t, drum and bass`i, electro`t, psytrance`ilikku kosmosemuusikat ja rütmipodinat, dub`ist determineeritud helikeelt (dub house, dub electro), obskuurset eksperimentalismi, hüpnootilist elektroonilist poppi ning fusiooni-stiiliristandeid. Massò`l on kogemus, know-how, ning tõepoolest, hoolimata mitmekesisest pildist moodustavad träkid kokkuvõttes orgaanilise terviku. Ning kui jutt käib elektroonikast, siis ei saa üle ega ümber Kraftwerk`ist. Legendaarsele Düsseldorf`i nelikule makstakse vahetut tribuuti kahes loos - Aeronaùtica I ja Proceso De Ensamblado De La Mujer Azul (mainitud kõlavad kraftwerkilikumalt kui pioneerbänd ise).

Kuula albumit siit

8.8

Monday, September 20, 2010

Hitori Tori Kinematics (Panospria/No Type)


Hitori Tori ei ole keegi jaapani artist, vaid kanadalane Julian La Brooy, kes kuulus 90ndate lõpus duosse Finch ning edendas isiklikku projekti Fasp, reliisides samanimelise albumi legendaarse label`i Nishi all 2002. aastal. Praegu võib julgelt sama väita 11-loolise üllitise kohta, kuna La Brooy atmosfääriline IDM-muusika kõlab väga erksalt ka näituseks 21. septembril 2010.

Vancouver`i muusiku 4-looline ning 16-minutiline üllitis demonstreerib ühelt poolt masinlikke, täpselt välja mõõdetud rütmistruktuure, teisalt süstitakse sinna jultunult entroopilist efekti breakcore ja breakbeat-jurakate kaudu. Ning selle lõppefekt on sageli lõbusakoeline. Varasemale projektile omane atmosfäärilisus ei ole ka kuhugi kadunud, kuigi seda doseeritakse kindlasti väiksemates kogustes. Albumi üldmulje on voolav, mitmekesine, balanseeritud ning lõbus. Mõtlesin, et kas niimoodi võiks Autechre ja Felix Kubin omavahel kokku kõlada?

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Ella tiene dos androides





Ella tiene dos androides
Myspace
Lastfm

D.E.A.D Sonic System (Dubbhism)


Muljetavaldav plaadiümbris. Monstrum dünaamilises positsioonis. Kümme lugu selle all on veelgi mitmemõõtmelisemad ja -mõttelisemad. Album on koletisi täis. Kuigi Dubbhism`i koduleheküljel on käesolevat kirjeldatud kui kõige DJ-sõbralikumat reliisi, on selles väites suur annus mürgist muiet. Vastupidi, seda helindit tuleks mõtestada just negatiivses tähenduses, s.t vastandumise kaudu igasugusele klubimuusikale, tegelikult ka elektroonilisele popmuusikale laiemalt - samas olemata ise kuidagi (elektroonilise) muusika šabloon (nihilistlik positsioon). Popmuusika ajalugu on niikuinii üles ehitatud vastandustele, seda nii kitsalt stilistilises mõttes kui ka sotsiaalideoloogilises tähenduses (mis reeglina on lootusetult üksteisega läbi põimunud). Selles peegeldub inimlooma egoistlik ning kõrgustesse pürgiv vaim. Raskelt roomav tekstuur ja rütm, mis kulgeb dub`ilikult ühest kanalist teise, paneb alul õlgu kehitama. Nagu luukere tants kitsaste seinte vahel, küünar- ja kodarluud vastu luitunud seina pekslemas. Dadaistlikud industrial-helid, 8bitised helivõnked ja rütmid, elektromutandid, dub-muusika võnked aegluubis. Nagu Throbbing Gristle ja Cabaret Voltaire algusaegadel publikut šokeerimas ja provotseerimas (et vastu päid saada). See ei ole situatsionistlik poosetamine, joint`ide ja trussikute lavale pildumine, vaid dokumenteeritud rünnak popmuusika mugavuse ning klubirütmide pealiskaudsuse vastu. Pentagonal hexecontahedron`i hullumeelne hip-hop, Gyroelongated Bipyramid`i ja Dodecahedron`i koletud naeratused teevad sellest ekstraordinaarse teose. Ei usu, et Lee "Scratch" Perry`igi oma kanepiuimases peas seesuguseid kujutluspilte näinud on. Midagi nii vihast ei ole kaua aega kuulnud.

Kuula albumit siit

8.8

Sunday, September 19, 2010

Cagey House Major Monk (Black Square)


Netimuusika veteranist avangardist Dave Keifer aka Cagey House on tagasi järjekorras ma-ei-tea-mitmenda väljalaskega. (Järjekorranumbreid ma ei mäleta, kuid albumite headust küll). Õieti reliisis ta lähiajal 2 taiest - käesolevale lisaks ka "The Stupid Grin"-i (Sayonara).

Kolm esimest "Major Monk"-i rada (kokku seitse) valmisid juba 2009. aasta alul. Ameeriklane kasutas vokaalsämpleid, et tekitada mingilgi määral narratiivseid assotsiatsioone (ta on koguni konstrueerinud dialoogi mehe ja naise vahel). Sissejuhatav Champion Major Monk algab kui sisenemine õõvatekitavasse raadiokuuldemängu. Teisalt, Keifer`i viimaseid aastaid arvestades ei ole see erakordne (nt "Lark"). Sämplikunnina kasutab ta jätkuvalt lineaarseid komponeerimisskeeme, kus sämpel järgneb sämplile, nr. 2 kannatlikult nr.1-le. Doseerib mõõdukalt, s.t vaimukalt, leides sisendi kuulaja emotsioonidega suhestumiseks. Iseasi on muidugi see, et iga helialge on emotiivselt erinevalt laetud, mistõttu kuulaja võib isegi ehmatuse osaliseks saada. Lisaks võttestikule on ka helid üsna sarnased - kriipiv happelisus, tolmune arhailisus, ning seda suuresti armastusele theremini helide vastu. Kolmas ja neljas rada muudavad senist kontseptsiooni ootamatus, kuid tervitatavas suunas. Sulnid sündisaundid - nagu Laetitia Sadier (Stereolab, Monade) mängiks Moog`i taustaks - annavad Cagey House`i muusikale uue - malbe psühhedeelia - mõõtme. The Basement Number - kus Keifer enda sõnul "hõõrus, trampis ja kraapis asju" - taastub esialgne olukord. Lõputud klikid-klakid, mulinad-lalinad, üleskeeratavate asjade-lelude helid, tromboonitörtsutamised ning taaskord sisse juhatatud psühhedeelne helikude sulgevad teose. Ning taaskord tuleb Dave`i kiita suurepärase coverprint`i eest. Visuaalne mulje tugevdab kuuldut - ning vastupidi. Lihtsalt nauding on tajuda seesugust tervikut.

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] WM. Telemann

Arteqcue
Myspace

Saturday, September 18, 2010

[Vana ning oluline] 7oi Lost under a pile (7oi)


Kas teile meeldib Islandi muusika? Juhtumisi meeldib. Nimetet saare muusikaga on olnud nõndamoodi, et nende tuntuimad popsaadikud on teinud kõrgkunstilist popmuusikat, mis paradoksaalsel kombel leidis laialdast vastukaja paljudes sootsiumites üle ilma. Kas põhjus oli nende kunstiline üleolek teiste maade artistidest? Üks tegur oli kahtlemata Björk - tuntuim ning ilmselt ka meisterlikeim neist kõigist -, teine aspekt võis kurioosumi aktsepteeritavuses peituda. Isepäise muusika mudeli vaikimisi jaatamine ning testimine popmuusika jäigas ning staatilises maailmas (enne Interneti iseenesestmõistetavat kohalolu). Kolmandaks eksootilisuse otsimine turvalisest kohast - läänemaailmast. Praeguseks hetkeks on palju muutunud ning üleilmses globaalkülas on Islandi artistid pelgalt ühed teiste seas. Palju kaugemate maade eksootilisus ning ka tavapärasus on saanud meie elu sagedaseks kaasnähuks.

7oi ei ole kindlasti tuntud artist, kuigi tegutsenud juba kümme aastat ning üllitanud omal käel 6-7 albumit (arv oleneb sellest, kas otsustaja arvestab (nullinda) albumi nimega "0" sisse või mitte). Käesolev album oli salvestatud 2004. aastal suveonnis, mängitud sisse looduslikus eraldatuses paari nädala jooksul. See on ka seletus sellele, miks "Lost under a pile" kõlab ehk veidi naturaalsemalt ja naturalistlikumalt kui islandlase eelnev (islandikeelset tiitlit kandev) üllitis. (Tõsi, täitsa esiotsa muusika oli märksa selgemalt mõjutatud Aphex Twin`i ja Autechre`i loomingust). Venitatud helielemendid, miniorkestratsioonid, orgaaniline elektroonika, nukilised rütmikäigud, manipuleeritud vokaalsämplid, instrumentaalmuusika, kellamäng, introspektiivne kitarritinistamine - nagu ikka seesugune muusika, mida kirjeldatakse žanrimõistete "folktroonika" ja "inditroonika" kaudu. Ometi suudab 7oi end märksa rohkem välja sirutada. Kuigi kummastavate efektidega täidetud sulnis meloodikaelektroonika siin-seal läheneb mùm`i loomingule, suudab 7oi omapära säilitada. Eripära on põhjamaine - siit miilab palju õhku, tüünust ning suvist kargust. That`s a Wrong Opinion ja The Outlines Of The Distant Hills Are Clearly Discernable eristuvad teistest vastavalt agressiivsemate rütmide ja kriipivate sündisaundidega, ning robopopefektidega - luues üleva kontrastefekti. Ning loomulikult ka It’s OK, I Didn’t Feel Like Eating That Anyway võimsa viipega haldjaorkestratsioonid. Väga broo kuulamine.

Kuula albumit siit

[Artistid] Chill Carrier




Chill Carrier
Jamendo
Myspace
Lastfm

Friday, September 17, 2010

Ornitology Hybrid (Inglorious Ocean)


Andrea Scevola ja Pierluigi Cagnazzo pärivad retooriliselt oma Myspace`i leheküljel, et kas meie (s.t nemad) on üleüldse inimesed? Miks nad seda teevad? Kas sellepärast itaallaste projekti nimi osutabki linnuteadusele? Ümberpööratult - on`s nad sulelised, kelledele meeldib kõrgustest inimmaailma silmitseda? Who knows... .

Itaaliast (ja laiemalt Lõuna-Euroopast) tuleb pidevalt väga head muusikat - demonstreerides anglomaailmale sarnast ja samas ka piisavalt erinevaid lähenemis- ja mõtteviise. Ornitology kuulub kahtlemata koorekihi sekka. Kas personaalselt või koos, on Scevola-Cagnazzo diskograafia üsna mahukas (ning lühikest perioodi arvesse võttes ka tihe), mistõttu kuulaja ootused on üles krutitud. "Hybris" on näituseks duo teine (ning järjekorras viies) album käesoleval aastal (esimene oli "Concrete" Dedicated Records`i alt). Mis mulle nende 6-looliselt albumilt eriliselt sümpatiseerib, on digitaalse helipildi eeskujulikkus. Viis, kuidas digitaalheli on pandud hingama ja õitsema, kuidas see on lopsakaks muudetud. Digitaalne helisentiment kui kaheteraline mõõk on suudetud enda hüvanguks pöörata. Emotsionaalne digitalism. Tuletab meelde Tim Hecker`i albumeid nullindate esimeselt poolelt. Nagu suur lõke, mida pidevalt toidetakse. Teiselt poolt pühalik laulumana-müstiline sõnamulin, kordusmotiivide lummav transs. Žanriliselt on see kirju nagu Kört-Pärtli särk - post-rock, massiivsed shoegaze-varjundid, eesjoonel tukslev glitch-troonika, poolde vinna keeratud IDM-rütmid-hakatised, müstilisusse ja varjulisusse mattuv ambient, dark wave, spirituaalmuusika. Uute helikoodide ja meelolude lahtimuukimine. Järjekordne põnev heliuniversum sellesinatses maailmas.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Bosques de mi Mente





Bosques de mi Mente

Jamendo
CRLM Office
Clinical Archives
Myspace
Lastfm

Unterschwellige Einheit Nachtarbeit (Jamendo)


Prahast pärit punk- ja death metal-muusika taustaga produtsent - kes on üllitanud elektroonilist muusikat eelmise kümnendi keskpaigast saati - on tuntud mitme pseudonüümi poolest. Nime Mähren Techno all korraldab ta laivakte, Port80 viitab tema (tech-)industrial-muusika ihalusele, oma esimese üllitise "My Music" reliisis ta Sivitz`ina ning mahedamad asjad on koondunud Unterschwellige Einheit`i alla.

"Öötöö" on esimene album viimatimainitud nime all. 8 träkki, mille mahedus tuleb atmosfääriliste elementide ja piaanoklimberduste (noorest peast õppis klaverit) kaudu esile. Kuid põhiline iva seisneb industrial techno robotroonika ja atmosfääriliste kihtide üksteisega segunemises või siis üksteise alla vaheldumises. Loomulikult on see veidi üldistatud pilt, kuivõrd kõiksugu elemente on märksa rohkem (gabber`i elemendid sissejuhatavas 06-s, bubblegum-rütmid industriaalsete kraabete vahel, plekised rütmid, lõpulugu viera peegeldub üleüldse läbi ambient drone`i prisma). Miinuspoolelt tuleb mainida mõningast profaansust, mis kumab läbi aeglasematest hetkedest (mittemidagiütlev staatilisus ning kuivus). Kuigi sarnast saundi on varem lademeis (ning paremini) toodetud, tuleb mainida, et väärtuslikud 25 minutit ikkagi.

Kuula albumit siit

7.5

Wednesday, September 15, 2010

Ominous Audio Drum Improvisation with Electronics (Modicum Of Silence/Jamendo)


Nic Ross`i aktiivsus ning mitmekülgsus on igati tervitatavad ning tunnustamist väärivad omadused. Tuntud ennekõike projektide gotikplage ja Our Subatomic Earth järgi, veab noor ameeriklane koos teise muusiku Kevin McCraney`iga label`it Modicum Of Silence (mis on keskendunud Ohio osariigist pärit eksperimentaalmuusikale) ning teeb koostööd ja abistab oma know-how`ga teisi artiste (nt Chad Foltz`i).

Nagu käesolevast pealkirjast aimdub, keskendub Ross oma viimases projektis trummimuusikale ja elektroonikale. Teisisõnu, segu karmist post-metal`ist, post-rock`ist, ambient`ist ja avangardist (Our Subatomic Earth) on mõneks ajaks kõrvale heidetud. 31-minutilise ja 7-loolise taiese lähtealuseks on vibreerivate trummikilede kineetilise energia "tõlkimine" pooljuhuslikeks MIDI-andmeteks. Virtuaalsed instrumendid ja heliefektide live-ülesvõtted on lisatud trummari rütmide ning tempomuutuste taamale, mis omakorda põhineb puhtalt improvisatsioonil. Siin on instrumentaalne tumedakõlalisus (ja eeldatavalt pahaendelisus) vaheldumas atmosfäärilise kihistusega. Trummeldamise, stereoefektide, digitaalsete krõbinate ning urisevate sündisaundide vahele jääb palju tervistavat efekti lisavat õhulisust. Dragging the Limitless Void osutab kõige ilmsemalt tõigale, et Ross`i ei ole külmaks jätnud Tim Hecker`i boreaalne šamanism. Lopsided and Flat muudab suunda 360 kraadi, omandades tormleva acid fusion`i parameetrid. Lõpurajas Ominousness lööb kaasa ka McCraney, toetades süngekõlalist helipannood rüperaalist välja võlutud abrasiivsete digitaalefektidega. (Mehed tõdevad loo lõpus: "It is pretty crazy") Põnev ettevõtmine ning soliidne vormistus.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Late ja Rauhoittavat

Late ja Rauhoittavat
Lastfm

Tuesday, September 14, 2010

[Kogumik] ULQUTUSHUY volumen1 (Los Emes Del Oso)


Prantsuskeelne label Los Emes Del Oso lükkab tänuväärset üritust, reliisides erinäoliste artistide sekka eksootilisi maailmamuusika mõjudega helisid. Konkreetsemalt ketšuakeelset muusikat, helisid Peruust ja Boliiviast - kui ketšuate ehk endise Maia (Inka) impeeriumi järeltulijate põhialalt (lisaks elab neid suuremate gruppidena veel Tšiilis, Kolumbias ja Argentiinas). Justament, maailmamuusika mõjudega üllitisi, kuivõrd nimetet 15-looline kompilatsioon kätkeb eneses ohtralt improvisatsioonilisi, psühhedeelseid ning teisigi tänapäevaga seostatavaid hetki. Nimelt minu kui läänemaailma inimolendi ettekujutusse on sööbinud pilt pärimusmuusikat kui millestki ontlikust, autentsust säilitada püüdvast või seda restaureerivast (mitte dekonstrueerivast) muusikast. Tõepoolest, flöödimuusika improd, puhkpillide ja trummide saatel free jazz`ile lähenevad momentumid, emotsionaalsete raadioonude vaimus lugudele pealelugemised annavad ketšuade muusikale kaasaegse mõõtme, olemata seejuures kuidagi ära lörtsitud. (Rääkides veel psühhedeelsest kogemusest, on väga usutav, et Lõuna-Ameerika põliselanikele oli see ilmselt kauem tuntud kui valgele inimesele). Teisalt, sellelt kogumikult võib leida ka viiulipartiisid, millel on palju sarnasusi keldi folgiga. Lood on talletatud festaritelt ja karnevalidelt ning räägivad nende müstilistest jumalatest, armastusest ning värdjalikest konkistadooridest. Kaunis ning rikastav kogemus (kuulamis)rutiini hajutamiseks.

Kuula albumit siit

[Artistid] Aboombong

Aboombong
Aboombong
Myspace
Lastfm

Monday, September 13, 2010

Coolrunnnings Babes Forever EP (Dracula Horse/Bandcamp)


Knoxville`i trio Coolrunnings ehk Brandon Biondo, Forrest Ferguson ja Elliott White üllitas 2 EP`d ("Buffalo" ja "Babes Forever") augustikuu vältel. Siinkirjutajale meeldib viimatinimetatu rohkem - põhjus ei ole ainult plaadiümbrises. Põhikarakteristikud ilmnevad psühhedeelse ning psühhedeeliajärgse ekstaasi ja (pseudo)religioosse hüsteerilisuse kaudu. Kujutage ette seesugust valemit, et Animal Collective`i 40 protsenti, Arcade Fire`it 40 protsenti ning The Dandy Warhols`i ülejäänud 20 protsenti. Tõepoolest, kuigi muusikalised kujundid on mõlemal üllitisel üldjoontes samad, näikse "Babes Forever" voolavam ning orgaanilisem olevat. Ning jalustrabavam samuti. Kujutelmadesse-unenägudesse ning ähmastunud reaalsusesse kapseldunud laulutekstid lisavad tervikusse oma impressiivse panuse. Väga ülevad hetked ilmnevad radade Better Things ning When I Got High With You pompöösses kaunikõladuses. Trippin` Balls At Der Wienerschnitzel hiilgab alul pohhuistlikult robustsete süntekatega a la The Ganglians, mis edasi areneb ekstaatiliseks draiviks sündisümfoonia saatel. Õigupoolest jääb veel sinna vahele kõiksugu elemente. Või siis nimilugu sissejuhatav hüpnootiline trummeldamine ning selle järgnev ootamatu suunamuutus ning uuesti ülesehitamine. Lõpulugu Slumberland on kvintessentslik tõestus siinkirjutaja esimesele väitele - taaskord tuleb kiita orkestratsioone-brass-seadeid ning võimsat kõrgelennulisust. Teisisõnu, avangardistlik pop, millest kumab läbi elutervet edetabeliihalust. Tõepoolest, 6 rada moodustavad terviku, milles on rohkelt poppotentsiaali. Mina hoian neile kõvasti pöialt igatahes.

Kuula albumit siit

9.5

Sunday, September 12, 2010

[Vana ning oluline] 8bit Betty Too Bleep To Blop (Hippocamp)


Kui vaadata hiljuti hingusele läinud legendaarse Manchester`i label`i Hippocamp allalaadimisreitinguid Archive.org-is, siis teisel kohal troonib Bryan Teoh`i album "Too Bleep To Blop" rohkem kui 40 000 allalaadimiskorraga (arvestamata juurde teisi jagamiskeskkondi). Vox populi vox dei. Kuigi 5 aastat on möödunud üllitamishetkest, kõlab ameeriklase muusika aegumatult ka tänapäeval. 7 lugu, mis baseeruvad chiptune/8-bit/chipbreaktracker music-numbritel (muusika, mille kohta korüfee Kusnets kasutab väljendit "plurtsbiit"- jätke meelde!). Žanr, millega umbes kaks ja pool dekaadi tagasi algas kompuutrimuusika, on populaarne olnud tänaseni. Teoh kuulub kahtlemata träkkermuusikute säravaimasse plejaadi. Rõõmuküllased breakcore-rütmistikud, sulnid, samas kruttivad motiivid, psühhedeelia, autotuunitud vokaalid, lollipop ja shibuya-kei, isegi indie- ja shoegaze`i mõjusid võib siit-sealt kuulda. Ameeriklase teene seisneb selles, et suudab nimetatud stiili(de) väga tehnitsistliku iseloomu emotsioonide (ja eluga) täita. Koorekihi moodustavad And I Know That You're Happy (Ballad of the Lonesome Spaceboy), Reading Rainbow, Nikoma's Theme (Extended Mix), Spooky Loop, Green Kangaroo, Blast Off!. Tõepoolest, suhteliselt tautoloogiline osutamise üritus, kui arvestada tõika, et album koosneb 7 träkist. Väga ootaks Teoh`i uute üllitistega tagasi.

Kuula albumit siit

[Artistid] 8bit Betty




8bit Betty
Hippocamp
Hippocamp/Archive.org
Lastfm

Saturday, September 11, 2010

Gamardah Fungus Two Hemispheres, Two Worlds (Turbinicarpus)


Varasemate või paralleelprojektidega muusikaliselt ja stilistiliselt karastunud Ukraina duo Absurd Maers-Igor Jalivetš on viimase aasta vältel üllitanud 2 majesteetlikku taiest. Esimene neist, "The Way To Build Your Future" (Nocharizma), hiilgas post-rock`i, noise rock`i ja avant-metal`i segamisega, millel oli detaile nii doom(gaze)`ist, found sound`ist, sludge`ist kui ülevast popatmosfäärikast. (Kaks viimast lugu - Drunk Astronaut ja Skeleton Key käivad artistide M83 ja God Is An Astronaut`iga suht ühte jalga). Hindeks 8.8.

Hemisfääride-albumil otsivad dnipropetrovskilased (rokkeksperimentalistidele sümptomaatiliselt) juba uusi knihve. Siin on kordusmotiividele rajatud transsiloovat psühhedeeliat ning kirikulaulu kaja. Näiteks Kurtulus on sulnis segu türgikeelsest spiritaalsest laulumanast, ümbritsevatest loodushelidest ning kitarrifluidumist. Vanadest mustritest domineerivad jätkuvalt Maers`i slide-kitarrid, mis, tõsi, seekord on märksa pastelsemad ning kaemuslikumad, mida sageli "häiritakse" massiivsete müraseinte-pursetega. Teisisõnu, drone doom/doomgaze-karkasside (müra) ja sisemusse kapselduvate motiivide (vaikus) vaheldumine viitabki erinevate maailmade ja sfääride tekkeloole ja olemasolule. Reiting võinuks kõrgemgi olla, kui ei oleks olnud toda artikuleerimatut lõputräkki Black Ode To White Cherub ning tasapisi struktuuride ülesehitusse sugenevat väsimustunnet. Sugulushingedest soovitan ennekõike kuulata Our Subatomic Earth`i (teljel post-rock´i ja eksperimentaalmetal`i vaheldumine ning segunemine).

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] Gamardah Fungus

Nocharizma
Turbinicarpus
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] 1g0g Ice Cube (Haze)


Laivesinemine, helikunst, ämbientmuusika ja sünkja drone`i segu, konkreethelid, spoken word, sosinad ja palju muud. Ja nii edasi ja nii edasi. Autoriks 1g0g ehk Gosha Solntsev, kes muuseas kuulub kultuslikku helikunstirühmitusse Noises Of Russia, ning teos on esitatud kui helind butõ-teatri etendusele Anikušini skulptuuristuudios Sankt-Peterburgis 2008. aastal. Peaaegu 54-minutiline teos, mis nõuab keskendumist, kuivõrd progressioonis peitub tegelikult selle teose tuum. Üleminekud on sageli pikad ning seetõttu raskesti märgatavad. (Nagu slaidid või kaadrid, mis märkamatult vahetuvad). Sugestiivseimad hetked täidavad viimast kümmet minutit, mil sulpsatuste taamal kõlab soomekeelne hällilaul. Taies algab eikusagilt, kasvab ning areneb kirikukellade kõminaks ning minimalistlikuks tininaks (meenutades teelusika heli tassis), kuhu hakkavad tasapisi lisanduma sõlmhelid, monotoonne trummeldamine ning abrasiivne helikude. Ning sealt edasi tulevad uued helid ning elemendid, omandades läbi filtrite uusi varjundeid. Keskmises osas äratab tähelepanu soomekeelne jutlus, mille taamal luubivad sitarid. Seejärel kuni hällilaulu alguseni täidavad vahemikku tumedakõlaline ambient drone ning kirikulaulu kaja ja pomin. Tõsi, kõik see kulgeb algusest lõpuni vaikelulises võtmes. Tajusin ka seda, et soomlaste metsafolgil on käesoleva teosega väga palju ühist.

Kuula albumit siit

Thursday, September 9, 2010

A.K.A Gelbart Banjo Tapes (Birdsong)


Esiteks, üllitise pealkirjast ei tasu end väga eksitada lasta. Bandžoplõnnimine ei ole valdav, palju enam on siin elektrikitarriga mürgeldamist. Käesoleval hetkel kuuluvad Adi Gelbart`i (A.K.A The Lonesomes) arsenali viiulid (ilmselt juutide rahvuspill), gongid, trummid, tolmused klahvpillid ning heliefektid. Mis siinkirjutajale selle kõige juures enim meeldib, ongi uljas hoogsus, kuid teisalt ka läbimõeldud lähenemine, jäädes kokkuvõttes tasakaalustatud eksperimentalismi piiridesse- ühtides loomupäraselt meeleolulisusega. Paralleele võib tõmmata ameerika primitivistide kiretu kitarrikäsitlusega, kuid Gelbart`i jaoks ei ole emotsionaalne hillitsetus kidrasoikumise kaudu eesmärk omaette, vaid kui vahend, millelt õhku tõusta, millele vastandus - lopsakad motiivid, meloodiad ja harmooniad - rajada. Seesuguselt lähenemiselt meenutab ta oma kaasaegseid nagu Molloy And His Bike, Phil Reavis, Barbagallo ning gillicuddy. Vaikelu käändub ootamatult surfmuusika numbriteks, olles kord muretu, kord altkulmu põrnitsev. Kaheksa lühikese loo seast väärivad erilist rõhutamist I`ve seen Him rising (eepiliselt draiviv refrään), Fried haters (libisev sünkjas surfikäik) ning Interstellar (kõrvust haarav psühhedeelne kokteil exotic pop´ist ja surfgruuvist). Võimalik, et mainitud lugudes on poppotentsiaali pelgalt rohkem. Ei jää muud üle kui taaskord kõrged punktid anda.

Kuula albumit siit

9.1

Darger "BigFast" Soundtrack (Futurerecordings)


Futurerecordings on demonstreerinud end seesuguse label`ina, mille artistid on võimelised unistuste läve kildudeks purustama. Ning Darger on kindlasti üks seesuguseid hävitusmasinaid. Unistused on teatavasti kogemuspõhised, sageli pelgalt sotsiaalsete ning eksistentsialistlike pingeseisundite likvideerimise suunitlustest kantud. Kuid Cody Kirkendall ja Matthew Bahnsen lähevad palju kaugemale - see on unistustejärgne muusika universumis, kus puudub koht kõiksugu kujutelmadele ja ideedele. Teod aktualiseeruvad ilma eelneva(te) projektsiooni(de)ta. Platonlik ideede masin on tuhaks põlenud-põletatud ning tihti vastuoludesse mattuv inimkeel helivõnke ilmselget üleolekut tummalt tunnistamas. Käesolev 3-looline ning 32-minutiline taies olevat väidetavasti fiktsioon maailmalõpust, eepiliselt sosisklev saundträkk läbi musta huumori prisma helklemas. Erinevalt paljudest artistidest, kelle muusika käändub sarnaselt lähtekohalt pessimismi, düstoopsesse ämbientmorjendusse, pakub Ohio duo sõnulseletamatut arhetüüpi, sedasorti eepilisust, mis võiks vabalt kehtida ka pärast kümneid apokalüpsiseid. Mingi uus kord-korratus, mis on sundimatu, vaba, soe ning eelkõige mõjus ning (ennast) kehtestav. Tolm kosmoses, pelk vibratsioon, mis liigub, ringleb ning kootub - kootub millekski, mida võimaldab jumalik alge. Ning plaadiümbris on paljutähenduslikult avatud- Lihavõttesaare (kui maailma lõppu jääva) kuju meenutava assotsiatsiooni, artefaktide ebamääraste kontuuride ning sünkja, samas vastupandamatult kutsuva kõiksuse kaudu. Kas lõputu kosmosereis on algamas, võimaldamaks uuestiloomisprotsessi pealt näha?

Kuula albumit siit

10.0

Tuesday, September 7, 2010

Bye Bye Blackbird Happy High EP (Arcade Sound)


Plaadifirma Arcade Sound ei oma mahukat diskograafiat (hetkel ulatub see 5 reliisini), kuid seesuguste artistide nagu Memoryhouse`i, Teen Daze`i (hetkel diskograafiast maas) ning MillionYoung`i reliisid on Pitchfork`is positiivselt (üle seitsme punkti kümnest) arvustamist leidnud. Kõva sõna albumeid vabalt üllitava rekordsi kohta igatahes. Mis annab tunnistust sellest, et netist tulev muusika väärib tähelepanu ning peavoolu häälekandjad hakkavad tasapisi oma poliitikat ümber kujundama, kuivõrd muidu läheks palju väärtuslikku muusikat neist lihtsalt mööda.

Bye Bye Blackbird`i (ka Blackbird Blackbird) taha peitub San Francisco mees Mickey Saunders, kes produtseerib nullindatele iseloomulikku saundi. Psühhedeelne DIY/lo-fi, magamistoa elektroonika. Kõrgele tõstetud vokaal plekiste süntesaatorisaundide ning prõmpivate rütmide taamal hõljumas. Nimetatud 4-looline üllitis on lihtne output, mis kõigest elab oma elu, pretendeerimata kõrgele aujärjele. (Kuigi sisaldab hetkiti nutikaid heliseemneid, maandatakse need tavapärasesse voogu). Rajad on lühikesed, mistõttu väärib "Happy High" repeat-režiimile seadmist, saamaks korralikku ülevaadet. Siinkirjutajale meenutab Saunders`i saund mitte niivõrd leiblikaaslasi - Memoryhouse`i, Teen Daze`i ning MillionYoung`i glo-fi/chillwave/hüpnagoogilist poppi ja Magic Man`i poptroonika ja New Weird America traditsioonide segu -, kuivõrd eelkõige kanadalase Matthew Adam Hart`i aka The Russian Futurists`i esteetilist jalajälge.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Evenings





Evenings/Bandcamp
Myspace
Lastfm

Monday, September 6, 2010

Teacups - Songs about Yarn (Rack & Ruin)


Rack & Ruin Records on kahtlemata üks neist plaadifirmadest, mis suudab kuulajat üpris tihti rabada. Teacup`i 16-looline reliis kätkeb eneses huvitavaid suundumusi - ühelt poolt on see sugulane hingeülendavale kammerpopile a la Beirut, Sufjan Stevens ja Bark Cat Bark, teisalt ka selle kaaneümbrise stiil ei juhata melomaani valele teele - siin on 8-bit/chiptune`i naivistlikku ja primitiivkõlalist kulgemist. Tõepoolest, kõige muu kõrval on ka kasutatud Nintendo mängukonsoole SNES ja N64. Üks kiht orkestreeritud viiulikätkeid on jäetud põhjale luupima, teistes kihtides on modifitseeritud oktaave, hoolitsetud sedaviisi motiivide ja temaatilise arengu paisutamise eest. Kuigi träkid on reeglina lühikesed, moodustavad need koherentse terviku. Samuti on muusika instrumentaalne, v.a ühe erandiga. Knitting for your Resume (SNES) on kaunis indie-number, mis võiks vabalt aasta poplugude edetabelis figureerida. Ka oleks patt jätta märkimata albumi keskne ning pikim rada Songs About Yarn in B-flat, mis kandub edasi filmimuusikaliku kerguse ja muretusega. Kuigi projekti vedav Richie mainib korra ka KKHS Symphonic Band`i, näib see siiski fiktiivne üksus olevat - mille kaudu oma sümfoonilisi-orkestraalseid ambitsioone "õigustada". Hoolimata erinevatest ning pealtnäha sobimatutest tahkudest resoneerub üllitis õmblusjälgedeta tervikuks. Väga väärt kuulamine igatahes - nii kvaliteedilt kui eripäralt.

Kuula albumit siit

9.4

Sunday, September 5, 2010

Difondo Habitat (La bèl)


Itaallastel on plaadifirma Zymogen kõrvale kerkinud teine kvaliteetleibel nimega La bèl. Järjekorras kuues reliis ei künna enam eksperimentaalse indie ja post-rock`i laialivalguvatel piiridel, vaid on hõivanud midagi uut.

Sergio Camedda, Giampaolo Campus ning Giuseppe Casu on Lõuna-Itaalia kolmik, kes on keskendunud muusika- ja konkreethelide tämbrilisuse uurimisele. Kaheksa elektroakustilist improvisatsiooni - mille keskmes on mõiste "levila"/habitat/ - tekivad eraldatud helidest-kontseptsioonidest, mis iseendasse suletusest sõltumata siirduvad ning lisavad oma panuse üldisesse helipilti. Inimolend on paratamatult ümbritsetud keskkonnast, mistõttu käesolevat teost esitletaksegi kui ideaalset nägemust inimese olemuslikust seosest teda ümbritsevaga. Kõik mikrokontseptsioonid on esitatud võrdse intensiivsusega, milles on kord jazz-elemente, kord elektroonikat ja spoken word`i, kord klassikalise muusika ja konkreethelide mustreid. Kõiki träkke ühendavaks osaks on tumedaküllasus ning helikeele pingestatus-kriipivus, mis jätab sellest mulje kui mõnest tuleviku ooperi helindist.

Kuula albumit siit

9.2

Saturday, September 4, 2010

[Artistid] PREGNANT






PREGNANT
Free Music Archive
Bandcamp
Life`s Blood
Lost Lamp
Myspace
Lastfm

Evenings North Dorm EP (Bandcamp)


Nathan`i nimeline noormees Charlottesville`ist (Virginia, USA) pakub tasemel chillwave/glo-fi/dream pop/stargaze/haze pop elamuse. Hõrgud meloodiad ning paitavad harmooniad moodustavad vastupandamatu kombinatsiooni - isegi siis, kui konkreetne helind näib kohati laisalt või suisa passiivselt kulgevat. Kuid see on näivus/või näivusega manipuleerimine, kuivõrd sellega külgnebki varjatud mõte. Kaunikõlalisus on alati töötanud, ning andes ühtlasi tunnistust, miks sarnast helikudet produtseerivad-reliisivad samaaegselt sajad pundid üle ilma. Tundub üha enam, et on moodustunud uue meinstriimi vöönd, mida ka toetab üha enam established muusikapress (nt Pitchfork on haaranud plaadifirma Arcade Sound`i oma "hoole" alla). Jutud aastaid tagasi, et Stereolab`i (järjekordne) album kõlab kui popmuusika aastal 2050 või hiljem, on osutunud valeks. Tõsilugu on, et see aeg on märksa varem pärale jõudnud. Kuulata "North Dorm" EP`i tähendab langeda sulniduse mõjusfääri, lasta vajutada teatud klahvidele. Filosoofid ei kõnele tänapäeval enam sõnades, vaid helide keeles. Nupumuusika.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Cambridge



Radio Hand
Myspace
Lastfm

Friday, September 3, 2010

aboombong amnemonic (Bandcamp)


Raske öelda, kuidas peaks aboombong`i uut ning järjekorras kolmandat albumit klassifitseerima? See on post/post/post/post/post. Post kõigi nende stiilide suhtes, millega J.C Thorne võtab nõuks suhestuda. Muusika, millest kostuvad läbi tuttavad stiilielemendid, kuid mis tuttavlikkusest hoolimata kõlab kui ulme. J.C Thorne on Seattle`i resident, kes viimase kolme kümnendi jooksul on mänginud kümnetes-kümnetes bändides ning kelle muusikalises ja maailmavaatelises küpsuses ei ole mõtet kahelda. Ometi ei teata temast suurt midagi. (Analoogiaid võib tõmmata lähiaastatel underground-pinnale tõusnud suurepärase Rootsi space rock/krautrock-pundi Joxfield ProjeX`iga, mida kureerivad kaks 60ndates meest). Avalugu Cheshiahud Loop kõlab nagu udusse mattunud ning luupima ununenud Holy Fuck. Järjes From Cracked and Bloodied Fingers udutihedus süveneb ning shoegaze`i ja space rock`i karkassid süttivad põlema ning hakkavad sulama. 10 minutit ning veel takka 15 sekundit puhast ekstaasi. Cromsby Grovernor Worthington's Jujujaiponmolam-is kasutab C.J Thorpe väga laia pilliparki - kõikvõimalikke (etno)trumme ja kelli. Tulemuseks on hüpnootilisel kitarrikäigul/loop`il tiksuv space/krautrock. 18-minutit, mida võiks vabalt pidada 21. sajandi Hallelujah-ks (CAN "Tago Mago") või siis Krautrock-iks (Faust "IV"). Eepiline alkeemia. See kõlab nagu Imagine-i või Yesterday impressiivsus eksperimentaalroki keelde valatuna. Kui umbes 40 aastat tagasi tuli krautrock Saksa Föderatiivses Vabariigis esile, ning hiljem seletati seda II MS, inimsusvastaste kuritegude, häbistava kaotuse ja unustamispüüdega, siis nüüd võiks ironiseerivalt küsida, et kas jänkidele hakkavad Bush`i poolt säetud ja Obama poolt jätkatava sõjapoliitika kurnavad tagajärjed ajukurdude vahele jõudma? Jiang Qing, Zhang Chunqiao, Yao Wenyuan, & Wang Hongwen in Dahomey omandab koletuslikud mõõtmed taguvate-lõhkuvate trummide ning kriipivate kitarridega, samas säilitades oma majesteetliku fassaadi. Ängi ja viha võiks sellel rajal lausa noaga lõigata. Albumit jääb lõpetama lainetav/paisuv/kontraheeruv ambient drone-metallpuru (Noon), misjärel võib tõdeda, et lõppenud üllitis oli kõikjal hõljuv harmooniline monstrum. The eclipse of the sun.

Kuula albumit siit

10.0
Related Posts Plugin for WordPress, Blogger...