Kämmerer Rhodes to Wisdom (Jamendo)

Rootsi muusik Kämmerer on jõudnud oma teise albumini (kuigi varasemast ajast on ta seotud ka projektidega Cliffhanger, GroovydracuLinda ning Alphadog). Tema 3 kuud tagasi ilmunud "Sir Agent Chill", senini Jamendo´s suurt populaarsust nautiv debüütalbum, paitas kõrva happeliste ja atmosfääriliste süntesaatorihelidega - millest immitses nii downbeat-ideoloogiat kui 70ndate lõpu-80ndate elektroonilist jazz funk- ja quiet storm-esteetikat -, mida üldises plaanis võib kirjeldada lounge-muusikana. Nimetatud suundumused-ideoloogilised jooned on kooskõlas tõigaga, et göteborglane peab oma suurimateks eeskujudeks Nightmare On Wax`i, dZihan & Kamien`i ja Nuspirit Helsinki`t.

40-minutilist ning 10-loolist järge kuulates jääb tõdeda, et old school`i konservatiivsus ja musta muusika jooned tulevad üha eksaktsemalt nähtavale. On toimunud suunamuutus ning seda peegeldab ka instrumentaalset laadi vahetus - happeküllased süntesaatorid on asendatud elektriklaveri Rhodes sametiste akordidega. Funk`ilikud rütmipulsid, r`n`b-konsistents ning soul-unelus on "Rhodes To Wisdom"-i arhailist päritolu märksõnad, millega põimuvad klubirütmid. Kahtlemata positiivsed märksõnad, kuivõrd tsenter on selgemalt välja joonistunud. Kokkuvõtvalt võib nentida, et kellele sümpatiseerib meeleolukas nu jazz/acid jazz (läbipõimununa smooth jazz`ilike ja downtempo elementidega), sellele see mõeldud on.
------------------------------------------------------
Rhodes to Wisdom is the sophomore album of Kämmerer, a musician from Gothenburg, Sweden. In fact, he is earlier used to get involved in other acts as well (Cliffhanger; GroovydracuLinda; Alphadog). Sir Agent Chill, his debut release, which was issued 3 months ago under Jamendo, was played on exhilarating atmospheric and caustic synth lines, having an assuasive effect, being describable as "chillout" or "lounge".

The recent album within 40 minutes and 10 tracks have entrenched into the Black music tradition showing up the undercurrents of funk, rhythm and blues, and soul as much as it is possible to talk of introducing of new directions. By a technical side, shimmering acid synth sequences are sit in for the velvet-alike sounds of the Rhodes (electric piano). However, Rhodes to Wisdom is a modern record, chatting up with club rhythms, eventually reminiscent of nu jazz/acid jazz, and downtempo tunes.

Kuula albumit siit

8.4

[Artistid] Cssc

Wise Owl
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] John Lunney Amplitude Modulated (John Lunney)

Iiri lingvisti John Lunney- kes on tegelenud elektronmuusikaga ligi 10 aastat - 4 aasta tagune EP on inspireeritud raadio(lainete) kontseptsioonist ja amplituudi moduleerimise tehnika(te)st. Teisisõnu, 3 träkki paljastavad metoodilis-ideoloogilise lähenemise muusikale. Tõepoolest, kuigi raadiolaineid ei ole siia kaasatud, on elektrooniliste komponentide tsentrist "väljavajumised" üks peamisi karakteristikuid. Ennekõike avalugu Long Wave Memories, mis kihid kõiguvad teineteise suhtes horisontaalse yo-yo`na, moodustades abstraktse rütmistiku, mis justkui pärineks Kraftwerk`i (häbematult alahinnatud) albumilt "Radio-Activity" (1975). Ülejäänud kahes träkis eralduvad teineteisest rütm ja harmooniad - primitivistlikud, kohati kiiskavad - et mitte öelda lihtlabased sündisaundid (ennekõike Short Wave Thought) - allutatakse algoritmidele, mis ettenägelikult tõstavad nende kvaliteeti. Sageli mitu paralleelset rütmiliini - mida eristab teineteisest intensiivsus ( masinlikult puurivad electro-sämplid) - moodustavad ekstaatilise unisooni. Tasakaalustatud, innovaatiline ja tujuloov. Intellektuaaltehno selle parimas tähenduses.

Kuula albumit siit

[Artistid] Unfactory

Unfactory
NullRepublik
Jamendo/Psicotropicodelia
Myspace
Lastfm

Gale Talk A Beautiful Day (Arteqcue)

Hea on tõdeda, et kui hästi maitseb Madrid´is resideeruva brasiillase 3-looline EP hilistel õhtutundidel, kui personaalses plaanis on seljataha jäänud post-metal/post-hardcore`i tunnikesed (Daleth), edetabeli kallakuga electro-/techno rock (Unfactory), gootiliku põrnitsusega post-punk/rock noir (Plastique Noir) ning anti-folk/singer-songwriterlus (The Sarcastic Dharma Society). 27-aastase muusiku helikeelt iseloomustab dub house, dub techno ning deep house...läbi dub-filtrite. Ühesõnaga, üks suur dub-ihalus klubimuusika kontekstis. Väljapaistvaim träkk on küllap diplodocus, mis meenutab aegu, kui polnud ei myspace`i ega lastfm`i ning pärast päevast britpop`i laksu sai õhtul Raadio 2 lainele häälestatud, et klubimuuusika saatel soikuda või unne vajuda.
-------------------------------------------------
If you have spent your day listening to post-metal/post-hardcore (Daleth), techno/synth rock (Unfactory), goth-influenced post-punk (Plastique Noir), and acoustic anti-folk/singer-songwriter (The Sarcastic Dharma Society) your nocturnal experience takes a bit in the teeth at last and recommends you to listen to something different. Thereby you could enjoy A Beautiful Day, composed by Gale Talk, the Brazilian residing in Madrid. He does seem to be totally involved in dub - even it is house music, techno, or deep house. Otherwordly, it is his big drive upon dub forged in a context of club music. Probably the most outstanding track is diplodocus, which reminds me of the days, when there were not Myspace, Lastfm, or Bandcamp around me at all, listening to the radio at late hours of the day to fall deeply asleep care of atmospheric club rhythms.


Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Daleth

Daleth
Myspace
Lastfm

Two Lane Phonebooth Empire (Shows About Water)

Kuigi TLP on 2 aasta jooksul üllitanud 7 albumit-EP´d omaenda label`i Shows About Water Records alt, ei ole võimalik leida mingisugust taustainfot selle projekti kohta. Puudub myspace`i ja bandcamp`i lehekülg. Mis iganes, music talks, ning see koosneb väga erinevatest elementidest, hõlmates peamiselt metal`li ja grunge`i, post-punk`i, tumedat electro`t ja elektroonikat. Albumiti on rõhuasetused muidugi erinevad.

14-looline "Empire" demonstreerib projekti küpsust - avalugu Great Hot Invasion Army on industrial`i ja post-punk`i avangardistlik hübriid - tundmustest tühjaks põlenud vokaali all hingitsevad-pulbitsevad diibid kahinad-sahinad, millele sekundeerib vaikselt tukslev rütmimasin. Ülejäänud träkid jätkavad põhiliselt post-punk`i traditsioonis liueldes - mida kroomib vokaalist miilav metalne gootilikkus - , mida kohati kõditab meisterlik pomp-esteetika ning teatraalsed sündikäigud-interlüüdid. Kuulates "Empire"-i korduvalt algusest lõpuni, tuleb nentida, et voog on homogeenne ja professionaalne - midagi sarnast The Jesus & Mary Chain`i ketaste kuulamisele. Siiski mõned erandid kerkivad selgelt esile - Takeover`i ja Blood Lightning`i puhul võiks arvata, et lood on Ariel Pink`i produtseeritud - sametised saundskeibid tuvastamatutest kümnenditest ning sooja hingusena paitav vokaal on meistriklass! Ka The Event Manager`s Voicemail on väga-väga-väga ilusate harmooniate ning käikudega rada! Sama kehtib ka Wheelhouse`i kohta. I Heard That Too Somewhere peegeldab ühelt poolt pehmemat palet, teisalt lööb ülierksate ning kergete üleminekute-muundumistega. Väga catchy! Või siis Computer Article`i masinlikud sündiefektid-bassid - lihtne ja sirgjooneline, kuid lööv - sitaks hea, nagu öeldakse. Mõnes mõttes on traagiline, et "Empire" ei ilmunud aastal 1984 või varem, mistõttu rokiklassikasse kinnistumise aeg on alles ees ootamas. Võib-olla.

Kuula albumit siit

9.6

[Artistid] Chappaquiddick

Chappaquiddick
Myspace
Lastfm

This Lonely Crowd Entangled Chaos (Velvet Blue)

Hurraa-hurraa!, Tweedledum, Tweedledee, Humpty Dumpty, Red Queen ning Jabberwock on tagasi. Rõõmustamiseks on põhjust küllaga, kuivõrd brasiillaste debüütalbum "An Endless Moment Eveyday All the Time" (plaadifirma Sinewave) selle aasta alul jagas hämmastava energialaksu power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i kokteili vahendusel, kandideerides kindlasti üheks parimaks üllitiseks AD 2010. Vahepeal läkitas viisik mulle mõned uued lood, kus oldi suunda muudetud ning mis erilist muljet ei avaldanud.

Uus reliis, uus plaadifirma, uus suunitlus, uued võtted. Viimaste all pean ennekõike silmas tõika, et Humpty Dumpty ei kasuta enam distinktselt billycorganlikku kriipivat laulumaneeri, kuivõrd otsib oma (sageli unisoonis Red Queen`iga) - olles hillitsetum, sosisklevam, unenäolisem. Tõele au andes on ka vokaalosa vähemaks jäänud. Samuti on helikeel sellele vastavalt arranžeeritud - 4 träkki ei viskle permanentselt perutavates ning peadpööritavates kaosekeeristes-kollapsites, vaid rajanevad tinklevatel, õhulistel kitarridel, tõsi, mille letargilist loomust lülitatakse regulaarselt tasa massiivsete, pruuni värvinguga mürast seestunud kidraseinte ilmumisega, mida omakorda läbistavad monumentaalsed rifid, mille peale ei jää muud tõdeda, kui et This Lonely Crowd edeneb oma tuntud headuses - küll selle vahega, et struktuurid on rohkem läbinähtavad. Kokkuvõttes panen punkte vähem kui debüüdile, kuivõrd nende hüsteeriline (mina)pilt on jätkuvalt ahvatlevam.

Kuula albumit siit

8.8

[Vana ning oluline] Joe Meek JOE MEEK (Comfort Stand)

Rääkides suurimatest mõistatuslikest isikutest popmuusika ajaloos, kandideerib Joe Meek (1929-1967) kahtlemata esikohale. Ühelt poolt lõhestunud isiksus, okultist, paranoiku, traagiline isik - kes sooritas mõrva ja seejärel enesetapu -, teisalt esimene Briti laulukirjutaja-produtsent, kelle träkk Telstar (The Tornados`e esituses) vallutas Billboard`i tipu ning teised rajad korduvalt Briti edetabeli. XTC`i liige Andy Partridge on öelnud tabavalt, et Meek rääkis surnutega, kuulis helisid teistelt planeetidelt ning kirjutas oma köögis nr 1 hitte. Innovatiivne salvestamis-ja elektroonilise muusika pioneer ning muusikale läheneja, self-made-man, kelle geniaalsust on maailm uuesti avastamas... .

Käesolev 26-looline kogumik koosneb pika aja vältel kompileeritud demodest, kus on muuseas Meek`i laulmas kuulda. Kuid ennekõike kuuleme läbi tugeva lindisahina adresseeritud suuri meloodiaid, sh suurimate hittide Telstar ning Sky Man (musti) versioone. Crooner pop`i ja sunshine pop´i (orkestreeritud) numbritest esilekerkiv meloodiate-harmooniate üleujutus on nii võimas, et avangardistlikud nüansid - (elektroonilised) heliefektid-helitehnilised manipulatsioonid, space age`i ruumilised elemendid - jäävad esmakuulamisel märkamata. Seal kõrval on ka elektroakustilist sentimenti, konkreethelisid, selgelt improvisatsioonilise suunitlusega lugusid, trikitamisi ning üle võlli keeratud vokaali. Ka tänapäevas kuulatuna ei kõla see kohe iseenesestmõistetavana. Meek laseb paista nii huumoril ja helgematel meeleoludel kui toob esile tumedama pooluse. Meek oli kahtlemata universaalne mees - tema muusika ja (helitehnilise) võttestiku uurimine aitab osaliselt lahti kodeerida nii hilisemat popmuusikat kui DIY-kultuuri.

Kuula albumit siit

Johnny Hoodoo At My House (Kill Mommy)

Kuulates šotlast Johnny Hoodoo`t on raske eksida ettekujutluses, et 40ndate eluaastate õhtusse kuuluv meesterahvas poleks läbi imbunud kanepist, õllest, rummist ja pornost. Midagi seesugust nagu Shaun Ryder, ainult et selle vahega, et Hoodoo vahetas 80ndate alul indiekitarrid USA (juurte)muusika ja dobrokidrade vastu ning ei ole tüsedaks läinud. 21 lugu demonstreerivad muusiku imetlusrallit rockabilly ning blues`i vastu, on nii kavereid kui originaale. (Ning kõiksugu autoriõigused saadab ta otsesõnu peesse, kuna see (autentne) blues-muusika on väga vana kraam). Mulle meeldib tüübi ükskõiksus - tema kohati deliirne jauramine-jõuramine, kare pillindus ja laulumaneer. Hoodoo võib küll pealtnäha olla pohhustlik lad, kuid mille varjus surgib käbe kurat (kuulake kasvõi nimiloo hõbedast blues-feedback`ki). Või ei olegi see pelk pohhuism, vaid varjatult helilise primitivismi taotlus? Ameerika Primitivism ei jää sellest kaugele. Ühesõnaga, kogu kupatus on piisavalt hingestatud, ning põhjendatud, et heita pilk tema maailma.

Kuula albumit siit

7.6

Dr. Esc Mulle meeldib rongiga sõita (Jamendo)

3,75 aastat tagasi andis kodumaine artist Dr. Esc välja pika albumi "sOgav ja rÜheline", mille drum`n`bass/jungle`i rütmidest kumas motoorsust, hüpnootilisust, sügavust ning jahedat mõrkust. Ka tegi ta huvitavaid kõrvalepõikeid - sämplides ühest Eesti populaarseimast filmist lõike, chillout-meeleolud ujusid siin-seal ning üks lugu - võib olla ka üllitise parim - India Elevant kõlas ulmelise tech-house`ina. Nauditav meistriteos, millele järg on nüüd ilmunud Jamendo alt (õigupoolest reliisiti album esmakordselt artisti koduleheküljel eelmise aasta juunikuus). Vahepeale jäi ka hiigelüllitis, 150-loost koosnev "Time", mis võttis kokku Dr. Esc-i loomingu aastatest 2001-2008.

Tõsi, vähem kui pooletunnine ning 6-looline reliis sammub natuke teistsugust rida - spetsiifilised jungle`i rütmid on segunenud-vaheldumas ebamäärasemate, happeliste breik- ja mulksbiitidega, mis kokkuvõttes seostub pigem elektroonilise popi kui klubimuusikaga. See on segu j-pop`i kebjakast, kuid kange tallaga tatsumisest, chiptune`i primitivismist, breakcore`i lakkamatutest murdumistest ning kohati omandavad rütmid IDM-mõõtme. Siit kostub ka elektroonilist humpa-humpat (lõpuloo Aega on, et venitada!? teises osas). Kuigi eelkäijaga võrreldes vaeslapse ossa jääv, on see korralik reliis. Ainus erinevus ja etteheide peitubki tsipa liigses pillerkaaritamises, viidete intensiivsuses, mis mitte alati ei kanaliseeru mõjuvaks tervikuks ega salvestu kuulaja mällu. Kuid tugevaid träkke on mitmeid - Minu köögi vaikelu või siinkirjutaja lemmik Siin on üks ingel. Tõepoolest, kellele ei meeldiks rongiga sõita?

Kuula albumit siit

8.0

[Vana ning oluline] Witchporn Witchporn (Rack & Ruin)

Mäletan, et The Jesus & Mary Chain`i albumil "Munki" (1998) olid lood I Love Rock`n`Roll ning I Hate Rock`n`Roll. Witchporn`i 14-loolist üllitist nautides tuleb samuti vihkamine ja armastus traadimuusika vastu samaaegselt esile. Siin on destruktiivset mürarokki, trash´i ja brutal´it, kus verbaalne pasandamine läheneb kohati goregrind`i meeltesegasusele, kus trummeldamise intensiivsus on piire ületamas ning robustselt kammiv massiivne bass on helistruktuure armutult kõigutamas. Tõele au andes üks õige rokimees peabki rokki vihkama, mitte pasundama sellest, kui väga ta seda armastab ning muud (tantsumuusikat?) vihkab. Kes on (mässav) rokkar/ja kes on poppar - kas näiteks Bobby Gillespie või Jacob Cream? Esimene variant kehtib ka floridalase Taylor Ross`i kohta, varem tuntud sooloprojektidest America Del Sur ning Picayunes ning hiljem kolmandikuna kohalikust kombost Chappaquiddick (kellel nädalpäevad tagasi ilmus debüütalbum). See on mässav noorsugu, olles seejuures konstruktiivne, jättes maha jäljed, et nendesse oleks hiljem taas võimalik astuda. Neo-underground, mis defineerib endid muuseas kassettikultuuri taaselustamisega (nagu 80ndatel). Oleks see established rock, st haibi l(r)ambivalguses sirguv, oleks ajakirjandus Ross`i ees pikali. Sugulastest meenuvad Sonic Youth, Times New Viking, Wavves, The Moon Runners ning mõnes kohas ka The Fall. Samuti tõestab jacksonvillelane, et rock`n´roll`i juured peituvad mustade kultuuris - blues`i varjud on üllitise lahutamatu osa. Ka on siin psühhedeeliat - siinkirjutaja lemmikträkk ongi sitaks heade primisüntide kiikumiste ning muretu kidrakäiguga Northern Town. A real killer.

Kuula albumit siit

[Vana ning oluline] Take Pills Die 07.04.23 Dead Sea Parting (Take Pills Die)

Richmond`is resideeruv Andrew Julian Cauthen on produktiivne muusik, kes on reliisinud oma label`i all üle 90 albumi. Sotsiaalses plaanis väga kriitiliste ja radikaalsete vaadetega jänki muusikas - Take Pills Die on muideks ironiseeriv viide ühele tänapäeva elumotole/tüübile - võib tajuda paljusid elemente, kus põhituuma tinglikult moodustab happeliste sündisaundidega eksperimentaalne IDM.

Kolm aastat tagasi ilmavalgust näinud "07.04.23 Dead Sea Parting" on erand selles osas. 19-minutiline träkk (milles olevad pausid näivad vististi erinevatele osadele viitavat) on autori sõnul inspireeritud Stars of the Lid`ist. (Omalt poolt lisaksin veel teise, kaaslinlastest legendi Labradford`i mõjud). Vaikselt kulgev sümfooniline voog tõuseb-liugleb-langeb, kahaneb-paisub, jättes maha eepilised ja südantlõhestavad kontuurid. Helides on kuulda ka musique concete`i põiminguid - mis on kooskõlas ameeriklase looduslähedaste vaadetega - ning kummituslikke, justkui kaugustest läbi udu kumavaid aurikusignaale. Cauthen oskab mängida helide ning kuulajaga - liblikatiiva löögi efekti kutsub käesoleva kuulamine esile, kuna üksikud helitehniliselt esilekutsutud mullistused-kollapsid raputavad massiivselt minimalistlikku kulgemist. Üks impressiivseimaid albumeid kaasaegse klassika-ämbiendi-drone`i konkreethelide ristumisalalt üleüldse.

Kuula albumit siit

[Artistid] Mente Clara

Mente Clara
Jamendo
Lastfm

Chad Foltz From March to September (MODICUM OF SILENCE/Jamendo)

Ohio osariigi väikelinnast pärit 23-aastase Chad Foltz`i unistuseks on elada tavalise inimesena, olla hea abikaasa ja isa ning teha indie filme ja muusikat, omamata rahamuresid ning soovides, et teda mäletataks ka pärast surma. Selle aasta alul ilmunud 6-looline EP "From March to September" pidi olema nurgakiviks debüütalbumile "The Heart Of It All", mida siiamaani ei ole veel üllitatud... .

Chad R. Foltz and A.M RADIO koosseisu kuuluvad lisaks Dan Pontius, Kevin McCraney ja Nic Ross. Kaks viimast on eksperimentaalmuusikud ning plaadifirma MODICUM OF SILENCE eestvedajad. Mis iganes, Nic Ross`i aka gotikplage`i ja Our Subatomic Earth`i käemustreid on siin küllaldaselt. Parim näide on I-75 - massiivse sööstuga plahvatus rebestab vaikusesfääri olematuks. Post-rock`i ja post-metal`i crescendo on muljetavaldav. Teisalt ka Strangers on a Train oma neurootilises hüplevuses pluss metalsed kahinad-mürinad, gruuvid ja heliefektid teistes lugudes reedavad Ross`i. Üleüldse - crossover-traageldused on Ross`ile ainuomaselt välja tahvatud. Lisaks võib sarnasusi tajuda ka Bright Eyes`i, Bob Dylan`i, Super Furry Animals`i ning Talking Heads`iga. Nimetatud elemendid pluss Foltz`i varieeruv vokaal - vaiksetest värelevatest arendustest falseti ja karjumiseni välja - annavad reliisile usutavuse, veenvuse ning (enese)kindluse. Teoreetiliselt küll folk, kuid reaalsuses kompromissitu, eepiline, massiivne, kohati hüsteeriline ja hüsteeriliselt ilus muusika.

Kuula albumit siit

9.1

[Artistid] Knitted Abyss

Myspace
Lastfm

The Electric Sugar Children beko_52 (Beko DSL)

Kas varsti on oodata klassikalise jangle pop`i, twee pop`i ja baggy-rütmide tagasitulekut (praegusel tagasitulekute ajastul)? Väga hea meelega ootaks, kuivõrd teistest revival`itest on neetult villand saanud (pungi ja postpungi tagasivaated). Näiteks Bishop Morocco ja Raw Thrills juba ajavad seesugust rida. The Electric Sugar Children on üks omapärane Šoti nelik, kes tegutses lühikest aega 90ndate alul, mistõttu neist ei saa päriselt rääkida kui simulaakrumist - kui millestki, mis on ilma jäetud oma algupärast, sotsiaalsetest juurtest, eskapismiideaalidest ja materiaalsest raskusest ning mille fassaad oleks kuidagi kaunistatud virtuaalse peapöörituse taotluse kui normaliseeritud nähuga. 3 loos on soikumus vaheldumas hoogsate käikudega. Vokaal on mõnusalt veniv ja unistuslik, kohati ükskõikne, kohati osavõtlik - kusagil baggy-meeste ja lad-rokkarite pohhuismi vahepeal. Nagu happest toituva inimese ajus on tujukarussel keerlemas. Meenuvad inspiralcarpets`likud Farfisa orelid ning wordsmiths`ilikud biidikarkassid. Teisisõnu, jangle pop madchester´i konnotatiivsusega. Väärt vaheldus tänapäeva ning kindlasti ootaks neilt nüüd täispikka albumit.

Kuula albumit siit

8.6

Atlas Young beko_54 (Beko DSL)

Jaapanlase Atlas Young`i kahelooline singlitaies/EP on üks selle aasta impressiivseimaid. Hea meel on tõdeda, et kaunikõlalisus, eepilisus, panoraamsus, kaleidoskoopilisus, majesteetlikkus on epiteedid, milledel on tänapäeval taas üha enam tähendust ning jõudu kuulaja hinge tungimisel. Uued Pulp`id, Suede`id, Mercury Rev`id, Lightning Seeds`id on esile tulemas - milleeniumivahetuse pikk pohmell on ümber saamas ning suured meloodiad-harmooniad oma kohta tagasi võitmas. Erinevalt nt Memoryhouse`ist ja The Bilinda Butchers`ist - kahest teisest suurepärasest chillwave/glo-fi/dream pop-artistist ning leiblikaaslastest - on Atlas Young veidi karvasema helipildiga - trummid peksavad intensiivsemalt, kitarr kooldub atmosfääriliste kihtide keskelt valla, liikudes märkamatult elektroonilise shoegaze`i maastikele, kus kaugustesse suunatud ainitipilke häirib leitsaklik virvendus, konstrueeritud jõuetuksvõttev miraaž. Stephanie on selle aasta ilusamaid lugusid - eneseteadlikult joviaalne ja hõiskav, kus maskuliinne ja feminiinne alge ühtsuse leiavad. Penetreeriv ja orgastiline saund teisisõnu. Platon tantsinuks selle muusika järgi.

Kuula albumit siit

9.8

Buben Summon (45RPM-Records)

Valgevene underground-muusik, raadiosaatejuht ja promootor Vladislav Buben on viimaste aastate jooksul üllitanud hiiglama posu albumeid, olles kaheldamatult üks silmapaistvaimaid ja viljakamaid Creative Commons-artiste üle maailma (label`ite nimistu on aukartustäratav). 7-looline “Summon” peegeldab taaskord valgevenelase tumedamat poolust, kalduvust süüvida puurivatesse industrial-(rütmi)muusika mustritesse, mida ta käesoleval korral segab big beat`i, drum and bass-lagina ning koguni bubblegum techno ja tekno`ga. Ka rave-muusika palavus on piisavalt hea täitmaks üleminekuid. Rütmiülesed struktuurid on minoorselt kammerlikud, sisaldades muuseas sõjamuusika (martial music) süngeid orkestratsioone. Kokkuvõttes on album soliidne, s.t korralikult kihistatud, suunitletult konstrueeritud, kuigi irriteerivat momenti võinuks rohkem olla.

Kuula albumit siit

7.7

Liam Sanipe Night Visions (Apophenia)

Kanadalase Liam Sanipe`i aka paper & metal`i 8-looline album algab igatsevalt eepilise folgi võtmes. //I just want to go to see/but you`ll never last//. Vargsi liikuvad kitarriakordid tinklevad taamal, luues uusi toone ja rütmikäike kahisevate tšellode taamal. Järgmistes lugudes kammerlikkus hääbub ning esile tõuseb klassikaline (alt-/anti-)folk-liin, lüües intiimsete taustade ning hõrgu laulukirjutamisoskusega. Klassikutest meenub ennekõike Nick Drake. Unistuslikud pudemed on vaheldumas plekiste kitarride robustete nootidega, mille taamal on kuulda olmehelisid (ukse sulgemised, röhatused), ilmselt rõhutamaks ameeriklase helikeele loomulikkuse taotlust. Tõenäoliselt ei ole vaja märkidagi, et plug-in-salvestamisvõtted on kõrvale heidetud, kuivõrd sügavuse ja intiimsuse rõhutamise seisukohalt on see samm ka ainuõige. Muusika, mis näib igati pisihetkedes kinni olevat. Loos Night Walking naasevad sametised tšellod ja vaevukuuldavad orelid ning Sanipe näitab sugereeriva laulmise meistriklassi, või teisalt häälutuslik jõudemonstratsioon nimiloos. Kaasaegsetest sugulushingedest soovitan kuulata Itaalia folkarit Artwood. Neist artistidest kahepeale peaks piisama klassikalise singer-songwriterlus-/folgielamuse saamiseks.

Kuula albumit siit

9.2

metronicha Plus Minus (Altema)

Jaapanlaste kohta on väidetud, et nad lihtsalt võtavad teiste (valgete) ideed üle ning arendavad neid edasi. Teadmata ning tegelikult huvitumata selle väite tõemäära ulatuses muudes valdkondades, tuleb möönda, et muusikas näib see kehtivat küll. Vähemalt osati. Metronicha kolmelooline EP (träkkide nimelõpud sisaldavad "mix" laiendit) demonstreerib seda ilmekalt – lollipop, närimiskummi-electro, electro house ning päikeseküllased orkestreeritud diskorütmid on kanaliseeritud jaapanikeelseks rõõmutrillerduseks - mida kokkuvõetult tuntakse ka shibuya-kei žanrimääratluse all - tuues meelde kaasmaalastest legendid - Fizzicato 5 ja Fantastic Plastic Machine`i. Pillerkaaritavad overdrive`id ning refräänikäigud pumpavad ohtralt endorfiini, millest ei puudu ka kämpelement - loos Renai Circulation võetakse hapra naisvokaali poolt emmsii-ots üles. Võiks ju küsida - milleks küll?. Võib ka vastata - miks ka mitte!. Yume Miru Kokoro lookleb sulni disco soul`ina, peegeldades laiemalt albumi iga elemendi ratsionaalset paigutust ja läbimõeldust. Igati positiivse tuju garant.

Kuula albumit siit

9.0

[Vana ning oluline] Testicular Manslaughter Thorizine Punk (Rack & Ruin)

Testicular Manslaughter on kalifornialane Dana Young, kuulunud ka Ariel Pink`i saatebändi koos Gary War`i, R Stevie Moore`i ning John Maus`iga. Mehe myspace`i lehte tšekates pole kahtlustki tema glämm- ja kosmopopi taotlustes ning püüdlustes olla visuaalselt veelgi ületrumpavam kui Ariel Pink ise. Kui album 2009. aasta esimesel poolel ilmus, andsin sellest muuhulgas teada ka Aivar Tõnsole, kes siiski üllitise headuses kahtles, teatades, et Pink´ile jääb see alla. Soovitasin ka Ki wa`le, kelle arvutis/lastfm`is keerles reliis mõnda aega. Mis iganes, 13-loolisel taiesel on ohtralt elemente, mille vahendusel triivib Young teadlikult Pink`ist eemale. Näituseks no wave`iliku teravakoelise kosmotroonilise ludilennuna. Teisalt raske bassimüdin iseteadlikult manifesteeriva vokaali all toob kohe meelde The Fall`i Mark E Smith`i ennast eksponeerivas kehastuses (eelkõige meenub "The Unutterable" (2000)). Või siis teises kohas sama meest vägagi meenutavad laisalt vonklevad tähe-sõnamoodustised ning deklamatsioonivõtted-varjundid. Ja tõepoolest, Manchester`i legend kuulubki tema suurimate mõjutajate hulka. Teisalt on siin ka koht suicide`ilikele electro punk-hüsteeriatele. Kalifornialane avab veel cyber electro-uksi ning flirdib efektse robopopiga. Ka 8-bitiseid puurivaid jurakaid-malakaid kuuldub siit-sealt üsna sageli, luues mulje taotuslikult lo-fi`likust ning irriteerivast heliuniversumist (nt Das Dick), mille tagant võib aimata ameeriklase laia irvet. Üks eristuvaid (kõrg)hetki on White Rabbit, valusalt lajatav electrobilly. Kaheldamatult üks võimas ja eneseteadlikult rahulolematu manifest on kogu see 53-minutiline reliis. Kui saaks, siis ilmselt äigaks ka teile jalaga või kuseks lahtise haava peale - see on 21. sajandi punkmuusika. Küllap siuke, millest mõtles hiljuti meie seast lahkunud Malcolm McLaren, kui ta algatas flirdi bitpop/chiptune-artistidega eelmise sajandi lõpul.

Kuula albumit siit

Hippo Campus Glass (Rack & Ruin)

Üks osa Jaapani muusikast on tuntud oma kaootilise ja hullunud iseloomu poolest. Pean silmas eelkõige japanoise`i ning (laus)psühhedeelsete tendentside ja space rock`i esindajaid, kelledest paljud on mõjutatud Kenji "Damo" Suzuki`st, ilmselt mõjukaimast Nipponimaalt pärit lauljast Euroopa ansamblis (CAN). Hippo Campus`e 9-looline ning 25-minutiline album paljastab neid tahke, pakkudes rakursse psych-pop`ist ja ambient-virvendustest kuni krautrock`ini välja. Palju on improlikku eksperimenteerimist, mis kohati meenutab Animal Collective`i obskuurseimaid hetki, kuigi üldises plaanis muutub jaapanlase katsetamine üsna tüütuks klaaspärlimänguks, olemata siiski jama. Siin on mõned eeskujulikud näited - Glass Eyes, Glass Palace liugleb läbi kristalliseeruva udukogu, pakkudes astraalse unenäokogemuse; Nasty Drip on tõepoolest see, millele ta viitab; Juice kõlab kui Fuyija & Miyagi lugude kaksikvend, hiilates üllitise popilikema hetkega. Mis veel - soovitan kõrva pääle heita leiblikaaslasele Anata Wa Sukkari Tsukarete Shimai`le, millega peategelane omab kunstilist ja päritolulist ühisosa.

Kuula albumit siit

7.8

[Kogumikud] beko_cs01 (Beko DSL)

Beko DSL on jõudnud oma esimese, 21-loolise kogumikuni, et nädalate pärast sellele järg üllitada. Enamik kogumikul esindatud artiste on pärit USA`st, olles kantud tänapäeva ängidest - traditsioonilise muusikatööstuse lagunemisprotsessist-uute suundade seadmisest ning varemetes tööturust, teisisõnu - ebamäärasest (lähi)tulevikust. Raskekahurväest on kogumikul kohal The Bilinda Butchers, Eternal Summers, Nude Beach, Tan Dollar, The Procedure Club, Jamie Long. Üllatavaim esindaja on 90ndate alul tegutsenud Briti nelik The Electric Sugar Children, kes on tõsise ambitsiooniga tagasi. Kogumik peegeldab tendentse, mis eeldatult kuuluvad 21. sajandisse (chillwave/glo-fi/stargaze, shitgaze, elektrooniline lo-fi), kuid teisalt taaselustab 80ndate post-punk`i, indie`i ning isegi 70ndate disco ja 80ndate klubi-electro traditsiooni. Beko DSL müristab jätkuvalt - kuulake, veenduge ja nautige.

Kuula albumit siit

Gynorg 3rdDoor EP (Psychic Oscillator)

Siinkirjutaja kogemus ütleb, et kui emotsioonidele mängiv helikeel muutub mingist hetkest koormavaks, tuleb piduri tõmbamiseks mõni dark ambient/illbient-album peale panna. Diametraalselt erinevad kuulamiskogemused tasakaalustavad, kainestavad ning aitavad hinnangutes paremini orienteeruda, võimaldades žanrilisest solipsismist väljapoole vaadata.

Andrew Cooke`i 5-realine ning 27-minutiline EP on piisavalt pahaendeline oma roomavas õuduses, et pillerkaar kuulaja teadvusest mõneks ajast välja uhta. Britt loob elektroakustilisi keskkondi rütmistruktuuride laiali laotamiseks. Tõepoolest, kahinate-sahinate ja õrna reverb-õõva saatel kulgevate elektrooniliste progressioonide, inimhäälte kaugete kajade kaaslasteks on läbi erinevate intensiivsuste ning stiilidimensioonide tukslev rütmistik. Kuid on teisigi rõhutamisväärseid elemente - lugu Vermist läbiva säriseva sündibassijuraka kohal võnkleb kummituslik efekt, nimilugu kulgeb sügavas, kõike-muud-välistavas vaikelus; isiklik lemmik on Milieus, kus kõrgete, keskmiste ja madalate helide vahele tekib avar ilmaruum; lõpulugu WhiteDot on neoklassitsistlik industrial drone techno. Tegija teos.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Raskolnikov`s Dream

Raskolnikov`s Dream
Musikality net
Myspace
Lastfm

homme studio foretaste e.p. (Broque)

Belglase Antony Doria 5-looline EP on segu närimiskummilikest techno-rütmidest ja tech-house`ist, techno ja dub`i kitsastest põimumistest, hip-hop-faktorist, tumedamast ja puurivast rütmisentimendist, klirisevast bassibounce`ist, vokaalsämplitest ning kahtlustäratavatest helidest. Üldkokkuvõttes on tulemuseks üsna juustune klubimuusika, kohati mash up/mix tape-mõõtmeline kogum. Kaks remiksi tulevad Granlab`ilt, Broque label`i bossilt, mis samuti EP`d ei päästa. Üksnes loo go funk the rabbit esimene ots hakkab vaikselt kerima, kuigi sumbub üsna pea ebamäärasusse. Doria on tahtnud öelda paljut, tegelikult lausumata midagi positiivses tähenduses. Eelmaitse on ebamäärane, järelmaitse vaevu meenutatav või meenutamist väärt.

Kuula albumit siit

5.8

T Bear The Nature of the Bear (Rack & Ruin)

Tõele au andes ootasin kalifornialase teist albumit pikisilmi, kuivõrd debüütalbumi "The Hibernation" mõned rajad tõotasid paljut tulevikuks. Tõepoolest, "The Nature of..." on muljetavaldav oma hüsteerilis-ekstaatilises friikfolk/poptroonika-kestas. Animalcollectivelikud poolkarjatused-laulmised-häälutused, kergelt moondunud akustilise kitarri loop`id, vaba lennuga süntesaatorid-helged orkestratsioonid, autotuunitud vokaalid, samuti Kagu-Aasia (Hiina) motiivid - kõik see kokkuvõttes loodub eriliseks ning esimeste kuulamistega haaramatuks tervikuks. Kuivõrd laulutekstid on improviseeritud ning viimases järjekorras lisatud, tuleb verbaalset poolt-inimhäält näha kui vahendit ekstaatilisuse rõhutamiseks, kui tuttavliku elemendi kaasamist ühise tunde tekitamiseks, mitte kui eesmärki iseeneses. Ning laulmaks prantsust ei ole ilmtingimata veel vaja osata prantsuse keelt (Bonjour) - piisab vaid paarist sõnast.

Kuula albumit siit

9.1

[Vana ning oluline] Lackluster Proof Of Concept (Yuki Yaki)

Möödunud, 2009. aasta oli Soome elektroonikule Esa Juhani Ruoho`le üks viljakamaid (7 üllitist). Yuki Yaki alt tulnud 5-looline EP näitab kõrglendu. Tänapäevane klassikaline elektroonika, mille peamised eeskujud pärinevad süntesaatoritega vormitud tantsu- ja elektroonilise muusika algusaegadest - 70ndate teisest poolest-80ndate algusest. Otseseid viiteid Kraftwerk`ile on küllaga. Lackluster`i helipilti süüvides torkab kõrva mehe armastus sündisämplite vastu, mis annab tema helile kokkuvõttes meeldiva pehmuse ja soojuse. Psühhedeelne ning atmosfääriline elektroonika lainetab, valgub ja ähmastub. Teiseks mõjufaktoriks - võttes arvesse träkkide kohatist tumepoolsust ning kramplikke kokkutõmbumisi - võiks ilmselt arvata legendaarsete rahvuskaaslaste Pan Sonic´u masinliku šamanismi ning teisalt Autechre`i intellektuaaltechno. Sarnasusi on ka varase Isan`iga - mis ei ole ka ime, kuivõrd mõlemate artistide eeskujud pärinevad samast ajast -, kuid erinevalt Briti duo laisast helipildist suudab Soome legend hoida kuulajat oma mõjusfääris, pakkudes algusest lõpuni konsistentsi, vaheldust ja koherentsi.

Kuula albumit siit

woodworkings we sit on floors we stand on chairs (futurerecordings)

Woodworkings on Kyle Woodworth, keda abistab keelpillidel Gordon Withers. Samuti on Baltimore`i muusik tuntud post-rock-ansamblist We All Inherit the Moon. Woodworth`i järjekorras 8 üllitise 8 rada annavad aimu geniaalsusest. Kummastav ilu ilmneb läbi minimalistliku heliprogressiooni - hillitsetud, digitaalse krõbinaga vürtsitatud kriipivad kitarrid, üksildased piaanoklinked, tasahilju kerkivad modern classical/ambient-orkestratsioonid, post-rockilik majesteetlikkus, andmata seejuures järele kiusatusele langeda crescendo-klišeedesse, kuigi ma ei kahtle tema sellesuunalises võimekuses. Ning pooltõusud on ka siin olemas. Albumi nimilugu demonstreerib ilmekalt, et helide eepilisusel puuduvad piirid. Jänki võttestikust annab parimat aimu albumi käredaim träkk former daughters of the american revolution, kus äng ja raev on kunstilisest kanaliseeritusest tasahilju väljapoole miilamas. Kokkuvõttes võib nentida, et tegu on hoolikalt läbikomponeeritud instrumentaalteosega, kus igasse helisse on süstitud impressiivne emotiivne laeng, kus fraktaalid on asetatud teineteise suhtes nii (lähedale), et kaootilisus, selginemine ning lõppstruktuur/eesmärk ise on kenasti ühel pildil. Sugulushingedest meenuvad EdPorth, The Tumbled Sea, M.Pyres, Circadian Eyes, Luggage, Foxes In Fiction, We All Inherit the Moon, aga ka Spiritualized ning allhoovustesse pidama jäänud Mercury Rev. Mees nagu orkester, kes kuulub samasse ritta seesuguste geeniuste-avangardromantikutega nagu Jason Pierce, Matthew Sage, Warren Hildebrand. Uskuge mind, kui Johann Sebastian Bach elaks tänapäeval, teeks ta seesugust muusikat. Üks aasta meistriteostest. Aitäh, Kyle.

Kuula albumit siit

10.0

Linde Lander (8bitpeoples)

Rootsi on hästi teada oma 8-bit/tracker music/chiptune/bitpop-artistidega. Goto 80, EpicNES, Bliss, Mikromjuk, planktron, Reaktor 2, Den varma bordet on üksnes mõned nimed, kes on tuntud vana kooli mängukonsoolimuusika ringkondades. Philip Linde (aka stijl) on kahtlemata üks tuntumaid, kes on jõudnud oma (vähemalt) neljanda reliisini. 2008. aastal üllitatud "Output" on saanud väärika, 5-realise järje. Helid on genereeritud Milkytracker`i ja süntesaatoritega. Psühhedeelsed puurivad, justkui ajel liuglevad happekäigud, atmosfäärilised kihistused, kobrutav süntpopp, mõõdukas electro/breakcore/chipbreak tekitavad meeldivaid assotsiatsioone. Mõned rütmivahemikud kõlavad kui mängu-Kraftwerk. Kuid heli tehniline iseloom ning psühhedeelialink seob Linder`i eelkõige Bliss`i ja Ashbrg`iga.

Kuula albumit siit

8.7

Tree No Leaves Asorta Story (Bandcamp)

Ohio nelik TNL on tagasi - kolmandat korda ehk neljas reliis on tõsiasi. Kuulates nende uue üllitise mitmekesisust, ning suhestades seda eelnevatega, mõtlesin esmakordselt nende nime võimalikele osutustele - millele küll võiks viidata puu ilma lehtedeta (suhestudes lehise puuga)? Kas võib olla, et tähenduslikkus ja osutus rock-kehandile on mingil moel fikseerimata, või siis - mis laadi on see fikseeritus? On`s see indie, punk, proge, art-rock või post-rock? Eklektorokk? Mida kõike siit leida ei või - stranglerslikke barokilikke sündihelisid, antlerslikku psühhedeelset indie-proget, GY!BE-likku crescendo-ihalust, victorialegrandilikku hüpnootilist laulumaneeri ja beachhouse`ilikku sünkjat poppi - mis kõik muideks algas a capellaliku doo wop`iga. Olulisim on, et helikompott tervikuna hüpleb, ringleb, lööb - teisisõnu, funktsioneerib täies ulatuses. Lõpetuseks - TNL on tõepoolest tagasi - pärast eelmise albumi "Peer Pressure/Mass Euphoria" suhtelist nõrkust on saavutatud kahe esimese üllitise tase, võib-olla enamatki. Siinkirjutajal on nende pärast igatahes väga hea meel.
------------------------------------------
A quartet from Ohio is back for the fourth time. Listening to and concerning on the diversity of issues, and in conjunction with their previous ones it makes me a bit baffled. Is the new one a kind of indie, punk, progressive rock, art-rock, or post-rock? Might it be an example of eclecto-rock, though? What sort of elements we are used to find from here at all - The Stranglers-alike baroque synth themes, the lines of psychedelic prog indie, some powerful desire toward massive crescendos, gloomy and hypnotic song mannerism reminiscent of Victoria Legrand`s touch, even doo wop through a capella is represented here, with which all of this started in the very beginning actually. However, the whole one does whirl in a stylistic turmoil. Finally, TNL has returned indeed - after the previous album Peer Pressure/Mass Euphoria which showcased some comparative weaknesses on the level achieved by the first two releases, and perhaps even more. Anyway, after all I am very happy about them.

Kuula albumit siit

8.8