Fescal Lethal Industry (Bypass)

Fescal´i debüütalbum "Lethal Industry" on üks hägune ja kummastav halo- ja hauntopiiridega teos, mille aluseks on avar hüpnootiline helipilt ja eksperimentalistlikud analüütilised ideed. Ühelt poolt ambient-muusika, kuid selgelt oleviku ääre peal seisev, st milles peituvad sound art- ja field recording-loogika ja allikad pluss elektroakustiline virvendus. Muusika, mis püüdleb immanentselt eemale ambient-kehandi klišeelikkusest, eemale selle ohtlikest lõksudest. Lõksud, mis peituvad apelleerivas "sügavuses", st sisutühjuses, mis nii sageli ambient-teostele saatuslikuks saavad. Üllitis koosneb 8 rajast ja 35 minutist, milles marginaalsele helile (sahinad, suvalised sämplid, jutukõmin) on antud vorm ja mõte. Kohati tume ja kummituslik, sageli abstraktne, kuid mitte kordagi settiv ja kopituv. Nagu mingi stiihiline voog, mille loomuldaseks ja kaunistavaks tungiks on liikuda ja liikuda- st paisuda ja vaibuda -, omandades ajapikku ja märkamatult teistsugused reljeefid, mistõttu triivi(de) suuna järele pärimine näib kaunis mõttetu. Selles ei peitu eesmärk. See on justkui kaleidoskoop, mille tuum seisneb protsessi jälgimises, monumentumite ülestäheldamises. Jäin "Lethal Industry"`d kuulates poolteiseks tunniks arvuti taha sügavalt magama - mida ei olnud muideks minuga kaua aega juhtunud. Siinkirjutaja personaalne lemmik on sünge ja pahaendeline Wayfaring Geography.

Kuula albumit siit

9.4

[Vana ning oluline] The Papertiger Sound Tiny Robot Love (The Papertiger Sound)

2006. aasta suvel pani Dan Gelder aluse The Papertiger Sound`ile, mis oli mõeldud lingina tema noorukiea lemmikute - My Bloody Valentine`i, Slowdive`i ja New Order`i juurde. 2006. aastal liitus temaga Kerstin Wilson aka ker, kes oma sooloprojektis etendab hoopis teistsugust, eksperimentaalfolgi tunnusjoontega muusikat.

4 aasta jooksul on välja antud posu kauamängivaid ja EP`sid, mis on üksteisega sarnased. Siinkirjutaja lemmikuks on kujunenud eelmisest aastast pärit "Tiny Robot Love", mille 5 lugu illustreerivad kõrgkvaliteedilist elektroonilise indie puudet. Samas oleks kindlasti vale rääkida kanadalaste muusikast kui indietronica`st - võrdluses keskeurooplaste sarnase muusikaga on selles märksa rohkem lopsakust ja sära - meloodiaid-harmooniaid, sügavust ning klassikalist popmuusikakirjutamisoskust. Selles on küll võrdlemisi palju elektroonilist sentimenti ja hoogu, kuid glitch-rütmide dominantsus on kõrvale jäetud. Kas peakski üldse nendega võrdlema - see on ennekõike kaunikõlalise retro kaasus, kus harmooniline tänapäeva inimene vaatab tagasi heldimusega minevikku - nagu Neil Halstead-Rachel Goswell ühinenuks taaskord unelevat universumit kujundama. Mind hämmastab enim tõik, kui erinevatesse muusikalistesse rollidesse suudab Kerstin Wilson kehastuda.

Kuula albumit siit

Vet.Engine The World You Lived In Is Gone EP (Rack & Ruin)

Lisaks lo-fi`le, eksperimentaalse kallakuga indie`le ja alternatiiv- ja veiderfolgi tutvustamisele on Rack & Ruin Records olnud platvormiks veidra ja veiderdava elektroonilise muusika propageerimisel. Kes nimetatud plaadifirmal on pikemat aega silma peal hoidnud, teavad Gnomefoam`i, Dylan Ettinger`i, Megazord`i jt artiste.

Uute weirdtroonikute sekka on lisandunud Pennsylvania osariigist pärit Vet.Engine, kelle sünninimi ei ole loomulikult Nite Owl, nagu ta oma Myspace`i leheküljel väidab. 5-looline "The World You Lived In Is Gone" EP peegeldab paljusid helitahke läbi kõverdunud prismade. Näituseks primitivistlikus lõpuloos Roads Unraveling on elemente nii Animal Collective`ilt, Paavoharju`lt kui kaasosariiklastelt Black Moth Super Rainbow`lt. Psühhedeelne upbeat-tonaalsus lööb ja pumpab eksperimentaalse vaimsuse kaudu. Helidest koosnev tuba, mis pulbitseb nootidest, käikudest, harmooniatest-meloodiatest, ulgumisest ja laulust. Kaheldamatult üks käesoleva aasta ridu. Albumi domineerivateks teemadeks on unistused-unenäod, armastus ja igapäevahullus. Maritime Watchers üleneb imetabaseks astraalämbiendiks, midagi sarnast ei olegi kuulnud pärast Paavoharju träkki Ursulan Uni. Üllatus saabub järgmises - In the Temple -, mille aluskiht kõlab kahtlaselt sarnasena võrdluses Spiritualized`i loo Broken Heart algusega. See kahtlus ei ole etteheide, kuivõrd on korrelatsioonis ruumilise vokaalpsühhedeelia ning taotuslikult primitivistliku sünteetilise biidiga. Hip-ster Chee-tah`i alguse efektidesse maetud vokaalliin väljub laia kaebena, mida on rikastatud kõrgete ja madalate nootidega.

Kummastav, äraspidine ja väljapaistev reliis New Weird`i kodumaalt, millel on ka palju ühist soomlaste metsafolgiga.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Molloy and his bike

Myspace
Lastfm

Milhaven Milhaven (12rec/Valeot)

Christoph Freudenberg, Jens Reichelt, Hannes Zagermann ning Andreas Fanter ehk Bochum`ist pärit post-rock-ansambel Milhaven on jõudnud oma kolmanda üllitiseni. 2004. aastal reliisitud "Bars Closing Down" (12rec) ja kaks aastat hilisem "I.M. Wagner" EP (12rec) peegeldasid instrumentaalse post-rock`i ajastuvaimu, vaimustust ja kvaliteeti, tõsi, mis oli tasapisi dekadentsi langemas.
Ei ole juba aastaid huvitunud, kas ja kuidas on täiendust saanud Mogwai, Explosions In The Sky või Mono diskograafiad. Kuigi laivansamblitena on nad eeldatavasti jätkuvalt suurepärased - näiteks Mono üle-eelmise aasta esinemine festivalil Plink-Plonk oli lihtsalt sõnulseletamatu!

Hoolimata tõigast, et 4 pikka aastat on möödunud, hoiab Saksa ansambel jätkuvalt vanu raudu tules. 49 minuti sisse mahtuvad elemendid on piinlikult samad - aegamööda koguvad ja rulluvad kitarrid, et mingist hetkest lahvatada pool-crescendo`deks (heakene küll, Count to Infinity, Twice suudab pakkuda ka ühe raskemalt lajatava tõusuminuti). Väheke kitarri-distortion`it ja pinnapealseid efekte tüünesse kulgemisse ei muuda üldsuunda- ja pilti (Supervulkan). Jutusämplid loo Miami Jesus helipildis annavad ennekõike märku mainitud žanri pöördumatust allakäigust ning ideede puudusest. "Milhaven" lihtsalt liigub lõpuni. Isegi kui lõpulugudes on midagigi, nullib albumi esimene pool igasuguse tajuteravuse. Siin ei ole kahjuks juletud riskida ega areneda - samahästi piisanuks Milhaven`i kahest varasemast üllitisest. Ka eepiline tasand on jäänud poolde vinna pidama, mis teisiti võinuks ju albumi üldmainet parandada. Hea seegi, et kuulajatele on halastatud ning üle 10-minutiliste lugudega ei tüüdata. Seevastu plaadiümbris on küll väga armas.

Kuula albumit siit

6.4

[Artistid] Parallel Pyres

Myspace

Minimal States Liberty Hoax (Test Tube)

Thom Carter on laia ambitsiooni ja profiiliga muusik, kelle looming varieerub art-pop`ist ja elektroonilisest indie`st (March Rosetta), 60ndate psühhedeeliast mõjutatud indie folk`ist (Menhirs of Er Grah), atmosfäärilisest art pop/nu jazz-fusioonist (Hip Nothings - koos Blake Rhein`iga), nu soul/nu jazz-eksperimentidest (The Marsh Chapel Experiment - koos Salvador Cortizo`ga) kuni eksperimentaalproge/kosmische musik`i (Black Crown) ning ämbiendi ja subtle soundfields`ini (Minimal States) välja. Oxford`i mehe näol ei ole tegu demonstratiivse kameeleoniga, kes oleks otsustanud katsetada erinevate žanritega 1-5 loo piires, vaid enamusel eelpoolmainitud aliastest on vähemalt 3-4 reliisi väljas ja müügis. Võib küsida, et juhul kui tema kaaslinlastest superstaare nimega Radiohead tunnusmärgitsetakse popkameeleonidena, siis kuidas võiks veel laiema haardega Carter`it ennast nimetada?

"Liberty Hoax" on Minimal States`i 4 album sisuliselt ühe aasta jooksul. Triloogia teine album - esimene osa oli "Like A Photograph" (samuti Test Tube) - pakub välja ruumilise tähendusega metafoore indiviidi vabaduse sümboliseerimiseks. Digitaalne heliprotsessioon on suunatud ambient-maastikele. Lõpmatutena näivad, sügavad ning õhkõrna metalset tolmupuru õhkupaiskavad 8 taiest varieeruvad vähe, mis kohati omandavad abstraktsed mõõtmed (Revelations), millel ei näi sellesinatse aja ja ruumiga midagi ühist olevat (kuigi Carter`i enda sõnul peituvad konkreetsed helid siselinnas, äärelinna tühermaadel ja indiviidi sees). Need on põhimõtteliselt signaalid, mis otsivad teed punktist X punkti X1. Teisalt on ka soojemaid hetki (National Security) soft-süntesaatorite vahendusel, mis, tõsi, liiguvad liiga ambient-kultuurkihi keskele, muutudes seetõttu tüütuks ja venivaks. Avaloos Data Mining on õrnalt vibreeriv drone-element sees, mis annab träkile omaette väärtuse. 11-minutiline Come the Rain on mäng vaikuse, progressiooni ja vaikeluga, mille lahkmekoht loo keskpaigas on (hinge)ülendav. Siinkirjutaja lemmik on Memory Bank, mille pealtnäha jäise helgi all lõõmab leek. Lugu Ruins väärib oma nime - tundub tõesti, nagu hiiglaslikud metallkarkassid kukkunuks kaugustes kokku. December Orgy demonstreerib võimalikku maailma läbi düstoopse ja pessimistliku prisma (indiviidi vabaduste piiramine? Suure Venna tähelepanelik pilk?); Mass Graves omandab soojemaid toone, progresseerub, muutumata seejuures läilaks nagu National Security. Sugulushingedest soovitan sellele meistriteosele juurde kuulata slept.`i omanimelist debüütalbumit ning Caustic Reverie õõnsat helikunsti/düstoopbienti.

Kuula albumit siit

9.1

[Vana ning oluline] Myrakaru Tammetõru (Sutemos)

Hiljutisest ajast jäi meelde uudis, et Mart Juur kirjutas raamatu Eesti popmuusikast ning olulisematest albumitest viimase 35 aasta jooksul. Ise ei ole veel jõudnud seda lehitseda - huvitav oleks teada, missugused hetked Eesti hilisemast (eksperimentaalsest) elektroonikast - mis teatavasti on samuti popmuusika osa - seda kaunistavad. Sihin selle poole, et Eesti nullindate elektroonikast on siinkirjutaja jaoks selgelt esile settinud 4 reliisi - Galaktlan`i "Sinine Platoo" (2000), Wochtzchèe "Diktüoneemakilt" (2006), Kulgurite "Reisimuusika" (2009) ja Myrakaru "Tammetõru" (2004/2008).

Myrakaru ehk Indrek Tamm ja Joel Tammik olid bändikaaslased juba legendaarse drum and bass-rühmituse Lu:k aegu. Ei paralleeli seda niisama, kuivõrd ka "Tammetõru" peal on kuulda Lu:k`i sametisi rütmimustreid ja ümaraid nurki. Mis omakorda meenutab Sven Grünberg`i emotiivselt helklevat-põrklevat elektroonikat, mis samas ei ole ka ime, kuivõrd Grünberg on alati olnud Eesti elektroonikute peamisi kumiire. Sulnilt naiivsed rütmimustrid ja harmoonilised sündiliinid toovad meelde kasvõi "Naksitrallide" multifilmid, mida oma lapsega viimastel aegadel tihti koos vaadatud. Imetabane, turvaline - soojalt eestipärane -, väljapeetud ning samas ka kaasaegne. Sellel peegeldub nii valgusrohke alusmets, kuupaistes sillerdav järvevesi kui ka linnapimeduses plinkivate reklaamtulukeste virvarr. IDM-muusika, mille eripärane emotiivne tahk suudab pakkuda kõrgemat ja teravamat lendu kui Ulrich Schnauss ja Arovane kokku. Näituseks. "Tammetõru" moodustab orgaanilise terviku, teisalt, mille iga lugu võiks vabalt eraldiseisvaks täheks arvata. Ka välismaalastel on selle kohta head lausuda - paljud on seda perfektseks muusikaks nimetanud.

Kuula albumit siit

[Artistid] The Papertiger Sound

The Papertiger Sound
Myspace
Lastfm

Alexei Biryukoff Talmenka (Green Field Recordings/Muhmood)

Barnaul`ist pärit eksperimentaalmuusik ja maalikunstnik Aleksei Birjukov aka Muhmood on jõudnud oma kuuenda sooloalbumini - ning enda sõnul esimese field recording-reliisini. Tõepoolest, kuue aasta jooksul on tema loomingu kese nihkunud tumeämbiendi ja kitarrieksperimentalismi juurest naturalistliku suunas. Ka tema eelmine üllitis "6200 Miles Of Silence" (2009, Noecho) oli puhtalt naturaalhelide põhine - ainult selle vahega, et siberlane töötles ja kärpis märgatavalt algsalvestiste kogumit.

Aprilli alul väljastatud "Talmenka" nimi on tulnud samanimelise jõe ja küla järgi Altai regioonis - inspireerituna ennekõike looduslikult kaunist paigast. 15 lugu talletavad üksikasjalikult Birjukov`i reisi - algab ja lõpeb see rongireisiga. Rongirataste motoorika, erinevate taustamürade-urinate talletamine, jutukõminad. Põhiosa moodustavad ülesvõtted päikesepaistelistest ja märgadest päevadest - ritsikate sirin ja konnakoorid on vaheldumas kõu ja paduvihmaga. Veepahin - ja vulin. Ka koerte haukumist, sammude kaja võsastikus ning elektrilõikuri müra on kuulda. Pastoraalne idüll. Koherentne ja hästi komponeeritud simulaakrum - seda meie, kuulajate jaoks.

Kuula albumit siit

10.0

Parallel Pyres Parallel Pyres (Parallel Pyres)

Parallel Pyres (PP) on Joshua Frank, kanadalane, kes jagab koos vanemate ja vend Simon`iga eluruumi Shanghai ja Montrèal`i vahel. Joshua ja Simon teevad koos bändi Hot & Cold, mis segab no wave`i, psühhedeeliat ja electro-punk`i. Samuti Simon`i omanimeline sooloprojekt kõlab samasse nurka.

Ka PP`i muusika ammutab avangardistlikku väge nu wave`ist, kuigi selle teisest divisjonist. Suicide`ilik ängist muserdatud punktroonika on asendunud pealtnäha helgemate toonidega. Tema muusika põhitoon - hüpnootiline ja motoorne electro-indie/drone/neokrautrock/psühhedeelia meenutab kõige rohkem legendaarset The Silver Apples`i, ka on sugulushingedeks Neu! ja Clinic, samuti kohtab kohati sarnasust viimase otsa Spaceman 3, Animal Collective`i (psühhootiline trummeldamine) ja Ganglians´iga (lo-fi`likud robustsed ja rabedad elektroonilised sissejuhatused, psühhootiline trummeldamine, feedback`ist ja reverb`ist jõudu ammutav vokaal). Elektroindustriaalne elektriorelitega analoogsete fraaside lõputuna näiv käiamine annab Joshua`le ühisosa minimalistidega - ja kuidas veel!

Tunnistan, et esimese kahe kuulamise järel jättis käesolev mittemidagiütleva mulje ning tahtsin hindeks panna 6.5. Tõsi, kolmanda kuulamise ajal käis prõks peas ning pärast seda on iga kuulamisega asi aina paranenud. Paljastub montrèallase geniaalsus - see, kuidas ta väheste, kõige rohkem kahe-kolme helilayer`i vahendusel minimalistlikult faase nihutab. Võnked. Võnked.

Kuula albumit siit

9.0

1-Speed Bike Pashto Translator Needed (Bandcamp)

Hiljuti läbis maailma muusikapressi uudis, et Godspeed You! Black Emperor tuleb 7-aastase pausi järel taas kokku, aasta alul üllitas GY!BE juhtliikmetest koosnev A Silver Mt. Zion oma kuuenda täispika ning GY!BE ja Exhaust`i trummar Aidan Girt aka Bottleskup Flenkenkenmike sai 1-Speed Bike`i kehastuses maha seitsmenda albumiga.

Kuivõrd “Pashto Translator Needed” on visuaalselt kaetud John Rambo (Sylvester Stallone kehastuses) näopildiga, märksõnadeks on Afganistan ja Iraak ning lood kannavad Läänemaailma suhtes mõnitavaid tiitleid, siis pole kahtlustki, kuhu suunas anarhistist montrèallane sihib. See on suunatud sõjategevuse vastu Iraagis ja Afganistanis. Nagu Girt ise küsib (ja ka vastab): “Mis on see sõda? Nad ise väidavad, et nende eesmärgiks on vabastada naised, võidelda narkootikumide ja terrorismiga, kuid naised on veel halvemas olukorras kui Taliban`i ajal, oopiumikogused on kolmekordistunud ning ei ole võimalik võita taktikalise sõjapidamise vastu võideldes”. Muuseas, tüüp palub loos Steve Earle Number One Taliban Commander otsesõnu Kanada ja Quebec`i rahva nimel vabandust segaduse põhjustamise pärast Afganistanis.

Mahukas, 71-minutiline ja 16-looline "Pashto Translator Needed" on segu poliitiliselt sarkastilisest sõna- ja tähenduste seadmisest ning fragmentaalsest elektroonilisest muusikast - elektrobiidid- ja piiksud, (pseudo) hip-hop, digitaalsed soul funk-vidinad, elektroonilised heliefektid, mis, tõsi, ei suuda siiski reliisi käima tõmmata. Erinevate elementide vahele ei sugene sünergiat, seaded jäävad veidi kuivaks-kriipivaks, eraldiseisvateks ja üheülbalisteks. Ainsana väärivad esiletõstmist Wiggle Wiggle Wiggle (Found Magazine tape from Ypsilanti Parking Lot Remix) ja Grrrls Look Good In Canada And Afghanistan (feat Mr Badman) - motoorsete electro-hop`i põhjadega käilad. Pluss Hotboxing The LAV May Protect You From The IEDs - kõmisevate bassipõhjade ning peapööritust tekitava saundskeibiga rida. Tõepoolest, superkäilad, mis toovad albumile värskendavat tuulutust. Teisalt, manifesto-elektroonikana täidab üllitis oma eesmärki küll.

Kuula albumit siit

6.8

Weird Forest Records Sampler One (Weird Forest)

Juba kolmandat päeva kuulan plaadifirma Weird Forest sämplerit. Tõepoolest, patt oleks nuriseda selle üle, mida seal pakutakse. 12 erinäolist artisti - kelledest kindlasti tuntuimad on Grouper, Maurizio Bianchi ja Yellow Swans -, kes pakuvad kaootilist ja hulluvat noise rock-kaost (So So Many White White Tigers), sulnist shoegaze`i ja ambient`i segust kõrvapaitust (Grouper), kummastavat introspektiivset folk-croonerlust (Dead Western); legendaarne noisenik Maurizio Bianchi esitleb industriaalse pohmelusega ambient`i - helid justkui valguksid läbi pikkade-pikkade ja siksakiliste metalltorude, DMPH mängib vabavormilist kammerlikku müra elektroakustilises keskkonnas, Yellow Swans manab aeglases tempos õhulist mürarock`i, Sam Goldberg esitleb enam-vähem seda, mida Grouper pakub, tõsi, tehes seda vähemveenvamalt, Derek Monypeny on seestunud digitaalsetest "kollidest" ja "aurudest" - obsessiivne, ainitivahtiv ja kasin. Pump Kinn kulgeb samuti "jääkidel" - teisisõnu, vaevutajutav ambient`i ja spoken word`i ühispuudutus. Jaapani kitarrist Taku Sugimoto improviseerib mürast vaevatud kitarridel, Hexlove/Faulouah on näide New Weird America kaugemast-veidra(ma)st divisjonist. Starving Weirdos`e God Of Echoes Excerpt on siinkirjutaja lemmik käesolevalt kogumikult - kummituslik kitarriambient, mida saadavad sporaadiline trummeldamine ning vokaalsämpel, mis kõlab nii nagu libahunt uriseks oma "väljavalitule" fataalset serenaadi.

Kuula sämplerit siit

[Artistid] mind_noise

mind_noise
Lastfm

[Vana ning oluline] Volumina Ciencia Ficción (Peppermill)

Benjamin Zàrate aka Volumina on järjekordne kinnitus veendumusele, et hetkel löövad latiinod-segaverelised tugevate elektrooniliste mõjudega avant-indie`s laineid. Ühemeheprojektid nagu Neon Indian, MillionYoung, Toro Y Moi ning Wonder Wheel (viimane postitas oma Myspace´i leheküljele traktaadi tuleviku popmuusika tehnilistest võtetest) loovad 21. sajandi teise kümnendi popkehandit. Chillwave/glo-fi, shoegaze, dream pop, lo-fi, psühhedeelia ja elektrooniline tantsumuusika on siiani olnud peamised vahendid, milledest on uusi muusikalisi universume vormitud.

“Ciencia Ficción” on mehhiklase järg samal, st 2009. aastal ilmunud debüütalbumile “This Is Our Home, Please Come In!” (mõlemad üllitatud Kanada leibli Peppermill all). Seos ei ole üksnes kronoloogiline – harmooniatest-meloodiatest laetud indietronica/electro-indie hüljatakse enamuses ning täidetakse ja segatakse avant-proge/zeuhl`i, 60ndate-70ndate kummituskogumike helide ja space age pop-mullistuste kollaažiks. Justkui Mort Garson-abielupaar Barron`id ja Magma-Eskaton leiutanuks oma tippaegadel ajamasina ning maabunuks kolm-neli kümnendit hilisemasse aegruumi. Paraja koguse müstika ja ängiga segatud teatraalne element ajab kombitsad kuulaja alateadvusesse. Näituseks vastupandamatud ava- ja lõpurada.

Kuula albumit siit

[Artistid] Pequeña Fiera!

Error! Lo-Fi
Rain Music
AEIOU

[Artistid] Grace Valhalla

Grace Valhalla
Jamendo
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] The Sarcastic Dharma Society Other People's Songs (volume one) (CLLCT)

The Sarcastic Dharma Society taha peitub singer-songwriter Mat Vuksinich - üks eredamaid tähti CLLCT`i liikumises. Indie-folkar on tegev olnud 2003. aastast saati - enamasti üksi, vahel kaaslaste ja sõpradega (kelledest omanäolise naistrubaduuri Shelby Sifers`i märkimata jätmine oleks südametunnistusele koputamine). Portlandi mees on 7 aasta jooksul reliisinud 2 täispikka albumit ("This Is Me As A Musician", "Summeresque"), ühe EP, laivsalvestise, raadiosessiooni ja luubi all oleva kaveralbumi, mis oli salvestatud ühe mahajäetud maja magamistoas.

Nagu pealkirjastki aimdub, tegeleb "other people's songs (volume one)" (2009) teiste (ja reeglina tuntumate) artistide, sh biitlite, Bright Eyes`i, Pedro The Lion`i, Why?, Julie Doiron`i ja Mount Eerie`i lugude, aga ka kaaslinlasest kamraadi Meyercord`i tõlgitsemisega. Algselt koguni 30-loolisena planeeritud üllitise muusika toetub peamiselt kolmele instrumendile - vokaalile, orelile ja akustilisele kitarrile. Hoolimata instrumentaariumi kitsusest suudab Vuksinich esitada kavereid veenvalt ja sugereerivalt - kitarriseadetes on piisavalt helisevust, keskmisest folktrubaduurist erinevalt demonstreerib Vuksinich vokaaltehnilise poole pealt laiemat sirutust, mis väljendub kord kurbuses ja süngemeelsuses, kord helgemates ja rokkivamates toonides. Kahtlemata lisavad ka sporaadilised orelidrone`id helipildile värvigammat juurde. Isiklikud lemmikud on töötlus Meyercord`i loost Shit On My Heart ning originaalist veidi hillitsetum Andrew Jackson Jihad`i Bad Bad Things.

Kuula albumit siit

[Artistid] Volumina

Peppermill
Peppermill
Myspace
Lastfm

Cidulator Nightingale EP (Jamendo)

Varsti oma 28ndat sünnipäeva tähistava Dominik Jansen`i muusikaline teekond on hõlmanud rohkem kui poole tema elust. Mänginud erinevates Kölni ansamblites, on ta ennekõike tuntud oma ühemeheprojekti Cidulator järgi. Kolmel esimesel ametlikul albumil olid Cidulator`i märksõnadeks (retro)krautrock, psühhedeelne elektrooniline rock, kosmische musik, proto-punk kraut, motoorne rock. Või lihtsalt analoogsüntesaatoriindie`ks ei oleks ka vale seda nimetada.

Cidulator`i viielooline "Nightingale" EP lunastab Jansen`i ühe kõrvalprojekti Basic Broadcast`i viimase üllitise "Melodusk" piinliku narruse ning liigub eemale eelmise reliisi - kõrgetasemelise "Torsional Moments"`i - proge- ja kosmische musik`i elementidega palistatud fusion-psühhedeeliast. Vankumatult instrumentaalne muusika ei otsi enam niivõrd tuge kosmosest - vähemasti mitte enam sellest osast, kust varem. Draivivaid kitarre ja sinna tasapisi pealevalguvat psühhedeelset süntesaatorisentimenti ei näi enam kõlavat. Õieti viimase värelust on jätkuvalt tunda - lihtsalt nartsissistlik läige on muutunud intensiivsemaks ning pimestab ülejäänut. Ilus, pompöösne...ja enesekindel oma poosidest ja ilust. Tõepoolest, sakslane keskendub kaunite ja avarakõlaliste hetkede loitsimisele, mis ehedalt ilmnevad lugudes Philomela, Arisin ja The Real X. Nimilugu mängib minimalismi kontseptsiooniga progerock`i võtmes. Avalugu Good Morning, God Of Night kulgeb proge, kraut`i ning sümforock`i mõjuväljadel. Raske ülesanne on käesolevat üllitist ühtselt klassifitseerida.

Kuid palju olulisem on, et sisemise dünaamika, sugestiivsuse ning terviklikkuse poolest on "Nightingale" EP Cidulator`i senine tippteos.

Kuula albumit siit

9.4

Hox Vox Mjöllnir (Jamendo)

45-aastane Gianluca Missero on oma kuuenda albumini jõudnud. "Mjöllnir" tähendab Thor`i vasarat ning kõik lood, v.a üks, kannavad viikingite jumaluste nimesid. Eelmise aasta lõpus reliisitud küllaltki kurioosne klubimuusikast läbiimbunud "Hurry Up Harry - part 1" ei olegi hoolimata lubadustest veel leidnud järge - selle asemel on veneetslane teinud põike ning on tagasi vanade harjumuste, avangardistliku kaldega progerock`i juures. Nagu ta ise on maininud - ristamas maist ja pühalikku. Tõsi, suurele loojale kohaselt on itaallasel ka siin mida lausuda. Niivõrd turbulentset ja ekspressiivset klahvidega mürgeldamist ei ole Missero puhul varasematel albumitel täheldanudki. Mis teisalt ei ole ka ime - konkreetset albumit on juba tunnusmärgitsetud kui "zeuhl". Tõepoolest, kontseptuaalses keskmes on mürgeldav, kohati kalk bass, kriipivad kitarrid, masinlikud trummikaskaadid, sümfoonilised avardumised, obskuurne ja teatraalne klahvpillistik, klassitsistlikud manerismid ja flöödikatked. Kaos vaheldumas korraga, kõlaline pehmus jäikusega. Siin on loomulikult ka pomp-element esindatud, kuigi seesugune, mille ees tõstaks lihtsalt kaks kätt püsti. Meisterlik, väljapeetud ning nauditav. Kaheldamatult üks parimaid üllitisi üleüldse, mida mul RIO/Avant-prog`i valdkonnas on au tunda olnud.

Kuula albumit siit

9.4

[Artistid] Tiny Creatures

Tiny Creatures
Birdsong
Imaginary Albums

Naono Sleepy Pebbles (Archaic Horizon)

Tegin pühapäeval väljas haljastustöid ning kuulasin kõrvaklappidest juurde muusikat. Peamiselt uusi proge- ja krautrock`i asju (Cidulator; Hox Vox) ning kreeklase Naono kolmandat albumit "Sleepy Pebbles". Külm ilm oli - tuul lõõtsus, vihma ja rahet sadas, vahetevahel paistis ka päike. Naono kuulamine oli küllaldaselt assotsiatiivne - võimalik, et põhjus peitus helipildi hapruses, mistõttu sellesse tungisid konkreethelid. Tuule paukumine ja rongi motoorika taamal, näituseks. Igatahes, tulemus oli orgaaniline ja sünergiline, mis tekitas mõtteid ambient- ja elektroonilise muusika funktsioonist ja suunitluse muutumisest aegade jooksul.

"Sleepy Pebbles" esindab ühelt poolt vanemat traditsiooni, milles püüti kunstlikult, st eesmärgipäraselt tekitatud helide kaudu representeerida ning hõlmata võimalikku reaalsust - lennuvälju, roboteid, linnapilti; teisalt kasutab ateenlane tänapäevaseid võtteid, rakendades pärishelisid - konkreetse aja ja ruumiga seotud helisid oma loomingus. Tõsi, tänapäevase ambient-muusika eesmärk konkreethelide kasutamise kaudu on ähmastunud. Usk arengutesse on hääbunud, optimism on asendunud pessimismiga. Isegi kui artist seda loomehetkel selgelt ei teadvusta, tunnetab ta seda ometi oma kuklakarvadega. Intuitiivselt tundub arusaadav, et pärishelide rakendamise kaudu ei saa reaalsust representeerida. Tõepoolest, kuidas saakski mingi lõik minevikust pretendeerida uueks olevikuks ja juba järgmine hetk uueks minevikuks? Laiemas tähenduses puudub sellel narratiiv ja kontseptsioon - helid algavad lihtsalt kusagilt ja suubuvad-sumbuvad lihtsalt kuhugi. Teatud kandvad hetked on need, mis kunstilisi püüdlusi mõtestavad. Teisisõnu, monumentumite esilemanamine näikse seesuguse saundi mõte olevat.

Tänapäevaseks teeb "Sleepy Pebbles"`i ka ajastuvaimust kantud totaalsus - esindatud-segatud on ambient, chillout, downtempo, field recording, eksperimentaalelektroonika, modernne klassika, minimalism, isegi new age. Kreeka muusik oskab piiri pidada - peatub 33 minuti peal - hetkel, pärast mida võinuks tema muusika tüütuks muutuda. Ka plaadiümbris väärib silma, ja silm väärib puhkust. Sarnastest artistidest soovitan juurde kuulata Humberto Luis Schenone`t ja David Schombert`i. Ah jaa, väljas kuulamine oli märksa muljetavam kui toas arvutiekraani jõllitades.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] The Destroyed Room

The Destroyed Room
Myspace
Lastfm

Punktieren True Colours (Enough)

"Punktieren" tähistab saksa keelest eesti keelde tõlgituna "punkteerimist" või "täpistamist". Täppidest jadade-radade-trajektooride-teede loomist. Peterburi duol Dmitri Krotevitš-Ilja Belorukov on sellele ilmselt praktilist laadi põhjendus olemas. Nad kasutavad suhteliselt uut - umbes viieaastast - elektroonilist instrumenti tenori-on, mida aktiveeritakse käsitsi punkthaaval ning mis tööprotsessis näeb välja kui vilkuv tahvlike.

Duo debüütalbum "True Colours" peegeldabki autentseid värvikiiri -ja gammasid adekvaatses lainepikkuses. Kohtuvad minimalistlikult tukslev abstraktne tehno ja tracker-muusika. Teisisõnu - arvutimuusika algusaastad ja tänapäev. Tuleb möönda, et ei ole eelpoolmainitud sümbioosi varem kohanud nii ehedal ja väljapeetud kujul. Näituseks kohe avalugu Copy/Paste - autechre`likud geomeetrilised helijooned tungimas läbi kileda chiptune-trilli. Järgnevas (Twice Around) hakkavad bassid kestvamalt puurima ja põrnitsema, pruunjad prääksuvad-prõksuvad-krudisevad rütmisämplid siginevad helipilti. Glitch-motoorsus laieneb ning järjekordne metalne rütmimetafüüsika ongi sündinud. Tõsi, vahetevahel ruum avardub - hetkeks - pelgalt uute võimalikkuste paista laskmiseks. Teelahkmed - flashback. Chinatown Rush kõlab kui tekno-transs tulnuklaeva masinaruumist või juhtimiskabiinist. Float(Outro) iva peitub taamal kõlavates layerites, mis lihtsalt paitavad aju. Ideaalselt kõlav lõpuosa - kui Leyland Kirby oleks Autechre`i liige, siis võiks sealt säherdust imesaundi oodata.

Kuula albumit siit

9.6

Anton Rotschild The Year of the Kitten (Vulpiano)

Tuntud pankurisuguvõsa nime kandev, kuigi väidetavalt nendega sugulust mitteomav Inglise muusik reliisis möödunud aastal Dainty Records`i vahendusel silmapaistva "The Diffident"`i, kus miksis omavahel kokku folki, elektroonikat, indie dance`i ja kammerlikku poppi, milles võis märgata sarnasust nii Scott Walker`i, varase Pulp`i kui ka Patrick Wolf`i ja The Arcade Fire`iga. Meisterlik singer-songwriterlus, milles oli hoogu ja unenäolisust, pingestatust ja vabalendu.

"The Year of the Kitten" EP on vahetanud plaadifirmat ning ka helikeelt - õieti küll selle põhisuunitlust. Nimelt folgilik-folktrooniline element on asendunud indie pop`i sentimendiga ning ka kõlab märksa elektroonilisemalt. Ava- ja ühtlasi nimilugu on nakkavate käikudega päikesepop, Eurostentialism ja The Completist otsivad tuge electro-indie`st a la Hot Chip. A Town Beside the Sea ja Mouser pöörduvad sissepoole, kuigi saavutamata seda mõjusust, mis oli eelmisel üllitisel. Kaunite püüdluste ning hetkedega 22 minutit sellele vaatamata.

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] M. Pyres

M. Pyres & New Past Tense live from the LOW KEY 1 (new gaze / gravity deluxe) from matthew sage on Vimeo.

M. Pyres & New Past Tense live from the LOW KEY 2 (citrus pome / braids) from Patient Sounds on Vimeo.

Patient Sounds
Fir Traders Union
Broken Focus
Myspace

[Vana ning oluline] Volumina This Is Our Home, Please Come In! (Peppermill)

Vaatasin mehhiklase Benjamin Z alias Volumina myspace`i lehte - rubriiki Sounds Like kaunistavad sekventseri/rekorderi ja süntesaatorite pildid. Muie kiskus sundimatult näole - kangastusid Maarjamaa indie-ikoonide Dallas`e (ühe albumi ümbrisel 90ndate lõpus) ja Pia Fraus`i (ühes videos) paljakstiritud sünteka-fetiš pluss saate Nestor & Morna lehte kaunistav klahvpillipilt R2 kodukal. Ümberpositsioneerimine - rokipeerud versus indiemehed, kitarrid versus süntesaatorid. Vanade ettekujutuste ümberkultiveerimine rock-kehandis. Või on see mäss? Rock-muusika mallide järgi ikkagi.

Tõsi, Volumina muusika on märka rohkem süntesaatorikeskne kui eelpoolmainitet auväärsetel Eesti puntidel, mistõttu klahvpillide kujutamine mõjub kindlasti transitiivsemalt. 8 lugu, mis üllitati eelmisel aastal Kanada leibli Peppermill Records`i poolt, tekitasid siinkirjutajas vastupandamatut soovi laulda kiidulaulu guadalajarase debüütalbumile. Tüüp demonstreerib imeteldavat oskust leida indie-muusikast üles eikellegimaa konarused ja vaikelu. Siin on nullindate alguse elektroonilist rock`i a la Simian/või siis 80ndate alguse pulbitsevat kosmilist elektrodiskorock`i a la lõunanaabrite Zodiac (The Rock & Roll Space Band), lo-fi`likke teatraalseid tembutusi-keerutusi (Twist), eksperimentaalset Moog-klahvkade sulnidust (Hide and Seek) a la High Llamas ja Stereolab. Träkid Love ja Study For A Pop Band on ühtaegu ekspressiivsed ja intiimsed, demonstreerides mehhiklase tervet ja elurõõmsat poptunnetust. Old Family Photo Album oma õrnalt riivavate meloodiate ja harmooniatel surfimise kaudu toob meelde Wild Honey ja Space`i - mäletate ehk veel seda suurepärast popansamblit 90ndatest? Loo lõpuosa kriibib justkui Kevin Shields löö(nu)ks kaasa konkreetses loos. Lõpetav Turn On The Music on sarnane albumi avaloole My Best Friend - umpa-umpalikult janditav šedööver, milles on ka psühhedeeliat ning indie soul`i elemente. Kahtlemata meenutab träkk (eriti selle algusosa) Blur`i The Debt Collector`it. Kui ma vaatan Benjamin Z`i suurimaid eeskujusid - biitlid, Queen, Bowie, Radiohead, Björk -, on lõplikult selge, kust tüüp on oma loomingulise koherentsuse üles korjanud.

Geniaalne debüütalbum geeniuselt. Kui vaid saaks seesugust tautoloogiliselt tüütut tõdemust rohkemate puntide puhul kasutada!

Kuula albumit siit

Max Tannone Mos Dub (Max Tannone)

New York`ist pärit Max Tannone aka Minty Fresh Beats on kuulsust kogunud mash-up-meistri ja remiksijana. Ristanud kahel üllitisel omavahel Jay-Z`id ja Radiohead`i ("Minty Fresh Beats - Jaydiohead:: Jay-Z x Radiohead"; "The Encore") ning remiksinud Beastie Boys`i tolle oma vahenditega konkreetsetes piirides ("Beastie Boys - Doublecheck Your Head"), leides seejuures äramärkimist USA ühe suure telekanali (NBC) poolt.

Nüüd on järg jõudnud Mos Def`i juurde, miksides legendaarse hip-hoppari muusikasse dub`i ja reggae elemente. 10 lugu ja 36 minutit pakuvad piisavalt nauditavaid hetki, demonstreerimaks ennekõike Tannone talenti ja pühendumust toimida vahendajana erinevate stiilide vahel. Saanud hakkama alternatiivroki ja räpi ristamisega, saab seda lihtsamini hakkama stilistiliselt loogilisemate - reggae ja hip-hop`i - segamisega. Musta muusika liinide orgaaniline segustamine valge mehe poolt. Mis on loomulikult oluline teatud klišeede murdmiseks. Muidugi eeldusel, kui seesugused eelarvamused veel tänases päevas eksisteerima peaksid.

Kuula albumit siit

8.7

Canoply Games Phantoms (Jamendo)

Canoply Games on Siberi mehe Platon Terentjev`i sooloprojekt - kui kuidagigi CG muusika põhituuma kirjeldada, siis võiks rääkida avangardistliku kaldega sündimuusikast. Ei, Bratski noorsandi inspiratsiooniallikad ei asu new wave`s, vaid industrial-muusikas, mürarohkes no wave-harus, Mike Patton`i cutting edge-esteetikas pluss tumedaid varje armastavas ambient-kontseptsioonides. Eredaimaks eksemplariks on "Cthulhucore" (2009, Jamendo), mis tagus armutult free jazz`i ja avant-industrial`i rauda sound collage`i meetodil.

"Phantoms" kummitab teistmoodi - helipoeesia kaudu. On tsiteeritud-esitatud lõike rohkem- ja vähemtuntud kirjanike - Hemingway, Brodski, Murakami, Hrenova ja Košin`i - poeemidest. Esiteks, teatraalne miljöö - piaanomuusika, kammerlik elektroonika, "tõsimeelsed" maneristlikud heliefektid; teisalt, loos We loose touch with our own consciousness ei häbeneta drum`n`bass`i rütmi laenata. Eating a mix of concrete and oil on üks suur lõikav progesööst. Tõepoolest, huvitavaid heliühikuid-sämplijuppe on teisigi, samas informatsioonihulga doseerimine ja jaotamine on lahendatud ebaühtlaselt ning pealtnäha sihitult - kord pealevalguvad digitaalsed müralained - mis jäävad väheveenvaks -, teisalt palistab helipilti hõredus, mis kokkuvõttes kõlab ühe halliseguse ollusena. Piltlikult - nagu see nägu konkreetse üllitise coverprint`il.

Kuula albumit siit

6.5

[Artistid] Post Human Era

Post Human Era
Test Tube
Clinical Archives
Myspace
Lastfm

Les Dix-Huit Secondes Les Cahiers Des Improvisations - Cinquième Volume (Bandcamp)

No nii, Carlo Barbagallo ja Lucia Urgese on juba jõudnud viienda koostööalbumini. 13. september 2009 on välja toodud käesoleva laivsessiooni sünnihetkena. Taaskord tõestab 25-aastane sitsiillane end Euroopa ja maailma ühe andekaima ja silmapaistvaima eksperimentaalmuusikuna kaasajal. 7 lugu 55 minuti sees. Võib nentida, et ühelt poolt on "Les Cahiers Des Improvisations - Cinquième Volume" enim lähenenud Barbagallo omanimelise projekti mõnele reliisile - monotoonselt ajjuraiuvad psych-(folk)-improvisatsioonid (Specchi), teisalt pakutakse uusi ja unustamatuid nägemusi. Näituseks lõpulugu Farfalla segab turbulentsidena turmlevat müra spoken word`i, psych-freakout`i ja avant-prog`i elementidega. Helilise hulluse uus kvaliteet! Tõepoolest, mitte mingisugune tavajorsside andetult masinate abil käiatav kräpp, vaid ülim level. Avalugu Poisson sammub monotoonse loomuga improvisatoorse pingestatuse ning math- ja post-rock`ilike elementide vahel. Tõepoolest, psühh-muusika on käesoleva üllitise märksõna. Sogno jätkub kompromissitus avangardistlikus vaimus - erandiks on, et elektroakustiline valgus valgub helimonstrumite peale. Kuulake, kuidas träkk tasapisi areneb vapustavaks industriaalseks õuduseks ekstaatilise kisa abil ja saatel. Oo jee! Oo jee! Järgnevas - M == N - puhutakse terasest torupille, lisatakse ängist tõusvat mana ning kilksuv metalne sämplijupp saadab kokku kupatust. Üha enam meenub siinkuulajale legendaarse CAN`i legendaarne "Tago Mago" - kaherealisele makile salvestatud tulevasi generatsioone valgustanud-valgustav album. Näituseks ka Tout Le Monde - irminschmidtilik süntesaatoritel põhinev psühhedeelne kammerlikkus saavutab apoteoosi - kaikuv, kriipiv, lõõgastav, ärritav - teisisõnu, äärmusi kompiv. Pikim lugu Gigia evib enim lõõgastavat elementi - kuigi algab põrnitsevate vokaalsämplitega, areneb sellest hillitsi õhulisi (post-)rock-struktuure esilekandev eepiline kaunidus - lähenedes ilmselgelt GY!BE eepilisusele -, kuigi rütmis on (ette)hoiatavat metalset moolokit - tõepoolest, loo lõpp sumbubki industriaalseks kaoseks. Ütlus, et kaos on korra ema, peab antud juhul kenasti paika.

Suurepärane teos, mis oma ideelt, teostuselt - järelikult ka vormilt - väärib üksnes maksimumpunkte. Perkele küll, tooge see mees Jazzkaare`le!

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Williamson

Williamson
Williamson
Lastfm

Evil Men Have No Songs Evil Men Have No Songs EP (Bandcamp)

Budapest`ist pärit ühemehebänd EMHNS andis sellel nädalal välja kaheloolise singli Beko DSL`i all. Tulemus oli meeldivalt üllatav - eriti nauditav oli subtiilsete orkestratsioonidega shoegaze-träkk Home Tonight. Üks kaunemaid lugusid aastast 2010. Teine lugu Standstill on esindatud ka käesoleva 4-loolise EP peal. Tõsi, puhtakujulist kingapõrnitsemist sellelt üllitiselt ei kuule, küll aga meeldivalt mällusööbivat indie rock`i. No You No Me on mõnus singalong-jauramine - pretensioonitu, samas piisavalt enesest lugupidav. Ka ei imestaks, kui see lugu on kirjutatud naistele. Gigolopoosi on selles piisavalt. Stand By surfab Briti 80ndate post-punk- ja jangle pop-harjal. Lihtsad meloodiad-harmooniad, tempokas rütm. Ka lugude pikkus jääb 2-3-minuti vahele. Muidugi, tänapäeval võitleb seesugune muusika juba esimeste kohtade pärast edetabelites. Teisalt - oleks seesugused lood Eurovisioonil, viitsiks teleka MUTE-režiimilt vabastada ning R2 vaiksemaks keerata. Eelpoolmainitud Superstill jõllitab ängistatud stoner-pilguga läbi karvase shoegaze- ja post-punk-kaleidoskoobi. Tegelikult on ka see väga hea lugu, lihtsalt singliüllitisel jäi veidi Home Tonight`i varju. Ma ei imesta, miks madjar nimetab oma muusikat shoe-wop`iks. Vastus on lihtne - doo wop`ilik avarakõlaline ja sugestiivne laulumaneer agiteerib üllitisele järjepanu plusspunkte. Syd the Beat kõlab kui Home Tonight`i B-poole versioon, mis tähendab, et lugu on korralik. Nagu 10-minutiline reliiski kokkuvõttes.

Kuula albumit siit

8.4

[Artistid] Evil Men Have No Songs

Evil Men Have No Songs
Beko DSL
Myspace

M.Pyres DSMMBR (Patient Sounds)

Tartust natuke suuremas Fort Collins`i linnas (Colorado osariik) on oma elujõuline põrandaalune eksperimentaalse (rokk)muusika skeene, millest üks osa on koondunud rohujuureleibli (s.t mille muusikud ise on asutanud oma muusika väljaandmiseks) Patient Sound`i ümber, mis üllitab reliise vabalt kättesaadavana, kassettidel ja CD-R`idel. Plaadifirma on tasapisi tuntust kogumas - näiteks hiljuti leidis äramärkimist Pitchfork`i poolt.

Patient Sound`i üks staare on M. Pyres (loe: empires; mõista: katarsis muusika tulematusriitusest(?!)), produktiivne kollektiiv, mille koosseisu kuuluvad Matthew Sage, Joseph Yonker (Pasture; Tables & Chairs), Brett Taylor (Littoral Drift) ning Logan Corcoran (Bad Weather California) pluss mõned tüübid laivis. Koosseis ei ole pidev - ainsaks läbivaks liikmeks on esimesenanimetatu. Žanriline pendel kõigub post-folk`ist- ja-rock`ist kuni shoegaze`i ja ambient-muusikani välja.

"DSMMBR" on Sage`i sooloalbum, sisse mängitud ja salvestatud magamistoas. Süntesaatorid, kitarrid, vanad salvestised, välisalvestised ja Hammond-orel on need, mis raamistavad selle imetabase helitaiese. Ütleks nii, et 35 protsendi ulatuses on siin post-rock ning ülejäänud osa kuulub ambient`ile ja elektroonilistele manipulatsioonidele. Kuid mis peamine - kihid on üksteisest tihedalt läbikasvanud, mistõttu stilistiliselt ei ole 27-minutiline ja 7-looline reliis "nurkadeks" jagatud. Totaalne sünteetiline kehand etteantud elementide piires. Helipilti iseloomustab läbiv võnklemine, staatilise pingestatuse ja lõdvestumise vaheldumine, teisalt loomupärane pastelsus, näiteks lõpulugu Cold Hawks on Heat Wave võiks vabalt olla mõne eepilise panoraamfilmi saundträki osa. Milline pulseeriv dünaamika! Vahetevahel väljaulatuvad üksikud klahvpillipassaažid, helisignaalid, bassimüdin ja field recording-elemendid (nt maanteelt kostuv müra) lisavad käesolevale uut tonaalsust, positiivses mõttes segast sentimenti ning üleüldist loomulikkust. Ning alati tervitatavat haavatavust. Liikumine täiuslikkuse poole ning selle saavutamine. Kulg. Eesmärgi loodumine. Võib-olla vanade salvestiste kasutamise ja obskuursuse, võib-olla kussutava meeleolu vahendusel või mainitet põhjustel kokku meenutab "DSMMBR" kõige rohkem The Caretaker`i aegade unustusse ulatuvate tolmuste sämplijuppidega helikeelt. Täielik tase. Seda brianenod kadestaksid!

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] The Girobabies

The Girobabies
Myspace
Lastfm

Adam & Alma Back To The Sea (23 Seconds)

Adam & Alma? Nimede järgi võiks naljatamisi arvata, et tegu on mingi gerontopop-aktiga. Tegelikult nii see ei ole. "Adam" on Johan Graden (kes välimuselt meenutab kangesti ühte Eesti nooremapoolset muusikakriitikut) ning "Alma" on Ellen Arkbro. Päritolumaa on Rootsi ning locus`eks on Stockholm.

Mida muud saakski väita nende debüütalbumi "Back To The Sea" kohta, kui et Rootsi popmuusika oma headuses. Elektrooniline, unistuslik, harmooniatesse-meloodiatesse mässitud. Tegelikult sammuvad Adam & Alma julgemalt oma rada kui keskmine svenssonite indie pop - avalugu Things pakub kaemusliku dream pop-tõlgenduse, mis kõigub raskelt laetuse ning kerguse vahel, Smile For Me, Sun on tujuloovate bubblegum-rütmidega elektrooniline pop. Habras, naiivne ja minimalistlik - vokaalsilpidele toetuv repetiivsus, happelised sündifoonid rutiini loomas ja murdmas, Naked paljastab duo süngema pale, mis kõlab ilmselt nii nagu näiteks Serena Maneesh oma varstiilmuval teisel albumil kõlama hakkab - shoegaze-tumedus electro pop`i ja psühhedeelia tonaalsusesse mässituna. Nimilugu on suur pop suurte tähtedega - tuimale sigurros`ilikule golemile on massiivsete ja laialihajuvate klaveriakordide, väreleva naisvokaali ning electro rock-refräänidega hing sisse puhutud. Lõpetav Bon kihistab hõrgult kellamängu- ja klaveriakorde, vokaal- ja keelpillifluidumit. Tõepoolest, kahte viimast pluss avaträkki võib vaadelda kui ühte kimpu, millest siiski igaüks säilitab oma eriilmelisuse.

"Back To The Sea" on imetlusväärne album, kus kohtuvad lo-fi`lik naiivsus ja jõuline eepilisus, haavatavus ja tõsiilmelisus, lihtsad popskeemid ja eksperimentaalne helikeel. Ning demonstreerib seda, kui tähtsat rolli muusikas etendavad vaibumine ja vaikus.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Our Subatomic Earth

MODICUM OF SILENCE
Jamendo
Osaudio
Myspace
Lastfm

Natural Snow Buildings The Centauri Agent (Vulpiano)

1997. aastast tegutsenud Mehdi Ameziane`i (aka TwinSisterMoon) ja Solange Gularte`i (aka Isengrind) projekti võib arvata Prantsuse eksperimentaalmuusika koorekihti kuuluvaks. Nad on olnud produktiivsed ning ka piisavalt respekteeritud - näiteks nende kaaslasteks erinevate plaadifirmade all on muuseas olnud Devendra Banhart, Keijo, Barzin, Melmac, Half Asleep, Ryonkt, Celer, Uton, Xela, Keith Fullerton Whitman, Greg Davis, Kenji Siratori. Ei ole paha nimekiri, mis?

"The Centauri Agent" koosneb kahest osast - esimese moodustab monoliitne 41-minutiline kompositsioon Our man from Centauri. Kas kujutate ette, et mismoodi võiks La Monte Young`i ja Edgar Froese (või Klaus Schulze) ühine koostöö kõlada? Minimalistlik drone-tardumus eepilise kosmische musik`i ruumis? Siin see on. Võrdlus Tangerine Dream`i "Ricochet"`i või "Rubicon"´ga peab väga paika. Enamgi veel - lõputu digitaalne sirin lisab kosmilisele muusikale uued mõõtmed.

Ülejäänud 10 lugu ja 65 minutit muutuvad maisemaks, kaotamata seejuures midagi oma vahedusest ning ilust. Kuigi ka avaloos võis aimata (drone-) folk`i mõjusid, siis näituseks Black holes ja The storm of resurrection oma harmoonikasaundidega peegeldavad kosmost Maa kaudu, Moscow Sign sentimentaalitseb M83 võtmes, minemata seejuures banaalseks, Phantom twin on "laisa" kulgemisega psühhedeelne ambient-rock, Stuttering probe peegeldab minimalismi põhitõde - kasin, kuid efektiivselt emotiivne, Solar flares kirjeldab päikesetõusu vanamuusikalises võtmes, Emergency network farewell broadcast on läbikasvanud kihtidega imetabane segu eksperimentaalfolgist, vaevukuuldavatest häälutustest ning field recording`ist, lõpetav Memories found in a bill from a small animal vet peegeldab, kuidas intensiivne helikeel järk-järgult kaotab jõudu, kuni saabub loogiliselt (ja demonstratiivselt) vaikus. Vaikus.

Ei näe ühtegi põhjust, miks "The Centauri Agent" oma immanentses ilus ei vääriks maksimumpunkte. Kuula ja imesta. Kaheldamatult üks selle aasta reliise.

Kuula albumit siit

10.0

[Artistid] Penca Catalogue

Test Tube
sinclair-rrr
Persona Isla
Myspace
Lastfm

Ergo Phizmiz The Faust Cycle (Headphonica)

Kas kujutate ette situatsiooni, et ärkate hommikul kell 7, panete käesoleva albumi pahaaimamatult mängima - heitmata seejuures pilku Winamp-player`ile (või millele iganes) - ning lõpetate õhtul kella poole kümne paiku? Täpipealt selliseks võib osutuda situatsioon tuntud sound collage-, plunderphonics-artisti ja ümberkontekstualiseerija (Aphex Twin, Velvet Underground, Missy Elliott jt) Ergo Phizmiz`i uue üllitisega.

Kuidas tuleks seda 5-loolist (träki keskmine pikkus läheneb 3 tunnile!) kurioosumit hinnata? Esiteks on see tohutusuur helikamakas, mida valmistati ette pikad 3 aastat ning oleks autori sõnul peaaegu aju kokku jooksutanud- täis erinevaid viiteid, stiile, epohhe ning seinast-seina meeleolusid. Kui otsida läbivat elementi, siis selleks on enamasti sürreaalse sisuga jutustused, mille vahele on lükitud tolmused ning kulunud latiinorütmid, konkreethelid (nii päris- kui linnadžunglist), art-pop, kabaree, ooper, art noir, klassitsistlik muusika. Suures ulatuses omandab album õõvastava kõlaga raadiofoonilise kunsti raamid. Luupainajalik tsükliline alkeemia. Samas - kuivõrd sämplilegend on kirjutanud muusikat ka nukuooperile ning helindanud (lühi)filmide saundträkke, siis sellesuunalised püüdlused ei tekitagi üllatusmomenti. Väljuda eelmisest käitlusest uute käitlusse, luua varasema põhjal uut väärtust - EP kuulutas välja “The Faust Cycle"`i remikskonkursi, mille põhjal üllitatakse lähitulevikus uus väljalase. Lisan mõned põhjendused (kokku on neid 46), miks seda albumit tasub kuulata: keelpillinelik, kes sõidab tsiklitel ning mängib Janacek`i; Marcel Duchamp õpib räppima; kõndiv grammofon; kus mujal võiksid sa kuulda plahvatavat siga?; (tummfilmitäht) Erich von Stroheim`i on siin korduvalt kuulda; Läti laululind Margita Zalite kaverdab Peggy Lee`d, tehes tolle muusika enda omaks. Ning ärge oma iPod`i üle koormake!

Kuula albumit siit

8.5

[Artistid] Ergo Phizmiz

Ergo Phizmiz
Ergo Phizmiz
Free Music Archive
Myspace
Lastfm

Herbstlaub Sonnewende (Herbstlaub)

Ilmselt ei ole saladus, et lisaks klassikalise muusika ringkondadele - iseenesestmõistetavalt - on Arvo Pärt oluline autoriteet ning inspireeriv figuur ka (mitteakadeemiliste) elektroonikute seas.

Üheks selliseks jüngriks on Jens Vydt, Gent`is (Belgia) resideeruv filosoofiatudeng, kes bassistina kuulub post-rock-kollektiivi Heliopause rivistusse. Kuid tõepoolest, oma suurimate mõjutajatena nimetab ta Ludwig Wittgenstein`i, kes "vaikusel lasi olla vaikus/looduda vaikusena iseendas" ning Arvo Pärt, kes "aktiveeris/äratas vaikuse".

5-looline debüütalbum "Sonnewende" ("talvine/suvine pööripäev"; "päikeseseisak") koosneb valdavalt pikkadest kompositsioonidest, mille kontseptuaalkese põhineb ennastpeegeldavatel narratiividel - kitsamalt heliskeemil -, mida taasesitatakse loost loosse - vaadeldakse ühte ja sama muusikalist fragmenti erinevatest rakurssidest. Teisisõnu, hermeneutiline ring dilthey`likus tähenduses - mäletamise-mälupiltide lõputu kadu ning nauding mäletamise-mälupiltide kontiinumist.

Helides väljendub konkreetne "verstehen" lummavate ning eepiliste ambient-struktuuridena - impressiivsed trillerdused paisumiste-kokkutõmbumiste läbi, vaikelu peegelpildid, aeglaselt kivistuvad ajahetked. Staatiline keskkonnamuusika. Helikihtidesse on lisatud ka arusaamatut (venekeelset?) jutuvada - mis samas võimendab illusoorset horisonti - ning tukslevad-tilkuvad rütmid lisavad sõnulseletamatut kirkust värvigammasse. Loojuva päikese muusika. Päikesemuusika. Läbi Herbstlaub`i - sügisese lehestiku. Väga kaunis. Ning ütlematagi tore, et eesti mehe muusikast inspireeritud.

Kuula albumit siit

9.3

[Artistid] Ark Arsenal

Ark Arsenal

[Vana ning oluline] Victory VIII International Travel Scenarios (Holiday)

Victory VIII 10-looline ning (kõigest 16-minutiline) "International Travel Scenarios" on üks ütlemata kaunis teos. Ühe ilmekaima leibli Holiday Records`i üks silmapaistvamaid üllitisi avab imetabase nurgakese muusikauniversumis. Arvestades nimetet plaadifirma ning artisti(de) tihedat sidet ning kokkukuuluvust, ei ole võimalik konkreetse projekti - mis kaudsete tõendite järgi on ühemehebänd - kohta lähemalt infot hankida. Helipilt balansseerib magamistoa lo-fi`liku synth pop`i, twee pop`i, baroque pop`i ning americana vahel. Pluss orkestrimuusika-ja bebop-sämplid aegade hämarusest. Tõepoolest, arvestades artisti sämplikesksust, võib käesolevat käsitleda kui kokkukleebitud popalbumit. Teisalt, see kindlasti ei ole ka mashup-eksperiment, v.a Kids Got Rhythm. Näiteks, sama õrn ja kerge lennult kui on seda helikeel, on ka lüüriline pool - nartsissistlik kurtuaasse armastuse liin - kohati tungiv, kohati häbeliku või veiderdava mõõtmega -, kuid alati hajuv ning uues kohas esile kerkiv. Pluss natuke diletantlikkust, kergelt haavatavust, mis kokkuvõttes muudab "ITS"`i veelgi orgaanilisemaks. Mõjusid on kuulda erinevaist paigust ning erinevailt artistidelt - The Housemartins, Beirut, The Magnetic Fields, The Russian Futurists, Final Fantasy, Mercury Rev. Näituseks lõpulugu You Know How Much pärineks justkui viimatinimetatu albumilt "Moon Is Rising".

Kuula albumit siit

[Artistid] Tigertronic

Tigertronic
Myspace