Simon Frank Beko_37 (Beko DSL)

Olete kuulanud kanadalaste (ilmselt vendade) Simon ja Joshua Frank`i ansamblit Hot & Cold? Kui tahate kuulda näidet tänapäevasest punk-muusikat, siis nimetet punt on kohustuslik - avangardistlik segu psühhedeeliast, electro-rock`ist, torkivast feedback`ist, drug pop`ist. Suicide`i electro-draivi, Spaceman 3 kivistunud introspektiivsuse ning Neu! propulsiivse rütmilisuse edasikandja. Konsistentne side on nagunii olemas - näituseks Jason Pierce (Spiritualized`i kehastuses) armastab Suicide`i tihti kaverdada live`s (tõlgitsusversioon kui ülim austusavaldus teise artisti loomingu suhtes). Hot & Cold`i debüütalbum "Any Monkey is Dangerous" ilmub juunikuus.

Simon Frank`i (see juudi nimega muusik kasutab muideks islamipärast pseudonüümi Selim Al-Farooq) eeskujudest - Suicide, The Fall, Eno, Cabaret Voltaire, CAN, Neu!, 39 Clocks, Glenn Branca, Terry Riley - ning kinnisideest - idealiseeritud rockabilly`st - rääkides sõlmub skeem lahti. Mida võiks tähendada rokkmuusika tänapäevases tähenduses? Cutting edge-ideede kaasamine energeetilistesse turbulentsidesse. Ei väsi kordamast - The Strokes ja muu sarnane dekadentlik revival-sitt on kõike muud kui rockmuusika. See on ma-ei-tea-mis. Igatahes Elvis Presley algusaegade vaimsuse ning kontekstuaalse tähendusega ei ole sellel vähimatki pistmist.

Torontolane ja Beko DSL esitlevad kahte lugu. Esimene lugu Can`t Talk kärssab avangardistliku electro-rock`i purgatooriumis - armutu masinlik draiv ning elektroonilised turbulentsid ülenduvad kaikuvaks hulluseks. Samas, kordagi ei teki kahtlust, et tegu on kontrollitud hullusega. Alone in the railway depot on märksa minimalistlikum ning hillitsetum, kuigi mitte vähem impressiivne. Kas see kujutab kummitusrongi lähenemist üksildasele perroonil seisjale? Tõepoolest, klaustrofoobiast ning industriaalsest ängist kantud unenägu või nägemus. Võrdluseks soovitan kuulata teist Beko DSL`i all üllitatud artisti The Dreams - avant-punk`i sarnase ja natuke teise nurga alt.

Kuula albumit siit

9.2

[Artistid] Inlets

Inlets
Luv Sound
twosyllable records
Myspace
Lastfm

No Monster Club Tropical Decibels Volume One (Rack & Ruin)

Bobby Aherne on olnud üks Rack & Ruin Records`i superior`itest, tõsi, ainiti oma varasema ühemeheakti Dublin Duck Dispensary 4 albumi kaudu - kuulunud nimetatud leibli esimeste, viljakamate ning ka populaarsemate artistide sekka. Muuseas, soojendanud Ariel Pink Haunted Graffiti`t oma kodulinnas Dublin`is.

No Monster Club`i debüüdikas paljastab ennekõike iirlase osalise väljakasvamise oma eelmisest projektist. Psühhedeelset electro indie-gruuvi, eksperimentaalse kaldega lo-fi indie`t, surisevat power pop`pi või lihtsalt kaunist popmuusikat ei kuule temalt enam, küll aga fuzz pop-rünnakuid. Neid on kokku 10, astudes kõlaliselt sarnasuselt oma leiblikaaslaste Lean Horse Marathon`i ning Andy`s Airport Of Love`i juurde. Iseenesest mulle ju seesugune sahisevate seintega garaažitraat meeldib, kahjuks käesoleval albumil kõlab muusika liiga lihtsustatult - samasugusest noodist algavad ning jäägitult muutumatu skeemi järgi rulluvad lood tüütavad piisavalt, kuigi nende kestus piirdub enamasti poolteise minutiga. Ükski träkk ei vääri seetõttu esiletoomist, isegi kui tegu on "surnud popstaaride pööningutelt naasvate itkude ning valssidega". Olgu, 2,838 KM oma grotesksuses kõlab küll nagu surmale võlgu punk- ja indie-penskarite ühel häälel jauramine kusagil vanadekogus. Tõ blin.

Kuula albumit siit

6.0

[Artistid] My Bubba & Mi

My Bubba & Mi
Beep! Beep! Back up the Track
Bandcamp
Jamendo
Myspace
Lastfm

Final Light Further Than You Think (Lost Children)

Oma noorusele vaatamata on 22-aastane James Morris juba jõudnud osaleda neljas projektis: Over Me Bright April, From The Sky, Helsingfors ja Final Light. Viimatinimetatu on Cardiff`ist pärit muusiku sooloprojekt ning sarnaselt eelmistele klassifitseeritav kui "post-rock".

Tõsi see on, et post-rock`iga on siinkirjutajal üks veider suhe. See ei ole muusika, mis haaraks mõtteid, veelgi enam - minu mälupildis omandab seesugune muusika suhteliselt negatiivse fooni, mis näib kangesti seostuvat stagnatsiooni ning tühjade pooside - mäest üles-mäest alla liikumine - rittaseadmisega. Või siis etteaimatava kvaliteedimärgiga, mille järele käsi ei suvatse loomupäraselt haarata. Dekadentlik žestikuleerimine, millele oma aja pühendamine on viimastel aegadel suht ajaraiskamisena tundunud. Teisalt - kui ma barjääri olen ületanud ning mõnd taolist ansamblit kuulama hakanud (nagu käesolev), siis pilt ei tundugi kurb olevat.

6-looline ning natuke rohkem kui pooletunnine "Further Than You Think" on üllitatud Lost Children`i all, mis kindlasti on märk kvaliteedist ning usaldusest. Instrumentaalne post-rock-karkass, mille õlad ja tiivad on ilmestatud klassikalise muusika ja vahetevahel ka hõrgu elektroonilise sentimendiga. Veelgi konkreetsemalt - eepilised orkestratsioonid, mõõdukad crescendo`d, programmeeritud trummid, üksildaselt tiksuv-tilkuv piaanosaund. Ah jaa, avaloos The Journey tehakse "otsereportaaž" maanteelt. Peenekõlalise elektroonika keskne on ennekõike Floating on a Cloud. Somewhere in an Alternate Universe pakub sõitu monumentaalsuse laineharjal, kuigi ma ei ole lõpuni kindel, kas see meeldib mulle või mitte. ...You Still Don't Understand hoolitseb albumi kaunimate hetkede eest - GY!BE`likud eepiliselt lahtirulluvad kitarrid, laialivalguvad ülevad orkestratsioonid, väljapeetud elektrooniline sentiment. Eksperimentaalne rock oma äärmises kauniduses. I Know Now Why You Cry (on ikka pealkirjad!) on segu omaette soleerivast piaanomuusikast ning - taaskord - orkestraalsetest musklitest. 10 minutiline Return Journey ei suuda peale karvasevõitu kidrariffide enam midagi uut juurde lisada. Träki ülejäänud elemendid ei vaja lähemalt kirjeldamist.

Lõpphinnang - igati korralik album, mis teisalt ikkagi kinnistab siinkirjutaja eelpoolvihjatud tüdimuse- ja imetluseseguseid hoiakuid. Ootaks hea meelega mõnd uut post-rock`i "punkalbumit" - midagi seesugust, nagu oli seda Fly Pan Am`i "N`ècoutez pas" (2004) või An Elephant Never Forgets`i omanimeline reliis (2003).

Kuula albumit siit

8.9

[Artistid] No Monster Club

Rack & Ruin
Myspace
Lastfm

Okinawa Lifestyle Naha (haaa00a00a0a)

Gruusia duo David Datunashvili-Gigi Jikia alias Okinawa Lifestyle on vähetuntud, samas kahtlemata üks väljapaistvaimaid akte tänapäeval, mis pärinenud endise Nõukogude Liidu piiridest. Tüübid viljelevad chillwave/glo-fi-liikumise sekka liigitatavat muusikat, mis üksnes annab märku sellest, kui palju populaarsust on nimetatud stiil maailma erinevates underground-urgastes võitnud. Tõsi, grusiinid ei ole siiski haibilaineharja pealt õhku tõusnud, kuna eelmisest aastast pärineb nende esimene reliis "Roswell Crash" EP. Teenäitajad chillwave`i vallas? Võimalik.

Rääkides nende 12-loolisest järjest, ei ole võimalik kiidusõnadega koonerdada. Tbilisilased esitavad-vahetavad noote-temposid nii, et nende groove`ide seadmise ning velvetlike harmooniate esilemanamise geniaalsuses ei ole kahtlustki. Võrreldes debüütreliisiga on nende muusikaline helikeel edasi suundunud. Siin on palju rohkem põikeid ja meeleolusid. Näiteks avalugu Rouge à Lèvres tõuseb õõnes industrial electro-jurakate keskelt esile. Levan langeb žanriliselt eelmise üllitise sängi, soojendades piisavalt kuulajat glamuurse ning õndsa kõlaga, et pidada seda üllitise keskseks looks. Tbilisi Presents esitleb noir-meeleolus Pulp`i (Seductive Barry; Weeds II; My Legendary Girlfriend) ning Ariel Pink`i ristandit. Raske on kujutleda, kuidas saaks popmuusika veel paremini kõlada. Little Place Naha segab funky`sid electro-rokihaake digitaalse hip-hop`iga. Goblin Dance segab prügist sentimenti atmosfäärilistesse kihtidesse. Nightwalk ning Sunrise on klubimuusika tuunidest kantud elektrooniline pop, mis, muideks, meenutab mõningaid lugusid Borax`i albumilt "Mikroraion" (1999). Emotional Experience kõigub koguni kusagil lounge`i ja deep house`i vahepeal, mida lõpuosas ilmestab electro-eksperimenteerimine. Ning kas saakski veel olla ilusamat lõpulugu kui on seda Ninenda!

Tundub tõesti , et elame muusikaliselt õnnelikul ajajärgul - vähemalt selle tõusulainel. Lamedad rock-revival`id ning electroclash-puhangud on seljataha jäänud. "Naha" on meisterteos. Loodetavasti kuuleme sellest bändist veel ja veel.

Kuula albumit siit

9.8

[Artistid] Noradrenaline

Noradrenaline
Bandcamp
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] The Caretaker recollected memories from the museum of garden history (VUKZID)

Manchesterlane James Leyland Kirby on kahtlemata tõestanud end ühe olulisima avangardelektroonikuna viimase kümnendi jooksul (The Caretaker; V/Vm). Peale tema, Robin Rimbaud`i aka Scanner`i ja Philip Jeck`i kohe ei meenugi teisi kontseptsioonist lähtuvaid avangardiste-elektroonikuid, kelledel olnuks niivõrd võimas kunstiline väljund.

Tõepoolest, nagu pealkirigi "recollected memories from the museum of garden history" vihjab, on siin mälul ning mäletamisel kanda oluline roll. Metadata`sse oli valmimisaastaks märgitud 1928 (ilmselt 2008). Mis sisulise külje pealt ei pruugigi vale olla, kuivõrd Kirby kasutab arhailisi salvestisi, asetab neile filtrid peale ja vahele, võimendab lindisahinat, lisab digitaalset hõredust ja krõbedust. Tulemuseks on, et toaorelite (reed organ) passaažid ning bigbändide orkestratsioonid omandavad eriliselt kummitusliku mõõtme. Album koosneb pooletunnisest träkist, mis on olnud osa ühest muusikalisest sündmusest Londoni Aiamuuseumi ruumides ning üles ehitatud - nagu ma aru saan - oma varasemale muusikalisele kogemusele - seda lihtsalt meenutades, jäljendades ning taastades. Mille tulemus õnneks ei ole ka eikuhugi kadunud - üllitatud Kirby enda leibli VUKZID all. Samas on üsna kummastav mõelda, et 80 aasta pärast võidakse meenutada reliisi, mis keskendus veel 80 aastat varasemale muusikale.

Kuula albumit siit

[Artistid] This Lonely Crowd

Sinewave
Myspace
Lastfm

Cagey House B for Breakfast (Bypass)

Kas B for Breakfast" on sama, mis oleks "H hommikusöögi tarvis"? Või peab jätkuvalt täht "B" seda seost tunnusmärgitsema? Või hoopis mõni teine initsiaal? Näiteks M(esilane)? See on ilmselt sama, mis küsida, mis eristab Dave Keifer`i 13. albumit tema eelmistest teostest "Lark" ja "1902". Narratiivi muutused pisiasjades, millel on illusoorne moment juures, st tegelikkuses ameeriklase muusikalist kehandit muutmata. Hoolimata tõigast, et Jaapani leibel (Bump Foot) on vahetunud Hiina oma (Bypass) vastu - viimane on ennekõike tuntud rütmikeskse elektroonilise muusika kataloogi läbi. Tõepoolest, Cagey House`i kulg - 5 lugu 14 minuti sees - on jätkuvalt mittetantsuline ja sämplikeskne - kummastavad miljööd, happelised sündipassaažid, spooky klaverimuusika, teatraalsed sopransämplid - mis kokkuvõttes justkui pärineks kusagilt kummitusooperist. Sametise interjööriga art house-muusika. Metafüüsiline noir. Minu lemmiklugu on Honey Yep Nope - hunnitute vokaalosiste ja klaveriakordidega klanitud sundimatu electro-draiv.

Korralik tasemenäit jäjekordselt. Teisalt - kuivõrd seda üllitist võiks vabalt ka eelpoolmainitud albumite osaks arvata, siis ootaks ameeriklaselt juba uutele aladele liikumist. Muidugi, daoistlikust perspektiivist vaadatuna on kõik jätkuvalt korras - kulgemine ilma kulgemiseta.

Kuula albumit siit

8.7

[Artistid] Talbot

Talbot
Myspace
Lastfm

My Bubba & Mi How it`s done in Italy (Beep! Beep! Back Up The Track)

Kord elanud Taani, Rootsi ning Islandi neidis ühes Kopenhaageni üürikorteris. Tüdrukud kukkunud koos musitseerima ning siin nad nüüd on - My, Bubba & Mi (tüdrukute nimed- nimelühendid).

Albumi tiitel on tulnud sellest, et kord kuulnud üks itaallasest baariomanik kolmikut kusagil lokaalis musitseerimas, armunud muusikasse ning kutsunud nad Itaaliasse plaati salvestama.

Oma debüütalbumit - lisaks Hollandi leiblile Beep! Beep! Back Up To The Truck on see ka reliisitud Jamendo`s ning Bandcamp`is - on nad nimetanud "kussutuslauludeks maalt". Mitte üksnes seetõttu, et muusika on salvestatud kusagil Lõuna-Itaalia maalilise looduse keskel, vaid ka seetõttu, et žanriliselt tiireldakse country- ning selle moodsate alternatiivide vahel ja ümber. 10 lugu on peaasjalikult vaikusest ning hillitsetud helipildist lugu pidavad, olemata seejuures kuumusest rammestatud. Kitarrid, ukuleled ja suupillid. Rokkivamatesse lugudesse on ka orelid kaasatud (Really Really, Satisfied Mind). Põhielemendiks on siiski tüdrukute õhuline ja unistuslik laulumaneer. Võimalik, et võrdlus kuulsamate sugulushingedega ütleb isegi rohkem - Joanna Newsom, Cherice Cosentino, Jaeme Newton, Shelby Sifers.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] The Atlas Room

The Atlas Room
Myspace
Lastfm

[Singel] Bishop Morocco Last Year's Disco Guitars (Hand Drawn Dracula)

Eile varahommikul tabas mind meeldiv üllatus - Kanada leibli Hand Drawn Dracula üks asjapulkadest Marissa Janes oli mulle läkitanud teate ja lingi Bishop Morocco debüütsingli kohta. Teatavasti on HDD olnud vahtralehemaa ilmakuulsa indiestaari Brian Borcherdt`i (Holy Fuck; By Divine Right; Junior Blue) singer-songwriter-vaos sooloalbumite üllitaja.

Bishop Morocco on üks iseäralik Kanada kooslus, mis koosneb kahest teatud ringkondades üsna tuntud meestest. Jake Fairley alias Fairmont on viimased 7 aastat veetnud Berliinis, ilmestanud selle club dance-skeenet õrnalt industrial-mekilise bouncy- techno`ga (reliisinud singleid tuntud firmade nagu Kompost, Sender ning Traum all). James Sayce on rokkinud Toronto skeenel ansamblite the Deadly Snakes (oreli- ja brass-psühhedeeliast juhitud garage-indie/rock) ja Tangiers (ohtrate süntesaatorisaundidega palistatud jangle/indie pop) koosseisus.

Mida alustuseks lausuda torontolaste muusika kohta? Vaatamata singli tantsulisele tiitlile on Fairley vahetanud sekventserid-mikseripuldi naturaalpillide vastu, seevastu Sayce jätkab endiselt tuttavlikus elemendis. Tulemus on imeilus - õhulise süntesaatoriuduga kaunistatud tempokas jangle pop parimal kujul. Ühelt poolt oma lihtsuselt ja helisevalt helipildilt ning teisalt harmooniliselt kõrgpilotaažilt meenutab see Briti 80ndate teise poole-90ndate alguse c86-liikumisest alguse saanud indiebände (The Bodines, McCarthy, The Brilliant Corners, Close Lobster jpt; ka meenutab Last Year's Disco Guitars Maailma Parimat Ansamblit - muuseas, ühest visuaalsest rakursist ülesvõetuna meenutab Fairley noort Morrissey`d ). Siinkirjutajale meeldib seesugune, kohati naiivsenagi tunduda võiv (retro)saund jätkuvalt enam kui näituseks see, mida Broken Social Scene või Arcade Fire jt kaasaegsed teevad.

Teine träkk kannab pealkirja Last Year's Disco Guitars (Graham Walsh of Holy Fuck remix). Teisisõnu, Holy Fuck`i mehe remiks singliloost. Kuigi siin on mainitud staaransambli avangardistlikku lähenemist selgelt tunda, on hüljatud selle massiivselt kolistavad rütmid. Vokaal on slice effect-džotile heidetud ning bubblegum-rütmidega toestatud. Loo lõpupoole kulgedes atmosfäärilised kihtidest esilekeerduvad helklevad helid meenutavad kangesti Henn Rebase & Jaak Jürisson`i Veskimeest (sic!). Väga kummastav ning meeldiv ühtaegu.

Tegelikult enne selle singli kuulamist oli mu tuju kehvade killast, kuivõrd Habs oli Buffalo Sabres`i vastu just suutnud oma kaheväravalise edu maha mängida ning seejärel bullitite järel kaotanud. Tõepoolest, kui Kanada klubid vahetevahel kaotavad, siis Kanada muusika võidab alati. Bishop Morocco debüütalbum ilmub 1. juunil. Senikuuldu põhjal tasub hellitada üksnes parimaid ootusi.

Kuula singlit siit

[Artistid] Tokyo 2005

Tokyo 2005
Lastfm

Rei Teytum Viajeros (Jamendo)

Oli see vist paar aastat tagasi, kui La Plata`s resideeruv kümneliikmeline Rei Teytum oma 13-loolise demo Jamendo all üllitas. 2006. aastal tegevust alustanud Argentina kombo on ühtlasi eelpoolmainitud versioonile ehitanud oma esimese reliisi "Viajeros". Tõsi, lugusid on kahe võrra vähemaks jäänud, teisalt jälle master rokib märksa paremini.

Tõepoolest, reliis väärib oma nime, koverprinti ja tähendust ("reisijad", "seiklejad", "ringiuitajad"). Seigeldakse erinevate stiilide vahel - siin on funk`i, country-peerude suupillimängu, etnotrummeldamist, orelite ja flöödi psühhedeelset paitust ning kaunihingelist- ja kõlalist popliuglemist (hea näide viimasest on Para Qué?). Ei ole ka ära põlatud loodushelide segamist helipilti. Näituseks loos Recuerdos. Mainitet lugu hiilgab üldse oma mitmekesisusega - psühhedeelsed flöödipassaažid on vaheldumas rokkiva kitarri, keldi folgilõikude ning jazz funk`iga. Träkk Caleteras otsib tuge soul`ist ning smooth jazz`ist. Nada Existe rokib lopsakate brass-seadete peal, omandades kunstilise estraadipopi mõõtmed. Kui kõik eelpoolkirjutatu kõrvale jätta, siis ülejäänud osas domineerib fusion/jazz rock - ripsutades tiiba kord 70ndate musta fusion`i, kord big band-seadetega. Kirkad saksofoni- ja trompetisoolod jäävad kindlasti plusspoole peale. Laia amplituudiga vokaal on reeglina soul`i ja funk`i-segune ning üksnes hispaaniakeelne. Arvata võib, et laivis rokivad need kümme argentiinlast täiel rindel.

"Viajeros" pakub nii sügavamat esteetilist naudingut kui ka sobib lihtsalt muzak`iks.

Kuula albumit siit

8.6

[Artistid] Andy`s Airport of Love

Andy`s Airport of Love
Myspace
Lastfm

This Lonely Crowd An Endless Moment Everyday All the Time (Sinewave)

Kaheldamatult üks Brasiilia sünonüüme on hea ning mitmekesine muusika. Siinkirjutaja jaoks on küll Brasiilia muusika-alane kogemus jaotunud mõneti ebaühtaselt: bossat, bossat ning veelkord bossat, lisaks Os Mutantes`it, jazz`i, kohalikke rütme, klubirütme (techno`t ja house`i) plaadifirma Tranzmitter`i vahendusel, natuke goregrind`i ja freeformfreakout`i pluss korralikus koguses elektroonikat, indie`t ja post-rock`i. Kolme viimatimainitu žanri kogemus on tulnud peamiselt 2 allikast: Psicotropicodelia- ja Sinewave`i-nimeliste leiblite vahendusel.

Näiteks seni üks selle aasta albumeid- Hangin Freud`i "Sunken" - sai just äsja Sinewave`i viimase reliisi staatusest lahti. This Lonely Crowd (algusaasta 2009) koosneb viiest tüübist, kes tulevad Curitiba`st, Brasiilia kaguosa innovaatilisest linnast. Alustame visuaalsest küljest- albumi kaas meenutab kangesti My Bloody Valentine`i "Loveless"`i. Seoses ei ole kahtlustki. Et kas pakutakse MBV`i tribuuti või? Siiski mitte, kuigi Alan Moulder`i stiilis produtseeritud värki on siin küll. Kui esimene, vaikselt abrassiivse müraseina najal tuure koguv avang The Name of God in Children´s Heart välja jätta, siis selgub, et ansambel on tugevalt The Smashing Pumpkins`i kiiluvees. Power pop`i, shoegaze/dream pop`i ja hard rock/stoner`i elemendid moodustavad üllitise vundamendi, seinad ja katuse. Ning ilmselt ei ole hetkel ilmas teist lauljat peale Humpty Dumpty (või on see hoopis Red Queen?), kelle lähenemine meenutaks niivõrd Billy Corgan`i spooky`t-hingekriipivat (samas ka väljakandvat) vokaalmaneeri. Mulle nad igatahes väga meeldivad - keeran kõrvaklappidel volüümi põhja ning rock-ürgmees kargab välja. Sirgjooneline, lööv ning piisavalt krutskiline - kidrariffide massiivid, millest täiskihutamise pealt omakorda uued kihid välja kasvavad, nakkavad pillikäigud, kõikehaaravuseks ülenevad kidramüraseinad (nt Crash Course) - piisavalt peatusi-kiirendusi-peatusi-vaevu ühtlast tempot üksteise järel, ning serotoniinilaks ongi armutult laiali jagatud. Arhetüüpne rock. Selles bändis on tohutult energiat ning potentsiaali. Tohutult. Kuigi edaspidi peaksid nad Chicago legendi tee pealt veidi kõrvale keerama. Kuid näpp peale!

Kuula albumit siit

9.5

[Artistid] Pretty Lights

Pretty Lights
Myspace
Lastfm
Wikipedia

[Vana ning oluline] Darkjet EZ Listening For Suicides (Bandcamp/Self-released)

Mul on blogis olnud rõõm aeg-ajalt tutvustada nii mõndagi legendit - Big City Orchestra`t, Brian Borcherdt`it, Richard Green`i (The Heavens`i liidrina) ning nüüd ka Ian North`i alias Darkjet`i.

Ülehomme 58-aastaseks saav härrasmees on olnud USA ja Briti post-punk/glam pop/new wave/synth pop-liikumist edendanud tegelane. Paljud hilisemad-tänased dance-punk/rock- bändid võlgnevad newyorklasele tegelikult palju. Asutanud seesugused ansamblid nagu Milk `N` Cookies, Radio ning Neo (kuhu on kuulunud ka (hilisemad) Sparks`i, Ultravox`i, Magazine`i liikmed), olnud The Fast`i koosseisus ning käinud soolokarjääri. Armastanud glamuuri, poose, läiknahkset riietust ning loomulikult süntesaatoreid ja monotoonselt taguvaid rütmimasinaid.

Eelmisel aastal üllitatud 13-looline “EZ Listening For Suicides” tõestab, et vanameistril on samasugune vunk sees nagu oli seda kolme dekaadi eest. Sünteetilised struktuurid, tumedate-heledamate varjundite koosmäng, autotuunitud ning uusromantilised vokaalmaneerid, tumemeelne lüürika (kust kumab läbi pettumus ja tüdimus, popstaari elu mõttetus, eskapism, videvikutunnid, surm, teisalt jälle lootuse, surematuse ja armastuse temaatika). Kuigi reaalselt tänapäevas viibiv, kuulub "EZ Listening For Suicides" pigem Japan`i ning varase Talk Talk`i manu.

//lets be gods/ and live forever/ take my hand/ we’ll fly to heaven//

On ju igati tore, et sellised pässid viibivad meie keskel.

Kuula albumit siit

[Artistid] Dot.AY

Dot.AY
Dot.AY
Mypace
Lastfm

Moriarty 2000 (master) (Artishok)

Moriarty on Tauno Maarpuu - plaadifirma Odessa Pop boss, samanimelise üritustesarja vedaja, muusikakriitik ja raadiosaatejuht (saade Areaal). Ning muusik, nagu tagajärele selgub. Albumi tiitel viitab tõigale, et muusika on salvestatud 10 aastat tagasi - piraatprogrammidega ning eksprompt-meetodil (lugege intervjuud temaga Penny Lane`i blogis). Nagu torust tuleb.

Ja kuidas veel tuleb! Seda juhtub tegelikult harva, kui mõni Eesti alternatiivansambel (nii elektroonika kui indierock) mul tuju rõõmsaks tõmbab. Milles probleem? Eneseirooniat, haavatavust ning hullust on vähevõitu - kuigi tehakse tõsise näoga muusikat ning arvatakse kõlavat originaalsena, lööb reeglina kurnav eklektilisus ning keskpärasus välja. Muusika, mis võib küll sulle korraks meeldida, kuid mis sinu lemmikute hulka ei hakka eales kuuluma. Sellest annab kaudselt tunnistust ka läbilöögivõimetus piiri taga. Nagu Eesti korvpall - kohaliku finaalseeria põhjal paistab kõik kenasti, ent kui välismaalastega kokku minnakse, saadakse paarikümnepunktiline "pakk" krae vahele. Tore ju, et on seesugused promoüritused nagu Tallinn Music Weekend, kuigi sellest üksi ei piisa. Vaja on kvalitatiivset muutust. Kui mu kuri kriitikanool mõjus kellelegi ebakonstruktiivse või -loodetavasti mitte - suisa ebapatriootlikuna, siis mul on ka konkreetne ettepanek - populariseerida tavapärase indie ja elektroonika asemel rohkem lo-fi -ja dada-muusikat. Esiteks - eesmärk kui omaette. Eestit teataks välismaal veidra muusika enklaavina. Teiseks - kui esimene eesmärk ei peaks teostuma, siis mõjuks vähemalt instrumentaalselt - teistsuguse muusika kogemus mõjutaks indiemuusikat uusi suundi seadma, võib-olla saaksime hiljem "Eesti indie`st" algupärases tähenduses rääkida.

Eneseirooniat on Eesti muusikas õnneks leidunud. Esimesena meenub Onu Bella - proge-ja punkmees, kes manipuleeris 90ndate esimesel poolel massidega ning suutis paljastada nii mõnegi kohaliku muusikakriitiku väikluse (muideks, eelmisel nädalal juhtusin Põlvasse sattuma ning kuulsin Marta Raadiost Onu Bella saadet Vox Humana, kus ta regulaarselt tutvustab mõnd olulist artisti. Tookord tutvustas ta Liverpool`i post-punk/indie-legendit Echo & The Bunnymen`i. Kella 1 ajal päeval! Respekt.). Samuti meenub Villem Valme-Lauri Sommer´i projekt Tuljak 90ndatest, samuti sellega (osaliselt) seotud projekt NE! ning tänapäevast EDASI ja Kreatiivmootor (ja-jah, rohkem filosoofe muusikasse!).

Mulle ennekõike sümpatiseerib Moriarty spartalik (samas mitte lihtlabane) kõla. Lihtne ses mõttes, et elementidele antakse adekvaatne väljund ja kindel liikumine, mis ühtib veidral kombel kuulaja ootustega. Samuti kõlaline lihtsus-strukturaalsus minimalistliku muusika tähenduses. Omamoodi süüdimatus. "Avastasin" hiljem ka plaadiümbrise, mis illustreerib "2000" vägagi ilmekalt. Mis iganes, aga eputamine ning targutamine on sellest helikandjast kaarega mööda läinud. Motoorsed rütmid, puurivad-õõvastavad industrial-bassijurakad, "ebakorrektsed" saundid. Kraut-techno (Roller). Dada-element sugeneb jägmisesse loosse Rubber Size. Prosto tak (slow) lisab sellele kulminatsiooni - kõik need pitch-heliefektid meenutavad aega, kui sai ise ka lihtsate magnetofonide (play- ja edasi-tagasikerimisnuppudega) ning lintidega eksperimenteeritud, nii et tükid järel! Lugudes on progressiooni, mis hoiab põnevust algusest lõpuni üleval. Algus- ja lõputräkk on lühikesed, teineteisest ja ülejäänust erinevad, kuid täidavad eksplitsiitselt oma rolli (ootamatuse efekt).

Kaheldamatult värskendav asi Eesti kontekstis, mis ärgitab lootusi, et äkki leiab see üllitis kunagi endale järje.

NB! Tauno Maarpuud isiklikult ei tunne ega oma temaga mingeid kontakte.

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] The Red Crayon Aristocrat Club

The Red Crayon Aristocrat Club
Zorch Factory Records
Myspace
Lastfm

The Muddy Flowers Winter Lullabies (Psychedelicate)

The Muddy Flowers`i taga on kalifornialane Amir Razmjou. Tänapäeva (eksperimentaalne) singer-songwriter - kõigi oma otsingupüüdluste ning esteetiliste kiiksudega. Tõsi, mehe debüütalbumil "Super Pop Songs" (2009) oli esindatud southern rock, käriseva saundi ning rockabilly mõjudega singalong pop - liiga lihtne ning mittemidagiütlev avang, et saanuks temast midagi enamat arvata.

"Winter Lullabies" on keeranud southern rock`ile selja; rockabilly on sulandunud garage rock`i vormi. Tõepoolest, uuteks märksõnadeks on feedback ning surf. Näituseks Life Can Be kõlab kui surf rock`i tõlgitsusversioon The Jesus & Mary Chain`ist, millele lisavad vürtsi doo wop-häälutused. Muljet avaldavad ka Shining Violet Hearts`i horisondil püsivad orkestreeringud. Dreams tardub, suunab silmad ülespoole, et tähtede (ning unistuste) paistest osa saada. Ka vokaaltehniliselt on Razmjou rohkem pöördesse sattunud (shoegaze`i ja post-punk`i vahel pendeldav Oh, Setting Sun). Veel sugulushingi (lo-fi, shoegaze`i, fuzz pop`i ristteelt) - Dizzy Jaguars, The Procedure Club, NunParty, Andy`s Airport Of Love.

Kuula albumit siit

8.3

[Artistid] Дрогункин А.Д.

Дрогункин А.Д.
Myspace
Lastfm

[Kogumik] New Weird Australia, Volume Five (NWA005)

New Weird Australia-kogumikud on suhteliselt lühikese aja jooksul jõudnud järjekorras juba viienda üllitiseni, mis ilmselt annab tunnistust sellest, et Austraalia underground-skeene elab ning pulbitseb. Tõepoolest, pulbitseb ja kihab. Kui senini olen suht triviaalseks pidanud, et New Weird-eesliide vihjab mingi maa või kontinendi eksperimentaalfolgile, siis kängurumaa puhul tuleb seda arvamust korrigeerida. Eriti konkreetse kogumiku puhul. Näiteks on siin esindatud artist Dot.AY, kes on maailma chiptune/tracker-muusika ringkondades jõudnud kultusstaatuse omandada. Või siis teise suure ja meeldiva üllatusena kohtan Gail Priest`i, ühte veenvaimat sound-art-tegelast (konkreetsel juhul siis vokaaldrone-minimalistlik elektroonika). Ka teised projektid on folkmuusikast kaugel - primitiivne noise (Justice Yeldham - keda ajakirja Wire ajakirjanik Bruce Russell on nimetanud üheks põnevaimaks artistiks, keda ta pärast Iggy Pop`i kohanud on), Caught Ship lajatab gootiliku psych-punk/shoegaze-seguga; nagu Joy Division`i saundile oleks reverb`i juurde keeratud, wall of sound`i tõdedesse pühendatud, indiepsühhedeeliat (Crab Smasher), elektroonilist primitivismi (Ripples), cut and paste-klaaspärlimängu (Kate Carr), glitch-elektroonika, digitaalmüra ja space rock/ambient avangardistlikku väljundit (Blake Freele, ///▲▲▲\\\). Tänases kontekstis kõlab moodsalt ka Mookoid`i ülesehitus. Minu isiklikud lemmikud on Peace Out!`i psühhelektrodraiviga space noir-hullus Running on Sand; selle kohta võib kasutada väljendit "moodne tantsurokk", ilma et öeldut kuidagi häbenema peaks, ning Bruning Palms`i atmosfääriline üle ääre kaikuvate kajatrummidega toetatud noise psych-rock Mockery. Kolmandaks ülilemmikuks on eelmisele sarnane, kuigi masinlikum ning rõhutatult kunstilisi piire pilbastav The Atlas Room.

Ühesõnaga - vapustav kogumik ideid ning helisid. Kui tahate saada näiteid tänapäeva avangardroki kohta, siis kindlasti kuulake seda kompilatsiooni. Aborigeenide vaimud möllavad masinatel.

Kuula albumit siit

[Artistid] Tunnel Motor

80H Records
Tunnel Motor

sOul sCientiSt Still Exist (Pavillon36 Recordings)

22 minutit ja 6 lugu. 6 rägastikku. Paksult täis kasvanud rütmirajad. Breakcore-malakad, glitch-äng, liikumine "õige" drum and bass/jungle`i ning kvaasi-jungle`i maailma vahel. Või on see avant-jungle`i universum? Igatahes oleks sOuL sCientiSt`i "Still Exist"`i õige koht pigem kusagil NYYD-muusika lavadel kui higist leemendavas klubis. EXPO-muusika. Prognoosimatu liikumine. Tõepoolest, trikilisus ning nurgelisus lõhuvad sekund-sekundi järel halastamatult tantsumuusika struktuure. Atmosfäärilised helikihid, vokaalliinid/spoken word, sämplid, ulg, (õiget- ja tagurpidi käiatav) klaverimuusika. Vahelekeriva lindi efektid ning skrätsid. Üksikosad kellegi ameeriklase üllitisel on sama olulised kui on kõikide osade summa kokku. Jah, detailid moodustavad küll terviku, samas nende kohati kardinaalselt erinev pärinemine jätab nad lahku seisvateks. Dialektiline (võitlev) rütmimuusika. Artisti myspace`i lehte külastades saab kohe selgeks, et tüübil on käed rusikas ka sotsiaalses tähenduses (toetus Palestiinale, vaevus ja rassitemaatika jpm). Aphex Twin`i, Mike Paradinas`e, LTJ Bukem`i ning Autechre`i varjud virvendavad, et anda oma dobroo uutele meistritele. Vihastele meistritele.

Kuula albumit siit

8.8

[Artistid] Orquestra Popular de Paio Pires

Orquestra Popular de Paio Pires
Clinical Archives
Myspace

[Vana ning oluline] Loscil Stases (One)

Kui ma mõtlen Kanada ambient-muusikale, siis kangastuvad automaatselt 4 nime - Tim Hecker, Daniel Maze, Muhr ja Loscil. Viimatinimetatu taga on Vancouver`ist pärit Scott Morgan, mees, keda tuntakse ka Daniel Bejar`i (Destroyer) ihutrummarina.

Loscil on kaheldamatult kõva sõna atmosfäärilises muusikas, sarnanedes oma helikeelelt kahele teisele Põhja-Ameerika legendile - Pan American`ile ja Stars Of The Lid`ile. 7 albumit, millest enamus on reliisitud legendaarse Kranky tiiva all.

"Stases" (2005) on kanadalase järjekorras 5 reliis. Albumi alapealkiri "Drones 2001-1005" vihjab kolmele üllitisele (Triple Point, Subsumers, First Narrows), mille taustadest on 12 lugu üles ehitatud. Ökonoomne ning otstarbekas lähenemine, mis kindlasti väärib kiidusõnu ning jätkuvat juurutamist. Sulnis minimalistlikult võnklev soundscape, mis kohati omandab kummitusliku dimensiooni (Micro Hydro). Ostsillaatorite toonid läbivad aegluubis aegluubi filtreid ning esilevalguv helikude peatab aja ning samaaegselt kirgastab ja ähmastab ruumi parameetreid. Ähmastumist tuleb mõista unustuse võtmes - mikrotonaalne loome süütab uusi hetki, seeläbi järjepidevalt "kustutades" minevikku. Ühed helked on asendumas järgmistega. Lõputu jada. Vaikeluline lend suurlinna kohal, flirt flashlight`ide ning kauniendelise umbmäärasuse-anonüümsusega. Kaheldamatult (neti)ajaloo üks olulisimaid teoseid. Ka annab album vastuse küsimusele, miks siinkirjutaja ei viitsi Boards Of Canada`le oma aega ja raha kulutada.

Kuula albumit siit

RxRy RxRy (RxRy)

Not Noah Lennox on üks neist siltidest, mida RxRy muusika kirjeldamiseks on kasutatud. Kuivõrd ei teata, kes see müstiline USA muusik on, on koguni spekuleeritud Panda Bear`i ennast selle taga olevaks. Asukoha-päritolumaaks on märgitud USA-d ning konkreetseks locus`eks Abroad`i. Kas vihjab "välismaal", "võõrsil" konkreetselt Lissabon`ile ja Portugalile? Tõepoolest, ka muusikaliselt kõlab see laias laastus miksina Brian Eno`st ja Animal Collective`st.

Üks hinnang, mida 8-loolise ülllitise kasuks olen täheldanud, kõlab vägevalt - "võimsam kui Four Tet`i ja Pantha du Prince`i selleaastased albumid". Ise ei ole viimatinimetatuid kuulnud, seetõttu ei oska ka hinnangut jagada. Kes teab, kas hakkakski üldse nendega võrdlema, kuivõrd RxRy`l on palju rohkem ühist chillwave/glo-fi/hypnagogic pop-artistidega. Teisalt, kui tõepoolest võrrelda seda Memoryhouse`i, Magic Man`i, MillionYoung`i, Wonder Wheel`i, Dizzy Jaguars`iga, siis kaalukauss kalduks viimaste kasuks. Iseenesest konkreetses helipildis on ju kõik kenasti paigas - liigendatud sündirütmid, ambient-tekstuur, field recording-udu, (Antillis Frnt), digitaalne looritatus. Kena helind küll, kuid millel kahjuks puudub tippu tõstev sugestiivsus, see sütitav harmooniate-meloodiate kaskaad. Selles osas on parimaks näiteks Convrtvbl Bvbes, millel on küll hea käik, kuid mille põhimotiiv jääb nartsissistlikult ennast kordama. Tõepoolest, meenutab oma tuhmuses Loomakollektiivi viimast ja kõvasti ülehaibitud reliisi, saavutades siiski veenvama lõpptulemuse. Tõepoolest - äkki ongi Panda Bear?

Kuula albumit siit

8.3

[Vana ning oluline] Orange Crush The Fields (Archaic Horizon)

Kuigi kolmekümnene Norra muusik Karl Endreson alias Orange Crush on arvatavasti enim tähelepanu ja kuulsust pälvinud tänu 2008. aastal ilmunud splitalbumile "Untitled" (Awkward Silence Recordings) koos IDM/indietronica suurkujuga Manual, väärivad tegelikkuses samavõrd tähelepanu ka tema personaalsed "The Fields" ning "Autumn Reflections" (2009, Archaic Horizon).

Debüütalbum "The Fields" on meistriteos. Kui keegi peaks siinkirjutajalt kunagi küsima mõne helikandja järele, kus kõlab balansseeritult downtempo, post-rock, shoegaze, IDM, dream pop, siis kindlasti turgataks see 2006. aasta lõpus reliisitu esimesena pähe. Ideaalilähedane tasakaal ei sumbu seejuures ei muzak`i pealiskaudsusse ega ka new age`ilikesse õõnsatesse žestidesse. Neid 13 lugu kuulates kangastub silme ette (vara)sügisene lehtede langemise aeg, värvi- ja lõhnaküllasus, sooja ja külma õhu segunemisest eenduv värskendav hingus. Millegi kadumise fetišeerimine, keskendumine millegagi hüvastijätmisele. Emotiivsed ning emotsionaalsed helikihid loovad muljetavaldavalt muljetavardava melanhoolse ja ülendava kangastuse.

Kuula albumit siit

[Artistid] Cantaloup

Cantaloup
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] Cagey House Elephant Orange (Umor Rex)

Suurepärane 11-looline reliis David Keifer`ilt Mehhiko leibli Umor Rex`i alt. Album, mille ta üllitas 4 aastat tagasi, ennustades ette Cagey House`i hilisemaid, puhtalt sämplipõhiseid teoseid ("Lark"; "1902"; oma pärisnime all salvestatud "The Cartoon Mouse Regards"). See album pärineb veel sellest ajast, kui ameeriklane oli Fruit Loops`i heeros ning iseloomustas oma saundi elektrooniliste vahenditega mängitud rockmuusikana. "Elephant Orange" on väärikas osa space age music/exotica pop-fiilingust, kõlades lõõgastavalt ning ajatult. Õieti võiks seda nimetada kui space ageless pop. Mõnusad psühhedeelsed elektronsaundid, happelised harmooniad, distinktsed meloodiad. Killereid on mitu - nimilugu, samuti saffron steps, swanko backway, bebe ebullient, tin star vs. the mikado. Muide, kahtlustasin, et bebe ebullient`i näol maksab Keifer tribuuti Bebe Barron`ile - ruumipopi ühele suurimale staarile -, enne kui ameeriklane konkreetsel juhul minu kahtlused hajutas. Kuigi nii mõelda ka ei ole vale, seda enam, et Barron`i-paari muusikast peab ta väga lugu. Ka ülejäänud lood on meisterlikud, kuigi rõhuasetus näib rohkem struktuuril ning heliefektidel baseeruvat.

Kuula albumit siit

Ryko & Patryk Molinari Who am I EP (Auflegware)

Ryko & Patryk Molinari 4-loolisel albumil pärineb 2 lugu esimeselt, üks Molinari`lt ning viimane on Mathis Johnsen`i remiks Ryko loost Keepin` Me`st. Berliinlaste muusika on house, house ja veelkord house. Deep house. Muusika läbi dub-puhvrite. Käes oli laupäeva hommik, kell oli 11, päike veel paistis (enne ootamatut ning äkilist lumetormi) ning meeleolukas muusika paitas kõrvu. Keskne lugu on Molinari 11 minuti pikkune atmosfäärilise vokaaliga Symphonic Days, kus deep house`i pinnast narmastavad soul`i ja smooth jazz`i juured. Keepin` Me on minimalistlik-monotoonne süvahouse, millele Johnsen lisab plekise kõlaga bubblegum-rütmid, dub-filtrid ning puhkpillisämplid. Meeleolukas ja väljapeetud pooltund.

Kuula albumit siit

8.6

a27 z archiwum.G (pitu pitu recordz!)

a27 järjekorras teine album “z archiwum.G” koosneb 6 loost kogupikkusega 10 minutit. Põhimulje? Kui olete kunagi katsetanud-salvestanud mõne sämpleriga, siis aimate, mis siin juhtuda võis. Sellele on salvestatud erinevaid rütme ja naturaalhelisid (kraanist valguva vee vulin, vokaalhäälitsused-oiged) pluss tuuranud sämpleid brass- ja jazzmuusikast. Seejärel lülitanud sisse masina rütmifunktsiooni ja slice-režiimi, keerates sellele suvalt kõrvale control effect-nuppe. Tulemuseks on ka suvalt tükeldatud helipilt. Sämplisõda. Vastanditest koosnevaid skaalasid on mitmeid - hõre-tihe, emotsioonitu-sugestiivne, anonüümne-paljuütlev, kramplik-voolav, psühhootiline-lõõgastav, arusaamatu-mõistetav, diletantlik-meisterlik. Kuid kindlasti olulisim on, et siin ei hakka igav. Kontseptuaalne eeldus on ju tuttav - vaimustus "vigadest" (elik valikuvabaduse temaatika) ning kaose representeerimine konkreetsete isikute peades (Filip Golarz ja tema poeg Adolf). Inimene kõnetab masinat, ja vastupidi. Sämpli- ja masinaajastu pidu ja pillerkaar. Kuigi ilmselgelt mitte tantsimiseks ette nähtud.

Kuula albumit siit

8.2

[Artistid] Tree Hopping

Myspace
Lastfm

[Laivsessioon] Wild Honey

Eelmise aasta üks vaieldamatuid muusikalisi tipphetki oli Guillermo Farrè elik Wild Honey eepiline album "Epic Handshakes and a Bear Hug". Siinkirjutaja jaoks parim twee-akt pärast legendaarset Briti pioneeri Field Mice`i. Nädalpäevad tagasi salvestas madridlane oma 5-liikmelise saatebändiga laivsessiooni kohalikus Radio 3`s. 25 minuti jooksul on kuulda-näha igihaljaid laule, ilusaid inimesi, rokkivat esitust ning twee pop-ansambli kohta ebatavalist pilliparki (lisaks ordinaarsetele pillidele ka theremin`i, meloodikat, ukulele`t, bandžot, kellamängu ja ühte veidrat kummituslikku heli tegevat poognat). Kõik see kokkuvõttes sünergiseerub üheks võimsaks meeleliseks ning esteetiliseks kogemuseks.

Vaata seda siit

[Kogumik] Stereogum Presents... Enjoyed: A Tribute To Björk's Post (Stereogum)

Björk`i kaverdamine ei ole kindlasti ülesanne kergete killast. Veelgi vastutusrikkamaks muudab selle fakt, et tõlgitsetakse paljude kriitikute arvates ühe olulisima (nais)muusiku parimat albumit. Teisalt on vähe indiemuusikuid, keda Björk`i muusika ei oleks puudutanud. Seetõttu tänuvõlgluse ning hingestatuse üle ei tohiks muusikud kaebelda. Tõsi, ka ei ole see islandlanna esimene remiksalbum - 90ndatest pärineb "Telegram" - mille keskmes oli samuti "Post" - , kus kaverite-remikside eest hoolitsesid elektroonikud (Graham Massey, Mika Vainio, Dillinja, Outcast, LFO) ning keelpilliartistid-orkestrid (Deodato, Brodsky Quartet, Björk isiklikult). Igatahes suurepärane täiendus originaalile. 11-12 aastat tagasi sai kassett suht ribadeks kuulatud.

Muusikamaastik on kümne aastaga märgatavalt teisenenud - klubielektroonika on taandunud-lahustunud ning esile on tõusnud eksperimentaalne indie/indietronica/post pop. "Stereogum Presents... Enjoyed: A Tribute To Björk's Post" üllitati 2008. aastal ning siin on esindatud tänapäevase indie raskekahurvägi - Atlas Sound, Liars, Dirty Projectors, Xiu Xiu, Final Fantasy, No Age. Muusika ulatub baroque pop`ist (Final Fantasy & Ed Droste) ja folktronica`st (High Places) noise rock`i (No Age), trikitava elektroonika (Bell) ja ülevõimendatud bassimüdistamiseni (Liars). Hinge soojendavad siiski enim Evangelicals`i psühhedeelse puutega versioon loost You've Been Flirting Again, Pattern Is Movement`i veiderdav kammerpop ning Xiu Xiu õõnes-õõvastav sissevaade loosse Isobel.

Kuula albumit siit

[Artistid] ART ABSCONs

ParaLucid
Myspace
Lastfm

Talbot EOS (Talbot)

Sestpeale kui Talbot umbes poolteist aastat tagasi 3-loolise "Tundra" EP üllitas, on Magnus Andre-Jarmo Nuutre tuntus ja kuulsus märgatavalt kasvanud. Oldud ühe tuntud Kanada ansambli soojendusesinejaks. Ka müsteeriumi listis käib ansambli nimi üpris sageli läbi (Eesti undergroundmuusika jaoks riigisiseselt on see oluline indikaator). Ja mitte üksnes Eestis - kohe-kohe on neid kuu aja pikkune Euroopa-turnee ees ootamas. Tase on olemas ning ka fännibaas kujunenud-veel kujunemas.

Kuigi Talbot`it on peaasjalikult armastatud lahterdada kui "doom", siis tegelikult "Tundra" oli vaid pool tõde sellest. Stoner-rock, grunge- ja goregrind-vokaaliga hekseldav hübriid ning isegi shoegaze- ja ambient-kihid olid kenasti esindatud. Poosetamisest oli asi kaugel - lauludes oli jõudu, vahelduvust, ülevust ning seeläbi ka kandvust. Viimistletuim, eksperimentaalseim ning väljapeetuim reliis Eesti raskemuusikas üleüldse.

"EOS" koosneb 6 loost ning kolmveerandtunnist. Võrreldes debüütalbumiga on saund raskem, eriti need kohad, kus tempo maha keeratakse , vokaaljorina abil end pinnasesse juuritakse ning muda sisse ahmitakse. Kuid mitte piisavalt. Lõpuniminemise, vindi ülekeeramise puudumise läbi on bänd kaotanud mõndagi oma eksklusiivsusest, liikunud tavasurelike doombändide sekka. Natuke liiga palju on seda põhivundamendi peal üles-alla liuglemist. Neetult kahju on atmosfäärilise ja psühhedeelse sentimendi hääbumisest, mis on muutnud Talbot`i muusika sirgjoonelisemaks ja seeläbi läbinähtavamaks ning ka haavatavamaks. Tõsi, üks lugu on, mis veenab mind 107 protsenti - Combat Zen Speech. Kokkuvõttes korralik album siiski.

Kuula albumit siit

8.0

[Artistid] Zooey

Zooey
Myspace
Lastfm

Yoko Absorbing Museum Of Modern Chaos (Clinical Archives)

Mihhail Lezin ning Jevgeni Haritonov on tagasi trikitamas. Ka seekord ei olda päris kahekesi - kaasatud on Konstantin Guro saksofonil ja trummidel ning Aleksei Karmanov rütmikitarril. Kui nende eelmise aasta albumi "Vinyl" märksõnaks oli teravalõikeline fragmentaarsus, siis "Museum Of Modern Chaos" keskendub stiihiale. Seda püütakse kujutada nii otse, st visuaalseid kujutlusi esile manades kui ka kaudselt piire stiilide vahel ähmastades. Kitarriimprovisatsioon/eksperimentaalrock on üksik kalju keset elektroonilisi tõmbetuuli, mille arenguid on põnev jälgida. Vahele on pistetud ka natuke piaanomuusikat (Museum Opening) ning jazz-elemente (Free Future). Helikeel paisub vahetevahel ka masinlikuks (King Of Surf 1) ja elektrooniliseks õuduseks (Museum Of Modern Chaos (Script Type) või kriipivatel kitarr-riffidel ratsutavaks metalseks ambientmuusikaks (Another Hemisphere).

Igatahes - põnev album. Samuti kuulake kontrastiks käesolevale Yoko Absorbing`i üht väljapeetuimat üllitist "Roughly & Gently Special Lowbit Release "(2008, Microbit-Records).

Kuula albumit siit

9.0

[Artistid] Children Egoism

Noecho Records
Myspace
Lastfm

Juanitos Soul Africa (Jamendo)

Prantsusmaal 90ndate algusest igiliikur Juan Naveira juhtimisel tegutsenud punt on armastanud eksperimenteerida kõikvõimalike Ladina-Ameerika rütmide, exotica- ja lounge pop`i, rockabilly`i, psühhedeelia ning surf pop`ga, tekitades kuulajas stilistilise virvarri ning helikeele intensiivsusega peapööritust. Brass-orkestratsioonid, elektrioreliga ohjeldamatu harmooniaakordide tulistamine. Seejuures jätsin arvestamata frontman`i kõrvalprojektid (Limbo deluxe, Miss Emma), mis keskenduvad 60ndate tüdrukutepopile ning meeleolukale ska-lounge pop-punk-disco hübriidi loomisele. Tiitel “Soul Africa” viitab ühelt poolt Aafrika päritolu inimeste muusikale, mis leidnud õitsengu mujal (dub, reggae, samba) ning teisalt on siin ehedal kujul afrofuturistlikku soulfunk`i - Fela Kuti pärandile tehakse järjekordne reveranss. Kes on harjunud Juanitos`e varasema hullunud pillerkaaritamisega, sellele ei pruugi käesolev album kontseptuaalsest piiritletusest lähtuvalt kohe avaneda. Minu peas hakkas album alles 5 kuulamiskorral elama. Väheke kannatust ning veendute, et tegu on tugeva albumiga.

Kuula albumit siit

8.6

[Vana ning oluline] Zack Kouns A Catalogue Of Erica's Misfortunes (Clinical Archives)

Zack Kouns on radikaalsete vaadetega ameeriklane, kes räägib kunstist revolutsioonilises (ja loodetavasti sümbolistlikus) võtmes, kus instrumendid kui pealiskaudsed vahendid peaksid olema asendatud kuulipildujate või muu seesugusega, mis raputaks ja hävitaks tänapäeva inimese (post)modernistlikku tunnetust. Eeldusel, et helide loomise võimalusi on väga palju, ning kuivõrd enamus kontseptsioone ebaõnnestub originaalsuse püüetes, siis võib tõdeda, et kunst on alla käinud. Põhjus peitub nimelt selles, et kunstilised ambitsioonid on eesmärgistatud tavapäraste sihtidega, mis omakorda annab märku dekadentsist ühiskonnas ning inimeste vaimus.

Teisalt tuleb küsida, et kas Zack Kouns ise suudab oma 3-loolisel debüütalbumil (2008) midagi uut pakkuda? Vastus on nii ja naa. Ühte ja samasse jõesängi on võimalik kaks korda astuda - ilmselgelt pärineb tema kontseptsioon La Monte Young`i ja tema sõprade (Angus Maclise, Tony Conrad, Marian Zazeela, John Cale) minimalismi ja drone-kontseptsioonist. Ka kasutab ta lihtsakoelist analoogvarustust muusika salvestamiseks. Teisalt ühte ja samasse jõkke ei ole tõepoolest võimalik kaks korda astuda - sitaritest ning elektroonilistest torupillidest välja võlutud pikad akordid on palistatud elektrooniliste efektide, häälutuste ja (India) raga-lauludega, keelpillinäpete ning vabavormiliste trompetisoolodega (Kouns`i pillipark on muljetavaldav, sisaldades kokku umbes 30-40 instrumenti), olles seeläbi mitte nii väga ortodoksne minimalist. Keskmises loos lähenetakse üldse Ameerika Primitivismi traditsioonile. Lisaks tuleb arvestada ka tõika, et järg "I lift my hands against the gods" eemaldub märgatavalt debüütkontseptsioonist. "A Catalogue Of Erica's Misfortunes"`i üldine narratiiv on rajatud intensiivsele inimlikule kogemusele, mis jutustab ühe naise hullusest ja kurbadest kogemustest suhetes oma liigikaaslastega.

Kuula albumit siit

[Artistid] Zack Kouns

Zack Kouns
Zack Kouns
Myspace

[Vana ning oluline] Hard Ton These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By (R.A.I.G Accessory Takes)

Hard Ton on Moskva lähistelt pärit A.D Drogunkin, kes on teinud muusikat ka oma nime all.
Albumit "These Stars Are Not Yet In Sight, When The North Passes By" jõuti tituleerida Vene underground-skeene kõige muljetavaldavamaks ning šokeerivamaks teoseks aastal 2009. Sellega võib nõustuda, ja ka mitte - omalt poolt tean kahte tugevat oponenti (Canoply Games`i "Cthulhucore" ning Burrito "Burritard") nimetada.

Milles siis võib seisneda käesoleva albumi fenomen? Kuivõrd kontseptuaalseks (õõnestus)punktiks on juhuslikkus, siis kompositsiooniliselt on tulemuseks lahkkõlaline ja ohtralt liigendatud metal-muusika. Või õigem oleks öelda sound collage metal-muusika ning sellega rohkem ja vähem külgneva dieedil. Avangardproge, MIO, math-metal, hardcore, kurjast vaimust vaevatud elektrooniline muusika, neoklassikalised orkestratsioonid ja piaanomuusika. Tõepoolest, kui TSANYISWTNPB puhul rääkida sotsiaalsest referentsist, siis vaevalt see oma hüplevuse tõttu suudab metal- ja progemeeste südametesse murda, kui just RIO/avant- prog`i paadunud fänn ei olda. Lugude pikkused ulatuvad kümnest sekundist kuni üheksa minutini. Ühesõnaga, selle tunni jooksul leiab aset hästikonstrueeritud instrumentaalne (topelt)lammutamine. Võta siis kinni, kas on see teatud stiilide suretamise või siis selle päästmise püüe.

Kuula albumit siit

[Artistid] Taiga Blues

Taiga Blues
Myspace
Lastfm

[Vana ning oluline] ART ABSCONs Spektral Magik (ParaLucid)

Neofolk/dark folk on aus žanr, kuivõrd selles tipus on senini bändid, kellest mõned andsid konkreetsele stiilile piirid juba 20-30 aastat tagasi. Non/Boyd Rice, Death In June, Ataraxia, Current 93, Werkraum. Kõikvõimalikud spekulatsioonid stiilis a la "see bänd väärib tipukohta ning too seal ei peaks teps olema" jäävad ära. Samuti on see adekvaatne seetõttu, et erinevalt black metal`i äralörtsimisest ning devalveerumisest on uusfolkarid suutnud oma karmi, sügava ning sageli poliitiliselt ebakorrektse imago sellesinatses maailmas säilitada. Ning neile, kes veel ei tea, siis tavafolgiga ei ole sellel muusikal peale nimelise kattuvuse midagi ühist.

"Spektral Magik" on ühe saladusliku sakslase - Grandmaster Abscon`i nime taha varjuva - esimene ning siiani viimane album, üllitatud eelmise aasta keskpaigas. 7-looline album on vaieldamatult üks parimaid - kui mitte parim -, mida mul on õnnestunud tumefolgi vallast kuulda. Iseenesest mõista, kohustuslik põhielement - akustilise kitarri-süntesaatoritega visandatud kõrged helivõlvid - on läbiv joon. Ning loomulikult müsteeriline aspekt - avaloo Somnium I avahetkedes lausutakse:

Ich komm zürück aus fremden Welten/Seelen/von einsamen Hören/von verlassenen Tränen.

Samavõrd veenev kui on ta tumemuusikalik aspekt annavad tooni sakslase ebaharilikud kõrvalepõiked. Näiteks loos Somnium III ahmitakse sisse Prantsuse estraadipopi kergust. Veelgi täpsemalt - ei ole kahtlustki, et juhtmotiiv on võetud Paul Mauriat`i poolt kuulsaks mängitud loost Love is Blue. Tõsi, träkk areneb siiski kaldega keskaegse muusika suunas. Somnium IV on imeilus prantsuskeelne mehe-naise sünkroonlaul. Imetabane hetk. Küllap üks ilusamaid, mida eales kuuldud. Somnium V altkulmu põrnitsev eksperimentalism läheneb Einstürzende Neubauten`i albumilt "Silence Is Sexy" pärit saksakeelsetele sedöövritele (siinkirjutaja arust Neubauten`i parimad lood üleüldse). Ka järgmine liigub Bargeld`i esteetika käevangus. Lõpulugu - nagu isegi aimasite - Somnium VII - laskub gregoriaanlikesse häälutustesse-eeterlikesse helikihtidesse, spoken word`i arusaamatutesse deklaratsioonidesse - ning laiemalt helilisse eksperimentalismi. Neoklassitsistlikud-dark wave`i õõtsuvad struktuurid. Müsteeriline universum. Samavõrd nagu on kogu "Spektral Magik" müstiline oma headuses. Täiesti klass omaette.

Kuula albumit siit

[Artistid] Robot

Robot
Myspace

Bashed Nursling Every Sunday Morning Kills Us (Enough Records)

Eile arvustatud ning maksimumpunktid saanud Boston`i duo Magic Man pakkus hulgi ekstaatilisi hetki, kuivõrd sugereerivad harmoonia/meloodiaelemendid olid ühte köidetud ning teravaks tipuks suunatud. Popmuusika ülesanne ei olegi midagi peegeldada - selle ülesanne on kuulajas võimalikult palju serotoniini kupli alla pumbata, temas õnnetunnet tekitada. Olla kõigest neurokeemiliseks instrumendiks. Vastuvõtja nõjatub vastu toolituge ning jääb ootama, muusikat ning omi mõtteid vaatama. Kui mõtted ei liigu ning tuju langeb, siis helide kombinatsioonid on ebaõnnestunud - lihtne ja efektiivne indikaator annab asjale reeglina kiire hinnangu. Müramuusikal on sotsiaalselt seevastu täita teistsugune roll - ebaharilikust formaadist tulenevalt - kõikidest (sotsiaalsetest) tsentritest eemal - paistab see igal juhul silma ning võidab tähelepanu ka siis, kui see hiljem võrdluses teiste samasugustega peaks esteetiliselt tähelepanu mitte väärima. Helide intensiivsusse, üleminemisse ja üksteisest läbikasvamisse on veetlevalt kurioosne element sisse kätketud. Küllap see on seotud inimese tavapärase konditsiooniga, inimolendi iskliku ja sotsiaalse hulluse projitseerimise-selle tagasisidestamise funktsiooniga, toimides seeläbi omamoodi maandajana. (Heast) müramuusikast tulenev ekstaas sunnib kuulajat kainusele - s.t kaose pealtvaatamise kaudu.

Ungarlane Ashtif on teinud muusikat 4 aastat ning üllitanud 2 albumit. Oma ametlikul kodulehel väidab ta muuseas, et Bashed Nursling on müra, mis on sihitud igasuguse kunsti vastu. 2008. aastal ilmus Eating Thorax, mis ristas industriaalmüra ning tantsurütme. Korralik 5-looline üllitis, mille muutis eriti huvitavaks lugu nimega A Bowl Of Poisoned Muffinz.

"Every Sunday Morning Kills Us" laksab samamoodi nagu debüüdikal, kuigi kestvust on juurde tulnud pluss erandid. Tõsti, neid on üpris palju. Näituseks nimilugu, mis segab omavahel tihket müratärinat ja drum and bass-rütme ning loos I Am Chaos omandab rütmitihedus gabber-muusika gabariidid. Decaying Mental Theories paiskab välja halli ja pruuni segust saasta -12 intensiivset minutit üles-alla võimendamist. Ejaculation Of Zepar on madjari võimalik et rõhutatuima rütmijoonisega lugu üleüldse. Dawn Is Coming (remastered) - lubab oletada, et mõnel Banshed Nursling`i tulevikualbumil võib nõelateravik liikuda hoopis reivimuusika peale. Tegelikult madjar segab hoolikalt jälgi - lõpetav Last Five Pulse demonstreerib Ashtif`i hillitsetud poolust, mis on üles ehitatud üksiku elektrikitarri ning efektiploki koosmängule. Tulemuseks on eemaldumine rhythm industrial- kõlekojast ning liikumine kitarrieksperimentalism/eksperimentaalroki manu. Nagu Weekend Guitar Trio oleks üllitise lõpuossa ära eksinud.

Kuula albumit siit

8.7