Blogiarhiiv

9/20/2010

D.E.A.D Sonic System (Dubbhism)


Muljetavaldav plaadiümbris. Monstrum dünaamilises positsioonis. Kümme lugu selle all on veelgi mitmemõõtmelisemad ja -mõttelisemad. Album on koletisi täis. Kuigi Dubbhism`i koduleheküljel on käesolevat kirjeldatud kui kõige DJ-sõbralikumat reliisi, on selles väites suur annus mürgist muiet. Vastupidi, seda helindit tuleks mõtestada just negatiivses tähenduses, s.t vastandumise kaudu igasugusele klubimuusikale, tegelikult ka elektroonilisele popmuusikale laiemalt - samas olemata ise kuidagi (elektroonilise) muusika šabloon (nihilistlik positsioon). Popmuusika ajalugu on niikuinii üles ehitatud vastandustele, seda nii kitsalt stilistilises mõttes kui ka sotsiaalideoloogilises tähenduses (mis reeglina on lootusetult üksteisega läbi põimunud). Selles peegeldub inimlooma egoistlik ning kõrgustesse pürgiv vaim. Raskelt roomav tekstuur ja rütm, mis kulgeb dub`ilikult ühest kanalist teise, paneb alul õlgu kehitama. Nagu luukere tants kitsaste seinte vahel, küünar- ja kodarluud vastu luitunud seina pekslemas. Dadaistlikud industrial-helid, 8bitised helivõnked ja rütmid, elektromutandid, dub-muusika võnked aegluubis. Nagu Throbbing Gristle ja Cabaret Voltaire algusaegadel publikut šokeerimas ja provotseerimas (et vastu päid saada). See ei ole situatsionistlik poosetamine, joint`ide ja trussikute lavale pildumine, vaid dokumenteeritud rünnak popmuusika mugavuse ning klubirütmide pealiskaudsuse vastu. Pentagonal hexecontahedron`i hullumeelne hip-hop, Gyroelongated Bipyramid`i ja Dodecahedron`i koletud naeratused teevad sellest ekstraordinaarse teose. Ei usu, et Lee "Scratch" Perry`igi oma kanepiuimases peas seesuguseid kujutluspilte näinud on. Midagi nii vihast ei ole kaua aega kuulnud.

Kuula albumit siit

8.8