Monokle Tesaurus (iD.EOLOGY)

Monokle on Arhangelskist pärit duo, mille taga on Vladislav Kudrjavtsev ning Aleksandr Kumatš. Tesaurus on noormeeste kolmas album – järg albumitele “Something About Frost” (2006) ning “Ideas Aloud” (2007). Ka enne Monokle`i moodustamist olid nad mänginud erinevates rock- ning hip-hop-kollektiivides. Monokle demonstreerib tendentsi, mis oli omane nullindate aastate orgaanilise elektroonika artistidele – liikuda elektroonilise saundskeipi juurest kitarrisaundiseguste ristandite manu. Näituseks seesugused bändid nagu To Rococo Rot, Telefon Tel Aviv. Nende praeguse leibli iD.EOLOGY koduleheküljel on neid kirjeldatud kui eksperimentaalse popi ajaloolist odüsseiat – CAN`ist Plaid`ini ning New Order`ist Maniacs Of Noise`ini. Esimese albumi õrnalt darkwave`liku alatooniga (ning ilma kitarrideta) IDM on omandanud sametised kitarri–ning orkestratsioonikihid. Samas bänd on jäänud truuks instrumentaalsele kontseptsioonile. Avaloos Bear and Mug loovad üksildane klaver ning viiulid korraks udukaunist ulma. Järgnev lugu Steppe süvendab seda tendentsi – laialt laiali triivivad orkestratsioonid ning kitarrid heidavad sugestiivset fluidumit sisse. Midagi seesugust, mis on tuttav God Is An Astronaut`i albumitelt (etteruttavalt mainiksin sugulashingedena ka Opium Flirt`i ning Orange Crush`i). Warm Control muudab suunda ning kandub downtempo ning chillout`i radadele – tõepoolest, selles loos keeratakse soojuskraanid sisse. Järgmistes lugudes tõstetakse imaginaarsusnivood. Ning lugudes Friday ning Magic Go! täidetakse post-rock-struktuuride kanalid orgaanilise elektroonika kõladega. Kui lisada juurde ka keskmiselt 4-5 minutilise kestvusega lood, siis Monokle`ist ei saa rääkida kui konventsionaalsest post-rock-ansamblist (teate küll, kelledele meeldib pakkuda 15-20-minutilisi instrumentaalpalu jõuetute crescendode`ga – liikuda mäest üles-mäest alla, mäest alla-mäest-üles). Ma nimetaks käesolevat albumit illustratiivseks – püüab visualiseerida mõnd hangunud looduspilti. Ka omandab muusika sageli melanhoolse alatooni. Eraldi rõhutaksin seesuguste lugude nagu Steppe, Magic Go!, Warm Control, Nut Brain ning Transit headust.

Kuula albumit siit

9.3

Frost Faire Mean Little Girls ((Rack & Ruin)

Tunnistan, et Frost Faire`ist ei teadnud ma kirjutamise hetkel mitte kui midagi – ei vaadanud, kust maalt nad pärit on, kui suur nende koosseis on, mitu albumit neil varem ilmunud on. Miks ma nende vastu huvi tundsin, oli tõsiasi, et nad olid plaadifirma Rack & Ruin nimekirjas (nt Taavi Tuleviga ükskord sellest leiblist rääkides ei suutnud me oma vaimustust tagasi hoida). Rack & Ruin`i alt on sel aastal tulnud vähemalt 4-5 šedöövrit. Ja kõiki albumeid ei ole ma veel jõudnud läbi kuulata.

Avalugu Welcome lööb mu mõttemaailma lahti – piipitavad orelihelid, millega hiljem liituvad umpa-umpalikud marsirütmid ning puhkpillitörtsutamine – tuletab mulle meelde, kui hoomamatu bänd domineeris tollal Udusel Albionil – Blur. FF`iga meenub mulle see essents, mis oli Blur`i 90ndate keskpaiga ideaalpopilähedaste albumite “Parklife” (1994) ning “The Great Escape” (1995) paaris loos – The Debt Collector`is või Yuko And Hiro`s –, mis omal näisid mulle kontekstiväliste ning ülepingutatutena. Lauspopp kõrvuti veidrustega. Nimetatud lood ajasid mind tõsiselt närvi, ma ei suutnud neist üldse aru saada (edasi kerida ka ei viitsinud!). Kontrast teiste lugudega näis liiga suur olevat. Super Furry Animals, näis, sulatas hiljem helide erinäolised aspektid – mille diapasoon oli Blur`i omast isegi laiem – orgaanilisemalt oma muusikalisse kehasse, mistõttu nende looming näis kõlavat ka sundimatult. Ka kõmrite muusikaline kontseptsioon ei olnud poptabelite ega ka klantsajakirja piltidega nii ühildatud. Aga Blur´il jätkus kontraste hiljemgi – albumil 13 olid “vastuolud” veelgi teravamad. Ning Frost Faire`i albumi tiitel - “Mean Little Girls” – meenub Damon Albarn`i ütlus, et Blur`i publiku enamuse moodustavadki nooremad kui 14-aastased tüdrukud (tegelikult ütles ta seda märksa ebatsentsuursemas väljenduses). Ühesõnaga, paralleelid on väga intensiivsed tulema – lood V, A Thunder Thief Intermission, Zombies ning The Ballad of Jasper Lilywhite kerkivad esile väga Blur-assotsiatiivselt. Frost Faire ammutabki jõudu Blur`i kontrastsusest. Välja arvatud paar momenti – Two Ghost, mis tuleb Briti folkmuusika 60ndate-70ndate traditsioonist ning Kitty, mis on just nagu Kreatiivmootori suust kukkunud. Pluss paar sihitut tinistamist. Albumi lõpetab IV – milles võib olla samasugune kontrasti suhe nagu Yuko and Hiro puhul – aga mõjub sundimatult nagu Blur`i lugugi siinkirjutaja jaoks tänapäeval.

Nüüd tean niipalju, et Frost Faire on kolmeliikmeline Oklahoma punt, mille liidriks on Brad Fielder – Oklahoma underground-ringkondades tuntud aktiivne laulude kirjutaja ning produtsent. Ning järgmisel nädalal ilmub Fielder`i esimene sooloalbum.

Kuula albumit siit

8.6

Cyclofillydea Bunker (R.A.I.G. Accessory Takes)

Cyclofillydea on elektroonilise muusika projekt Venemaalt. “Punker”, “varjend”. Kui militaarsest vaatenurgast edasi juurelda, siis ka vastupanu- ning sõdimiskoht. Mille eest on vaja ennast varjata, millega võidelda? Kas peavooluaktidega? Muusikatööstusega? Nendega, kelledele anonüümne mass millegi eest maksab? Maksab nähtavasti mitte konkreetse muusika, vaid identiteedi saamise eest. Selle eest, et olla nagu “nemad”, olla “sees”. Saada karja liikmeks, et omandada ersats oma puuduliku "mina" täiteks. Osta endale elu. Peaasi, et pääseda ringi sisse. Hoolimata sellest, et ringi sisse pääsemine võib nende inimlikku väärikust vähendada. Muidugi eeldusel, kui on (veel) midagi kaotada. Neid ringe on tänapäeval mitmeid – ka underground-ringkondades. Olla tsitaatidest ning märkidest täidetud ilma sügavama maailmapildita selle taga. Toppida endale halenaljakad kaltsud selga ning lakkuda ennast täis nii, et ei jaga mütsi ega ööd? Ühesõnaga – kui palju on selle kõige taga printsipiaalsust, veendumust? Indiviidi ideaaliks ei tohi olla ebamäärasus, s.t läbiv vastandlikkus. Nagu aastaid tagasi Tõnis Kahu Eesti Ekspressis kirjutas, et tema jaoks on oluline credibility – usutavus ehk millegi usutavana võtmine. Mood on see, mis dikteerib inimese käitumist. Mis on moeilmingute iseloomulikem omadus – domineerida mingi aeg, et siis ära langeda, millegagi asenduda. See kõik toodab inimestes pealiskaudsust. Muutuste, hävingu kultiveerimine. Tänapäevane surmakultus. Pealiskaudne inimene on sihitu – on just nagu kõikjal, tegelikult kinnitumata kuhugile. Mainekujundajad...igasugused mainekujundajad VÄIDAVAD meile, mis on IN. Kes müüvad IN-i, luues mulje, et ei olegi inimeste asi mõtelda, mis on õige. Sest nemad on ju spetsialistid, nende käes on "adekvaatsuse" monopol. Ning kui reklaam on edukalt turustatud, siis algab vastastikune stimuleerimine – massid-sootsiumid nõuavad moodi ning vastupidi. Lumepall on veerema pandud. Ning niimoodi legimiteeritaksegi eimiski - tühjus. Tühjuse-simulaakrum. Nagu kinnisvaramull majanduse tuiksoones eldoraadotunnet tekitamas. See on sinekuuria üks tänapäevaseid ilminguid.

Cyclofillydea-tegelased on nähtavasti õnnelikud inimesed. Piiterlaste muusika on moeväline. Muusika, mis on motiveeritud vabast tahtest ning jumalikust hingusest. See on nende esimene helikandja, mis on produtseeritud stuudisiseselt. Varasem looming oli mängitud visuaalide saatel laval. Ka meie Kismabande – samuti alustanud 1999. aastal – jälgis pikka aega samasugust mudelit (v.a mõned lood kogumikel). Küllap nende alguspunkt oli ka ilma üldisema sotsiaalse vajaduseta. Nende muusikalise kontseptsiooni eesmärk ei ole pakkuda sotsiaalset, antud kontekstis eksternaalset atribuutikat – ilusaid poisse ning tüdrukuid, turumajanduslikku kalkuleeritust, “pailapse”- või siis bitch`i imidžit– seda, mis peale helide kombinatsiooni peaks mingit sootsiumit ühendama.

Eksternaalne aspekt ei ole nende probleem – nende tahe on ennast väljendada. Piipitav ning roomav elektroonika, mis liigub mööda inimese närvikanaleid. Üks närviimpulss teisega kokku põrkamas (Bunker I). Või siis Bunker II – imekaunid orkestratsioonid veeremas mõõduka metallitoksimise taamal. Ilu ja ülevus tekib printsiipide maailmas. Järgnevates lugudes on ka märksa teravamat essentsi – raskeid rütme (Bunker III ning VIII) ning elektroakustilist kammerlikkust. Vinajaid orkestratsioone. Tumedat ambient`i ning industriaalset illbient`i. Katedraaliorelite passaažide ning spoken word`i segu (Bunker VI). Sireenihelisid. Kvaasipuhkpillitamist (Bunker IX). Albumi lõpetab kahes osas All The Pretty Little Horses. Esimeses, pikemas osas on algus pikitud vinajalt lainetava kihiga, millega loo keskosas liitub kaunihäälne sireen. Haldjalikud tilinad, õhuvoolude mühin. Müstiliselt kaunis. Teine, lühem osa loob mulje nagu oleks pikemast versioonist vokaallõik üle kopitud ning vokaal võimsamaks masterdatud.

Kuula alumit siit

8.9

Hannah M.G Shapero My name is Marietta Cashman (Justnotnormal)

Elektronmuusika aastatest 1967-70. Ammu enne seda kui Kraftwerk elektroonilise popmuusika ajalugu sügavalt puudutanud oopused lõi. Võimalik, et võrdlus näib meelevaldne, kuivõrd kõnealune album kuulub kõlaliselt pigem akadeemilise avangardi traditsiooni kui popmuusikalisse sfääri. Teisalt, ka Saksa popavangardistid – pean siin silmas just Ralf Hütter`it ning CAN`i Holger Czukay`d ning Irmin Schmidt`i – on pärit akadeemilistest ringkondadest ning seetõttu on akadeemilist finessi paratamatult tunda ka nende heliloomes. Edasisi järeldusi võite teha ise.

Muusika autoriks on Hannah Shapero, kes loomise algushetkel oli ainult 14-aastane. Tema isa, helilooja Harold Shapero, oli eelpoolmainitud ajavahemikul Brandeis`i ülikooli elektronstuudio juhataja, kes julgustas oma tütart improviseerima legendaarsel Buchla 100 modulaarsüntesaatoril (ühtlasi oli see Buchla esimene süntesaatoriseeria - aastast 1966). Kujutage ette põhikooli- ja keskkooliaegset last, kes läheb pärast koolipäeva isa juurde elektroonilist muusikat komponeerima! Hoolimata looja noorusest ei kõla puberteetlikkus välja nendest saundidest. Võimalik, et kolossinstrumendi tehnoloogiline isepära determineeris ka mingis ulatuses saundi iseloomu. Võib arvata, et sustained akordide tõttu klimberdada sellel instrumendil ei olnud lihtsalt võimalik. Hannah Shapero ise meenutab, et saundiloome sellel instrumendil oli primitiivne – helile oli võimalik lisada vaid ühte reverb-efekti. Neiu salvestas stuudios asjad linti, kopeeris need omakorda ning töötles kodus liimi ja kääride abil mitmeks jadaks – teisisõnu, eraldi lugudeks. Mõtestatud ülesehitusega efektijadadest kumav viirastuslik iseloom tuletab meelde 60ndate-70ndate halloween-kogumikke – ainsa erandiga, et albumil ei ole kummituslikke vokaalefekte. Samuti lühikesed improvisatsioonisekundid. Kokkuvõttes – viirastuslik miljöö lõikab vahedalt! Igati põnev talletus Buchla süntesaatori ühest esimestest salvestusest.

Kuula albumit siit

8.6

Bernier + Trottier ... et retrouvé en fôret (12rec)

Montreal on eripalgeline metropol. Montreal`il on palju seda, mida teistel linnadel ei ole – Montreal on olnud EXPO-ning olümpialinn. Montreal on jäähoki sünnikodu. Montreal`i on kummitanud isegi terroristlik liikumine, mis võitles Quebec`i provintsi iseseisvuse eest 60ndate lõpus ning 70ndate alul, mis kulmineerus provintsi üks ministri röövimise ning mõrvamisega. Kuigi Quebec`i provintsi suurim linn, mille 3 miljonilisest elanikkonnast üle 70% on prantsuskeelsed, on Montreal`i elanikkonnast valdavas enamuses need, kes ei poolda lahkulöömist Kanadast (võrdluseks - ülejäänud quebeclastest ligi 90% pooldab seda). Montreal on Kanada territoriaalse terviklikkuse/või siis Quebec`i iseseisvuse kaalukeel. Mäletatavasti 1995. aasta referendumil oli tulemus napp - 49,3% iseseisvuse poolt ning 50,7% vastu. Vastuolulised signaalid. Aga vastuolud on vajalikud selleks, et elu edasi areneks. Süntees on dekadentsi surm. Siin on Kanada kultuuri moodne kese. Siinkirjutaja jaoks tähendab Montreal ennekõike jäähokiklubi Montreal Canadiens`it, mille fänn on oldud juba 20 aastat (mille paadunud fännid muuseas on ka näitleja Viggo Mortensen ning Mercury Rev`i laulja Jonathan Donaghue – kellele meeldib ka vabal ajal litrit taga ajada) ning muusika. Ennekõike eksperimentaalrock ning -elektroonika. Godspeed You! Black Emperor, (Le) Fly Pan Am ning Tim Hecker. Mõistusliku aspekti ning tunnetuse segunemise tipud viimasel kümnendil. Boreaalse rajajoone avanemine ajukurdudes.

Nicolas Bernier ning Simon Trottier on eksimatult olnud osa Montreal`ist ning selle südametunnistusest. Esimese albumi “Objet Abandonné en Mer” (2007) helikeelt iseloomustas ohter segmenteeritus. Laptop-folk, eksperimentaalne indie, folktroonika. Naturaalsus vaheldumas masinlikkusega. Näiline närvilisus vaheldumas imelise kerglusega. Ohter tämbritekstuur ning rütmimuutuste kuhi. Popijärgne popmuusika - oleks kõige lihtsam konstanteerida.

“... Et Retrouvé En Fôret” jätkab üldjoontes sama liini. Avalugu Racines kolistab-prõgistab-ragistab vanas vaimus rapitud akustiliste kitarrikäikude saatel-sees. Loos Bois Mort üllatab duo uue elemendiga – massiivse müra saatel veeretakse kuulajast sulnilt üle. No crescendos anymore! Lõpu lähenedes hakkab lugu raskust kaotama, lõppedes tüüne voona. Enchantée – vaikelu, mida "häirivad" perioodilised kidra-strumming`ud, akustilise kitarri sillerdused ning lõpuosas ilmestab kõike seda taamal liikuv inimhääl-tekst. Foret Citadine – paks ning tuvastamatu keskkond ümbritseb kitarrisõrmitsusi; poole pealt asi muutub – ruumilised, samas konkreetsed elektrikitarrisaundid annavad loole märksa selgemad piirjooned. Lõpulugu Mousse kõlab nagu Weekend Guitar Trio – kusagil akadeemilise taustaga kitarritegelaste ning eksperimentaalse roki vahepeal. Lugu areneb, paisub – ühel hetkel ärkan hüpnoosist, et taibata – massiivne helilaine on mulle peale langenud, et seejärel tüünes tempos laiali valguda. Kuulamise poole pealt oli eelmine album ligipääsetavam – käesolev album on oma eksperimenteerivuses märksa vastandlikum. Kuid ei ole sellest hoolimata kuidagi kehvem. Vastandlikkus konkreetsel juhul ei tähenda hea ja halva, tugevate ning nõrkade külgede esile mängimist. Lihtsalt albumi struktuuri osad ei ole teineteise suhtes niivõrd orgaaniliselt positsioneeritud. Tehnilise külje pealt on asi põnevalt esitatud ning sisult soliidne. Viimase albumiga võrreldes annan siiski pool punkti vähem. Aga sittadele kidrameestele kohustuslik kuulamine. Ka soovitan huvitujaile viia end kurssi meeste kõrvalprojektidega.

Kuula albumit siit

9.0

Juanitos Best Of (Jamendo)

Tegelikult see “Best Of” ei ole päris Best Of, kuna kätkeb muusikat konkreetselt kolmelt albumilt: “Sou&Roots Vol.1”; “Sou& Roots Vol.2” ning “Crazy Vibrations”. Võimalik, et juhtfiguur Juan Naveira aka Mr Juan (lisaks Juanitos`ele on tal ka 2 kõrvalprojekti: Miss Emma – lollipop-akt ning Limbo deluxe – latin-ska-akt) loeb nimetatud kolme ka Juanitos`e (tuntud ka kui Los Juanitos) parimateks. Ma ei tea. Eklektilisemat muusikat kui seda 90ndate alul alustanud bändil on raske leida. Segades omavahel kokku väga erinevaid žanreid - põhirõhuga ladina rütmidel - on Juan Naveira suutnud oma loomingu värske ning jõulisena hoida. Muideks, laulab nii prantsuse, hispaania kui ka inglise keeles. Avalugu Sai-k-delic Party on hoogne segu psühhedeeliast ning tropicàlia pop`ist. Glitter Bomb kõlab nagu Mark E Smith oleks taas rockabilly lainel. Laulumaneer on väga sarnane – kõik need vokaalfinessid ning arrogantsed leftfield-popstaari häälikulõpud-hääldused on omal kohal. Ainult pasunate olemasolu tõmbab selles loos veidi piiri The Fall`i ning Juanitos`e vahele. Aga seegi on suht kunstlik piiritõmbamine. Üleüldse – psühhedeelsed klahvpillid ning brassorkestratsioonid loovad albumil muretu õhkkonna. Pluss törts huumorit. Albumi überträkid on veel Do The Cobra – mida pasunad! Võiks vabalt mõnd Robert Rodriguez`i filmi helindada. Hola Hola Bossa Nova ei ole tegelikult päris-bossa – hullult psühhedeelse draiviga lugu, mille refrääni tekib ülemheli. Supernatural on tänapäevane urban soulfunk – teate küll, emssii-element ning puha. Nagu arvata võite, on see ennekõike Naveira modernne urban. Ainult tema on seesugust asja niimoodi võimeline looma. Albumi parim lugu on lõpetav Stereophonic Motor Club. Libiseva bassisaundi, surfkidra ning elektriorelitega keerab Naveira end üle võlli. Ning mitu korda järjest. Surf rock parimal kujul. Nagu eelpool vihjasin, ei too käesolev album kõiki Juanitos`e jõujooni välja – kindlasti soovitan kuulata ka Juanitos`e albumit “Exotica” (2000), mis anti Jamendo poolt 2007. aastal uuesti välja. Igale eksootikapopihuvilisele ning melomaanile kohustuslik kuulamine.

Kuula albumit siit

8.8

[Vana ning oluline] Paavoharju Tuote-Akatemia/Unien Savonlinna EP (Miasmah)

Uurisin Wikipediast Paavoharju järele. Mis mind üllatas, oli see, et Paavoharju diskograafia koosnes ainult 2 albumist. Nende Miasmah leibli alt lendu lastud EP`d "Tuote-Akatemia/Unien Savonlinna" ei oldud eimiskikski peetud. Mis iseenesest on piinlik, kuivõrd "TA/US" ennustas ette nende 2008. aastal ilmunud ning jätkuvalt nullindate parimat albumit "Laulu Laakson Kukista". Igatahes rohkem kui nende ametlik 2005. aastal ilmunud debüütalbum "Yhä Hämärää". "TA/US" koosneb aastatel 2002-2006 tehtud salvestustest. Album on lühike, ainult 20 minutilise kestusega. Psühhedeelia, digitaalne elektroonika/psühhedeelia-järgne elektroonika ning alt-folk. Segu, mida tänapäeval tavatsetakse Soome metsafolgiks nimetada. Paavoharju on selle liikumise südametunnistus – omapäraseim, parim ning ka tunnustatuim esindaja terves maailmas. Emil Mihai Cioran kirjutas kord: “inimkonnal on ainult päike ning lootus”. Tegelikult on ka muusika. Muusika nagu teeb seda Paavoharju - täis lootust ning tähti. Iseasi muidugi, kas Maalt või kosmosest vaadelduna.

Avalugu Nuo Maisemat on haldjate disko või muinasjuttude “taustaheli” – Sigur Ros`i haldjalikkus näib mulle tühi poos selle kõrval. Kuljin Kauas (Lepovaunu-05 Live) põikab lavalaudadele kusagil Soomes. Tavataan 12-7-2004 on helidesse valatud astraalseisund. Äkki astraalseisund ongi võimalik ainult helide vahendusel? Kunagi üks tuttav väitis mulle, et alkeemikute eesmärk ei olnud sünteesida kulda, vaid LSD-sugust ainet. Paavoharju albumit kuulates ei ole kindlasti vajadust meelemürkide järele. Üleüldse – inimene, kes tarvitab narkotsi muusika kõrvale, on kas sita maitsevalikuga või siis nõrkade tundmustega vennike. Alati on võimalik leida muusikat, mille kõrvale ei ole “võimendust” tarvis. Paavoharju pakub seda. 7 alkeemilist valemit? Võimalik. Kindlasti külastage ka homme Tartus ning ülehomme Tallinnas esinevat Paavoharju liiget Joose Keskitalot.

Kuula albumit siit

The Wind Whistles Animals Are People Too (Aaahh)

"Tuuleviled" on Vancouver`ist pärit duo. Mees ja naine. Tom ja Liza. Muusikaaktivistid - orgunnivad igal aastal kohalikku Beanstalk`i folgifestivali. Nad on välja andnud 2 albumit ning korraldanud mõlemal korral kontsertturneed, muuhulgas ka Euroopas. Viimane kord lõppeva aasta augustis-septembris. Ida-Euroopas ning Skandinaavias. Loodetavasti tulevikus põikavad ka Eestisse. Ühes ülevaates nimetati neid “supi-indie`ks”. Noh, nagu mõnus supihelpimise muusika. Lihtne ning kerge. Tegelikult asi nii lihtsustatud ei ole. Minu ühel sõbral meeldib ikka korrutada, et muusika puhul on tarvis korralikku rütmi ning meloodiat. Nende esimene album "Window Sills" on segu alt-country`st, new acoustic movement`ist, pop-folk`ist ning baroque-pop`ist,. Ilus ning sirgjooneline pop, mida ilmestavad kaunis kahehäälsus ning kohati orkestratsioonid. Pigem maalähedane kui targutavale manerismile lähenev. Ühesõnaga, esimene album oli siiras ning taotlused olid kenasti välja mängitud. Uinutas ning sütitas kirge. Muusika, missugust näikse, jah, ainult Uues Maailmas teha osatavat. Traditsioonid.

Uus album laksab vaba käega. Esimese albumi lihtsakoelisust peetakse diagnoosiks. Muusika muudetakse elektrilisemaks-elektroonilisemaks – elektrikitarrid suravad ning süntesaatorid koovad happelisi allhoovusi. Paistab ka kätte analoogia Mojave 3 esimese albumi ning hilisema loomingu erinevuses. Seda albumit on juba jõutud nimetada Camera Obscura demovariandiks, mis minu arust on solvav ning reaalsust mitte peegeldav. Vastupidi, Camera Obscura viimase albumi hallipärasus kahvatub kanadalaste erksuse kõrval. Oleks suht mõttetu kõiki superlugusid välja kirjutada – liiga pikaks läheks see nimekiri. See koosneks vähemalt 2/3 albumi lugudest.
Kindlasti ka Eesti artistidel oleks sellelt albumilt palju õppida. Lauspopitunnetust. Alustuseks.

Kuula albumit siit

9.1

Our Subatomic Earth Inifinite (Modicum Of Silence)

Nic Ross on 18-aastane USA noorsand, kes veab koos Kevin McCreaney`ga eksperimentaalsele rokile pühendatud leiblit Modicum Of Silence. Nimetatu korjab üles Ohio osariigis tehtud muusikalisi katsetusi. Lisaks sellele on ta andekas muusik, kes enne 2009. aastat oli teada oma projektiga gotikplage ning koos McCreany`ga projektis Telemetrics. gotikplage tähendas tasemel post-rock`i, millesse olid tihti põimitud tugevad fusion`i mõjutused. Ütleme nii, et kui Nic Ross oleks eestlane, siis me kuulutaksime ta rahvuslikuks aardeks ning Eesti muusika tulevikulootuseks. Raudselt.

Our Subatomic Earth peegeldab Nic Ross`i hoopis teistsuguse külje pealt. Tugevad metal`i mõjutused on need, mis ennekõike esile kerkivad. Post-metal, sludge metal, indie metal, trash-hardcore (metal), screamo - rääkides karmimast ning domineerivamast poolusest. “Infinite” on Nic Ross`i kolmas album käesoleval aastal. Järg albumitele “Nothing” ning “Is” (äsja avastasin, et juba neljas album - "Orgin" - on väljas!). Uus album jätkab viimatinimetatu võtmes. Vaikus ning müra. “Post” ja “indie” ilmnevad ämbientse ning elektroonilise tekstuuri põimituses eelpoolmainitud karmima küljega. Samas tehnilise poole pealt on heli märksa puhtamalt salvestatud – saund on võimsam ning selgepiirilise(ma)lt liigendatud. Kooliraha on tasutud. Ladinakeelsed pealkirjad näikse viitavat inimhinge all asuvatele ookeanitele ning meredele. Avang Lacus Temporis algab õrnalt ebaleva hardcore-rünnakuga, vaibub ning poole pealt areneb konventsionaalse post-rock`i ning post-metal`i seguseks rokkimiseks, et taas vaibumisse langeda ning sõnamanaks muutuda. Mare Vitalis näitab nimele kohaselt elujõulist minekut – screamo-element seguneb post-rock`iliku elemendiga meeletuks energiavahuks, mis, tõsi küll, hakkab varsti kaotama oma energiat, kuid mitte sügavust, muutudes ilusaks ämbientseks hõllanduseks. Ning seejärel taas kääne tagasi energiapulbitsemisse. Ning loo lõpp ületab intensiivsuselt algust. Võimas energiatulv! Tõepoolest, ka Oceanus Procellarum tõestab taas, et uuel albumil on post-rock- element tugevalt esindatud. Siin ei ole igavust – läbi ohtrate tempo-ja tämbrimuutuste ning crescendo muutub muusika nauditavaks. Aga jällegi – konkreetne lugu on eepilise instrumentaalroki ning eksperimentaalmetali ristand. Elektrikitarrid koovad atmosfäärilist kihti, kuigi rütmisektsioon tiksub kohati metal-võtmes. Ka omandab lugu crescendo`st alla langedes metalse läike. Loos Mare Crisium (nagu ka lõpuloos Mare Serenitatis) otsib kummulleeruv äng väljapääsu. Nic Ross on valmis endal kõri välja karjuma. Hääleaparaat jääb õnneks paika ning album jätkub fantastilise ning ka albumi konteksti arvestades erakordse Palus Somni`ga. Unemaastiku mikrotonaalne võnkumine loob seoseid, mida sõnades on raske väljendada. Võib-olla läbi häguse valguse paistavad ammused unistused. Või tulevad meelde süütud mälestused kaugest minevikust, mis sügavale mälukihtide alla on mattunud. Ma ei kahtle selles, et Nic Ross`ist saab (lähi)tulevikus USA eksperimentaalroki suur nimi. Oskuste, andekuse ning nooruse kombinatsioon on selles ühendriiklases erakordselt esindatud.

Kuula albumit siit

8.8

The Last Merendina First Soldino (Kill Mommy)

Hiljuti üks Ida-Virumaa toitlustusfirma pani oma pelmeenitoodetele nimeks "Maffia pelmeenid"; pakendi peal oli kujutatud ka Sitsiilia saart kui kohaliku maffia Cosa Nostra kodukanti ning püstolit. Maffia näib siiski kohalikele suureks õnnetuseks olevat. Näiteks Sitsiilia nu-jazz kollektiiv (msk) defineerib sõna-sõnalt endid kui maffiavastane muusika. Seetõttu ei ole ka ime, et itaallased endid Eesti firma ülemeelikusest puudutatuna tundsid. Mina õnneks tean Sitsiiliat ennekõike korraliku muusika järgi – lisaks msk`le ka Barbagallo, Albanopower, fracoz combo, Sicilian AV Project, Tempestine, Vanny Zero/Darth Zero, Suzanne`Silver ning The Last Merendina.

The Last Merendina on Lorenzo Urciullo ühemeheprojekt. 8 lugu ning 23 minutit ning 23 sekundit. Lühike, kuid lööv album. Tulvil meloodiaid ning nutikaid lahendusi. Ei, vahemeremaadele omaseid saunde siin ei kuule. Kui ei teaks, et tegu on itaallasega, arvaks üldse, et mõni järjekordne eksperimendialdis USA alt-folkar rokib sellel albumil. Akustiline art-folk põimumas elektroonikaga. Ka loodus- ning taustahelid on siin väärinud linti. Ilusad momendid peituvad järgmistes lugudes - My Fucking Hero – ülendavatele vokaalharmooniatele ning raskelt astuvatele rütmidele ehitatud lugu. Piiksuv elektrooniline heli ning helipildi üleüldine nurgelisus lisavad loole palju võlu juurde; I Am A Violent – inditroonilise alatooniga lugu, mille võlu peitub refräänis korrutataval tiitelfraasil ning progresseeruvatel sündisaundidel ning elektroonikal. Pepita Monita! on süngelt altkulmu põrnitsev trip-hop, mis ei seisa ühes rütmis, vaid langeb happelistesse sündiriffidesse ning heliefektidesse. Albumi lõpetab rohutirtsude intensiivne sirin (Gudbai). Nagu tänapäeva inimene tahaks lõigata end tagasi loodusesse koos kõige juurdekuuluvaga. Seda saab ka vaadelda kui virtuaalset potsatamist looduse rüppe - mis on omamoodi naljakas. Harjumus(t)e jõud on suur. Meenub kohe üks stseen Monty Python`ist, kus surm tuleb pidulistele külla ning pidulised (juba vaimuseisundis olles) võtavad endiga teispoolsusesse ka oma autod (mis on samuti vaimuseisundis) kaasa. Mäletate?

Lo-fi`lik salvestamisviis/tehniline vormistuslik külg kohtub meisterliku laulukirjutamisoskusega.

Kuula albumit siit

8.4

Droserae Maxi EP (Zorch Factory)

Droserae 5-loolise EP puhul tuleks tähele panna, et inspiratsiooni on ilmselgelt ammutatud 70ndate lõpu-80ndate esimese poole post-punk`ist. Masendunud kõlaga post-punk`ist. Joy Division`ist ning varasest The Cure`ist (muideks, Zorch Factory all andis oma esimese pääsukese välja ka soomlaste Murnau`s Playhouse - "2008 Demo", mis kõlab The Cure`ile väga sarnaselt). Ennekõike esimesest. Monotoonselt pekslevad trummid ning müdisevad bassiliinid. Kedagi ei saa ka keelata neid JD tribuutbändiks või JD Prantsuse ekvivalendiks nimetamast, aga see kvartett on ikkagi kuradi andekas. JDst sugugi mitte kehvem. Suurele sarnasusele vaatamata on albumil ennekõike Droserae lood ning energia. Avalugu Chaque Chose valab kütuse lõkkesse ning katlamaja korstnast lahvatavad leegid. Alul ei suuda ma aduda, et lauldakse prantsuse keeles – sellel on tugev shout-element ning depressiivne alatoon juures. Niivõrd harjumatu, kuna see keel on assotsieerunud mulle lollipop´i ning šansoonidega. Teine lugu Metropolis võtab väga mõnusa gruuvi üles - õrnalt vinguvad-vilisevad kitarrid, mis loo arenedes siksakitavad, luues psühhedeelseid lõkse. Keskses loos Maldoror paisub kitarrivilin võimsamaks – kitarri efektiplokist võlutakse välja reverb-efekte –, vokaal on sugestiivsem-depressiivsem, trummimüdin on rohkem esiplaanil. Elixir on samuti kobe lugu, kuigi eelnenud lugude valguses see värskust juurde pakkuda ei suuda. Alul tundub, et lõpulugu Nymphea jääb soiku, ent kõrgustesse laialikarjuv-valguv vokaal eristab seda teistest lugudest ning saavutab hea taseme. Muud elemendid-põhjad on eelmistest lugudest tuttavad. Nõustugem, et seesuguse muusika puhul ongi määrav tähtsus pisiasjadel. Korralik ühe-hingetõmbe-muusika.

Kuula alumit siit

8.3

slept. slept. EP (Test tube)

See on üks neist albumeist, mille arvustamist ma põdesin. Lihtsalt sellepärast, et Lukasz Wegrzyn on minu pikaaegne kirjasõber olnud. Ühel päeval leidsin meilboksist lingi tema esimesele albumile. Palus mul arvamust avaldada. Mul oli tugev eelaimdus, et tema muusika võib olla jama...küllap seepärast, et tuttavatele inimestele ausa hinnangu andmine võib tavapärasest keerulisemaks osutuda. Mõtled seejuures halvimatele variantidele. Arvustamisel püüad leida positiivseid jooni ning negatiivsed tahud varjule jätta. Inimene võib sageli kiituse ori olla. Tegelikult tuleb alati ausaks jääda. Iseenda pärast. Isegi alul, kui inimestele sinu hinnang ei pruugi meeldida, siis hiljem võivad sinu kindlameelsust tunnustada. Samas - vahetevahel võib asi kurjaks kätte minna. Paar aastat tagasi üks teatrikriitik sai lavastaja käest füüsilist noomitust. Siinsamas Eestis.

Ma teadsin, et Lukasz Wegrzyn`il on hea muusikaline maitse. Kuulamisharjumused ulatuvad Labradford`ist ja Tim Hecker`ist Autechre`i ning Pan American´ini. Muuseas ka minu lemmikud. Õnneks tegi poolakas mulle teene – salvestas korraliku EP. See “korralik” tähendab tavapärasest tugevam. Märgatavalt tugevam. Esimestest hetkedest saati on seda tunda....uinunud..., soikumus... . Kasutab kitarre ning Moog-süntesaatori emulgaatoreid oma saundskeipide tekitamiseks. Pagendab kuulaja üksindusse. Silmake albumi coverprint`i. Üksik lind esiplaanil, kaugustes "seismas" õhugondel. Ebamäärane keskkond. Õigupooolest sellest muusiku sõbra poolt kujundatud pildist oli muusika ka inspireeritud. Üksindus ei ole alati üksildus – seepärast olen talle tänulik. Olla kusagil üksinda koos transtsendentsete helidega. Loob piiriteldamatuid tundmusi ning assotsiatsioone. Kaugel eemal inimese sfääri jäävast sitast. Skatosfäärist. Helid looklevad piki laiu ning siksakilisi tunneleid, tuues enesega vahetevahel kaasa ka digitaalseid kriipeid. Vahel tundub, et see saundskeip on üks suur tükk, mille kõik osad ei mahu ühte ja samasse käändumisse. See on 18-minutiline abstraktne vool, mis ei ole mõeldud lahtimõtestamiseks, vaid selle vooluga kaasatriivimiseks/või ühekssulamiseks. Ilus, põnev ning "turvaline". Turvaline nagu polsterdatud mullis mööda kivirahne veeremine.

Kuula albumit siit

9.2

Junior Wong The Spaceman Chronicles (Just Plain Sounds)

Popmuusikas on "kosmosemehi" ette tulnud. Tuntuimatest kindlasti Sun Ra, kelle mõte pendeldas Maa ning Saturni vahel, ning Jason "The Spaceman" Pierce. Lugematul arvul on ka noid muusikuid, kes on ruumi püüdnud ilmekalt kirjeldada. Ruum on niikuinii helivõngete olemuslik eeldus - ruum on metainstrument. Nagu ka kõige muu eeldus - ruumilisus läbib kõike. Ruumi võlu seisneb selles, et ruum seab kõigele piirid, ning samas nendesamade piiride kaudu on võimalik end vabaks lasta. Kord Tõnu Pedaru laulis: whatever makes me happy set me free. Mitte piiride lõhkumine, vaid teisele poole piire minek annab kogu asjale mõtte. Liikumine teisele poole. Kord Jim Morrison laulis: break on through on the other side...

Ka USAst pärit artist Junior Wong murrab teisele poole - eemale hip-hop`i tavapärasest ettekujutusest. See ei ole sihitu (eemale)põgenemine, vaid eneseteadlik positsioneerimine millegi suhtes. See on valdavalt instrumentaalne hip-hop - emmsiitamisest on reeglina loobutud. Asi põhineb sämplite kaskaadil. Seetõttu hinnangu albumile saan ennekõike sämplite maitsekusest ning miksimisoskusest/seatusest lähtudes anda. Mis omakorda määrab ka meeleolu. Albumi algus, v.a avalugu, on suht igav - lohisevates bassiliinides on törts halvas mõttes amatöörlust. Põhjade - mis võiksid olla varieeruvamad - ning pealiskihtide vahel ei teki süütavat sünergiat. Alles kuuendast loost - Bush Bread - hakkab album natukenegi tööle. Teravad bassisaundid, kinematograafilised helindid. Järgmine lugu on ehitatud Beth Gibbons`i vokaalulmale. Portishead`i lauljatari vokaal on alati töötanud - ei ole vahet, kuhu seda iganes on sämplitud. Ka trip-hop biit valitseb, kuni üks hetk sulandub hip-hop`i omaga. Albumi lõpp vajub kahjuks jälle ära.

NB! See album tekitab minus segadust. Alul, lihtsalt seda albumit taustaks kuulates ning teistele asjadele mõteldes tekitas see positiivset meelelolu. Pärast põhjalikku analüüsimist see tunne kadus ning ei ole õnnestunud enam seda tšilli miljööd tagasi saada. Võimalik, et kahe eelpoolkirjeldatud loo hingus kandus üle terve albumi ning tekitas "vale" mulje. Või siis minu ootused selle plaadi kuulamisega olid seotud just tolle kahe looga.

Kuula albumit siit

6.6

Videos from netaudio Vol. 6

Julian Winter L`art pour l`art (Petite&Jolie)

Julian Winter`i debüütalbumil on palju erinevaid rõhuasetusi - seda albumit on nimetatud ka lelufolgiks/toy-folk/, kuna 23-aastane saksmann kasutab lisaks elektrikitarrile, elektribassile ning süntesaatorile ka tavalisi majapidamisasju. Muidugi, lelufolk-toytronica ei ole tegelikult mingi uus nähe - see on üks osa mandri-Euroopa indietronica liikumisest, mille juured ulatuvad 90ndate keskpaika. Toonased Weilheim`i ning Düsseldorf-Köln`i eksperimentaalroki/elektroonika skeened olid teenäitajad seesuguste puntide kehastuses nagu Lali Puna, The Notwist,To Rococo Rot/Tarwater, Pluramon. Nagu ka paljude teiste artistide kehastuses, kes põhiliselt oli koondunud Morr Music leibli ümber. Muidugi, nende juured omakorda ulatusid 70ndate Lääne-Saksa eksperimentaalroki skeenesse- ennekõike Kraftwerk`i, Cluster`i, Harmonia ning Neu! juurde. Ligemale 10 aastat hiljem on tulemuseks see, et indietronica on muutunud Kesk-Euroopa indie sünonüümiks. Saksamaa ning Beneluxi maade underground kubiseb sellest. Plaadifirmad Aerotone, Petite&Jolie, Laridae, Tripostal jpt tegelevad seesuguse muusika levitamisega.

Julian Winter on põhimõtteline mees - ta on veendunud, et produktsioon madaldab muusika loomust. Seetõttu ta on loobunud helide kompresseerimisest - kõik helid on salvestatud eraldi ning seejärel kokku miksitud. Aga ta teeb ka oma tööd hästi - vajadust masinate järele ei olegi. Tõsi, ma ei suuda majapidamistarvete hääli esimestel kuulamiskordadel tuvastada - aga see ei ole ka oluline. See, kas rütmihelid on loodud digitaalsete trummipatjadega või raamatu põrandale kukkumise mürtsust, ei oma kuulajale olulist tähendust. Mängulisus võib tähendada ainult loojale endale. Kunagi Matthew Herbert rääkis ajakirjas "Wire", et ta kasutab intellektuaalseid teoseid helide loomiseks. Eks proovime järele, kas "Sissejuhatus metafüüsikasse" teeb lehitsemisel või maha pillamisel "teistsugust" heli kui mõni romaaniköide või lasteraamat... .

"L`art pour l`art" ei ole stiililiselt uuenduslik album - aga ma ei eeldagi tegijalt seda. Oluline on oleviku hetk - luua monumentum - ning Julian Winter on tasemel. Imeilusad paisuvad sündiorkestratsioonid loovad tüüne miljöö - pastelsed helid sillerdavad kuulaja ümber. Ka kitarridel ning rütmistruktuuridel on siin omad hetked. Albumi tipphetk on kõige lõpus - loos Jasnost. Vene keeles - vigases vene keeles. Näib, et saksa tšikk püüab oma venelasest (eks)kallimale selgitada, et nendevaheline suhe on finito ning põdeda ei ole enam mõtet.

See sisuliselt põlve otsas nikerdatud meistriteos tekitab minus igatsust - sedasorti igatsust, mida tundes otsin konkreetse albumi üles, vajutan REPEAT ALL sisse ning jään kauaks kuulatama. Üks ilusatest olemisviisidest.

Kuula albumit siit

8.6

Hox Vox Étoile (Hox Vox)

Progeroki või avangardiga lähemat sidet omavad inimesed teavad väga hästi, et Itaalia muusika ei piirdu ainult San Remo laulufestivali, Italy disco või kuulsate filmiheliloojatega. Tõsi küll, Itaalia progeansamblid ei ole üldsusele kuigi tuntud, samas nende kunstiline kõrgelennulisus ei jää anglokultuuri omadele alla. Kurioosiumite otsijatele on Itaalia igati soodne paik.

Gianluca Missero alias Hox Vox, 44-aastane veneetsialane, on üks väljapaistvatest proge ning avangard(sm)i vahel pendeldajatest. Ka mänginud klahvpille ning bassi ansamblites SlideStraviati ning Gunshot Nucleus. Tema filosoofia on põhinenud instrumentide ebakonventsionaalsel kasutamisel ning lugude veidral struktureerimisel. Tema RIO/Avant-prog koosneb veidratest sämplijuppidest, põigetest väga erinevatesse muusikastiilidesse (sh ka uuematesse - death metal, electronic pop, indie, nu-jazz), segu tõsidusest ning groteskist, improvisatsioonist ning kaalutletusest. Itaallases on kaalutletust ka üldisemas mõttes - iga album on põhjalikult läbi mõeldud ning komponeeritud - mitte ükski heli ei näi üleliigne, st ei tekita kuulajas igavust. Albumite ohtrale liigendatusele vaatamata läbib muusikat majesteetlik suursugusus.

"Étoile" on siis Missero neljas album. Järg kolmele suurepärasele albumile - "Eight-Bit Deboned" (1989); "Outskirt" (2008); "Das Chamäleon" (2009). Avalugu Intro algab prääksumiste ning jätsulike piaanoklimberdustega, millega liituvad uksekella tirin ning mingi ebamäärane hääl, mis siiski näikse kangesti Marge Simpson`ile kuuluvat. Järgmine lugu Behind The Curtain on kuulajale peale lendav proge - kitarrid ning trummid võtavad teineteiselt mõõtu, mängides maha huvitava struktuurikujundi. Loos Rhythmbox asendatakse rütmimasinad biitboksiga, ning viimane muutub tavaliseks integreeritud instrumendiks (mõnes telesaates püütakse seda jätkuvalt kujutada kurioosumina, mille demonstreerimisega siis suurt raha püüda). Muuseas, ühes loos tehakse otsene kummardus Gary Numan`ile. Ülejäänud kolm neljandikku albumist jäägu kuulajate endi avastada. Vihjeks ehk seda, et lõpu poole liikudes näib album aina energiat juurde koguvat.

Kuula albumit siit

8.8

[Vana ning oluline] A Beautiful Machine Home (Embryo)

Homme esineb Tallinnas klubis Juuksur Austraaliast Melbourne`st pärit The Night Terrors - väga tasemel prog-rock`i ning kummituslikke theremin-helisid segav bänd. Samast linnast on pärit veel üks võimas loojatüüp nimega Skye Klein. Inimmonaad, keda tuntakse 3 projekti järgi. Terminal Sound System - õrnalt thrill and bass rõhuasetusega elektrooniline avangardmuusika, mida ma siiamaani ei ole jõudnud enda jaoks lõpuni ära seedida. Intensiivne ning raskesti hoovatav muusika. Teises projektis Halo on rõhuasetus sludge`i ning noise`i elementidel. Ning A Beautiful Machine. Kõigi projektide albumid olid üllitatud umbes milleeniumivahetusel (viimane album 2002. aastal). Kahjuks puuduvad mul andmed tema hilisema muusikalise tegevuse kohta. Nähtavasti on mees muusikast taandunud.

A Beautiful Machine on üks eristuvamaid akte shoegaze-muusika ajaloos kõrvuti Slowdive`i, My Bloody Valentine`i, Chapterhouse`i ning Swervedriver`iga - kõrvuti žanri suurimate nimedega. Milles siis seisneb A Beautiful Machine`i erisus? Naljatamisi võiks öelda, et arvatavasti ei ole läänemaailmas kuigi palju inimesi, kelle teod peegeldavad inimese eesnimest kerkivaid entiteete. Sky(e)`i puhul on see olemas. Atmosfääriline, samas mitte uinutav helipilt, vaid kõrvuärritavatesse kõrgustesse tõusev helinivoo - selles heli staatilisuses on abstraktsust, ilu ning jõudu. Võtsin selle muusika kirjeldamiseks appi isegi uue žanrimõiste - stoner-shoegaze. Kuigi seal on ka ambient`i, dream pop`i, post-rock`i, space rock`i jpm elemendid esindatud. Ning on tugevalt hingestatud nagu Jason Pierce`i või Anton Newcombe`i looming. See muusika ei jõllita omi varbaid, vaid puurib ainiti maanteel liikudes asfaltpinda ning kaugustes virvendavaid elektriliine.

"Home" oli A Beautiful Machine`i kolmas album, üllitatud 2000. aastal. Mõnes mõttes võis see tõesti olla kojujõudmine, st lähenemine traditsioonilisemale kingapõrnitsemisele. Teisalt on see ikkagi tinglik nentimine, kuivõrd helipilt, esindatud sellel albumil, püüdles jõudsalt uutesse sügavustesse. Samas Skye Klein`i muusika oli jätkuvalt anti-pop. Algas kusagilt merelainete loksumise saatel ning vaibus lõpuks - samuti kusagil lainete keskel. Ei huvita teda teised universumid enda ümber. Uued sügavused avanesid unenäolistes kõlapiltides - vaikivatel meredel ning lainetavates kõrbetes uiates. Kaunis masinavärk omandas unistuslikud dimensioonid. Autarkne austraallane võttis nõuks helide vahendusel reaalsusest irduda ning sai sellega suurepäraselt hakkama. Mitmekihiline õnnelikkus. Selle mehe elutöö on igal juhul tehtud, sõltumata sellest, kas ta veel tegeleb muusikaga või mitte. Ülejäänu on juba kuulajate ning muusikakriitikute kätes, et geeniust mitte ära unustada.

Kuula albumit siit

Greg Surges Solid State (Petcord)

Greg Surges on akadeemilise taustaga elektroonik ning kammermuusik. Omandanud äsja kiitusega Wisconsin`i ülikoolis kompositsiooni ning muusikatehnoloogia bakalaureusekraadi, on ta oma uuringute-töödega leidnud palju vastukaja akadeemiliste muusikaringkondade eestvedamisel korraldatud elektroonilise muusika sümpoosiumitel ning festivalidel. Ennast peab ta ennekõike live-elektroonika andunud esitajaks, olles muuseas ka MiLO - Milwaukee Laptop Orchestra - liige.

Albumil "Solid State" kasutab ta avatud vorme ning muutuvaid elemente. Kõik see loob eeldused erinevate kompositsioonide loomiseks, säilitades sealjuures ometi omadused, mis viitavad konkreetse(te)le algallika(te)le.

Avaloo Swarm eesmärgiks on igapäevaselt nii harilik stereopilt/lineaarse heli voog asendada kolmedimensionaalse akustilise ruumi stimulatsiooniga, kasutades selleks 12-kõlari süsteemi ( 4 kõlarit lakke riputatult).

Nimiloo intentsioon keskendub subjekti taju-mälu ja heli interaktsioonile. Mööda tsirkulaarset võrgustikku liigub muutuv meloodiajupp, mida iga esitaja püüab seejärel mällu talletada ning maha mängida. Tulemuseks on paljude üksikute ansamblite kõlapildid ehk puhtad seisundid.

Albumi lõpetavad kaks erinevat versiooni ühest ja samast loost (153 x 56). Rõhuasetus on seatud esitajate leidlikkusele ning loovusele. Need on seesugused polüfoonilised teosed, milles iga esitaja improviseerib ning interpreteerib etteseatut omal viisil. Samas nimetatud improvisatsioonide aluseks oleva kindla struktuuri kaudu - mida esitajad peavad järgima - säilib ka ühisosa mõlema versiooni vahel.

Kontseptuaalne keerukus näib konkreetsesse helikeelde valatuna hajuvat - alul domineerivad elektroakustilised seaded, ent aste-astmelt, vahevormide kaudu, jõuab järg atonaalse improvisatsioonilise muusika ning kammerlikema hetkede manu. Digitaalse elektroonika juurest jõutakse free jazzi`i instrumentaariumi juurde, vaikushetkedest sisenetakse kaootilistesse helipursetesse. Seesuguse muusika isiklikumaks muutmisele annaks palju kaasa visuaalse tahu lisamine - antud juhul ma ei mõtle suvaliste videoprojektsioonidega helide toetamist, vaid võimalust autentset loomeprotsessi pealt vaadata. Kui kellegagi suurematest nimedest võrrelda Greg Surges`i antud tööd, siis ennekõike meenuvad mulle Alvin Curran`i teosed. Põnev kuulamine igal juhul.

Kuula albumit siit

8.2