Agulikass Remixide boonus EP (Õunaviks)

Õigupoolest peaksin esmajoones arvustama Agulikassi põhialbumit, ent kahjuks plaat ei sobi minu blogiformaadi suunitlusega kokku (vabad reliisid). Usun, et remiksalbumist - kui üldse - tuleb niikuinii vähe juttu. Seetõttu peaks EP luubi alla võtmine ka õigustatud olema. Seda enam, et remiksimisega tegeleb Eesti elektroonika koorekiht.

Kui oma eelmises arvustuses mainisin üht Marc`i-nimelist Briti muusikut (Amitron_7), kes ei lase endast palju välja paista, siis selles osas on Agulikass veelgi "põhjalikum" tegelane. Arvestades ka tema muusikalist formaati, oleks kindlasti vale minna mööda tema filosoofilisest-tunnetuslikust poolest. Seetõttu kohustuslik osa albumi(te) kuulamise eel on lugeda Villem Valme (telefonitsi) tehtud intervjuud Agulikassiga ning ka Lauri Sommeri eessõna sellele.

Mulle meeldivad lihtsad inimesed, kes räägivad ilustamata, näevad ideaalide ning reaalsuse vahel pingeseisundeid esile kutsuvat lõhet. Kes küll tahavad loota, aga seljakarvadega tajuvad lootusetust. Nendepoolne maailma peegeldus võib näida karm. Agulikass on väga cioranlik tegelane - räägib inimese kurjast olemusest, vägivallast ning viitab esteetilise väljundi, konkreetsel juhul siis muusika päästvale rollile. Igatahes, skeptitsismil on alati olnud tervendavam mõju kui metafüüsilistel õhulossidel.

Oma ülimas tagasihoidlikkuses "rikub" Agulikass popbisnisele nii omast käitumismalli - loobub plaadi esitluskontserdi andmise võimalusest (tekitades seeläbi ka ajendi remiksalbumi tegemiseks). Printsipiaalselt ei ole ju vahet, kas seda teeks U2 või siis isepäine muusik Tartust.

Kuigi Agulikass alustas oma loomingulist teed juba 24 aastat tagasi, eeldatavasti 17-18 aastasena, sobitub ta tänapäeva muusikalise situatsiooniga väga kenasti. Isesalvestamise ning netileiblite soodustavates tingimustes on seesugused viljakad outsider sing-songwriter`id/või antifolkarid üle ilma tugevalt märku andmas. Olgu need näituseks Adrian Aardvark, SFIAS, Tinyfolk, Existential Hero USAst või siis lo-fi kuninganna Suzie Zuzek Austraaliast. Sageli puudub nimetet tegelastel eluase, ajavad Sal Paradise`i kombel elus läbi ning pihivad helide saatel ülejäänud maailma ees.

Remiksalbum algab Kalm`i friikfolgiliku avanguga - loop´ivad kidrad-vokaalefektid. Suvetuul areneb kenasti massiivseks laineks, mis omakorda tekitab õrna järellainetust. Kindlasti üllatavaim töötlus sellel albumil. Barbariz on oma tavapärases elemendis - Unes tihti sirelit muutub tunnusmärgitsevalt kriipivate kidrariffidega inditrooniliseks popiks. Teeneline remiksija Snafu jätkab samuti elektroonika ning akustilise popi ristamise liini. Vormilises üldplaanis koosneb Bimbom inditroonika ning elektroonilise helikaose vaheldumisest. Kindlasti ei ole see tema tugevaim remiks. Ka Taavi Tulev on rajanud Kriimsilm-remiksi heliefektide kaskaadile. Tagurpidi käiatav kidraloop ning vokaallayer`it on innukalt töödeldud filtrite ning reverb-tunnelite imaginaarses maailmas. Kogu austuse juures Wochtzchèe vastu pean mainima, et sarnaselt eelnenud loole kipub hingestatus vormilise külje kaudu hääbuma - ei liha ega kala. Mingi ühendav element jääb ilmselgelt puudu. Ka on lugu liiga lühike selleks, et tugevamaid assotsiatsioone esile kutsuda. Galaktlan veab oma taseme kenasti välja - kui esmakuulamisel tundus tema elektrooniline kingapõrnitsemine veidi jõuetuks jäävat, siis iga järgmise kuulamisega paranes asi märgatavalt. Kui Brian Eno`l olnuks "Souvlaki" produtseerimise suhtes vabamad käed, siis võinuks Slowdive`i legendaarse albumi lood kõlada just sedamoodi. Oleks, poleks, poleks, oleks... . Eks Taavi Laatsit näib hetkel üldse heas sõiduvees olevat - kevadel koos Aivar Tõnsoga (ehk siis projekt Kulgurid) tegid nad albumi "Reisimuusika", mida ma pean Maarjamaa 00ndate parimaks elektroonilise muusika albumiks üleüldse. Nende paari loo tunnetuse valguses, mida mul õnnestus Agulikassilt kuulda, jääb remiksalbum originaalile alla. Tõepoolest, ei ole ju midagi lahti, kui töötlused originaalile alla jäävad.

Kuula albumit siit

7.2

Amitron_7 The Anton Phase Electro Clockwork Menagerie (Enough Records)

Infoajastu...infoühiskond... Niipalju kui tänapäeval keegi endast välja paista laseb, nõnda palju ta ka olemas on. Sotsiaalse loomana võrgustikes osaledes peab inimene enamasti tegema ohverdusi, ennast müüma ning loobuma millegi nimel, et teda võimalikult palju märgataks. Painduma millegi järgi või millelegi alla. Muidugi, tänane päev on paksult täis sotsiaalset idiotismi, st seesuguste inimeste käitumise kehastuses, kes seda eelpoolmainitud erinevust ei taju, kaotavad seeläbi iseenda, tehes end lihtsalt naerualuseks; või siis vastupidi, on eeskujuks teistele, tootes veelgi enam mainitud kretinismi.

Underground-ringkondades on õnneks info rohkuse või vähesusega võimalik mängida rohkemal määral. Nt muusikutel myspace`i või lastfm`i liikmelisuse kaudu. Enne internetiajastut oli eelduslik paratamatus see, et mõnest ansamblist sai kultusbänd tänu sellele, et infot nende kohta liikus äärmiselt vähe ning grupp, kes selle ümber kujunes, sai olla väike. Eeldused info liikumiseks olid piiratud. Tänapäeval on see situatsioon liikunud diametraalselt teisse äärmusesse - vastupidi, infot tuleb ise ohjata. Kultusega on kaasnenud ka haipelement - mis omakorda on saanud võimalikuks tänu info suurele voole, ning mis sageli muudab ka ansambli staatust - kultus asendub laiema populaarsusega. Näiteks Animal Collective ning Devendra Banhart on kindlad näited sellesuunalisest triivist.

Amitron_7 kohta ei ole teada muud infot peale selle, et ta on pärit kusagilt Loode-Britanniast ning üllitanud kaks albumit. Kuigi olles kõikvõimsa maispeisi liige, on ta jätkuvalt suutnud oma anonüümsust hoida. Mikspärast? Küllap tahtes lihtsalt olla keegi, kes teeb MUUSIKAT. Mõlemad tema albumid - "Karma 08/01 EP" ning "Anton Phase Electro Clockwork Menagerie" - on üllitatud Portugalis resideeruva eksperimentaalmuusikaleibli Enough Records/enoughrecords`i all.

"Anton Phase Electro Clockwork Menagerie" konkretiseerib, süvendab ning ka laiendab seda rada, kus "Karma 08/01 EP" pooleli jäi. Jätkab sealt, kus ambient dub koos aeg-ajalt sisse tungivate vokaalsämplitega äärmiselt atmosfäärilisi kombinatsioone kujundanud oli. Tõsi, uuel albumil on glitch-rütmid asendunud jatsulike rütmisektsioonidega ning vokaalsämplite asemel figureerivad vaimukalt sürreaalsed tekstikatked. Tõepoolest, üldisemas suunitluses on Amitron_7 muutunud uuel albumil ultramodernseks progeks kätte. Kujutage ette seesugust soundtrack`i, millel kohtuvad Air`i "Premiers Symptomes"`i plinkivad neoontuled, Gong`ilik kosmiline fusion, kus aegruum näib kitsaks jäävat allakukkuvate gruuvide mahutamiseks. Suudate te meenutada, millal te viimati kuulsite midagi seesugust, kus downtempo on segatud atmosfäärilise dub`i allhoovustega ning asetatud jazzrock`ilikku konteksti? Weather Report meets Air meets Gong meets The Orb.

Kuula albumit siit

9.0

Viimaste aastate oluliseimad mash-up- ning remiksalbumid

Kevin McCraney - Uncleared Samples (Modicum Of Silence)
Kuula albumit siit












Beastie Boys - Doublecheck Your Head (Max Tannone)
Kuula albumit siit












Minty Fresh Beats - Jaydiohead - The Encore (Max Tannone)
Kuula albumit siit












Minty Fresh Beats - Jaydiohead:: Jay-Z x Radiohead (Max Tannone)
Kuula albumit siit












Wildahead Portibeast (Notherground Music)
Kuula albumit siit












Radiohead Rainydayz Remixes by Amplive (Amplive)
Kuula albumit siit












Tor /Sufjan Stevens - Illinoize (Tor)
Kuula albumit siit












Cookin`Soul OJAYZIS: Jay-Z vs OASIS (mixtape) (2DOPEBOYZ.COM x HIPHOPDX.COM)
Kuula albumit siit

Orvonton Pequenos Cuentos (Clinical Archives)

Orvonton üllatab mind. Üllatab heas mõttes. Oma nooruse ning ambitsioonikuse kombinatsioonis meenutab ta mulle Aphex Twin`i 90ndate alguses. Carlos Edelmiro Pechant´i loomingus on elegantset lõtvust, mis tõstab teda eriliselt esile. Mehhiklasele ei valmista probleemi liikuda sujuvalt eksperimentaaltehno realt modernse klassika manu. Tema muusikat läbivad rütmid, kuid need ei ole mõeldud kellegi tantsupõrandat palistama - nende helide koht on pigem kusagil nüüdismuusika festaril kui klubimuusikaõhtul. Pigem aju sügavustes looklemas kui keha elektriseerimas. Aju muusika. Ajumuusika. Abstract party music. Suur poos. Aga see poos ei ole maneristlik, st ei ole enda ette heidetud, vaid on aktualiseeruv hetk, millest ette- ja tahapoole ei jää midagi. See on poos, mis ei ole mõeldud esteet-kusipeadele tarbimiseks.

Tema esimene album "Tension Superficial" (2006) oli isereliisitud, ning on siiani kättesaadav erinevatest netipoodidest. See juhatas sisse Pechant`i oskuse kududa atmosfäärilisi helikihte ning luua peenekoelisi miniorkestratsioone. Teisel albumil "Remitente" (2008, Clinical Archives) on kuulda sõna otseses mõttes sõjakaid rütme, ning kussutavalt atmosfäärilised helid loovad omaette miljöö - kui kauges tulevikus eksisteerivad veel kaubamajad, siis seal mängiks seesugune muusika ööpäev otsa. Ning sõna "kaubamaja" tähendus ning otstarve oleks moondunud millekski muuks - näiteks hiigelmõõtmetega kohaks, kus lihtsalt käidaks muusikat nautimas. Ning kaupa seal enam ei pakutaks.

Albumi "Pequenos Cuentos" loomise algideeks oli anda argisündmusi edasi helikeele kaudu. Viia kuulaja teedele ning maastikele, millede iseloomulikeks omadusteks oleksid kordused, suhtelisus, staatilisus. Keskendumine liikumisele ning kiirusele. Momentumi esilekutsumine. Albumit läbiv rütmistruktuur on varasemaga võrreldes nurgelisem ning teravam. Loos Otra juego valitseb atmosfääriline drum and bass (ehk dream and bass). Lugudes febrero 17 ning fino maalivad viiulid minoorseid meeleolusid glitch-techno rütmi saatel ning ka ilma. Albumil on ka dub-muusika elemente. Dub-element näikse demonstreerivat noid igavaid varahommikusi hetki, mis on täidetud mittemidagiütleva tühjusega - vastik tühjus, millest on täidetud sinu pilk aknast välja jõllitades jahtunud teetassi taga. Või siis see tunne, mida tajud vihmasel päeval ühe näopoolega vastu bussiakent nõjatudes. Siin albumil näib iga moment hoolega läbi mõeldud ning mõtestatud olevat. Carlos Pechant on Nihestaja - terve album näikse samadest sämplijuppidest koosnevat, kuid nihe on see, mis sarnasuse-erinevuse dialektilisuse kaudu võimutseb sellel albumil. Samas kõlades personaalselt, vältides sünteetiliste helide pealiskaudsust. See on üks väheseid elektroonilise muusika albumeid, mille puhul olen tajunud metafüüsilise taaga sisse kodeeritust. Inimolemise raskust ning ängi.

Kuula albumit siit

9.4

[Vana ning oluline] Nogaro Domestic Colours EP (Tripostal)

Nogaro taga on Belgia muusik Sèbastien Wilkin, kes varem oli mõningat tuntust kogunud ansamblis Tongue. Koos David Hougardy`ga veab ta ka ansamblit Silicon, kus ta kirjutab lugusid ning laulab.

"Domestic Colours EP" üllitati Tripostal`i, Carte Postale-nimelise plaadifirma
netileibli all. Mõlemad leiblid on tuntud muusika poolest, mis ulatub elektroakustilistest kompositsioonidest ning ämbiendist post-rock`i ning indietronica`ni välja. Viimatimainitud žanr on piisav, et peegeldada Wilkin`i helikeelt konkreetsemalt. Kaheldamatult on ta talendikas muusik, osates mängida nii vormi kui ka meloodiatega.

Jean-François Flamey`i kujundatud albumi ümbris kujutab valgusspektrit. See on piisavalt hea kujund andmaks edasi albumil valitsevaid meeleolusid. See on postmodernistlik, Zeitgeist`ist kantud popmuusika, milles põletatakse maha piirid meinstriimi ning andergraundi vahel. Winamp-player näitab 7 lugu ning 28.52 minutit. Kõik lood on enam-vähem sama pikad ning järgnemas teineteisele ontlikus jadas. Kõik on kontrollitud loomeprotsessi tulemus - siin-seal väikesed muutused harmoonias ning vokaali tonaalsuses. On kunstilist lopsakust ning ääretut meloodilisust.

Lisaks sellele, et käesolev album hiilgab ilusatest lauludest, on sellel minu jaoks ka tugev nostalgiapitser juures. Meenutab mulle noid aegu, kui indie veel nii värske näis ning pakatas elujõust. Ennekõike meenutab see mulle Tartu ansambli Bizarre`i teist albumit "Cafè de Flor" (minu jaoks üleüldse 90ndate parim Eesti album), mida kümmekond aastat tagasi vahetpidamata kuulatud sai. Täielik deja vu tunne. Kindlasti olid tartlased selle albumiga ühed esimesed moodsa inditroonilise muusika teerajajad, kuigi tollal veel seda žanripiiritlust ei kasutatud-tuntud. "Domestic Colours" toob need ajaloolised ühendused nähtavale ning seeläbi laseb valgusel ka teiste peale paista.

Kuula albumit siit

Chad Golda (CHAD GOLDA`S ALBUM) (Rack And Ruin)

Sageli kuulates mõnd albumit või vaadates mõne artisti loomingut laiemalt, olen mõelnud, et miks see või too nii väga nahast välja pugeda püüab. Kuivõrd artiste on tänapäeval palju, isegi väga palju, ning enamiku eelduseks on originaalselt kõlada (iseasi muidugi, kas nad tegelikult ka kõlavad - pigem mitte), siis piisaks lihtsalt sellest, kui mõnd oma albumit lihtsalt vaikselt edasi arendataks. Tehtaks albumitest uusi versioone ning müstiline "uus" saakski ületatud. Arvan, et ülepunnitatud ning sisutühje albumeid oleks märksa vähem. Seal on potentsiaali, mida sageli ei märgata. Ning müra ei ummistaks nii sageli meie kõrvu. Olgem ausad, iga album eraldi kätkeb eneses palju sarnaseid, samas ka erinevaid albumeid. Probleem ei ole ainult muusikutes, pigem kujundatakse vastavat mentaliteeti muusikapressi poolt. Parim muusikaline näide mainitud võimalikkuste kätkemisest ning nende tähelepanemisest on Stereolab, keda sageli on ka süüdistatud "ühesuguste lugude treimises". Vist oli see New Musical Express, mis andis kord nende ühele albumile seesugust argumentatsiooni kasutades null punkti! Ajalugu on see, mis on näidanud Stereolab`i lähenemise õigsust ning põlistanud nende staatust kui ühe suurima indieansamblina viimase kahe dekaadi jooksul.

Chad Golda on vaieldamatult üks tänapäeva geeniusi. Oma debüütalbumiga tõestab ta veenvalt seda. Ka ülejäänud muusikalised projektid, milles ta osalenud on, on kuldse läikega. ringostar,*** ning starstarstar. Kui Animal Collective näitas ülejäänutele ette, kuidas postpsühhedeelset elektroonikat tuleb folkmuusikaga ristata, siis Paavoharju arendas selle kontseptsiooni täiuseni. Ka starstarstar pakkus omanäolise ning võimsa versiooni välja albumi "Electric Goose and The Nylon Moose" kujul. Chad Golda hülgab (akustilised) kitarrid ja vokaali ning keskendub peaasjalikult eksperimentaalsele elektroonikale (ameeriklane ise on kirjeldanud albumit kui "elektroonilisusest inspireeritud helimeediumit"). Tõsi, poolteist erandit siiski on - viimases loos (original 11) kuuleb weird folk`i parimas esituses. Lugu 9 (ehk original 9) algab minimalistlike madalakõlaliste bassisaundide ning snare-taldrikute panoraamitud helidega, millega loo viimasel kolmandikul liituvad akustilised kitarrid ning heliefektid. Tõmmised analoog-bassisaundid ning pulseerivad-trillivad "teemaliinid" tõukavad albumit edasi. Kuigi stiihia on muljetavaldav, paistab selle tagant välja struktureeritus. Näiteks original 3 ning original 8 - teravakõlaliseks programmeeritud bassimüdin, kosmilised helikihid ning valjult sisse puurivad elektroonilised jurakad. Just nagu Mika Vainio-Ilpo Väisänen produtseerinuks starstarstar`i. Või siis Suicide keeranuks oma saundi mitme kraadi võrra karmimaks. Erinevalt Pan Sonic´u jäigast boreaalsest igikeltsast on Chad Golda leebem, lubades nii mõnegi värvi sinna vahele triivima. Samas need värvid haihtuvad ruttu kaootilisse pealiskihti sulandudes. Väga võimas manifestatsioon.

Kuula albumit siit

9.4

Azeda Booth Tubtrek (23 Seconds)

Mis asi on Azeda Booth? Kelle asi on Azeda Booth? Milleks üleüldse on Azeda Booth? Milleks üleüldse peab midagi olemas olema? Paljud subjektid siin maailmas on niikuinii mõttetud, kuna neil puudub veetlev sihitus. Veetlev sihitus saab olla üksnes rafineeritud käitumisjärelm maise elu kaootilisusest ning eesmärgipäratusest. Veetleva sihi omajal on see eesmärk olemas, peegeldada seda kaost ning näidata seda hullust. Nagu paljudel artistidel, on ka Azeda Booth´il see olemas, olles seeläbi ka mõttekas.

Azeda Booth on kolmeliikmeline bänd Calgary`st. Nende algushetkeks loetakse 2004. aastat, kui bändi liidrid Morgan Greenwood ning Jordon Hossack hakkasid keldrikorrusel salvestama sämpleid tulevase EP tarvis. "Mysterious Body" nägi ilmavalgust kaks aastat hiljem. Nende album "In Flesh Tones" (Absolutely Kosher) sai palju kiita Pitchfork´i poolt, kuigi numbriline vaste jutule jäi veidi lahjemaks (7.9). Muljetavaldavaimad väited olid, et "sa leiad end tõeliselt intuitiivsest muusikalisest visioonist haaratud olevat" ning "Azeda Booth on jõudnud jälile, kuidas ühendada omavahel popmuusikaline nakkavus ning ämbientmuusika ebamäärane aura." Oma tipphetkel oli bänd juba viieliikmeline, ent õige pea lahkusid kaks tüüpi teisse ja praeguseks mitte vähemkuulsasse rühmitusse Women.

Albumit "Tubtrek"on vabalt levitatud erinevate kanalite kaudu, muuseas ka Rootsi rohkem-või vähemelektroonilist indie`t väljastava leibli 23 Seconds all. "Tubtrek" sisaldab 8 lugu, millest 4 on uued lood ning ülejäänud on miksid "In Flesh Tones" lugudest. Miksimise alal demonstreerivad tüübid osavat kätt. Mulle väga meeldib Big Fists (secret mommy mix) - elektrohausi närvilist tõmblemist mahendatakse atmosfääriliste ülahoovustega. Või võtame loo In Red (goodhands team mix), mis näitab ilmekalt, miks tüübid ise nimetavad oma muusikat tähtedevaheliseks post-neo-futurecore pop`iks. Hillitsetud algus areneb võimsaks kosmiliseks lainetuseks, ning koos matsakalt peksleva one-beat rütmiga teevad sellest monumentaalse hetke. Ülejäänud kahes, samuti suurepärases miksis on rohkem IDM-rütmistamist kuulda.
Pärislood...Fiji Inn Hearts on 2009. aasta süntpopp. Kerge ning tempokas vokaal, pealiskaudne bassimüdin, sündimäng nupukruttimiste-efektide märgi all. Kokkuvõttes tundub lugu niivõrd kerge, et tahaks sellest kuidagi (füüsiliselt) kinni hoida. Illusioonpop. Neonate kaotab alustuseks jätkuvalt gravitatsiooni, hiljem lisanduvad õndsad harmoonialiinid ning IDM´i nimbus laotub üle kõige, mis hetkel minu vaimusilmas on. Samoan Girls - on`s see lugu kuutõbistele või lihtsalt Kuu jõllitamise lugu igaühele? Õnnis, lendlev, haihtuv, kummitav...tahaks väga näha, kui palju kanadalased selle kõige nimel higi valavad. Kas 99% tööd, 1% annet või siis vastupidi (palun andke andeks minu klišeelikkus)? Ning mismoodi Jordon Hossack noid androgüünseid hääli välja siristab? Seda eriti viimases loos Squall - õigupoolest, kui ei teaks, arvaks, et tegu on naisvokaaliga. Need vokaalharmooniad meenutavad mulle - üllatus, üllatus! - Saksa eurobiit/pop-diivat Sandrat (kelle saundi produtseeris Michael Cretu, teine suurnimi David Brandes`i kõrval tollal samas valdkonnas), keda ma ise umbes 10 aastase tatikana 80ndate lõpus-90ndate alguses valjusti kuulasin, et ka naabrid kuuleksid, kui kõva mees ma olen! Sihuke nostalgiaga segatud kämpelement on siin nii kohane kui üldse veel olla saab! Erinevalt M83, mis kohati läheb kitšilikuks piiripidamatuseks kätte, on selles Azeda Booth´i ülepaisutuses piir sees. Külm tuba minu ümber muutus kohe soojemaks. Super lugu! Ja album on samuti über über.

Kuula albumit siit

9.3

[Vana ning oluline] The hirundu Akzidenz Grotesk (Lost Hirundu vol. 2) (pitch and putt)

The hirundu on Briti popi lähiajaloo obskuurne pärl (avastasin üleüldse neist ainult ühe plaadiarvustuse ning viite nädala demole kusagil 3.-4. kategooria ajakirjas). Tõepoolest, see punt on omamoodi fenomen ja vääriks põhjalikumat ülevaadet. John Crewdson`i juhituna tegutsenud alates 1989, välja antud üle 20 albumi (kodune pitch and putt, tõenäoliselt fiktiivne sahtlileibel – ma ei suutnud leida ühtegi märki füüsiliste helikandjate kohta – kogu looming on vabaks allalaadimiseks netti pandud). Nende algusaegade muusika (paar esimest albumit) oli kõike muud kui pop – varaindustriaalsed helindid, dadaistlik jämm, found sound, radiofooniline element, cut and paste/sound collage, spoken word jpm. Kui võrrelda John Crewdson`i positsiooni raudse frontman`i ning eksperimenteerimisalti rokkarina, siis on see võrreldav üksnes Mark E Smith`i omaga. Mõned hilisemad albumid on puhtalt Crewdson`i enda soolotöö. Samas oleks ebaõiglane nimetada The hirundu`t vaese mehe The Fall`iks. Bändidel on sarnasusi, samas veel rohkem erinevusi. Veel ammu enne seda, kui Ariel Pink sai kuulsaks oma lo-fi`liku ajatu popiga, oli The hirundu`l selles vallas käsi valge. Veendute selles ise, kui kuulate lugusid Show Us Your Ashtray ning Nancy.

90ndate keskpaigas muututi indie’ks laiemas tähenduses – flirditi ka krautrock’i ja space rock’iga ning aeg-ajalt loovutati kolm tilka verd catchy’dele meloodiatele. Püüti ka jalga plaadifirmade uste vahele saada. Ühe korra oleks asi võinud isegi õnneks minna, kui bänd ei oleks püüdnud kirjutada lugu sellest, kuidas sõltumatud leiblid eelistavad blondi lauljatariga bände a la Echobelly. Kuni kolmanda perioodini (1999–2005), kui Crewdson hakkas viljelema lisaks elektroonilisele popile ning electropop’ile diipi ja maitsekat tech-house’i. Viimastel aastatel on Crewdson pigem seotud taas traadivärgiga (Golf Harris) ning The hirundu osaks on jäänud kogumikud (siiski, õige pea on neilt oodata uut albumit). Käesolev peegeldab just 90ndate esimest poolt, kui suund võeti kidrarokile. Igale indie-mehele-naisele kohustuslik kuulamine. The hirundu albumitest väärivad veel erilist tähelepanu "No Preservatives", "Shimmy", "Lived On No Devil" (milline kuratlikult kaval pealkiri!), "Hypnodisq", "Uneasy Listening", "Full Kontakt Fyzix".

Kuula albumit siit

Алексей Рафиев и Алексей Борисов Знамение Пресвятой Богородицы (Clinical Archives)

Aleksei Borissov ei ole Eesti publikule tundmatu suurus. Moskvalane on esinenud kokku neljal-viiel korral ­HUHil ning Jazzkaarel, sh paar korda etnotroonikaansambli Volga koosseisus. Viimati väisas ta koos montreallanna Dora Bleu`ga Tartut ning Tallinnat selle aasta augusti keskpaigas.

Legendaarne muusik, kes alustas juba 80ndate alguses ning keda koos Piiteri legendi, kadunud Sergei Kurjohhiniga loetakse maailmas täie õigusega Vene elektroonilise muusika pioneeriks. Ta on paljude ansamblite koosseisus läbinud new wave’i, big-beat’i, industrial rock’i etapid, ning sooloartistina on keskendunud peaasjalikult intensiivse kõlaga helivaldkondadele – konkreetselt on see tähendanud nii minimaalelektroonika, müra, elektroakustilise muusika kui ka industriaalse kõlaga ämbiendi eikellegimaadel rändamist.

Albumi “Знамение Пресвятой Богородицы” on välja andnud perifeerset elektroonilist muusikat tutvustav Vene leibel Clinical Archives, ning album on tehtud kahasse Aleksei Rafijeviga – Vene underground-poeedi ning performantsartistiga. Kontseptuaalselt on teos rajatud histoorilis-religioossele alusele – lugu algab Immanueli (Püha Patrick) tulemise ning paganluse allutamisega kristlusele. Edasi rõhutatakse Venemaa messiaanlikku rolli antikristustega võitlemisel. Oodatakse uut maailmalõppu ning ei jäeta kahtlust, kes pärast apokalüpsist peaks uut maailma valitsema hakkama. Volga repertuaari aluseks oleva bõliinatemaatika ning pehmekõlalise elektroonika ühildamisega võrrelduna on “ЗПБ” märgatavalt kanaliseeritum asi – abstraktse elektroonilise helikeele ning palve vormis religioosse sõna seostamine tungib sügavale hingesoppi ning loob igavikulise meeleolu. Väga omapärane on ka Aleksei Rafijevi väljund selles muusikas - kohati meenutab tema mana justkui Blixa Bargeld`i laulmist vene keeles. Saage aru, see ei ole etteheide, see on puhas kompliment. Kas olete kunagi mõelnud, kuidas üks või teine artist eri keeltes kõlada võiks? Samas teutoonile iseloomulikud (äkilised) karjatused siin albumil puuduvad. Igapäevamuusikast distantseerimiseks igati sobiv helind.

Kuula albumit siit

9.2

Joxfield ProjeX Bits And Pieces # 1 – 13 (Clinical Archives)

Rootsi avangardmuusikast mõeldes meenuvad mulle ennekõike mõned industriaalse kõlaga artistid 70ndate lõpust ning 80ndate esimesest poolest. Algusaegade Blue Nun, samuti Cosmic Overdose ning Arvid Tuba. Ausalt öeldes peale nimetatute teisi Rootsi cutting edge-artiste tollest ajast ei teagi. Nüüdseks on minu nimekiri täiendust saanud. Teatud tähenduses. Anonüümsed tegelased Oax ning Yan olevat osalenud erinevates koostööprojektides juba 60ndate lõpus, kuigi kõnealune Joxfield ProjeX asutati alles 2005. aastal.

Ealiselt küll juba vanad mehed, kuid oma vaimult annavad tänapäeva noortele muusikutele jätkuvalt silmad ette. Kuni 2009. aastani üllitasid nad posu CDr albumeid leibli Tin Can Music all.
Käesoleval aastal on üllitatud 3 netialbumit Venemaa leibli Clinical Archives`i all. Kõik 3 albumit on meistriklass omaette. Album "Picnic" on rohkemal määral ambient dub ning vähemas ulatuses ambient techno, v.a albumi algus ning loo Monks & Absent Guru teine pool, kuhu sisenevad hardrokile iseloomulikud edvistlevad kitarririffid. Ühtlases tempos kulgev transsiviiv muusika, mille parimad ajad jäid juba 90ndate alguspoolde.

"Virtual Dreams & Realities" koosneb kahest loost - üks neist on 43 minutiline, 11 osaks jaotatud lugu. Vormiliselt küll sarnane Faust`i albumiga "The Faust Tapes", kuid sisulise-kõlalise poole pealt palju skisoidsem ning nurgelisem. Ruraalse keskkonna helidest jõutakse lõpuks metronoomsete rütmimustrite kaudu kosmische musik`i ning space rock´i ääretutele valendikele. Faust, Harmonia, Gong, Canterbury skeene. Aga selles loos toimub niivõrd palju, et läheks pikaks kõige selle ülesloetlemine. Teise loo raami moodustab monotoonselt tukslev tehnobiidi-vokaalsämpli loop, mille ümber liiguvad-muutuvad häälutus - ning heliefektid. No ei kuule ju seesugust muusikat iga päev!

"Bits And Pieces # 1 – 13" koosneb 2-3 minutilistest lugudest, mis Joxfield ProjeX´i kontekstis tähendab väga lühikest kestvust. Ühesõnaga, 13 lugu 35 minuti sees. Sämplitud on muuseas järgmisi kunstnikke ning kirjanikke - Guillaume Apollinaire`i, Man Ray`d, Jean Cocteau´d, James Joyce`i, Allen Ginsberg`i, William S Burroughs`it ning Ezra Pound`i. See ei tähenda veel, et tegu oleks spoken word albumiga. Kaugel sellest - ja seda sõna otseses mõttes. Albumi helikeel on kohati arendatud äärmise ruumilisuseni, kus kaugeimates nurkades täristavad vääramatult industrial-kitarririffid ning ulmelised sündigruuvid. Samas loo Black Light´i ämbientsetes dub-hoovustes kummitab taaskord Alex Paterson`i vaim. Kas selle albumi eesmärk on ilmaruumi paisumise kirjeldamine helide kaudu, ning veel biitnikute ja dadaistide mana/sõna saatel , seda ei oska ma öelda. Aga lõpuloo As Conceptual As... vibreeriva sumina peale võiks küll arvata, et albumi "Virtual Dreams & Realities" kusagilt karjamaalt alguse saanud kosmoselend on jõudnud avakosmosesse. Vahet ei ole, kas hinnata seda albumit võrrelduna nende ülejäänud loominguga või siis eraldi, tulemus on mõlemal juhul sama võimas. Samuti aja kolmel dimensioonil ei ole võimalust sellesse muusikasse sisse imbuda.

Kuula albumit siit

9.2

Cagey House Lark (Free Range Beats)

David Keiferit (DK) võib tõemeeli lugeda tänapäeva nähtamatuks staariks. Muusik, kes oma elusuuruses kangastub üksnes nondele inimestele, kes on pühendunud netis vabalt reliisitava muusika põhjatutesse sügavustesse. Ameeriklane on suur looja – viimase viie aasta jooksul on ta andnud välja umbes kümmekond albumit, sh respekteeritud leiblite all (Nishi, Umor Rex, Dog Eared), olles kvalitatiivselt kogu aeg parimal tasemel. DK ammutab jõudu 70nda­te aastate artistidest, kes olid küll inspireeritud intellektuaalsest rockmuusikast, kuid arenenud neile ainuomases suunas (nt Kraftwerk ja The Droids). Tänapäeval? Drugs Made Me Smarter, Bockholt, ehk ka varane mùm... seda küll pigem metoodiliselt kui kõlaliselt. Seda enam, et nende kõigi muusikat iseloomustab kohati elujaatav huumor. Minevikust kindlasti ka Space Age pop. Muidugi, ta ei püüagi evida seda lõpmatut usku inimprogressi ja muusikalistesse arengutesse. Aga tal ei ole ka selleks põhjust – 21. sajandi inimesena on ta heitnud kõrvale illusioonid ning üksnes konstateerib dekaadidetagust psühhoosi. Ja mitte ainult – mõnel varasemal albumil (“Steel Tantrum”, 2005) võib kohata isegi düstoopseid änge – äng, mis on pigem inimese piiratusest tulenev pettumus kui raudkettide kõlinast ning rõhumisest põhjustatud piin.

“Lark” on DK teine album “The Cartoon Mouse Regardsi” kõrval sel aastal (nädalapäevad tagasi ilmus tema järjekordne album "1902"). Samas neid albumeid tuleks vaadata kaksikalbumitena ses mõttes, et muusikaprogrammipõhised helid on asendunud aegade jooksul kogutud sämplitega. Domineerivad vanaaegsed sünteka- ja thereminvox-helid. Kasutatud on ka vokaali (õigupoolest võõraid vokaalsämpleid). Lisaks veel on siin astronoomide salvestatud raadioteleskoophelid kosmosest, multifilmihelid, Aafrika, India ning viikingite instrumentaarium jpm. Kuulata seda albumit on justkui viibida mõnes iidses sametiste seintega tolmunud toas, milles adud tolle sajanditevanust pahaloomulist taaka. Või siis loed mõnd Edgar Allan Poe hirmunovelli. Üksnes Muusik kui demiurg vastava techne vilunud valdajana on võimeline sämpleid niivõrd oskuslikult kokku sulatama. Ülendavad, kummastavad ja õudsed 23 minutit ühtaegu.

Kuula albumit siit

9.0

Clinker Thru` the Fly Machine (Opera Dog Productions)

Clinker`i ajalugu tuleks vaadelda kui ühe tunnustamata ansambli vaevarikast liikumist tähtede poole. Kent`ist pärit, kuid viimased 12 aastat Londonis elanud Peter Jordan`i (ning ta abikaasa Tomoko Matsumoto) juhitud grupp on küll viljakas olnud, kuid tänase päevani pole nendega veel plaadilepingut sõlmitud. Samas nad on kiita saanud nii Alan McGee, Panda Bear`i kui Lily Allen`i (tõsi, viimased kaks on ka Jordan´i sõbrad) suu läbi, ning esinemistest ei näi ka puudust tulevat (laval astuvad nad üles tavaliselt viie-kuuekesi). Ka siinkirjutaja arvates oli nende eelmine, omanimeline album parim unsigned album of 2008. Albumi "Thru` the Fly Machine" võib laias laastus kaheks jagada - rohkem või vähem edetabelitaotlusega alternatiivroki ning dream pop´i vahel. Varasemale kahele albumile nii omastest lauspsühhedeelia ning baggy-sööstudest on loobutud ning valitud märksa siledam tee. On nii glamuurset sünteetilise läike ning rütmiga poppi (Searching for a New World; Hold Out Your Fists), sirgjoonelist valju rokkimist (The Line; Mire) kui ka vaiksemaid hetki (Painted Red; Long Way Round). Kümmekond aastat tagasi tundunuks see saund väga modernne olevat... . Võrdluseks – kõlaliselt midagi seesugust esitlesid Brett Anderson & Co oma neljandal stuudioalbumil "Head Music". Clinker`i parim osa väljendub siiski hõllanduslikes taiestes, näiteks elektroonilises unenäopopis A Time, A Space ning jõulises ja eepilises ruumipopis So We Say. Albumi, võimalik et ka Clinkeri tipphetk on Music Gives You Power, mille lainetavate, samas raskesti hoomatavate dimensioonide kirjeldamiseks tunduvad sõnad liiga ahtakeseks jäävat. Juhul kui te veel mäletate seesuguseid oopuseid nagu The Asphalt World (Suede), Broken Heart (Spiritualized), Grumpus (Lambchop) või Holes (Mercury Rev), siis võite aimata, mida sealt oodata võib.

Raske kujutleda, mismoodi võivad kõlada Clinker`i järgmised albumid, aga kindlasti ei tohiks välistada seda, et käesolev album ei või osutuda siirde/eraldusalbumiks Londoni duo mineviku ning uue alguse vahele. Kas ka Clinker´ist saab Järgmine Suur Asi, seda näitab üksnes aeg.

Kuula albumit siit

8.4

starstarstar Electric Goose and The Nylon Moose (Rack & Ruin)

2007. aasta suvel jagasid kolm tüüpi ühikatuba ühe Michigan`i ülikoolilinnakese maalilise jõe kaldal. Juba esimesel kohtumisel olid nad teineteisele tutvustanud omi varasemaid salvestisi ning jämminud öö otsa. Eesmärgiks oli teha humaanse ning loodusliku (loomuliku) puudutusega muusikat, vastustades suurlinlikku meeleheidet ja väsimust. Nimeks võtsid nad Ringo Star ning aasta hiljem andsid välja esikalbumi Soul Tide. Pärast seda muutusid nad *** ning seejärel starstarstar`iks.

Golda, McConeghy and Rogers`i uue albumi nime esimene pool viitab elektroonilisele ning teine pool akustilisele küljele. Kui nende eelmisel albumil domineeris selgelt alternatiivkantri-ja folk koos väheste, kuid nutikate elektrooniliste allhoovustega, siis uus album on palju pretensioonikam. Näited: Golden Glow on plahvatuslik avang – tempokale, samas unistuslikule indifolgile antakse tugev soulilaks. Albumi sissejuhatamiseks vaieldamatult parim valik. Reciprocity on sünteetiline soulfunk autotuunitud vokaali, sametiste elektriklaverite ning helklevate-ringlevate helide kombinatsioonis. Antientam ning lõpulugu To Good Memories! on küll ballaadid, kuid neis pole vähimalgi määral tühje poose. Samuti vokaaltehnilise poole pealt on lood muljetavaldavad. Islands`i häälutused ning ritsikate sirin võib küll Animal Collective`i fännidele deja vù tunde tekitada, aga see tundmus on kahtlemata äärmiselt vastupandamatu. Eriti veel ajal, kui AC on ilmselgelt ideedest tühjenemas. Fellowship paisub psühhedeelsete elektrooniliste helide abil folktrooniliseks sümfooniaks, olles, võimalik et ka kogu albumi tipphetkeks. Kus siis peitub käesoleva albumi edu pant? Nähtavasti selles, et mitmekesisus leiab ühtsuse albumit algusest lõpuni täitva puhta spirituaalse hinguse kaudu. Hingus, mida õnneks ei oldud veel jõutud humaansuse märgi all täis mäkerdada, kandes pigem naturaalset rõhuasetust. Muidugi, juhul kui tüübid pidasid inimlikkuse all silmas inimese naasmist sinna, kust me kõik pärit oleme - loodusest -, siis minu iroonia oli üleliigne. Igatahes see intiimne ning (sisendus)jõuline album on vaieldamatult üks aasta albumitest ning tagasitulekutest.

Kuula albumit siit

9.8