Nogaro taga on Belgia muusik Sèbastien Wilkin, kes varem oli mõningat tuntust kogunud ansamblis Tongue. Koos David Hougardy`ga veab ta ka ansamblit Silicon, kus ta kirjutab lugusid ning laulab.
"Domestic Colours EP" üllitati Tripostal`i, Carte Postale-nimelise plaadifirma
netileibli all. Mõlemad leiblid on tuntud muusika poolest, mis ulatub elektroakustilistest kompositsioonidest ning ämbiendist post-rock`i ning indietronica`ni välja. Viimatimainitud žanr on piisav, et peegeldada Wilkin`i helikeelt konkreetsemalt. Kaheldamatult on ta talendikas muusik, osates mängida nii vormi kui ka meloodiatega.
Jean-François Flamey`i kujundatud albumi ümbris kujutab valgusspektrit. See on piisavalt hea kujund andmaks edasi albumil valitsevaid meeleolusid. See on postmodernistlik, Zeitgeist`ist kantud popmuusika, milles põletatakse maha piirid meinstriimi ning andergraundi vahel. Winamp-player näitab 7 lugu ning 28.52 minutit. Kõik lood on enam-vähem sama pikad ning järgnemas teineteisele ontlikus jadas. Kõik on kontrollitud loomeprotsessi tulemus - siin-seal väikesed muutused harmoonias ning vokaali tonaalsuses. On kunstilist lopsakust ning ääretut meloodilisust.
Lisaks sellele, et käesolev album hiilgab ilusatest lauludest, on sellel minu jaoks ka tugev nostalgiapitser juures. Meenutab mulle noid aegu, kui indie veel nii värske näis ning pakatas elujõust. Ennekõike meenutab see mulle Tartu ansambli Bizarre`i teist albumit "Cafè de Flor" (minu jaoks üleüldse 90ndate parim Eesti album), mida kümmekond aastat tagasi vahetpidamata kuulatud sai. Täielik deja vu tunne. Kindlasti olid tartlased selle albumiga ühed esimesed moodsa inditroonilise muusika teerajajad, kuigi tollal veel seda žanripiiritlust ei kasutatud-tuntud. "Domestic Colours" toob need ajaloolised ühendused nähtavale ning seeläbi laseb valgusel ka teiste peale paista.
Kuula albumit siit
